Eesti Looduse fotov�istlus
2005/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2005/4
Palu-karukell

Palu-karukell on kahest Eestis looduslikult kasvavast karukellaliigist pilkupdvam. Ta avab oma phjamaisele loodusele tavatult suured sinakasvioletsed ied juba aprilli lpus vi mai alguses, veel enne roheliste liblede trkamist. Lummavat vaatepilti, mida pakub itsvate palu-karukelladega metsalagendik, pole paljud oma silmaga ninud: nii vara kevadel pole inimestel metsast veel midagi korjata ega koju kanda.

Palu-karukell kuulub suurde ja mitmekesisesse tulikaliste sugukonda. Carl Linn 1753. aastal esitatud taimede ssteemis seisis palu-karukell veel laste perekonnas ja kandis teaduslikku nimetust Anemone patens. Tnapevase nimetuse Pulsatilla patens ja perekondliku kuuluvuse andis sellele taimele viisteist aastat hiljem oti botaanik Philip Miller.

Karukellade ja laste perekonda eristatakse ievartel olevate kandelehtede jrgi: karukelladel on need lhestunud kitsasteks lineaalseteks segmentideks, lastel aga sarnanevad pigem juurmiste lehtedega. Karukelli iseloomustavad veel klutolmukatest arenenud nektaariumid ning pika ja karvase emakakaelaga viljad.

Sinakasvioletseid iekattelehti on palu-karukellal tavaliselt kuus, harva vhem vi rohkem. Olemuselt on need vrvunud tupplehed, pris kroonlehti karukelladel polegi. Suured silmatorkavad ja nektaririkkad ied meelitavad varakevadisi putukaid, kes nektarit kogudes seda taime tolmeldavad. Karukella ied on proterognsed: see thendab, et emakad kpsevad enne tolmukaid. Nii suureneb tunduvalt risttolmlemise tenosus. Isetolmlemine leiab aset vaid viimases hdas, kui mingil phjusel pole risttolmlemisest asja saanud. Isetolmlemise jrel arenenud seemned on viksemad ja neid on vhem.

Palu-karukella juurmised lehed pole itseajaks veel vlja arenenud. Enamasti hte karvast it kandev karvane vars on kevadel ige lhike ja pikeneb alles viljade valmimise ajaks. Karvased pikkade emakakaeltega heseemnelised viljad (phklikesed) saavad valmis juuni lpus vi juulis.

Metsa all ja kergetel muldadel on palu-karukellal pikk ja sgavale mulda tungiv risoom, valgemates kasvukohtades on see lhem ja hsti harunev. Eakamad karukellataimed kasvavad tihedate puhmikutena, mille lbimt knib paarikmne sentimeetrini. Mnel soodsal aastal vib selline puhmik kanda mitukmmend it.

Palu-karukell paljuneb meil peaaegu eranditult seemnetega. Haruharva tuleb ette, et suur puhmik jaguneb vi moodustuvad juurevsud. Palu-karukell on pikaealine taim: ta areneb aeglaselt, itsemisikka juab kolme-nelja-aastaselt, enamasti veelgi hiljem [5].


Palu-karukell ja aas-karukell. Kaht Eesti prismaist karukellaliiki naljalt segi ei aja. Palu-karukella avatud ja poolpstiste ite lbimt knib kuni kaheksa sentimeetrini, seega on nad aas-karukella longus itest peaaegu poole suuremad. Kroonjad iekattelehed sirutuvad palu-karukellal itsemise ajal laiali, aas-karukellal hoiduvad kellukjalt kokku. Suvel prast itseaega tunneb palu-karukella puhmad eksimatult ra tumeroheliste srmjaguste likivate lehtede jrgi. Aas-karukella lehed, mis arenevad vlja juba itsemise ajaks, on heledamad ja kaheli-sulgjagused. Palu-karukellal pudenevad viljad prast valmimist peagi laiali, aas-karukellal aga psivad uhked tupsud varrel sgiseni.

Seal, kus mlemad karukellaliigid koos kasvavad, leitakse harva ka kahe liigi vahepealsete tunnustega hbriidi. Hbriidsel karukellal elujulisi seemneid ei arene.


Levik. Eestis ei kasva palu-karukell kaugeltki igal pool. Seni pole teda ldse leitud meie lnesaartelt. Phja-Eesti suuremad palu-karukella populatsioonid kasvavad Krvemaa kngastel ja Mrjamaa mbruse hredates loometsades, Luna-Eestis on palu-karukellarikkad Plva- ja Vrumaa kuivad mnnikud ja liivased niidud.

Meil kasvavad palu-karukellad kuuluvad tpalamliiki ssp. patens, mille levila ulatub Kesk-Euroopast Saksamaalt kuni Lne-Siberini. Palu-karukella sugulastaksoneid, mida ksitletakse enamasti alamliikidena, kasvab peaaegu kogu phjapoolkera parasvtmes. Aasias ja Ameerika preeriates on levinud alamliik ssp. multifida, mida meie palu-karukellast eristavad kitsamad lehesegmendid ja heledamad ied. Siberis ja Altais on levinud samuti kitsaste lehesegmentidega, aga kollaste vi kollakasvalkjate itega alamliik ssp. flavescens [7].


Valguskllaste metsade taim. Eesti metsasus on viimase saja aasta jooksul tublisti suurenenud. Muutunud on metsade majandamine ja sedamda ka sealsed kasvuolud. Tnapeval vrtustame eelkige rgse vlimusega metsi, seetttu tundub mte metsast kui poollooduslikust kooslusest vristav. Aga veel sada aastat tagasi polnud piir mne metsa ja (puis)karjamaa vahel eriti selge: kariloomi peeti kikjal, kus neile sobivat rohtu kasvas.

Arvatavasti oli see ammune aeg palu-karukelladele eriti meeltmda. Hredates valguskllastes metsades, kus kariloomad pgasid ja tallasid pidevalt rohurinnet, kujunesid soodsad tingimused palu-karukella suurte populatsioonide arenguks. Tnapeval on paljud neist populatsioonidest hbumas, koosnevad vaid keskealistest ja vanadest taimedest [4]: tiheda puurinde varju jnud palu-karukellad kiratsevad ja neil on vhe isi, paksu sambla sees ei saa seemned idaneda ja noored taimed areneda.

Eesti palu-karukellade hea kekigu tagab eelkige mdukas ja asjatundlik majandustegevus nende kasvualal. Ulatuslik lageraie vib hvitada terve kohaliku populatsiooni, sest raiesmikul heades valgusoludes maad vttev lopsakas taimestu lmmatab valikuta kik karukellataimed.

Nd leidub elujulisi ja laienevaid palu-karukella kogumikke sageli inimtekkelises keskkonnas: teede ja maanteede servades, hljatud kruusakarjrides vi raudteetammi nlvadel [4]. Karukellad vajavad palju valgust. Nende kige intensiivsema kasvu aeg jb kevadesse, kui pikesevalgust on kllaga ja valguskonkurents muude taimedega on tagasihoidlik.


Metsapleng tuleb kasuks. Viimastel aastakmnetel oleme hakanud aru saama, et ajalooliselt on metsatulekahjudel olnud oluline osa mitmete parasvtme taimeliikide elus. Plengujrgses metsas kujunevad ideaalilhedased tingimused ka palu-karukellale: paranenud on valgusolud, hvinud on seemnete idanemist ja noorte taimede arenemist takistav samblakate [2]. Pinnatuli tiskasvanud palu-karukellataimi ei kahjusta, sest kik uuenemispungad paiknevad maa sees. Vaatlused nitavad, et plengujrgsel aastal, mil muld on rikastunud plemisel vabanenud toitainetega, itsevad palu-karukellad eriti rikkalikult [8].


Visa paljunema ja levima. Seemneline uuenemine karukelladel sageli ebannestub. Mnel aastal saavad seemnetele saatuslikuks itsemisaegsed hilisklmad. Klmade aegu pole liikvel ka tolmeldajaid putukaid. Ebasoodsal kevadel mned populatsioonid elujulisi seemneid ei annagi.

Karukella viljad on lendkarva jaoks liiga rasked, nii et pikema maa taha seemned enamasti ei kandu. Enamik vilju maandub emataime lheduses. Seemned idanevad tavaliselt juba samal suvel. Nad on lhiealised, kaotavad idanemisvime he-kahe aasta jooksul [5].

Noored taimed arenevad aeglaselt, paljud surevad enne itsemisikka judmist. On avastatud, et karukella noorte taimede arenemisel on vga oluline teatud seentega moodustuv arbuskulaarne mkoriisa [3].


Kasutamine ja kaitse. Nagu paljud tulikalised on ka palu-karukell mrgine taim. Kui seda sa, vivad tekkida tsised mrgitusnhud, nahale sattunud taimemahl vib tekitada kahjustusi. Ennevanasti kasutati karukella ravimtaimena nii rahva- kui ka teaduslikus meditsiinis. Eestis on palu-karukellaga ravitud hingamisteede-, nrvi- ja nahahaigusi. Taimest saadi rohelist vrvainet, millega tooniti linast riiet, seda vrvainet hindasid ka maalikunstnikud [6].

Palu-karukell on Eestis alates 1994. aastast looduskaitse all. Ta kuulub II kaitsekategooria liikide hulka, seega keelab seadus teda korjata ja hvitada. Kui tekib soov seda kaunist lille kodustada, siis ainuke moodus on koguda seemneid. Neid soovitatakse klvata kohe tulevasele kasvukohale [6]. Kogemused ajast, mil karukell veel looduskaitse all polnud, kinnitavad, et teda mber istutada enamasti ei nnestu, sest pikk risoom saab vljakaevamisel kannatada.

Kui karukelli tahetakse kasvatada peenras, oleks kige kindlam ja loodushoidlikum hankida istutusmaterjal puukoolidest. Mullu mdi mitme vramaise karukellaliigi ja nende vormide istikuid. ieilu poolest need meie palu-karukellale alla ei j.


1. Hulten, Eric; Fries, Magnus 1986. Atlas of North European Vascular Plants I. Koeltz Scientific Books, Germany.

2. Kalamees, Rein et al. 2005. The effects of fire and stand age on seedling establishment of Pulsatilla patens in a pine-dominated boreal forest. Canadian Journal of Botany [trkis].

3. Moora, Mari et al. 2004. Rare vs. common Pulsatilla spp. seedling performance with AM mycorrhizal inoculum from contrasting native habitats. Functional Ecology 18: 554562.

4. Pilt, Indrek; Kukk, lle 2002. Pulsatilla patens and Pulsatilla pratensis (Ranunculaceae) in Estonia: distribution and ecology. Proceedings of the Estonian Academy of Sciences. Biology, Ecology 51 (4): 242256.

5. Rysina, G. P. 1981. On the biology of Pulsatilla patens (L.) Mill. in the environs of Moscow. Bulletin of Moscow Society of Naturalists. Biological series 86 (3): 129134.

6. Sander, Rein; Sellin, Arne 1986. lane, sinilill, karukell. Valgus, Tallinn.

7. Tutin, Thomas Gaskell et al. (eds.) 1964. Flora Europaea. Vol 1. Cambridge University Press, Cambridge.

8. Uotila, Pertti 1969. Ecology and area of Pulsatilla patens (L.) Mill. in Finland. Annales Botanici Fennici 6: 105111.



REIN KALAMEES
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012