Eesti Looduse fotovõistlus
2005/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
essee EL 2005/4
Kas hea loodusfoto on parem kui loodus?

Viimastel aastatel on Eestis tuule tiibadesse saanud loodusfotograafia kui hobi. Tahaks loota, et siin peitub ka sügavam suundumus, huvi keskkonna vastu, mis moodsas linlikus mõttemaailmas on nihkunud tagaplaanile.

Arvan, et loodusfoto kannab üha enam sõnumitooja vastutust, vahendades looduskeskkonnaga toimuvat linnadesse kapseldunud inimestele. Olukorras, kus otsene kontakt “metsiku” loodusega on paljudele harv juhuslik kohtumine, kujundavad üldist arvamust keskkonna seisundi kohta üha suuremal määral raamatutest, televisioonist ning ajakirjadest saadavad muljed.

Elutempo kiireneb ja inimestel pole enam aega keskenduda. Meedialt oodatakse kergesti tarbitavat, meelelahutuslikku sisu. Üks tagajärgedest on teksti taandumine graafika ees. Fotod on kiiresti haaratavad ja nägusad. Samas tundub, et dekoratiivsusega on liiale mindud, sellest on saanud eesmärk omaette. Kõik me oleme harjunud, et loodusest rääkivaid tekste raamatutes ja ajakirjades saadavad fotod. Aga kas ei teki vahel tunnet, et pildid on ilusamad kui elu ise?

Loodusfotos on välja kujunenud reeglid avaldamisväärsete piltide saamiseks: eeskätt õhtu- ja hommikuvalguse kasutamine, eelistatult värvikad objektid, inimtegevuse jälgede vältimine, kompositsiooni “lollikindlad” stampvõtted ja nii edasi. Loodusfoto (ja -film) on endale leidnud reeglitega hästi sobivad lemmikobjektid, mida ikoonimaalija järjekindlusega üha uuesti kujutatakse. Lõvid ja sebrad, kotkad, karud, Colorado Suur kanjon – neid näidatakse tüdimuseni. Tõenäoliselt selline turunõudlust hoolega järgiv keskvool on ka põhjus, miks loodusfotot kiputakse liigitama pigem tarbefoto kui kunsti hulka.

Huvitav on aga see, et loodusfotograafid ilustavad ja stiliseerivad oma subjektide olukorda, kuigi see pole tarbefotole kohane. Eesmärk näib olevat argireaalsusest kenamaid ja huvitavamaid kilde välja noppides manada esile fantaasiamaailm, kus vohab ürgloodus. Kui kaadrist väljapoole jääb kellegi improviseeritud prügimägi või lageraielank, siis sellest pigem ei räägita.

Rohelised pooldavad sageli idealiseeriva visuaalse keele kasutust loodusfotograafias ja -filmides. Arvatakse, et looduse ilu ja võimsuse stiliseeritud ülistamine aitab koondada üldsuse tähelepanu vajadusele kaitsta keskkonda. Samas on selliste vahenditega väga raske selgitada ökoloogiliste protsesside sügavamat sisu ja inimese seotust nendega. Välja arvatud otsese vastandamise tasemel, kus inimese majandustegevus ja loodus pannakse lihtsalt teisele poole rindejoont. Selline vaatenurk vaevalt et midagi lahendab.

Tulles tagasi atraktiivsete lemmikobjektide juurde: midagi sarnast kasutatakse ka looduskaitse korralduses. Kui kaitse alla on võetud atraktiivse ja tuntud harulduse, näiteks must-toonekure või merikotka elupaik, saab seda üldsusele lihtsalt selgitada ja see ei tekita vastuseisu. Tuleb silmas pidada, et liiki ei saa kaitsta eraldi, vaid ainult koos tema elupaiga ja teiste organismidega, kes talle vajaliku ökosüsteemi loovad. Nii saab sellisest haruldusest nn. katusliik, kelle jaoks loodud kaitsealad on ühtlasi varjupaigad paljudele tavalisematele või vähem tuntud olenditele. Ohustatud liikidest rääkides ei tohiks seda unustada. Muidu ei suudeta näiteks põhjendada vajadust rajada või säilitada piisava suurusega kaitsealasid.

Looduse populariseerimine üksikute ikooni seisusse tõstetud liikide või paikade kaudu on ilmselt küll kõige lihtsam või paremini müügiks minev; aga pole kuigi tõhus viis parandada keskkonnateadlikkust. Kas televaataja, keda on alatasa tüüdatud Alaska grislide ja Serengeti sebradega, hakkab seetõttu tundma huvi tagasihoidlikumate olendite vastu, kes tegutsevad tema tagahoovis või lähemas metsatukas? Kas haruldasi loomi ja puutumatuid maastikke kujutavate piltide harjumuspärane küllus ei tekita petlikku muljet, et ürgloodust on veel küllalt järel? Kus jookseb piir looduse tutvustamisest saadava kasu ja pildistatavate loomade-taimede tarbetu häirimise vahel? Kas on mõtet toota üha uusi passipilte liikidest, mille kohta ringleb juba tuhandeid kvaliteetseid ülesvõtteid? Need küsimused peaksid ka Eesti loodusajakirjandust huvitama.

Usutavasti on huvipakkuv jälgida, kuidas areneb Eesti looduse kajastamine oludes, kus kohtuvad meie oma küllaltki sisutihe traditsioon ja Läänest laenatud kommertsstiil. Ähvardava pealiskaudsuse eest saame ennast kaitsta ainult ise.



Ott Luuk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet