Eesti Looduse fotov�istlus
2005/2



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
MATKARADA EL 2005/2
Jalutuskäik saladusliku Naissaare keskrajal

Kui tahta Naissaart solvata, siis võib öelda, et saar on nagu kergemeelne naine, kel on küll käinud palju kosilasi, kuid ükski neist pole jäänud …

Saare loodus on püsinud viiskümmend aastat peaaegu puutumatuna, sest endise Nõukogude Liidu piirialale tavakodanikke ei lubatud. Tuleohu tõttu ei tohtinud metsa minna ka sõjaväelased, kuna saare eri kohtadesse olid paigutatud miinivarud. Seega on Naissaar justkui reservaat, mis on ainulaadne kogu Eestis ja arvatavasti ka Euroopas. Näiteks leidub metsas jalgradu võrdlemisi vähe ja nii maapind, puud, rändrahnud kui ka hävinud hoonete vundamendid on kaetud paksu, kohati sentimeetritesse ulatuva samblakihiga. Naissaarele rajatud nn. keskrada ongi parim võimalus süveneda selle meretaguse maalapi imekaunisse loodusesse.

Naissaart võib julgesti pidada üheks Eesti looduskaitse sünnipaigaks: Taani kuninga Erik Menvedi määrus on esimene teadaolev kõrgeim riiklik ettekirjutus, milles väljendub soov ja ühtlasi kohustus kaitsta Eesti loodust. 1297. aastal välja antud käsus teatab auväärne: ”Erik, Jumala armust taanlaste ja slaavlaste kuningas, Eestimaa hertsog, kõigile, keda see kiri puudutab [---] keelame rangelt oma armu turbega, et keegi ükskõik mis tingimustel mingeid puid meie Nargetheni, Vulvesöö, Blocekarli ja Rughenkarli saarel ei kavatseks raiuda või sütt põletada, välja arvatud meie Reveli linnuse ja tema elanike kasutamiseks, nagu see on kombeks ammust ajast [---] Antud Roskildes, Issanda aastal 1297..”. Kuninga nõudes märgib Nargethn Naissaart: just seda nime kandis saar tol ajal.


Matkarada algab saare idakaldal asuvast sadamast ja suundub esmalt põhja. Seda saare n.-ö. peasadamat hakati ehitama Esimese maailmasõja eel. Sel ajal tekkis idakaldale, praegusest telkimisplatsist paarsada meetrit põhja poole ka laoplats. Kidura männimetsa all meenutab nüüd rajatist vaid pikk rivi tünne, kus sees omal ajal kasutamata jäetud ja kivistunud tsement. Aamide puitosa on aja jooksul hävinud, säilinud on aga raudvitsad, mis laudu koos hoidsid. Nii see tünni kuju võtnud ehitusmaterjal seal seisabki, pakkudes “silmailu” möödujatele.

Rannalt saare siseosa poole liikudes tuleb ületada kitsas luitevöönd, kus kasvavad rohke samblikurindega nõmmemännikud. Sammaldest võib siin kõige enam silmata liiv-härmikut, samblikest põdra- ja porosamblikku. Rannavalli ja luidete vaheline ala on enamasti taimkatteta, kuna kõrge põhjaveetaseme tõttu tuleb siin ette kevadist pinnavett. Pinnakate koosneb õhukesest liivakihist, mis omakorda katab savikat moreeni. Krimmi sõja ajal hankisid Naissaare lähedal peatunud sõjalaevade meeskonnad sellistelt aladelt joogivett. Et vett ammutades liiv sisse ei langeks, vooderdati veevõtukoht tihedalt kuuseokstega.

Jätnud matkaraja esimese vaatekoha selja taha, jätkub teekond kuni pool kilomeetrit veepiirist sisemaal.


Värvikad legendid Taani Kuninga aiast. Esimesest vaatekohast umbes poole kilomeetri jagu edasi, teisel pool luidet on Taani Kuninga aed.

Aiaga on seotud omajagu legende, mis pajatavad eeskätt sellest, kuidas puisniitu meenutav salulehtmets sai Taani Kuninga aia nime. Üks rahvajutt räägib meheleminekueas Taani kuninga tütrest. Neiu olevat eelistanud poistele tüdrukuid ja seepärast saadetud ta karistuseks saarele. Aiandushuvilisele printsessile antud kaasa taimi ja seemneid. Nii see praegusajaks metsistunud aed kujunenudki.

Kullkroonisoo ja rannamänniku vahelisele alale jäävat aeda on varasematel aegadel kasutatud ka heinamaana. Võrreldes saare teiste metsadega, on see paik erisugune eeskätt rikkaliku alustaimestiku poolest. Lehtmetsa merepoolses osas asub haavasalu, lõunaosa ilmestab aga Lehtmetsa rändrahn (Kluviga stonar). Selle lõhenenud kivi ümbermõõt on üle kolmekümne meetri.


