Eesti Looduse fotovõistlus
07-08/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
intervjuu EL 07-08/2002
Vaata ja imetle, mida loodus on välja mõelnud

Edgar Valter on sündinud 21. septembril 1929 Tallinnas. Vabakutselise kunstnikuna (maalinud, loonud vabagraafikat, eksliibriseid, plakateid jne.) on ta illustreerinud ligi kakssada raamatut, enamik neist lasteraamatud, tema karikatuure on avaldanud paljud ajakirjad ja ajalehed, joonistanud pilte ka Eesti Looduses ilmunud artiklite juurde. Viimased poolteist aastakümmet elab alaliselt Võrumaal Urvaste kinkude ja metsade vahel.

1994. aastal ilmus “Pokuraamat” – esimene Edgar Valteri enda kirjutatud ja joonistatud lasteraamat, mille kirjaniku- ja kunstnikutöö tunnistasid lapsed Nukitsa konkursil (1996) I koha vääriliseks. Nüüdseks on Edgar Valter kirjutanud-joonistanud lastele veel 11 raamatut, mis on toonud talle mitmeid auhindu: “Kassike ja kakuke” (1995), “Lugu lahkest lohe Justusest ja printsess Miniminnist” (1995), “Ahaa, kummitab!” (1995), “Pintselsabad” (värsslugu, 1995), “Kullast vilepill” (1996), “Iika” (1997), “Isand Tuutu ettevõtmised” (1997), “Pintselsabad” (1998), “Metsa pühapäev” (1999, eesti ja võro keeles), “Kuidas õppida vaatama?” (2000), “Pokuaabits” (2002).

Esimese päris oma raamatu kirjutasite pokudest ja nemad on teid saatnud siiani. Kuidas leidsite "Pokuraamatu" prototüübid? Kas mäletate oma esimest kohtumist nendega?

Olin looduses liikudes ikka sattunud luhtadele või lodudele, mis tarnamättaid täis. Ei osanud varem neile tähelepanu pöörata. Olen kuulnud neid ka kirutavat. Eks ta ole: mätaste vahelt ei saa läbi ega üle – nad ju nii kõrged.

Siin, Võrumaal, juhtusin aga metsaservas kõndides omapärasele seltskonnale. Seal nad seisid, mõned suuremad, mõned väiksemad. Jäi mulje, nagu oleksid nad minu tulekul vestluse katkestanud ja liikumatuks tardunud. Jäin tahtmatult seisma ja ootama, kas tõepoolest ükski neist ei liigata. Ei saanud lahti tundest, et nende rohukuubede sees on elusolendid. Astusin edasi ja heitsin mõne sammu järel pilgu selja taha: seltskond püsis ikka liikumatult paigal. Muigasin iseenda üle, aga nähtut enam peast ei saanud. Hakkasin neid isevärklikke mättaid nüüd uue pilguga vaatama: püüdsin ära arvata, mismoodi võiks välja näha üks mätasolevus, kes rohukuube kannab. Tegin poolnaljaviluks mitmeid visandeid ja kuidagi märkamatult said olevused nime. Jutt hakkas hargnema. Iseendalegi üllatusena.

Olete Tallinna poiss. Kas mäletate oma esimesi looduselamusi?

Mul on vist vedanud, kuigi olen teist põlve linlane. Sündisin vanalinna müüride vahel, Pikal tänaval. Sinna lähedale jäi tollane Kalarand, mu esimene mängumaa, kus popsusid tõrva ja kala järgi lõhnavad paadid. Üsna pea kolis me pere aga päris linna serva Virmalise tänavasse, mis siis kandis Rulkoviuse nime. Maja taga laius heinamaa, kus pärast niitmist sõid lehmad ja vahel ka mõni hobune. Suur paekivist küün seisis otse meie maja vastas. Mäletan ikka veel selgelt seda hetke, mil põlvepikku poisikesena söandasin ilmatu suurele valgele hobusele peost suhkrutükki pakkuda: oli isevärklik ja imeline tunne, kui hobuse sametised mokad ettevaatlikult mu peopesalt suhkrutüki haarasid ja sellele järgnes rahulolev krõmpsutamine.

