Eesti Looduse fotov�istlus
07-08/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
intervjuu EL 07-08/2002
Vaata ja imetle, mida loodus on vlja melnud

Edgar Valter on sndinud 21. septembril 1929 Tallinnas. Vabakutselise kunstnikuna (maalinud, loonud vabagraafikat, eksliibriseid, plakateid jne.) on ta illustreerinud ligi kakssada raamatut, enamik neist lasteraamatud, tema karikatuure on avaldanud paljud ajakirjad ja ajalehed, joonistanud pilte ka Eesti Looduses ilmunud artiklite juurde. Viimased poolteist aastakmmet elab alaliselt Vrumaal Urvaste kinkude ja metsade vahel.

1994. aastal ilmus Pokuraamat esimene Edgar Valteri enda kirjutatud ja joonistatud lasteraamat, mille kirjaniku- ja kunstnikut tunnistasid lapsed Nukitsa konkursil (1996) I koha vriliseks. Ndseks on Edgar Valter kirjutanud-joonistanud lastele veel 11 raamatut, mis on toonud talle mitmeid auhindu: Kassike ja kakuke (1995), Lugu lahkest lohe Justusest ja printsess Miniminnist (1995), Ahaa, kummitab! (1995), Pintselsabad (vrsslugu, 1995), Kullast vilepill (1996), Iika (1997), Isand Tuutu ettevtmised (1997), Pintselsabad (1998), Metsa phapev (1999, eesti ja vro keeles), Kuidas ppida vaatama? (2000), Pokuaabits (2002).

Esimese pris oma raamatu kirjutasite pokudest ja nemad on teid saatnud siiani. Kuidas leidsite "Pokuraamatu" prototbid? Kas mletate oma esimest kohtumist nendega?

Olin looduses liikudes ikka sattunud luhtadele vi lodudele, mis tarnamttaid tis. Ei osanud varem neile thelepanu prata. Olen kuulnud neid ka kirutavat. Eks ta ole: mtaste vahelt ei saa lbi ega le nad ju nii krged.

Siin, Vrumaal, juhtusin aga metsaservas kndides omaprasele seltskonnale. Seal nad seisid, mned suuremad, mned viksemad. Ji mulje, nagu oleksid nad minu tulekul vestluse katkestanud ja liikumatuks tardunud. Jin tahtmatult seisma ja ootama, kas tepoolest kski neist ei liigata. Ei saanud lahti tundest, et nende rohukuubede sees on elusolendid. Astusin edasi ja heitsin mne sammu jrel pilgu selja taha: seltskond psis ikka liikumatult paigal. Muigasin iseenda le, aga nhtut enam peast ei saanud. Hakkasin neid isevrklikke mttaid nd uue pilguga vaatama: pdsin ra arvata, mismoodi viks vlja nha ks mtasolevus, kes rohukuube kannab. Tegin poolnaljaviluks mitmeid visandeid ja kuidagi mrkamatult said olevused nime. Jutt hakkas hargnema. Iseendalegi llatusena.

Olete Tallinna poiss. Kas mletate oma esimesi looduselamusi?

Mul on vist vedanud, kuigi olen teist plve linlane. Sndisin vanalinna mride vahel, Pikal tnaval. Sinna lhedale ji tollane Kalarand, mu esimene mngumaa, kus popsusid trva ja kala jrgi lhnavad paadid. sna pea kolis me pere aga pris linna serva Virmalise tnavasse, mis siis kandis Rulkoviuse nime. Maja taga laius heinamaa, kus prast niitmist sid lehmad ja vahel ka mni hobune. Suur paekivist kn seisis otse meie maja vastas. Mletan ikka veel selgelt seda hetke, mil plvepikku poisikesena sandasin ilmatu suurele valgele hobusele peost suhkrutkki pakkuda: oli isevrklik ja imeline tunne, kui hobuse sametised mokad ettevaatlikult mu peopesalt suhkrutki haarasid ja sellele jrgnes rahulolev krmpsutamine.

Heinamaa servas oli kraav, kuhu juhiti kuuldavasti Lutheri vabriku masinajahutusvesi. Selle kraavi res mngides avastasin triitonid. Neid orani khuga loomakesi sai peo peale vetud ja imetletud. Kraavis elasid ka kaanid. Suuremad poisid hirmutasid, et nad vivad inimese verest thjaks imeda. Triitoneid ei kohanud ma seejrel mitukmmend aastat. Alles siin, Prisme kodutiigis avastasin nad uuesti. Rm oli sama suur nagu kunagi poisikeseplves.

Kas mletate oma loodusloo petajat ja kooli looduslootunde? Mis teid seal kitis? Vib-olla meenub midagi naljakat?

Kisin Endla tnava poistekoolis. Looduslootund meeldis mulle iseenesest rohkem kui mnigi teine, aga vist oleneb ikka vga palju petajast ja tema oskusest oma aine vastu huvi ratada. Meie omal ji sellest vajaka. Ta oli nudlik vanamees ja rkis temeeli tsistest asjadest. Aga hest tema tunnist on meelde jnud lugu, mis meile palju nalja tegi. Keegi lontkrv mu klassivendade seast oli puuksu lasknud salaja, aga nii phjalikult, et kigile oli tunda. Teadagi hakkasid poisid selle peale puhkima ja nppudega nina kinni hoidma. Meie tubli petaja aga seisis keset seda haput pilve ja manitses nrdinult: Mida ma teile selgitasin! Ninas on ju karvakesed, mis filtreerivad hku teie aga hoiate nina kinni ja ahmite kik suhu!

Mis te arvate, miks tnapeval laste kaasasndinud loodusehuvi koolis kaduma kipub?

Pole ju mberringi suurt midagi, mis seda huvi toidaks. Kui elad suures kivikarbis, mille ees vaid risti-rsti lbitallatud murulapp, selle taga asfalttee, mra Oma majas, mida mbritseb aed, elavad vhesed. Linnaserv metsatukaga ja isegi park jb kaugele. No kuidas peaks see vike inimesehakatis loodusega kontakti saama, kui keegi teda selles ei aita! Aga seda usun kll, et huvi looduse vastu on meis kigis kaasa sndinud, kllap lausa geenides. Aga kui ratajat pole, ei kodus, lasteaias ega koolis, siis on tnapeva linnalapsel raske omapi looduseni juda ja seda tundma ppida. Ta peab oma silmaga ngema, oma krvaga kuulma, oma kega katsuda saama. Kui niisugust vimalust ei anta, siis ei aita kui tahes targad petajad ja pikud. Ja mida ei tunta, seda ei osata ega viitsita ka hoida.

Mida teha, et linnalaps hakkaks loodust mrkama?

On vana tde, et kik saab alguse kodust. Vanemad peaksid vtma aega, et vahel lastega linnast vlja pigata. Ja mitte ainult srkjooksu tegema vi pikest vtma, vaid ka selleks, et looduses lahtiste silmadega ringi vaadata. Kllap pib laps siis mbrust mrkama ja mrgatu kohta ksima. Ja oleks hea, kui vanemad oskaksid neile ksimustele ka kosta. Just sellest tundsin oma lapseplves puudust. Mu taat oli kuue klassi haridusega tmees ja sgavalt usklik. Ta ei saanud mulle looduse asju teisiti seletada, kui et jumal on kik, mis meie mber, targasti loonud. Raamatuid meil majas suurt polnud. Hiljem ppisin usina raamatukogus kijana ise paljudes ksimustes selgust saama. Tnapeva vanematel ei tohiks olla raske lapse primistega toime tulla. Raskem on ehk elava looduseni juda, nii vanematel kui ka petajatel.

Kuid hea tahtmise korral on see siiski vimalik. Niteks Poku lastepevakodu Tartus. Tavaline lasteaiahoone keset Annelinna, kuid mis selle ruumides ja mbruses on suudetud ra teha! Elus rohelus, aga ka kverikest okstest, kbidest, kuivatatud taimedest kujundatud kompositsioonid Isegi pokud kasvavad pottides. Lapsi viiakse tihti loodusesse ja nad on harjunud end seal hsti tundma. Usun, et neist vikestest inimestest kasvavad head looduse hoidjad, kus nad ka ei elaks vi mida nad ei teeks.


"Pokuaabitsa" kaudu saavad lapsed tuttavaks ligi saja looma ja teist sama palju taimega. Millisel phimttel olete valinud need loomad ja taimed?

Pokuaabits on kll rohkem Pokuraamatu jrg kui aabits selle otseses, klassikalises thenduses. Kuid minu seniste raamatutega vrreldes on ta siiski eriline, hoopis teistmoodi. Ei kujutanud algul ettegi, et selle tegemine nii tmahukas on, et lheb vaja nii palju tpsust ja hoolt. Tuli silmas pidada, et lapsed piltidel kujutatu ka loodusest les leiaksid.

Pokuaabits oli omamoodi meeskonnat: mu pere aitas selle juures tublisti kaasa. Pdsime raamatusse valida eesktt sellised taimed, loomad ja asjad, mis Puuko mbrusesse ja majapidamisse sobiksid. Mne the puhul oli aga sellega raskusi. Siis tuli panna Puuko raamatutest abi otsima. Hea, et tal neid riiulil ksjagu leidus, ja sealt sai pokudele ka pilte nidata.


Pokuraamat tuli ja vitis. Ka jrgmised on vitnud laste poolehoiu. Kas olete ise melnud sellele, milles peitub teie edu saladus?

Ei oska kll elda. Ise ka imestan. Seiklusi ja peadpritavat tegevust ju Pokuraamatus pole. Vib-olla on see vaba, sundimatu tegemise rm, mis kandub mingil seletamatul viisil le ka lugejatele. Vi on inimestes tepoolest peidus alateadlik, kaasasndinud huvi looduse vastu, millel see raamat vallanduda aitas. Eks pokud ole ju omal kombel ergutanud ka laste fantaasiat. Mul on olnud rm nha, millise innuga joonistatakse pokusid, valmistatakse pokunukke ja -kujukesi.

Ka teised mu raamatud on lugejailt omajagu tunnustust leidnud, isegi teleekraanile judnud, kuigi mu tegelased on mingil moel raspidised nii oma mtlemises kui ka tegemistes tnapevases mttes elukauged.


Puuko on vga teie ngu. Kuidas te seda seletate?

Mida vanemaks saan, seda rohkem tema ngu lhen. Tema ngu ja tegu. Vib-olla on meie vahel testi mingi side. See viis, kuidas Puuko rgib, on ka mulle mingil mral omane. Puukost on saanud minu mtete vahendaja.


Ehk peitub ks phjusi, miks lapsed teid armastavad, ka headuses, mida teie tegelased kiirgavad. Ma pole tabanud teie joonistustel htegi kurja ngu. Kas ma olen olnud thelepanematu?

Vib-olla vajavad lapsed selles maailmas, mis muutub ha jhkramaks, vgivaldsemaks, hoolimatumaks, tepoolest midagi, mis annab turvatunnet kedagi, kes on sbralik ja mistev. Ma pole kll teadlikult prginud mingiks headuse apologeediks ega pdnud oma tegelasi selles vaimus kujundada. On lihtsalt kogemata nii vlja kukkunud, et nad tunnevad end ksteise seltsis hsti ja leiavad ikka hise keele, kui erinevad nad ka poleks.

Pean nhtavasti tunnistama oma vimetust kujutada telist kurjust nii snas kui ka pildis. Ma ei tea isegi, kas pidada seda oma plussiks vi miinuseks. Mu karikatuuridelegi on ette heidetud liigset pehmust.


Kas see, millest kirjutate ja mida joonistate raamatus Kuidas ppida vaatama, on meenutus lapseplvest vi olete need huvitavad seosed avastanud nd kigesse nhtusse teadlikult svides?

Ei ulatu enam nii kaugele selja taha vaatama. Eks midagi ole kindlasti ka lapseplvest prit. Juba siis juhtusin vahel pilvi vaatama ja jlgima, kelle vi mille kuju nad vtsid. Hiljem, juba meheeas, tekkis komme metsast leitud huvitavaid kverikke linna kaasa tarida. Mtlesin ikka, mis neist viks teha vi saada. Prast oma praegusesse koju, Prismele maandumist on see komme hakanud juba mingiks haiguseks saama mitte ainult oksakverikud, vaid ka puupahad, seest nsad knnud ja mis kik veel on kuuri taha kokku kantud. Mned neist on ka oma koha vi rakenduse leidnud. Huvitava kuju vi mustriga kivid on mind alati paelunud.

Aga raamatut Kuidas ppida vaatama ajendas otseselt kirjutama ikka Vrumaa. Peaaegu kik kirjeldatu prineb siinsetest metsatukkadest, heinamaadelt, kruusakarjridest. Need seosed on minu silma jaoks selgelt tajutavad, nende ngemine pole nudnud mingit erilist vi teadlikku svenemist vi konstrueerimist.


Kui kaua olete siin Vrumaa kinkude ja metsade taga elanud?

Oma viisteist aastat. Las ma meenutan Jah, see oli 1987. aasta kevadel, pojengide itsemise ajal. Otsisime sobivat suvekodu. Olime juba paljudes kohtades pettunud ja judsime ringiga Luna-Eestisse. Ostsime teel ajalehe ja sattusime kuulutusele. Ei osanud siis arvata, et sellega sai keeratud elus uus ja huvitav leheklg. Kogu see Prisme leidmislugu on muutunud meie peres lausa legendiks. Kui siia judsime, valdas meid pokude kombel suur ratundmise tunne. Esimestel aastatel sitsime veel Tallinna vahet, siis aga otsustasin mingil hetkel, et mina enam linna ei lhe.


Tee lpeb Prisme taluues ra, kas edasi ongi ainult mets ja pokud?

Silmapiiril paistab testi ainult mets, mis varjab ka pokusid. Ja peale selle veel palju muud. Aastate eest oli vaade Prismele, mille jrgi me talu nime on saanud, veel avatud: vaid paar noort mndi ja kuuske kasvas menlval teisel pool heinamaad. leaedne kis seda traktoriga niitmas. Nd pole heinamaal enam niitjat, mets tuleb peale. Kes ei tea, see ei oskaks arvatagi, et sna lhedal, teisel pool metsamri on kalakasvatuseks rajatud paisjrv. Seal on ka endised karjamaad tsi kll, ka juba vsastumas.

Mis puutub aga pokudesse, siis nemad paistavad meie seltsi igatsevat. Mned neist on endale koha leidnud aia tagumises nurgas metsunapuu all, mned kraavikaldal. ks hea inimene ti meile kord ammu veoautoga jmeda pajutve, millel tiigi kaldal mnus istuda. Hiljuti avastasin, et paar pokut on end selle pingi all sisse seadnud. Nad on veel ige noorukesed oleksid jnudki mrkamata, kui neile poleks kevadel ied kuklasse ilmunud.


Kllap elab siin metsanurgas teisigi olevusi, kes koos teiega rahu ja vaikust naudivad?

Oo jaa, enam kui kll! Eelkige muidugi koerad ja kassid, kes on olnud kaua aega meie pere liikmed ja judnud mu raamatutessegi.

Koprad elavad siit saja meetri kaugusel. Meile nad suurt pahandust ei tee on enda tarbeks pisut oja paisutanud, korralikud tammid ehitanud. Aga loomi endid pole juhtunud ngema.

Vahel jookseb rebane le tee, ajab asjalikult jlgi. Metskitsi ja nende vetruvaid hppeid ei jua ra imetleda. Kui aga oma sissesidutee rde noored lehised istutasime, oli sokk vga hiritud ja nhkis nende vastu oma sarvi. Osa puukesi lkski vlja, tuli hiljem asendada.

Oravad, jnesed neid ja nende jlgi neb tihti. Majesteetlik toonekurg jalutab vahel le ue niidetud muru tahab revideerimist. Pisut eemal huikab sookurg, kukub kgu. bik aga laksutab siinsamas oja res toomingates. Suitsupsukesed pesitsevad rehealuse lae all. Peletavad madalal lennul kdistades kassi eemale, kuigi see peaks kll oskama jalad lespidi kia, et nende pesani juda. Katuse harjalaua all on linavstrike pesad. le kraavi mnni otsa on end asutanud varesepaar: nemad korjavad kevadel hoolikalt kokku kik karvatuustid, mis Uru kasukast kuudi mber pudenenud ju kuluvad pesavooderduseks ra.

Pean tunnistama, et ei teagi nime jrgi kiki linde, kes siin ringi lendavad, askeldavad, hlitsevad. Igasugused mrajad on kll keprast, aga ikka jn vahel kimpu. ks viimaseid avastusi oli ritsiklind: olin pris jahmunud, kui kuulsin kevadel sstrapsast ritsika siristamist. Vimatu ju! Aga varsti ngin selle siristaja ra. Lindude poegimise ajal on tulnud ette igasuguseid llatusi. Pikeselise ilmaga on mu ait-ateljee uks enamasti prani. Mni pev tagasi leidsin raadio pealt rstapoja. nneks oli ta piisavalt tugev, et omal jul lennata.

Meil on oja kaldal suitsusaun. Tulime kord kevadel linnast tollal sai veel talvel rohkem Tallinnas oldud ja hakkasin sauna ktma. Tundsin, et esiku pranda alt tuleb vastikut haisu. Tmbasin he laua les ja ngin konnalaipu. Kui need ra koristasin, selgus, et tuhkur oli end sauna pranda alla elama seadnud. Olin tema sahvrisse tunginud ja toidulao hvitanud. Turtsus teine pahaselt ja viis lausa me silma all oma pojad kshaaval minema.

Viupart tegi pesa tare akna alla lillepeenrasse. Ainult silm likis nartsissilehtede vahelt. Koerad kisid eemalt nuusutamas, aga ligi ei linud. Kaheksa poega oli taga rivis, kui ta nendega uhkelt tiigi poole marssis. Tiigist rnnati edasi ojja.

Tiigis krooksuvad rohelised konnad. Ka krnkonni ja sisalikke on palju esimesed nii laisad, teised nii vilkad Tiiki ti lahke kalakasvataja paar mbritit karpkalu. Hea oli vaadata, kui nad seal kambakesi ujusid. Lugesin neid vahel ikka le kik olid alles, kuigi haigur tiirutas vahel tiigi kohal. Aga talvel tuli saarmas ja tegi puhta t: vaid paar kalapead ji j peale. Omamoodi huvitav oli vaadata, kuidas saarmas oli tegutsenud: jalajljed lumel ja liujlg tiigi kaldal, kust ta alla jle laskus ja siis auku lipsas.

Igal talvel tulevad keldri lakke magama vikesed nahkhiired. Sgishtuti on vastu taevast vaadates nha, kuidas nad lendavad. Kigest sellest viks vist lpmatuseni rkida.


Kui kodukandis pisut laiemalt ringi vaatate, mis teid siinses looduses toimuvast rmustab, mis muretsema paneb?

Kui laiemalt ringi vaadata, siis ei rmusta igupoolest enam miski. Paljud teada-tuntud metsarajad, mida mda veel mned aastad tagasi sai kidud, on kadunud. Koos metsaga muidugi. Oksad ja klbmatuks tunnistatud puud vedelevad risti-rsti maas. Kahju lindudest ja loomadest, kelle kodud, igapevased rajad, joogikohad seal olid. Kui torm murrab puid, on see paratamatus. Kui aga saed vinguvad keset suurt suve ksteise vidu peval ja l, kui ties elujus puud langevad si likavas proektorivalguses Nagu massimrv. Saan aru, et metsa tuleb majandada, igel ajal langetada, aga midagi on siin juures ikkagi viltu. Rstamise maik on asjal juures.

Vime rahul olla, et kakskmmend viis hektarit metsa ja maad meie kodu mber on nd loodetavasti kaitstud: see maa sai mdetud ja kinnistatud. Sellele kitsale alale koonduvad ka meie rmud, mis meid siin paigal hoiavad. Kigi raskuste kiuste, olgu teeolud vi olmemured vi Meil on siiski oma saar, kust judu ammutame.

Aga vett ei kaitse ka oma maa piirid. Siitsamast alt voolab lbi Visela oja, mis suubub Punde jrve. Veel meie ajal elasid ojas forellid ja enne meid kuuldavasti ka vhid. Kalakasvatusjrve thjendamine-titmine muudab jrsult oja veetaset: kord hvardab tulvavesi kik le ujutada ja lhub kaldaid, vaat et viib kemmergugi ra, kord on ojasng ige kuiv. Forelle seal enam ei ole. Varem tulid nad oja mda les, aga nd enam ei pse. ks peremees tegi nende jaoks liiga krge tammi: kuue meetri krgusele forell vaevalt hppab, pealegi tsementtorusse Kui siin veel forellid olid, siis tuli kokku puutuda ka nendega, kes elektripki harrastasid.


Kuigi elate siin metsade ja kinkude taga, on teil ometi ettekujutus mujal Eestimaal toimuvast: kas ka seal midagi kriibib?

Kriibib nii mnigi asi. Metsade laastamisest sai juba rgitud eks see ole nii le kogu Eesti. Olen oma silmaga ninud metsaveokite sgavaid roopaid Soomaal. Sama pilti ngin teleri kaudu ka Lahemaa rahvuspargist. Miks ometi ei tehta metsatid ega veeta palke talvisel ajal, klmunud maaga, nagu kunagi iseenesestmistetavaks peeti? Ons rahaahnus nii suur? Lahemaa lugu kurvastas eriti, tunnen seda kanti hsti. Ei saa aru, kuidas niisugused asjad on vimalikud.

Silma riivavad umbrohtunud ja vssa kasvanud pllud kurb on. Tsi, ega leppki paha puu ole: sobib tarbepuuks ja kttepuuna on kase jrel jrgmine... Aga hooldatud pllu- ja heinamaalappidel on siiski oma vlu. Ja kllap nad aitavad ka looduses tasakaalu pidada, luues vimalusi mnelegi taimeliigile.

Situdel lbi Eesti on mul alati valus vaadata lagunevaid taluhooneid. Tkk aega seisavad thjana, siis kaovad aknad eest, veel natuke aega, ja katus langeb sisse. Mnes kohas ned vaid plispuid ja sirelipsast mrgina, et siin on olnud eluase. Sellest on neetult kahju. Aga mis siin imestada pooled bussid enam ei liigu, pooled poed, koolid suletud vi sulgemisel...

Tsi kll hakkavad silma ka pris uued vi uueks kohendatud hooned. Valge, vahel koguni roosa plastvooder, kiiskav plekk-katus Puhtakesed, kenakesed peaksid nagu hingele lohtu pakkuma, aga ei paku. Ikka jb miski kriipima. Aga vaat siis korraga ned kusagil teeknu taga hubast palkmaja. Jtad auto seisma ja imetled tkk aega: jmedad, ksitsi tahutud palgid, tugevad ja vanad, mni ksik osavalt uuega asendatud, laastukatus, unkaaugud See mees on vtnud endale KODU ehitada.