Okupatsiooniga hävitatud külaelu. Matkarada jätkub piki autoteed varjulises metsas. Suvel siin matkates ei pea mustikate ja metsmaasikate noppimisega eriti vaeva nägema: piisab mõnest sammust metsa alla, kergest kummardusest ja ongi paras kogus marju käes.

Põhjaküla (Bakbyn) ehk Tagaküla juures suundub matkarada vasemale. Saare õnnetu mineviku tõttu asustust siin peaaegu ei olegi. Kunagi on saarel käibel olnud aga üle neljasaja kohanime. Osa neist on unustusse vajunud, kadunud koos siinsete elanikega. Peamiselt seetõttu, et saare omanikud on tihti vahetunud. 13. sajandil kuulutati Naissaar Tallinna rae omandiks. Tallinnale kuulus saar kuni 18. sajandini. Aastatel 1919–1944 oli Naissaar Harjumaa alla kuuluv samanimeline vald. Hilisem asustus, mis koosnes peamiselt sõjaväelastest ja nende perekondadest, oli ühendatud Naissaare külaks.

Olgu öeldud, et naissaarlased olid alati vabad, pärisorjus oli neile tundmata – 19. sajandilgi olid nad teokoormisest priid. Saare elanikkonda tabasid aga korduvad sundevakuatsioonid: 1730., 1914., 1940. ja kõige ulatuslikum 1944. aastal. Järgnenud pool sajandit okupatsiooni hävitas külad jäägitult. Nüüdisajal tähistavad talude asemeid lagunenud kivitrepid, sirelipõõsad ja keldrivared. Tagakülas ühe taluaseme juures kasvab näiteks väike ja kidur isekülvist tärganud murelisalu. Endistest hoonetest pole Põhjakülas säilinud ükski, küll aga on siin üks taastatud elamu.

Suurem osa Nõukogude armee sõjaväelastest lahkus 1993. aastal. Praegu on sissekirjutus Naissaarele vaid kaheksal inimesel.

Külast veidi põhja pool asus kunagine vene kalmistu ning Kasarmukari (Kasarmikarel). Viimase nimetus võib tuleneda sellest, et rannas olnud kasarmut kasutati ilmselt 18. sajandi alguses meremeeste karantiinibarakina. Külast pisut põhja poole jääb endine 11. patarei. Kahuriväljak koosnes siin viiest suurtükist ühise betoonrinnatise taga, see pidi koos Aegnal asuvate patareidega kaitsma Tallinna lahesuud.


Kunila mägi ja kuulus männik. Matkarada jätkub piki autoteed, ületab mahajäetud raudtee ja ristub vana teetammiga põlendiku kohal. Teeviit näitab Kunila mäeni 0,8 kilomeetrit, keeramegi lääne poole.

Enne veel, kui jõuame Naissaare kõrgeima tipuni, jääb teest paremale metsa sisse Naissaare kõige vanem puu – ligi kolmesaja-aastane mänd. Sissetallatud jalgrada peaaegu alustaimestikuta metsas aitab puud hõlpsasti leida.

Kunila mägi (Kunila bärgen) oli varem rahvasuus tuntud Taani Kuninga mäe või Kuningaaiamäena. See kõrge luide Naissaare põhjaosas ulatub eri andmetel 27–30 meetrit üle merepinna. Paraku on küngas sõjaehitistega rikutud. Praegu kasvab mäel madal nõmmemännik. Võrdlemisi raske on ette kujutada, et kunagi oli selle asemel kõrge männipuistu. Tollal oli see oluline laevasõidutähis Soome lahel: Lääne-Euroopast Venemaale kulgeval mereteel liiklevatele laevadele. Ranniku ja saarte siluette ei lubatud siis muuta. Sellest tulenesid ka paljud rannikumetsade raiekeelud. Soov säilitada Kunila mets oli kindlasti üks põhjus, miks 1297. aastal metsaraie saarel täielikult keelati. Krimmi sõja ajal 1854. aastal süüdati aga see sajandeid tuntud laevasõidutähis: kättemaksuks naissaarlastele, et nad ei lubanud puitu saarelt ära vedada.

Mäelt lääne poole kiigates avaneb vaade Naissaare Saharale – keset männimetsa asuvale taimestikuvabale liivaväljale.


Naissaarel on ligi kolmkümmend soolappi. Lõunast piirab Kunila mäge samanimeline soo. Künkalt laskuv rada juhatabki sellele lähemale. Kuivemal ajal ei saa siin varvaski märjaks, kuid mullu suvel vajusin lirtsuvasse turbasse lausa pahkluuni. Nii said kuumast päevast ja käimisest tulitavad jalad mõnusat turgutust.

Mööda metsasihti (Suursiht) edasi sammudes läheneme Kullkroonisoole. Legendi järgi elavat seal kuldkrooniga uss, kes tegelikult olevat seesama pagendatud Taani kuninga tütar. Ussikuninganna saanud temast aga niiviisi, et neiu läinud sohu jalutama ja kaotanud sinna oma krooni. Seda otsima hakates jäänud ta öö peale ja muutunud ussiks.

Naissaare sood on Eesti põhjapoolseimad ja sarnanevad teiste põhjaranniku soodega. Vanemate soode areng algas ligi viis tuhat aastat tagasi. Enamasti on need tekkinud endistesse laguunidesse. Suurimad on Kunila, Kullkrooni, Tümasoo (Bletkärri), Sinkarka ja Storkärri soo. Valitsevad siirdesood, kus turba tüsedus on ligikaudu paar meetrit. Taimestikus on enim levinud turbasamblad ja harilik karusammal ning tuppvillpea, leidub ka rabamurakat. Suur osa Naissaare siirdesoodest on varasematel aegadel kuivendatud. Praeguseks ajaks on kuivenduskraavid aga ummistunud.


Luited saare keskosas. Suuremat osa Naissaarest katab siiski mets, mis võtab enda alla koguni 85 protsenti pindalast. Valitsev metsatüüp on hõreda alusmetsaga palumännik. Matkaraja kuues teabetahvel pöörabki sellele tähelepanu.

Palumetsas on kuuske peamiselt järelkasvuna või teises rindes. Hästi on arenenud puhmarinne, kus võib leida nii pohla, mustikat kui ka kanarbikke. Küllaltki tihti tuleb ette ka ainult samblaga kaetud maapinda. Niiskemates kohtades kasvavad karusambla-mustika metsad, kus mustikad on suured ning magusad. Paljud matkakaaslased on mulle tunnistanud, et sõid nii suuri marju esimest korda.

Naissaare üks kõige ilusamaid kohti minu jaoks on Suured mäed (Stora bärgen) ja sealsed kivikangrud. Sinna saab ka teed mööda, kuid mulle meeldib jalutada just vanal raudteetammil, kust kulgeb ka matkarada.

Suured mäed on tegelikult luited Naissaare keskosas, mis tõusevad ligi 27 meetrit üle merepinna. Mägede kuju muutus tunduvalt Esimese maailmasõja ajal, kui rajati Peeter Suure merekindlust. Siia oli planeeritud ehitada nn. troonipärija Aleksei patarei. Projekteeritud oli neli 14-millimeetrist kahurit kahes soomustornis, mis pidid tule all hoidma Soome lahe suudme lõunaosa ja Pakri neeme ümbrust. Kuid rajatist ei suudetud valmis teha: 1916. aasta lõpuks kaevati luidetesse vaid kaks süvendit.

Kivikangrud asuvad lõunapoolsema luite lähedal. Ka need on seotud militaarsete ehitustöödega. Rändrahnudest raiutud ristkülikukujulised ja ligikaudu meetrikõrgused kivikamakad ladusid üksteise otsa tolleaegsed sõjavangid. Luite serval seda kõike vaadates tekib omajagu muinasjutuline ja isegi pisut püha tunne: nii kaugele kui silm ulatub on näha ühekõrgused rohelise samblakihi all olevad kiviriidad.


Läbi tulevase Miinilaoküla. Matkarada laskub kivikangrute vahele ja suundub taas piki vana raudteetammi miiniladudesse. Miiniladude territooriumile jäi üks Eesti suuremaid rändrahne – Naissaare hiidrahn (10,6 x 5,9 x 3,1 m; 27,7 m). Paraku on kivi hävitatud. Ilmselt see õhiti ja tükid kasutati ära laoplatvormide ehitusel. Platvorme lähemalt uurides jäävad silma üksteise otsa laotud ja tsementi valatud kivid: nii väiksemad kui ka suuremate tükid.

Naissaare endises miinilaos vedeleb siin-seal tuhandeid tühje miinikesti. Õnneks pole senini saarele jõudnud vanarauakogujad ja suurepärane vaatamisväärsus – Nõukogude sõjaväe miiniladu – on väga hästi säilinud. Siiski on ala juba eraomand ja siia on kavandatud rajada turiste teenindav nn. Miinilaoküla. Plaanipidajatega on aga kokkulepe: osaliselt säilitatakse laod nii, nagu need näevad välja praegu ja meremiinide kesti saab uudistada ning katsuda ka edaspidi (miiniladudest loe ka Eesti Looduse jaanuarinumbrist).

Miiniladude juures ühtib Naissaare keskrada lõunarajaga. Matkatee kulgeb nüüd piki raud- ja autoteed sadama suunas. Pärast ligikaudu viis tundi kestnud jalgsimatka valdavalt metsa rüpes on päris mõnus lasta meretuulel end jälle jahutada.



BIRGIT ITSE
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012