Heinamaa servas oli kraav, kuhu juhiti kuuldavasti Lutheri vabriku masinajahutusvesi. Selle kraavi ääres mängides avastasin triitonid. Neid oranþi kõhuga loomakesi sai peo peale võetud ja imetletud. Kraavis elasid ka kaanid. Suuremad poisid hirmutasid, et nad võivad inimese verest tühjaks imeda. Triitoneid ei kohanud ma seejärel mitukümmend aastat. Alles siin, Pöörismäe kodutiigis avastasin nad uuesti. Rõõm oli sama suur nagu kunagi poisikesepõlves.

Kas mäletate oma loodusloo õpetajat ja kooli looduslootunde? Mis teid seal köitis? Võib-olla meenub midagi naljakat?

Käisin Endla tänava poistekoolis. Looduslootund meeldis mulle iseenesest rohkem kui mõnigi teine, aga vist oleneb ikka väga palju õpetajast ja tema oskusest oma aine vastu huvi äratada. Meie omal jäi sellest vajaka. Ta oli nõudlik vanamees ja rääkis tõemeeli tõsistest asjadest. Aga ühest tema tunnist on meelde jäänud lugu, mis meile palju nalja tegi. Keegi lontkõrv mu klassivendade seast oli puuksu lasknud – salaja, aga nii põhjalikult, et kõigile oli tunda. Teadagi hakkasid poisid selle peale puhkima ja näppudega nina kinni hoidma. Meie tubli õpetaja aga seisis keset seda haput pilve ja manitses nördinult: ”Mida ma teile selgitasin! Ninas on ju karvakesed, mis filtreerivad õhku – teie aga hoiate nina kinni ja ahmite kõik suhu!”

Mis te arvate, miks tänapäeval laste kaasasündinud loodusehuvi koolis kaduma kipub?

Pole ju ümberringi suurt midagi, mis seda huvi toidaks. Kui elad suures kivikarbis, mille ees vaid risti-rästi läbitallatud murulapp, selle taga asfalttee, müra… Oma majas, mida ümbritseb aed, elavad vähesed. Linnaserv metsatukaga ja isegi park jääb kaugele. No kuidas peaks see väike inimesehakatis loodusega kontakti saama, kui keegi teda selles ei aita! Aga seda usun küll, et huvi looduse vastu on meis kõigis kaasa sündinud, küllap lausa geenides. Aga kui äratajat pole, ei kodus, lasteaias ega koolis, siis on tänapäeva linnalapsel raske omapäi looduseni jõuda ja seda tundma õppida. Ta peab oma silmaga nägema, oma kõrvaga kuulma, oma käega katsuda saama. Kui niisugust võimalust ei anta, siis ei aita kui tahes targad õpetajad ja õpikud. Ja mida ei tunta, seda ei osata ega viitsita ka hoida.

Mida teha, et linnalaps hakkaks loodust märkama?

On vana tõde, et kõik saab alguse kodust. Vanemad peaksid võtma aega, et vahel lastega linnast välja põigata. Ja mitte ainult sörkjooksu tegema või päikest võtma, vaid ka selleks, et looduses lahtiste silmadega ringi vaadata. Küllap õpib laps siis ümbrust märkama ja märgatu kohta küsima. Ja oleks hea, kui vanemad oskaksid neile küsimustele ka kosta. Just sellest tundsin oma lapsepõlves puudust. Mu taat oli kuue klassi haridusega töömees ja sügavalt usklik. Ta ei saanud mulle looduse asju teisiti seletada, kui et jumal on kõik, mis meie ümber, targasti loonud. Raamatuid meil majas suurt polnud. Hiljem õppisin usina raamatukogus käijana ise paljudes küsimustes selgust saama. Tänapäeva vanematel ei tohiks olla raske lapse pärimistega toime tulla. Raskem on ehk elava looduseni jõuda, nii vanematel kui ka õpetajatel.

Kuid hea tahtmise korral on see siiski võimalik. Näiteks Poku lastepäevakodu Tartus. Tavaline lasteaiahoone keset Annelinna, kuid mis selle ruumides ja ümbruses on suudetud ära teha! Elus rohelus, aga ka kõverikest okstest, käbidest, kuivatatud taimedest kujundatud kompositsioonid… Isegi pokud kasvavad pottides. Lapsi viiakse tihti loodusesse ja nad on harjunud end seal hästi tundma. Usun, et neist väikestest inimestest kasvavad head looduse hoidjad, kus nad ka ei elaks või mida nad ei teeks.


"Pokuaabitsa" kaudu saavad lapsed tuttavaks ligi saja looma ja teist sama palju taimega. Millisel põhimõttel olete valinud need loomad ja taimed?

”Pokuaabits” on küll rohkem ”Pokuraamatu” järg kui aabits selle otseses, klassikalises tähenduses. Kuid minu seniste raamatutega võrreldes on ta siiski eriline, hoopis teistmoodi. Ei kujutanud algul ettegi, et selle tegemine nii töömahukas on, et läheb vaja nii palju täpsust ja hoolt. Tuli silmas pidada, et lapsed piltidel kujutatu ka loodusest üles leiaksid.

”Pokuaabits” oli omamoodi meeskonnatöö: mu pere aitas selle juures tublisti kaasa. Püüdsime raamatusse valida eeskätt sellised taimed, loomad ja asjad, mis Puuko ümbrusesse ja majapidamisse sobiksid. Mõne tähe puhul oli aga sellega raskusi. Siis tuli panna Puuko raamatutest abi otsima. Hea, et tal neid riiulil üksjagu leidus, ja sealt sai pokudele ka pilte näidata.


”Pokuraamat” tuli ja võitis. Ka järgmised on võitnud laste poolehoiu. Kas olete ise mõelnud sellele, milles peitub teie edu saladus?

Ei oska küll öelda. Ise ka imestan. Seiklusi ja peadpööritavat tegevust ju ”Pokuraamatus” pole. Võib-olla on see vaba, sundimatu tegemise rõõm, mis kandub mingil seletamatul viisil üle ka lugejatele. Või on inimestes tõepoolest peidus alateadlik, kaasasündinud huvi looduse vastu, millel see raamat vallanduda aitas. Eks pokud ole ju omal kombel ergutanud ka laste fantaasiat. Mul on olnud rõõm näha, millise innuga joonistatakse pokusid, valmistatakse pokunukke ja -kujukesi.

Ka teised mu raamatud on lugejailt omajagu tunnustust leidnud, isegi teleekraanile jõudnud, kuigi mu tegelased on mingil moel äraspidised nii oma mõtlemises kui ka tegemistes – tänapäevases mõttes elukauged.


Puuko on väga teie nägu. Kuidas te seda seletate?

Mida vanemaks saan, seda rohkem tema nägu lähen. Tema nägu ja tegu. Võib-olla on meie vahel tõesti mingi side. See viis, kuidas Puuko räägib, on ka mulle mingil määral omane. Puukost on saanud minu mõtete vahendaja.


Ehk peitub üks põhjusi, miks lapsed teid armastavad, ka headuses, mida teie tegelased kiirgavad. Ma pole tabanud teie joonistustel ühtegi kurja nägu. Kas ma olen olnud tähelepanematu?

Võib-olla vajavad lapsed selles maailmas, mis muutub üha jõhkramaks, vägivaldsemaks, hoolimatumaks, tõepoolest midagi, mis annab turvatunnet – kedagi, kes on sõbralik ja mõistev. Ma pole küll teadlikult pürginud mingiks headuse apologeediks ega püüdnud oma tegelasi selles vaimus kujundada. On lihtsalt kogemata nii välja kukkunud, et nad tunnevad end üksteise seltsis hästi ja leiavad ikka ühise keele, kui erinevad nad ka poleks.

Pean nähtavasti tunnistama oma võimetust kujutada tõelist kurjust – nii sõnas kui ka pildis. Ma ei tea isegi, kas pidada seda oma plussiks või miinuseks. Mu karikatuuridelegi on ette heidetud liigset pehmust.


Kas see, millest kirjutate ja mida joonistate raamatus ”Kuidas õppida vaatama”, on meenutus lapsepõlvest või olete need huvitavad seosed avastanud nüüd kõigesse nähtusse teadlikult süüvides?

Ei ulatu enam nii kaugele selja taha vaatama. Eks midagi ole kindlasti ka lapsepõlvest pärit. Juba siis juhtusin vahel pilvi vaatama ja jälgima, kelle või mille kuju nad võtsid. Hiljem, juba meheeas, tekkis komme metsast leitud huvitavaid kõverikke linna kaasa tarida. Mõtlesin ikka, mis neist võiks teha või saada. Pärast oma praegusesse koju, Pöörismäele maandumist on see komme hakanud juba mingiks haiguseks saama – mitte ainult oksakõverikud, vaid ka puupahad, seest õõnsad kännud ja mis kõik veel on kuuri taha kokku kantud. Mõned neist on ka oma koha või rakenduse leidnud. Huvitava kuju või mustriga kivid on mind alati paelunud.

Aga raamatut ”Kuidas õppida vaatama” ajendas otseselt kirjutama ikka Võrumaa. Peaaegu kõik kirjeldatu pärineb siinsetest metsatukkadest, heinamaadelt, kruusakarjääridest. Need seosed on minu silma jaoks selgelt tajutavad, nende nägemine pole nõudnud mingit erilist või teadlikku süvenemist või konstrueerimist.


Kui kaua olete siin Võrumaa kinkude ja metsade taga elanud?

Oma viisteist aastat. Las ma meenutan… Jah, see oli 1987. aasta kevadel, pojengide õitsemise ajal. Otsisime sobivat suvekodu. Olime juba paljudes kohtades pettunud ja jõudsime ringiga Lõuna-Eestisse. Ostsime teel ajalehe ja sattusime kuulutusele. Ei osanud siis arvata, et sellega sai keeratud elus uus ja huvitav lehekülg. Kogu see Pöörismäe leidmislugu on muutunud meie peres lausa legendiks. Kui siia jõudsime, valdas meid pokude kombel suur äratundmise tunne. Esimestel aastatel sõitsime veel Tallinna vahet, siis aga otsustasin mingil hetkel, et mina enam linna ei lähe.


Tee lõpeb Pöörismäe taluõues ära, kas edasi ongi ainult mets ja pokud?

Silmapiiril paistab tõesti ainult mets, mis varjab ka pokusid. Ja peale selle veel palju muud. Aastate eest oli vaade Pöörismäele, mille järgi me talu nime on saanud, veel avatud: vaid paar noort mändi ja kuuske kasvas mäenõlval teisel pool heinamaad. Üleaedne käis seda traktoriga niitmas. Nüüd pole heinamaal enam niitjat, mets tuleb peale. Kes ei tea, see ei oskaks arvatagi, et üsna lähedal, teisel pool metsamüüri on kalakasvatuseks rajatud paisjärv. Seal on ka endised karjamaad – tõsi küll, ka juba võsastumas.

Mis puutub aga pokudesse, siis nemad paistavad meie seltsi igatsevat. Mõned neist on endale koha leidnud aia tagumises nurgas metsõunapuu all, mõned kraavikaldal. Üks hea inimene tõi meile kord ammu veoautoga jämeda pajutüve, millel tiigi kaldal mõnus istuda. Hiljuti avastasin, et paar pokut on end selle ”pingi” all sisse seadnud. Nad on veel õige noorukesed – oleksid jäänudki märkamata, kui neile poleks kevadel õied kuklasse ilmunud.


Küllap elab siin metsanurgas teisigi olevusi, kes koos teiega rahu ja vaikust naudivad?

Oo jaa, enam kui küll! Eelkõige muidugi koerad ja kassid, kes on olnud kaua aega meie pere liikmed ja jõudnud mu raamatutessegi.

Koprad elavad siit saja meetri kaugusel. Meile nad suurt pahandust ei tee – on enda tarbeks pisut oja paisutanud, korralikud tammid ehitanud. Aga loomi endid pole juhtunud nägema.

Vahel jookseb rebane üle tee, ajab asjalikult jälgi. Metskitsi ja nende vetruvaid hüppeid ei jõua ära imetleda. Kui aga oma sissesõidutee äärde noored lehised istutasime, oli sokk väga häiritud ja nühkis nende vastu oma sarvi. Osa puukesi läkski välja, tuli hiljem asendada.

Oravad, jänesed – neid ja nende jälgi näeb tihti. Majesteetlik toonekurg jalutab vahel üle õue – niidetud muru tahab revideerimist. Pisut eemal huikab sookurg, kukub kägu. Ööbik aga laksutab siinsamas oja ääres toomingates. Suitsupääsukesed pesitsevad rehealuse lae all. Peletavad madalal lennul kädistades kassi eemale, kuigi see peaks küll oskama jalad ülespidi käia, et nende pesani jõuda. Katuse harjalaua all on linavästrike pesad. Üle kraavi männi otsa on end asutanud varesepaar: nemad korjavad kevadel hoolikalt kokku kõik karvatuustid, mis Uru kasukast kuudi ümber pudenenud – ju kuluvad pesavooderduseks ära.

Pean tunnistama, et ei teagi nime järgi kõiki linde, kes siin ringi lendavad, askeldavad, häälitsevad. Igasugused määrajad on küll käepärast, aga ikka jään vahel kimpu. Üks viimaseid avastusi oli ritsiklind: olin päris jahmunud, kui kuulsin kevadel sõstrapõõsast ritsika siristamist. Võimatu ju! Aga varsti nägin selle siristaja ära. Lindude poegimise ajal on tulnud ette igasuguseid üllatusi. Päikeselise ilmaga on mu ait-ateljee uks enamasti pärani. Mõni päev tagasi leidsin raadio pealt rästapoja. Õnneks oli ta piisavalt tugev, et omal jõul lennata.

Meil on oja kaldal suitsusaun. Tulime kord kevadel linnast – tollal sai veel talvel rohkem Tallinnas oldud – ja hakkasin sauna kütma. Tundsin, et esiku põranda alt tuleb vastikut haisu. Tõmbasin ühe laua üles ja nägin konnalaipu. Kui need ära koristasin, selgus, et tuhkur oli end sauna põranda alla elama seadnud. Olin tema sahvrisse tunginud ja toidulao hävitanud. Turtsus teine pahaselt ja viis lausa me silma all oma pojad ükshaaval minema.

Viupart tegi pesa tare akna alla lillepeenrasse. Ainult silm läikis nartsissilehtede vahelt. Koerad käisid eemalt nuusutamas, aga ligi ei läinud. Kaheksa poega oli taga rivis, kui ta nendega uhkelt tiigi poole marssis. Tiigist rännati edasi ojja.

Tiigis krooksuvad rohelised konnad. Ka kärnkonni ja sisalikke on palju – esimesed nii laisad, teised nii vilkad… Tiiki tõi lahke kalakasvataja paar ämbritäit karpkalu. Hea oli vaadata, kui nad seal kambakesi ujusid. Lugesin neid vahel ikka üle – kõik olid alles, kuigi haigur tiirutas vahel tiigi kohal. Aga talvel tuli saarmas ja tegi puhta töö: vaid paar kalapead jäi jää peale. Omamoodi huvitav oli vaadata, kuidas saarmas oli tegutsenud: jalajäljed lumel ja liujälg tiigi kaldal, kust ta alla jääle laskus ja siis auku lipsas.

Igal talvel tulevad keldri lakke magama väikesed nahkhiired. Sügisõhtuti on vastu taevast vaadates näha, kuidas nad lendavad. Kõigest sellest võiks vist lõpmatuseni rääkida.


Kui kodukandis pisut laiemalt ringi vaatate, mis teid siinses looduses toimuvast rõõmustab, mis muretsema paneb?

Kui laiemalt ringi vaadata, siis ei rõõmusta õigupoolest enam miski. Paljud teada-tuntud metsarajad, mida mööda veel mõned aastad tagasi sai käidud, on kadunud. Koos metsaga muidugi. Oksad ja kõlbmatuks tunnistatud puud vedelevad risti-rästi maas. Kahju lindudest ja loomadest, kelle kodud, igapäevased rajad, joogikohad seal olid. Kui torm murrab puid, on see paratamatus. Kui aga saed vinguvad keset suurt suve üksteise võidu päeval ja ööl, kui täies elujõus puud langevad öösi lõikavas proþektorivalguses… Nagu massimõrv. Saan aru, et metsa tuleb majandada, õigel ajal langetada, aga midagi on siin juures ikkagi viltu. Rüüstamise maik on asjal juures.

Võime rahul olla, et kakskümmend viis hektarit metsa ja maad meie kodu ümber on nüüd loodetavasti kaitstud: see maa sai mõõdetud ja kinnistatud. Sellele kitsale alale koonduvad ka meie rõõmud, mis meid siin paigal hoiavad. Kõigi raskuste kiuste, olgu teeolud või olmemured või… Meil on siiski oma saar, kust jõudu ammutame.

Aga vett ei kaitse ka oma maa piirid. Siitsamast alt voolab läbi Visela oja, mis suubub Punde järve. Veel meie ajal elasid ojas forellid ja enne meid kuuldavasti ka vähid. Kalakasvatusjärve tühjendamine-täitmine muudab järsult oja veetaset: kord ähvardab tulvavesi kõik üle ujutada ja lõhub kaldaid, vaat et viib kemmergugi ära, kord on ojasäng õige kuiv. Forelle seal enam ei ole. Varem tulid nad oja mööda üles, aga nüüd enam ei pääse. Üks peremees tegi nende jaoks liiga kõrge tammi: kuue meetri kõrgusele forell vaevalt hüppab, pealegi tsementtorusse… Kui siin veel forellid olid, siis tuli kokku puutuda ka nendega, kes elektripüüki harrastasid.


Kuigi elate siin metsade ja kinkude taga, on teil ometi ettekujutus mujal Eestimaal toimuvast: kas ka seal midagi kriibib?

Kriibib nii mõnigi asi. Metsade laastamisest sai juba räägitud – eks see ole nii üle kogu Eesti. Olen oma silmaga näinud metsaveokite sügavaid roopaid Soomaal. Sama pilti nägin teleri kaudu ka Lahemaa rahvuspargist. Miks ometi ei tehta metsatöid ega veeta palke talvisel ajal, külmunud maaga, nagu kunagi iseenesestmõistetavaks peeti? Ons rahaahnus nii suur? Lahemaa lugu kurvastas eriti, tunnen seda kanti hästi. Ei saa aru, kuidas niisugused asjad on võimalikud.

Silma riivavad umbrohtunud ja võssa kasvanud põllud – kurb on. Tõsi, ega leppki paha puu ole: sobib tarbepuuks ja küttepuuna on kase järel järgmine... Aga hooldatud põllu- ja heinamaalappidel on siiski oma võlu. Ja küllap nad aitavad ka looduses tasakaalu pidada, luues võimalusi mõnelegi taimeliigile.

Sõitudel läbi Eesti on mul alati valus vaadata lagunevaid taluhooneid. Tükk aega seisavad tühjana, siis kaovad aknad eest, veel natuke aega, ja katus langeb sisse. Mõnes kohas näed vaid põlispuid ja sirelipõõsast märgina, et siin on olnud eluase. Sellest on neetult kahju. Aga mis siin imestada – pooled bussid enam ei liigu, pooled poed, koolid suletud või sulgemisel...

Tõsi küll – hakkavad silma ka päris uued või uueks kohendatud hooned. Valge, vahel koguni roosa plastvooder, kiiskav plekk-katus… Puhtakesed, kenakesed – peaksid nagu hingele lohtu pakkuma, aga ei paku. Ikka jääb miski kriipima. Aga vaat siis korraga näed kusagil teekäänu taga hubast palkmaja. Jätad auto seisma ja imetled tükk aega: jämedad, käsitsi tahutud palgid, tugevad ja vanad, mõni üksik osavalt uuega asendatud, laastukatus, unkaaugud… See mees on võtnud endale KODU ehitada.