Olete ehk eneselegi teadvustamata saanud osaliseks laste loodushariduses. Kui paluda teilt kolm soovi (soovitust) selle ala krgeimatele vtmeisikutele keskkonna- ja haridusministrile: mida neile tleksite?

Oi millegi niisugusega ei oska kll lagedale tulla. Krvalseisja ja vhikuna, nagu ma olen. Eks igal ministeeriumil ole oma funktsioonid, kohustused, probleemid, prioriteedid ja mis kik veel.

Kui sandada selles asjas suud pruukida, siis paneksin keskkonnaministeeriumile kll sdamele metsanduses nii kaitses kui ka hoolduses ja majandamises kord jalule seada. Oleks minu voli, paneksin metsavahid pevapealt tagasi ametisse. Praegu tundub asi olevat nii, et jumal krgel, keiser kaugel iga mees vib kohapeal toimetada, nagu heaks arvab. Pole valvajaid, pole korralikku karistustki.

Unistan muidugi ka sellest, et Eestimaa oleks kord jlle enam-vhem htlaselt asustatud. Et maaelul oleks perspektiivi, et Eesti poleks mne aastakmne jrel vaid ks pratu suur Tallinn ja mned provintsilinnad, mille mber kilomeetrite kaupa vohavat vsa ja umbrohtu. Ja raiesmikke. Aga kogu selle unistuse titumine ei sltu kll hestki ministeeriumist ega vist isegi valitsusest tervikuna. See pole ju igupoolest mingi pilvepealne unistus, vaid igatsus aruka elukorralduse jrele. Millegiprast on aga just arutus see, mis kergemini teoks saama kipub. Inimeste maailmas, mitte looduses. Loodus suudab kohendada ka inimliku rumaluse tagajrgi, kuid kahjuks vaid teatud piirini.

Kui nd tulla laste loodushariduse juurde, siis minu kige lhem soov oleks muidugi, et svenetaks tsiselt Pokumaa teemasse ja mistetaks, milline kasutegur vib sellel ettevtmisel olla kasvavale plvkonnale. Ja aidataks kaasa, et Pokumaa kord valmis saaks. Pokumaal piks laps mrkama loodust enda mber. Ega laps peagi kohe kiki lilli ja linde nimepidi teadma. Tore seegi, kui ta oskab teraselt vaadata ja mbritsevat thele panna. Pokumaa petaks lastele: imetle lille ja ra nopi vaasis sureb ta niikuinii varsti ra vi nrtsib peos enne, kui koju juad. Vaata ja imetle, mida loodus on vlja melnud. Vaata samblikke ja kujuta ette, et nad kasvavad aastate jooksul vaid mne millimeetri. Mtle siis, kui vana on ks peopesasuurune samblikulapp, mida kike ta ninud on Arutle, kuidas lill ikkagi teab, millal vihma hakkab sadama mni juab juba enne nupu kinni panna Kust teab vilill vi vesiroos, et on tulemas? Vaata, kuidas puu oma alumised oksad ra kuivatab, et anda kasvujudu ladvale. Tundub, nagu ta mtleks Kuidas on looduses kik nii otstarbekalt seatud ja omavahel seotud? See on ju pnev, kuigi teeb inimese vikeseks looduse ees, rkimata maailmaruumist, mida ta sel thistaevas neb. Just sellist mtteviisi peaks lapses arendama Pokumaa.


Kuidas vtsite vastu teate, et teile on mratud Eerik Kumari preemia? Kas aimasite selle vimalikkust vi tuli asi ootamatuna?

No kust tonti ma visin niisugust asja oodata! See oli nagu vlk selgest taevast. Aga rmu tegi kll. Minu jaoks on see eriline preemia. Ja olen tnulik neile, kes mind selle vriliseks pidasid.



Edgar Valterit ksitlenud Ann Marvet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012