Eesti Looduse fotovõistlus
2005/3



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2005/3
Nõtke näkirohi

Nõtke näkirohi on meil nii haruldane taim, et vahepeal arvasime ta juba Eesti järvedest kadunute hulka. Nüüd on siiski teada kaks kindlat leiukohta, tõenäoliselt peidab ta end kusagil veel.

Näkirohud on üheidulehelised taimed, kes kuuluvad omaette sugukonda. Neid on 40 liiki, kõik veesisesed (kasvavad vee all). Enamasti üheaastased, muist ühe-, muist kahekojalised, väikeste rohekate või punakate õitega varreharude või lehtede kaenlais. Isasõied koosnevad vaid ühest tolmukast ja õietolm kandub edasi vee all.

Mõnest taimeraamatust ei leia nõtket näkirohtu mitte märksõna Najas, vaid Caulinia alt, kuhu on koondatud näkirohu peenehambulise leheservaga liigid. Nõtke näkirohi (Najas flexilis = Caulinia flexilis) võib muude veetaimede hulgas hõredalt kasvades olla nii silmapaistmatu, et jääb tõenäoliselt isegi botaanikuil vahel märkamata, arvavad Briti saarte veetaimestiku asjatundjad Preston ja Croft [8]. Hallikasroheline taim on kuni 40 cm pikkuste niitjate harunevate vartega ja lineaalsete, kuni millimeetri laiuste lehtedega [6]. Ilusaks ja suureks on peetud 1926. aastal Ingerimaalt leitud 20 cm pikkusi taimi [1].

Mõnemillimeetristes pähklikestes on rikkalikult tibatillukesi seemneid, mis aga meie kliimas ei pruugi igal aastal valmida. Mullusel vihmasel ja jahedal suvel olid seemnekesed augustis veel üsna toored. Veetaimedele tavaliselt väga omast vegetatiivset paljunemist ei ole sellel liigil seni märgatud.


Levik. Liigi kujunemispiirkonna kohta on mitmesuguseid arvamusi. Praegune levila on kohati pidev Põhja-Ameerikas, Euraasias aga väga hõre (vt. kaarti). Backman [1] refereerib uurijaid, kes arvavad, et Põhja-Ameerikast on nõtke näkirohi Euroopasse rännanud Põhja-Atlandi maasilla kaudu, millele viitab ka üsna suur leidude arv Briti saartel. Pole aga võimatu, et see on toimunud ka Siberi kaudu, eriti kui arvesse võtta lähedaste, Caulinia alamperekonna liikide leviala Kaug-Idas (C. orientalis; C. japonica = C. amurensis.) [7].

Paleobotaanilised leiud tõendavad, et näkirohud ilmusid Suure järvistu alale juba soojal Böllingi-Aller¸di perioodil, umbes 12 500–10 920 aastat tagasi [13]. Näkirohtude, nagu ka mõõkrohu, hiilgeaeg Euroopas oli viimasest mandriliustikust vabanenud aladel boreaalsel kliimastaadiumil ja atlantilise algul, mil suved olid kuumad ja kuivad ning talved sademerikkad [1, 2, 8].

Liustikuga kaasa toodud pinnakattesse kujunenud laialdased madalad veekogud võisid näkirohule hästi sobida: nende vesi oli praeguste järvede omast karedam, orgaanilisi setteid vähe ja püsikooslused välja kujunemata. Viimase aja uuringud on näidanud, et nõtke näkirohi kasvab ohtralt suhteliselt noortes, mõnesaja aasta vanustes [12] ning hiljuti inimtegevuses ümber kujundatud veekogudes [3]. Kiire vähenemise atlantilisel perioodil põhjustasid nii halvenevad kliimaolud kui ka madalamate veekogude kinnikasvamine [1, 9]. Ilmselt pidi mõjuma ka vee kareduse järkjärguline vähenemine happelistel aluskivimitel kujunenud järvedes. Väga palju seemneleide Euroopa Holotseeni setetest pärinevad Soomest [1], kus graniidist aluspõhjal asuvais lubjavaestes järvedes on tänapäeval vähe eeldusi näkirohu kasvuks.

Üks põhjusi, miks nõtke näkirohi ja teisedki selle perekonna liigid on Euraasias üsna haruldaseks muutunud, võib olla sõltuvus seemnetega paljunemise edust. Ameerikast on teateid näkirohu vähenemise kohta veekogude mudastumisel ja viletsama läbipaistvuse korral [8, 11].


Keskkonna suhtes nõudlik. Nõtke näkirohi kasvab tavaliselt üsna madalas, alla 1,5 meetri sügavuses vees, kuigi 1991. aastal leidis Aime Mäemets teda Päidlas a i n u l t 2,5 meetri sügavuselt. Põhjasete on neis järvedes enamasti mineraalne (savi, aleuriit, liiv, kivid), aga võib olla ka mudasegune või -kirmene. Fossiilseid leide on samuti nii järvemuda ehk jütja kui ka savi jm. mineraalsetest settekihtidest [1].

Nõtket näkirohtu ei saa pidada tingimata vähetoiteliste veekogude liigiks ei paleobotaanilise materjali ega tänapäevaste kasvukohtade põhjal. Olulised paistavad olevat selge, vähemalt keskmise karedusega vesi, vabad alad litoraali madalamas osas, konkurentide nõrkus ning näkirohu edukas paljunemine. Kindlasti on mõni tema nõudlustest meile ka teadmata. Selge vesi ja vaba mineraalpõhjaga madalvee-alad iseloomustavad aga just paremas seisundis olevaid järvi, kus pole sagedast vetikate vohamist ega kaldavee- või ujulehtedega taimestiku kiiret pealetungi.

Näkirohuga nii fossiilsetes floorades kui ka eelmisel sajandil koos kasvanud taimed on ka enamjaolt veekogu hea kvaliteedi näitajad. Backman [1] on reastanud kõige sagedamini koos nõtke näkirohuga leitud taimed Euroopas 20. sajandi algupoolel: mändvetikad, nitellid, lubi-sirbik, tume särjesilm, sügis-vesitäht, lahnarohud, väike ja meri-näkirohi, kähar, hein-, väike ja kaelus-penikeel, nõelalss. Eesti väheste leiukohtade järgi otsustades paistab näkirohu-järvi eelistavat ka üsnagi harva leitav punakas penikeel.

Mändvetiktaimi mainitakse ikka kui peamist näkirohuga koos kasvavat rühma, kuid teatud oludes võivad nad näkirohu välja tõrjuda, nagu ilmselt on juhtunud meil Päidlas. Paistab, et seal on laienenud ka mudased madalvee-alad. Päidla, nagu paljude teistegi Otepää piirkonna järvede järsuveerulistelt kallastelt võis sisse voolata lämmastikurohket vett lautadest, mida on ikka eelistatud rajada künka otsa; samuti karjamaadelt ja majapidamistest. See on edendanud niitrohevetikate ja mändvetikate kasvu ning kiirendanud õõtsiku teket. Laienev kaldaveetaimestik või õõtsik annab kaldalähedasse ossa aeglaselt lagunevat kõdu, mis liiva peagi kinni katab.


Leiukohad Eestis ja lähinaabruses. 1972. aastal leidis Aime Mäemets nõtke näkirohu Päidla Suurjärvest ja Ahvenjärvest esimest korda ning asurkond oli küllaltki tugev. 1991. aastal märkas ta mõlemas järves mändvetikate pealetungi ja niitvetikapilvi ning kahtlasi niresid sisse voolamas, Näkirohtu oli kummaski järves juba üsna vähe ja see kasvas varasemast hoopis sügavamal. Uuemad katsed Päidlas näkirohtu leida 2001. aastal edu ei toonud, kuid 2003 leidsime Eesti-Taani ühispaatkonna põhjaliku tegevuse tulemusena Suurjärves (teise nimega Näkijärves!) paar kohta, kus ta kasvas üsna madalas vees koos kaelus-penikeelega. Ahvenjärvest pole seda taimekest aga enam leidnud.

Mullu suve taimestiku-uuringutel leidsime aga rõõmsa üllatusena esimest korda mõnesentimeetrise näkirohujupikese Endla järvest, mis binokulaari all määratuna osutus nõtkeks ja kandis isegi vilju. Rohkem leiukohti Eestist praegu teada pole.

Ka teistes Balti riikides on nõtket näkirohtu kasinalt: kolm leiukohta Lätis, kaks Leedus [5, 10]. Backman [1] on nimetanud Loode-Venemaa osas vanu leide Äänisjärvest, Luugast ja Valdaist. Venemaa veekogude floora [7] annab viiteid Karjala-Murmanski rajooni lõunaosale ja Laadoga-Äänisjärve piirkonnale, kuid ilma täpsemate leiuandmeteta. Pole teada, kas nõtket näkirohtu on viimase 140 aasta vältel Soomes uuesti leitud. Rootsis on see A. Jacobsoni suulistel andmetel üliharuldane: praegu on teada ainult üks leiukoht.


Mida teha või tegemata jätta? Nii haruldase liigi kasvukohti tuleks igal aastal seirata. Pidevalt jälgides võiksime saada aimu sellest, millistel aastatel on see taim edukam, millistel mitte. Kliimat muuta pole meie võimuses, kuid ettevaatlik katse mõnd ala mändvetikaist puhastada või mõnel muul viisil aidata küll. Setteid eemaldades võiksime hävitada seemnepanga.

Hoopis rohkem tuleks teavitada neid inimesi, kes on rajanud oma majapidamised või kavandavad uusi villasid Lõuna-Eesti looduskaunitesse kohtadesse, ikka kõrgele järvekaldale. Nad saavad järvede ilu inimpõlvede kaupa nautida vaid siis, kui saavad aru oma osast nende saatuses ega hoia kokku heitveepuhastuse pealt.


Tänu tahan öelda kõigile neile, kes rahaliselt (keskkonnaministeerium, Endla looduskaitseala, loodushoiukeskus) või järvel sõudes (Reet Laugaste, Ülle Reier, Bjarne M¸eslund, Meelis Tambets, Kai Kimmel ja Kadi Palmik) on aidanud näkirohtu leida. Soovin, et Päidla maaomanikud suhtuksid mõistvalt nende valduses olevasse varandusse, olgugi ta vaid pisike kahvaturoheline taim.


1. Backman, A. L. 1948. Najas flexilis in Europa während der Quartärzeit. – Acta Bot. Fenn. 43.

2. Bennike, Ole et al. 2001. Late Quaternary records of Najas spp. (Najadaceae) from the southwestern Baltic region. – Rev. Palaeobot. Palynol. 114 (3–4): 259–267.

3. Hansel-Welch, Nicole et al. 2003. Changes in macrophyte community structure in Lake Christina (Minnesota), a large shallow lake, following biomanipulation. – Aquat. Bot. 75 (4): 323–337.

4. Hulten, Eric; Fries, Magnus 1986. Atlas of North European Vascular Plants I. Koeltz Scientific Books, Germany.

5. Kuusk, Vilma et al. (eds.) 2003. Flora of the Baltic Countries 3. EAU Institute of Zoology and Botany, Tartu.

6. Lellep, Elli 1984. Sugukond näkirohulised – Najadaceae. – Eichwald, Karl jt. Eesti floora IX. Valgus, Tallinn.

7. Лисицына, Л. И. Папченков, В. Г. 2000. Флора водоемов России. Определитель сосудистых растении. Наука, Москва.

8. Preston, C. D.; Croft, J. M. 1997. Aquatic plants in Britain and Ireland. Harley Books, England.

8. Samuelsson, Gunnar 1934. Die Verbreitung der höheren Wasserpflanzen in Nordeuropa (Fennoskandien und Dänemark). – Acta Phytogeographica Suecica VI, Uppsala.

10. Sinkevièiene, Zofija 2001. Najas flexilis and Najas minor in Lithuania. – Bot. Lithuanica 7 (2): 203–208.

11. Zicheng Yu, 2000. Ecosystem response to Lateglacial and early Holocene climate oscillations in the Great Lakes region of North America. – Quatern. Sc. Rev. 19 (17–18): 1723–1747.

12. Wentz, W. A.; Stuckey, R. L. 1971. The changing distribution of the genus Najas (Najadaceae) in Ohio. – Ohio Journal of Science 71: 292–302.

13. Wilcox, Douglas A.; Simonin, Howard A. 1987. A chronosequence of aquatic macrophyte communities in dune ponds. – Aquat. Bot. 28 (3–4): 227–242.




HELLE MÄEMETS
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet