Eesti Looduse fotovõistlus
2005/3



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2005/3
Vaikus – hääbuv loodusvara

Istun mahalangenud tüvel rabaservas. Kusagil kõrgel-kõrgel lõõrib selle kevade esimene lõoke. Märtsipäike on mätaste lõunaküljed lumest paljaks söönud. Küllap ühele neist väike lõõritaja nüüd laskus, sest äkki valitseb ümberringi vaikus. Võtab siiski pisut aega, enne kui lõohääle kaja kõrvus kustub. Sulen silmad ja kuulan pingsalt – ei ühtki heli. Oleksin justkui maailmast välja lülitatud.

Ja siis äkki tajun enda ümber midagi kummalist: tasast klirinat, nagu puruneks miljoniks killuks õhkõhuke klaas. Avan silmad ja uurin ümbrust: ainult sulamärg lumi. Kummardun õige maad ligi, nüüd näen: kildhaaval murdub päikesekiirte all läbipaistvaks muutunud lumekoorik. See vaevukuuldav heli ongi sulava lume laul – muusika, mida ma polnud kunagi varem kuulnud. Oleksingi vist jäänud selle lummusesse, kui taamal poleks uuesti õhku tõusnud trillerdav lõoke.

>***

Pikutan sarapuupõõsa all ja vaatan läbi kollaseks tõmbuvate lehtede valgeid pilvi sügistaevas. Pähkleid on kotis juba parasjagu, luban endale enne teele asumist väikese puhkuse. On soe ja vaikne. Äkki kostab ülalt hele plõks, mõned sekundid hiljem potsatab maha pähkel. Siis teine plõks ja sellele järgnev potsatus, siis kolmas, neljas ... Põõsaste all pähkleid korjates polnud mu kõrv tabanud imepärast heli, mis saadab pähkli vabanemist lüdist. Heli on nii nõrk, et tavalises toimetamismelus seda ei kuule. See kostab vaid vaikuses.


Veel jagub Eestimaal kohti, kus võib kuulda, kuidas lumi sulab või pähkel lahti plõksatab. Kui kauaks? Palju, kuid paraku tulutult on räägitud mürafoonist tänavail, kohvikuis, ühissõidukeis, elurajoonides. Selle eest on puhkeajal põgenetud metsa, sohu või kuhugi mujale – eemale müra tekitavast inimkooslusest. Ent needki võimalused ahenevad üha. Talvel mürisevad üle lumelagedate ja läbi metsade mootorsaanid, suvel ruigavad veekogudel skuutrid ning teedeta maastikel ATV-d. Pole enam kohta, kuhu uuema aja mootorsõidukid ei pääse. Ja vaikus taandub nende ees.

Millegipärast suhtume mürasse kui keskkonnareostusse leebelt. Kui prügikoorma maha kallaja või solgi veekogusse juhtija teolt tabatakse, ootab eksinut karistus. See, kes kõrvulukustava mürinaga metsas või järvel kihutab, jääb aga tavaliselt õigeks.

Oleme loonud mitut tüüpi kaitsealasid säästmaks haruldaseks muutunud liike ja nende elupaiku ning tava- või eripäraseid maastikke. Ent kus leiaks kaitset üha enam nappima kippuv loodusvara – vaikus?

Kes teab, võib-olla kujuneksid sihipäraselt loodud vaikusesaared juba mõnekümne aasta pärast ihaldatud maaks paljudele, kes on väsinud üha valjenevast mürafoonist. Eriti oluline oleks viia ehedate loodushäälte maailma lapsi, enne kui nende kuulmismeel diskosaalides ja rokk-kontsertidel nüristub.



Ann Marvet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet