Eesti Looduse fotov�istlus
2005/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
essee EL 2005/4
Kas hea loodusfoto on parem kui loodus?

Viimastel aastatel on Eestis tuule tiibadesse saanud loodusfotograafia kui hobi. Tahaks loota, et siin peitub ka sgavam suundumus, huvi keskkonna vastu, mis moodsas linlikus mttemaailmas on nihkunud tagaplaanile.

Arvan, et loodusfoto kannab ha enam snumitooja vastutust, vahendades looduskeskkonnaga toimuvat linnadesse kapseldunud inimestele. Olukorras, kus otsene kontakt metsiku loodusega on paljudele harv juhuslik kohtumine, kujundavad ldist arvamust keskkonna seisundi kohta ha suuremal mral raamatutest, televisioonist ning ajakirjadest saadavad muljed.

Elutempo kiireneb ja inimestel pole enam aega keskenduda. Meedialt oodatakse kergesti tarbitavat, meelelahutuslikku sisu. ks tagajrgedest on teksti taandumine graafika ees. Fotod on kiiresti haaratavad ja ngusad. Samas tundub, et dekoratiivsusega on liiale mindud, sellest on saanud eesmrk omaette. Kik me oleme harjunud, et loodusest rkivaid tekste raamatutes ja ajakirjades saadavad fotod. Aga kas ei teki vahel tunnet, et pildid on ilusamad kui elu ise?

Loodusfotos on vlja kujunenud reeglid avaldamisvrsete piltide saamiseks: eesktt htu- ja hommikuvalguse kasutamine, eelistatult vrvikad objektid, inimtegevuse jlgede vltimine, kompositsiooni lollikindlad stampvtted ja nii edasi. Loodusfoto (ja -film) on endale leidnud reeglitega hsti sobivad lemmikobjektid, mida ikoonimaalija jrjekindlusega ha uuesti kujutatakse. Lvid ja sebrad, kotkad, karud, Colorado Suur kanjon neid nidatakse tdimuseni. Tenoliselt selline turunudlust hoolega jrgiv keskvool on ka phjus, miks loodusfotot kiputakse liigitama pigem tarbefoto kui kunsti hulka.

Huvitav on aga see, et loodusfotograafid ilustavad ja stiliseerivad oma subjektide olukorda, kuigi see pole tarbefotole kohane. Eesmrk nib olevat argireaalsusest kenamaid ja huvitavamaid kilde vlja noppides manada esile fantaasiamaailm, kus vohab rgloodus. Kui kaadrist vljapoole jb kellegi improviseeritud prgimgi vi lageraielank, siis sellest pigem ei rgita.

Rohelised pooldavad sageli idealiseeriva visuaalse keele kasutust loodusfotograafias ja -filmides. Arvatakse, et looduse ilu ja vimsuse stiliseeritud listamine aitab koondada ldsuse thelepanu vajadusele kaitsta keskkonda. Samas on selliste vahenditega vga raske selgitada koloogiliste protsesside sgavamat sisu ja inimese seotust nendega. Vlja arvatud otsese vastandamise tasemel, kus inimese majandustegevus ja loodus pannakse lihtsalt teisele poole rindejoont. Selline vaatenurk vaevalt et midagi lahendab.

Tulles tagasi atraktiivsete lemmikobjektide juurde: midagi sarnast kasutatakse ka looduskaitse korralduses. Kui kaitse alla on vetud atraktiivse ja tuntud harulduse, niteks must-toonekure vi merikotka elupaik, saab seda ldsusele lihtsalt selgitada ja see ei tekita vastuseisu. Tuleb silmas pidada, et liiki ei saa kaitsta eraldi, vaid ainult koos tema elupaiga ja teiste organismidega, kes talle vajaliku kossteemi loovad. Nii saab sellisest haruldusest nn. katusliik, kelle jaoks loodud kaitsealad on htlasi varjupaigad paljudele tavalisematele vi vhem tuntud olenditele. Ohustatud liikidest rkides ei tohiks seda unustada. Muidu ei suudeta niteks phjendada vajadust rajada vi silitada piisava suurusega kaitsealasid.

Looduse populariseerimine ksikute ikooni seisusse tstetud liikide vi paikade kaudu on ilmselt kll kige lihtsam vi paremini mgiks minev; aga pole kuigi thus viis parandada keskkonnateadlikkust. Kas televaataja, keda on alatasa tdatud Alaska grislide ja Serengeti sebradega, hakkab seetttu tundma huvi tagasihoidlikumate olendite vastu, kes tegutsevad tema tagahoovis vi lhemas metsatukas? Kas haruldasi loomi ja puutumatuid maastikke kujutavate piltide harjumusprane kllus ei tekita petlikku muljet, et rgloodust on veel kllalt jrel? Kus jookseb piir looduse tutvustamisest saadava kasu ja pildistatavate loomade-taimede tarbetu hirimise vahel? Kas on mtet toota ha uusi passipilte liikidest, mille kohta ringleb juba tuhandeid kvaliteetseid lesvtteid? Need ksimused peaksid ka Eesti loodusajakirjandust huvitama.

Usutavasti on huvipakkuv jlgida, kuidas areneb Eesti looduse kajastamine oludes, kus kohtuvad meie oma kllaltki sisutihe traditsioon ja Lnest laenatud kommertsstiil. hvardava pealiskaudsuse eest saame ennast kaitsta ainult ise.



Ott Luuk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012