Olete ehk eneselegi teadvustamata saanud osaliseks laste loodushariduses. Kui paluda teilt kolm soovi (soovitust) selle ala kõrgeimatele võtmeisikutele – keskkonna- ja haridusministrile: mida neile ütleksite?

Oi – millegi niisugusega ei oska küll lagedale tulla. Kõrvalseisja ja võhikuna, nagu ma olen. Eks igal ministeeriumil ole oma funktsioonid, kohustused, probleemid, prioriteedid ja mis kõik veel.

Kui söandada selles asjas suud pruukida, siis paneksin keskkonnaministeeriumile küll südamele metsanduses – nii kaitses kui ka hoolduses ja majandamises – kord jalule seada. Oleks minu voli, paneksin metsavahid päevapealt tagasi ametisse. Praegu tundub asi olevat nii, et jumal kõrgel, keiser kaugel – iga mees võib kohapeal toimetada, nagu heaks arvab. Pole valvajaid, pole korralikku karistustki.

Unistan muidugi ka sellest, et Eestimaa oleks kord jälle enam-vähem ühtlaselt asustatud. Et maaelul oleks perspektiivi, et Eesti poleks mõne aastakümne järel vaid üks päratu suur Tallinn ja mõned provintsilinnad, mille ümber kilomeetrite kaupa vohavat võsa ja umbrohtu. Ja raiesmikke. Aga kogu selle unistuse täitumine ei sõltu küll ühestki ministeeriumist ega vist isegi valitsusest tervikuna. See pole ju õigupoolest mingi pilvepealne unistus, vaid igatsus aruka elukorralduse järele. Millegipärast on aga just arutus see, mis kergemini teoks saama kipub. Inimeste maailmas, mitte looduses. Loodus suudab kohendada ka inimliku rumaluse tagajärgi, kuid kahjuks vaid teatud piirini.

Kui nüüd tulla laste loodushariduse juurde, siis minu kõige lähem soov oleks muidugi, et süvenetaks tõsiselt Pokumaa teemasse ja mõistetaks, milline kasutegur võib sellel ettevõtmisel olla kasvavale põlvkonnale. Ja aidataks kaasa, et Pokumaa kord valmis saaks. Pokumaal õpiks laps märkama loodust enda ümber. Ega laps peagi kohe kõiki lilli ja linde nimepidi teadma. Tore seegi, kui ta oskab teraselt vaadata ja ümbritsevat tähele panna. Pokumaa õpetaks lastele: imetle lille ja ära nopi – vaasis sureb ta niikuinii varsti ära või närtsib peos enne, kui koju jõuad. Vaata ja imetle, mida loodus on välja mõelnud. Vaata samblikke ja kujuta ette, et nad kasvavad aastate jooksul vaid mõne millimeetri. Mõtle siis, kui vana on üks peopesasuurune samblikulapp, mida kõike ta näinud on… Arutle, kuidas lill ikkagi teab, millal vihma hakkab sadama – mõni jõuab juba enne nupu kinni panna… Kust teab võilill või vesiroos, et öö on tulemas? Vaata, kuidas puu oma alumised oksad ära kuivatab, et anda kasvujõudu ladvale. Tundub, nagu ta mõtleks… Kuidas on looduses kõik nii otstarbekalt seatud ja omavahel seotud? See on ju põnev, kuigi teeb inimese väikeseks looduse ees, rääkimata maailmaruumist, mida ta öösel tähistaevas näeb. Just sellist mõtteviisi peaks lapses arendama Pokumaa.


Kuidas võtsite vastu teate, et teile on määratud Eerik Kumari preemia? Kas aimasite selle võimalikkust või tuli asi ootamatuna?

No kust tonti ma võisin niisugust asja oodata! See oli nagu välk selgest taevast. Aga rõõmu tegi küll. Minu jaoks on see eriline preemia. Ja olen tänulik neile, kes mind selle vääriliseks pidasid.



Edgar Valterit küsitlenud Ann Marvet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet