Eesti Looduse fotovõistlus
2005/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2005/4
Palu-karukell

Palu-karukell on kahest Eestis looduslikult kasvavast karukellaliigist pilkupüüdvam. Ta avab oma põhjamaisele loodusele tavatult suured sinakasvioletsed õied juba aprilli lõpus või mai alguses, veel enne roheliste liblede tärkamist. Lummavat vaatepilti, mida pakub õitsvate palu-karukelladega metsalagendik, pole paljud oma silmaga näinud: nii vara kevadel pole inimestel metsast veel midagi korjata ega koju kanda.

Palu-karukell kuulub suurde ja mitmekesisesse tulikaliste sugukonda. Carl Linné 1753. aastal esitatud taimede süsteemis seisis palu-karukell veel ülaste perekonnas ja kandis teaduslikku nimetust Anemone patens. Tänapäevase nimetuse Pulsatilla patens ja perekondliku kuuluvuse andis sellele taimele viisteist aastat hiljem šoti botaanik Philip Miller.

Karukellade ja ülaste perekonda eristatakse õievartel olevate kandelehtede järgi: karukelladel on need lõhestunud kitsasteks lineaalseteks segmentideks, ülastel aga sarnanevad pigem juurmiste lehtedega. Karukelli iseloomustavad veel kõlutolmukatest arenenud nektaariumid ning pika ja karvase emakakaelaga viljad.

Sinakasvioletseid õiekattelehti on palu-karukellal tavaliselt kuus, harva vähem või rohkem. Olemuselt on need värvunud tupplehed, päris kroonlehti karukelladel polegi. Suured silmatorkavad ja nektaririkkad õied meelitavad varakevadisi putukaid, kes nektarit kogudes seda taime tolmeldavad. Karukella õied on proterogüünsed: see tähendab, et emakad küpsevad enne tolmukaid. Nii suureneb tunduvalt risttolmlemise tõenäosus. Isetolmlemine leiab aset vaid viimases hädas, kui mingil põhjusel pole risttolmlemisest asja saanud. Isetolmlemise järel arenenud seemned on väiksemad ja neid on vähem.

Palu-karukella juurmised lehed pole õitseajaks veel välja arenenud. Enamasti ühte karvast õit kandev karvane vars on kevadel õige lühike ja pikeneb alles viljade valmimise ajaks. Karvased pikkade emakakaeltega üheseemnelised viljad (pähklikesed) saavad valmis juuni lõpus või juulis.

Metsa all ja kergetel muldadel on palu-karukellal pikk ja sügavale mulda tungiv risoom, valgemates kasvukohtades on see lühem ja hästi harunev. Eakamad karukellataimed kasvavad tihedate puhmikutena, mille läbimõõt küünib paarikümne sentimeetrini. Mõnel soodsal aastal võib selline puhmik kanda mitukümmend õit.

Palu-karukell paljuneb meil peaaegu eranditult seemnetega. Haruharva tuleb ette, et suur puhmik jaguneb või moodustuvad juurevõsud. Palu-karukell on pikaealine taim: ta areneb aeglaselt, õitsemisikka jõuab kolme-nelja-aastaselt, enamasti veelgi hiljem [5].


Palu-karukell ja aas-karukell. Kaht Eesti pärismaist karukellaliiki naljalt segi ei aja. Palu-karukella avatud ja poolpüstiste õite läbimõõt küünib kuni kaheksa sentimeetrini, seega on nad aas-karukella longus õitest peaaegu poole suuremad. Kroonjad õiekattelehed sirutuvad palu-karukellal õitsemise ajal laiali, aas-karukellal hoiduvad kellukjalt kokku. Suvel pärast õitseaega tunneb palu-karukella puhmad eksimatult ära tumeroheliste sõrmjaguste läikivate lehtede järgi. Aas-karukella lehed, mis arenevad välja juba õitsemise ajaks, on heledamad ja kaheli-sulgjagused. Palu-karukellal pudenevad viljad pärast valmimist peagi laiali, aas-karukellal aga püsivad uhked tupsud varrel sügiseni.

Seal, kus mõlemad karukellaliigid koos kasvavad, leitakse harva ka kahe liigi vahepealsete tunnustega hübriidi. Hübriidsel karukellal elujõulisi seemneid ei arene.


Levik. Eestis ei kasva palu-karukell kaugeltki igal pool. Seni pole teda üldse leitud meie läänesaartelt. Põhja-Eesti suuremad palu-karukella populatsioonid kasvavad Kõrvemaa küngastel ja Märjamaa ümbruse hõredates loometsades, Lõuna-Eestis on palu-karukellarikkad Põlva- ja Võrumaa kuivad männikud ja liivased niidud.

Meil kasvavad palu-karukellad kuuluvad tüüpalamliiki ssp. patens, mille levila ulatub Kesk-Euroopast Saksamaalt kuni Lääne-Siberini. Palu-karukella sugulastaksoneid, mida käsitletakse enamasti alamliikidena, kasvab peaaegu kogu põhjapoolkera parasvöötmes. Aasias ja Ameerika preeriates on levinud alamliik ssp. multifida, mida meie palu-karukellast eristavad kitsamad lehesegmendid ja heledamad õied. Siberis ja Altais on levinud samuti kitsaste lehesegmentidega, aga kollaste või kollakasvalkjate õitega alamliik ssp. flavescens [7].


Valgusküllaste metsade taim. Eesti metsasus on viimase saja aasta jooksul tublisti suurenenud. Muutunud on metsade majandamine ja sedamööda ka sealsed kasvuolud. Tänapäeval väärtustame eelkõige ürgse välimusega metsi, seetõttu tundub mõte metsast kui poollooduslikust kooslusest võõristav. Aga veel sada aastat tagasi polnud piir mõne metsa ja (puis)karjamaa vahel eriti selge: kariloomi peeti kõikjal, kus neile sobivat rohtu kasvas.

Arvatavasti oli see ammune aeg palu-karukelladele eriti meeltmööda. Hõredates valgusküllastes metsades, kus kariloomad pügasid ja tallasid pidevalt rohurinnet, kujunesid soodsad tingimused palu-karukella suurte populatsioonide arenguks. Tänapäeval on paljud neist populatsioonidest hääbumas, koosnevad vaid keskealistest ja vanadest taimedest [4]: tiheda puurinde varju jäänud palu-karukellad kiratsevad ja neil on vähe õisi, paksu sambla sees ei saa seemned idaneda ja noored taimed areneda.

Eesti palu-karukellade hea käekäigu tagab eelkõige mõõdukas ja asjatundlik majandustegevus nende kasvualal. Ulatuslik lageraie võib hävitada terve kohaliku populatsiooni, sest raiesmikul heades valgusoludes maad võttev lopsakas taimestu lämmatab valikuta kõik karukellataimed.

Nüüd leidub elujõulisi ja laienevaid palu-karukella kogumikke sageli inimtekkelises keskkonnas: teede ja maanteede servades, hüljatud kruusakarjäärides või raudteetammi nõlvadel [4]. Karukellad vajavad palju valgust. Nende kõige intensiivsema kasvu aeg jääb kevadesse, kui päikesevalgust on küllaga ja valguskonkurents muude taimedega on tagasihoidlik.


Metsapõleng tuleb kasuks. Viimastel aastakümnetel oleme hakanud aru saama, et ajalooliselt on metsatulekahjudel olnud oluline osa mitmete parasvöötme taimeliikide elus. Põlengujärgses metsas kujunevad ideaalilähedased tingimused ka palu-karukellale: paranenud on valgusolud, hävinud on seemnete idanemist ja noorte taimede arenemist takistav samblakate [2]. Pinnatuli täiskasvanud palu-karukellataimi ei kahjusta, sest kõik uuenemispungad paiknevad maa sees. Vaatlused näitavad, et põlengujärgsel aastal, mil muld on rikastunud põlemisel vabanenud toitainetega, õitsevad palu-karukellad eriti rikkalikult [8].


Visa paljunema ja levima. Seemneline uuenemine karukelladel sageli ebaõnnestub. Mõnel aastal saavad seemnetele saatuslikuks õitsemisaegsed hiliskülmad. Külmade aegu pole liikvel ka tolmeldajaid putukaid. Ebasoodsal kevadel mõned populatsioonid elujõulisi seemneid ei annagi.

Karukella viljad on lendkarva jaoks liiga rasked, nii et pikema maa taha seemned enamasti ei kandu. Enamik vilju maandub emataime läheduses. Seemned idanevad tavaliselt juba samal suvel. Nad on lühiealised, kaotavad idanemisvõime ühe-kahe aasta jooksul [5].

Noored taimed arenevad aeglaselt, paljud surevad enne õitsemisikka jõudmist. On avastatud, et karukella noorte taimede arenemisel on väga oluline teatud seentega moodustuv arbuskulaarne mükoriisa [3].


Kasutamine ja kaitse. Nagu paljud tulikalised on ka palu-karukell mürgine taim. Kui seda süüa, võivad tekkida tõsised mürgitusnähud, nahale sattunud taimemahl võib tekitada kahjustusi. Ennevanasti kasutati karukella ravimtaimena nii rahva- kui ka teaduslikus meditsiinis. Eestis on palu-karukellaga ravitud hingamisteede-, närvi- ja nahahaigusi. Taimest saadi rohelist värvainet, millega tooniti linast riiet, seda värvainet hindasid ka maalikunstnikud [6].

Palu-karukell on Eestis alates 1994. aastast looduskaitse all. Ta kuulub II kaitsekategooria liikide hulka, seega keelab seadus teda korjata ja hävitada. Kui tekib soov seda kaunist lille kodustada, siis ainuke moodus on koguda seemneid. Neid soovitatakse külvata kohe tulevasele kasvukohale [6]. Kogemused ajast, mil karukell veel looduskaitse all polnud, kinnitavad, et teda ümber istutada enamasti ei õnnestu, sest pikk risoom saab väljakaevamisel kannatada.

Kui karukelli tahetakse kasvatada peenras, oleks kõige kindlam ja loodushoidlikum hankida istutusmaterjal puukoolidest. Mullu müüdi mitme võõramaise karukellaliigi ja nende vormide istikuid. Õieilu poolest need meie palu-karukellale alla ei jää.


1. Hulten, Eric; Fries, Magnus 1986. Atlas of North European Vascular Plants I. Koeltz Scientific Books, Germany.

2. Kalamees, Rein et al. 2005. The effects of fire and stand age on seedling establishment of Pulsatilla patens in a pine-dominated boreal forest. – Canadian Journal of Botany [trükis].

3. Moora, Mari et al. 2004. Rare vs. common Pulsatilla spp. seedling performance with AM mycorrhizal inoculum from contrasting native habitats. – Functional Ecology 18: 554–562.

4. Pilt, Indrek; Kukk, Ülle 2002. Pulsatilla patens and Pulsatilla pratensis (Ranunculaceae) in Estonia: distribution and ecology. – Proceedings of the Estonian Academy of Sciences. Biology, Ecology 51 (4): 242–256.

5. Rysina, G. P. 1981. On the biology of Pulsatilla patens (L.) Mill. in the environs of Moscow. – Bulletin of Moscow Society of Naturalists. Biological series 86 (3): 129–134.

6. Sander, Rein; Sellin, Arne 1986. Ülane, sinilill, karukell. Valgus, Tallinn.

7. Tutin, Thomas Gaskell et al. (eds.) 1964. Flora Europaea. Vol 1. Cambridge University Press, Cambridge.

8. Uotila, Pertti 1969. Ecology and area of Pulsatilla patens (L.) Mill. in Finland. – Annales Botanici Fennici 6: 105–111.



REIN KALAMEES
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet