Eesti Looduse fotov�istlus
2005/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2005/4
pilaste ja kolleegide mlestuskilde Viktor Masingust

Kui Viktor Masing vttis Venemaal peetavale konverentsile kaasa pilase, siis ei olnud pikal rongisidul niisama aknast vlja vahtimist. Et konverentsiettekanded olid varem valmis ja vene keel professoril ennegi suus, siis tegi ta ettepaneku suhelda omavahel terve pev inglise keeles. Ka restoranvagunis palus ta meid teenindada inglise keeles, harjutamise mttes. Suhtlusest le jnud aja Masing peamiselt kirjutas vi luges erialaseid artikleid.

Enamik konverentsil osalejaid oli Viktor Masingule vanad tuttavad. Mnda uustulnukat vis kuulda imetlevalt sosistamas: ah see ongi Viktor Viktorovit, sooteadlane Eestist! Masingu ettekannet kuulati suure thelepanuga, tema seisukohti arvestati. Paljud tahtsid Viktoriga vestelda, ka tema suhtles meeleldi kigiga. Eriti vlutud olid noored kolleegid, sest tuntud teadlane ei rhutanud oma leolekut, vaid suhtles nende kui vrdsetega. Selline suhtlusviis ei olnud Venemaa likoolides tollal tavaline.


Nukogude delegatsiooni koosseisus nnestus Viktor Masingul 1987. aastal osaleda botaanikakongressil Berliinis. Kui phiosa selle delegatsiooni liikmeid vaevalt suhtles vliskolleegidega, tavatsedes vabal ajal koguneda hotellituppa vi hotelli ette pingile istuma ja omavahel muljeid vahetama, siis Viktor Masing kasutas aega teisiti: ta suhtles aktiivselt kolleegidega kogu maailmast, kis ekskursioonidel, klastas htuti Saksa botaanikuid vi tutvus omal kel linna vaatamisvrsustega. Saksa kolleegid panid seda thele. ks neist elnud: Hrra Masing, teie olete ainus eurooplane Nukogude delegatsioonis.

Alar Lnelaid



Viktor Masingu jahmatavalt mitmeklgsest teaduslikust prandist mrgiksin vaid ht sooteaduses vga thtsat td: Eesti rabade geograafiliste komplekside areng. See ilmus 1961. aastal Lti likooli teaduskirjutiste geograafia seerias vene keeles. Seal on autor esitanud soomaastike struktuur-analtilise kontseptsiooni lhtealused. Teisisnu, ta nitas juba ligi pool sajandit tagasi, et rabade struktuuri eri tasandite (mttad, rabatbid, rabalaam) arengut juhivad eri tegurid. Ingliskeelsesse kirjandusse ilmus see meile nii iseenesestmistetav printsiip arglikult alles 1520 aastat tagasi.

Mati Ilomets



Keskkonnasnaraamatut EnDic2000 koostades pidin abi otsima mitme valdkonna teadlastelt. Viktor Masing, kellega mul oli rm kunagi EPAs koos ttada, oli ks neist, kellelt bioloogia asjus sna tihti nu ksisin ja kes heatahtlikult seda ka andis. Oli ta ju vga mitmeklgne teadlane ja hea keeletunnetusega. Peamiselt tnu Viktor Masingule nnestus heksas keeles sobitada sootermineid. Liigitatakse ju soid eri maades (nt. Soomes ja Eestis) ise moodi ning mnel maal neid ieti polegi. Mul on tuline kahju, et ma ei judnud oma heale abimehele anda raamatu tnueksemplari kaks ndalat ji puudu. Viktor Masingu panus psib ka uues snaraamatus EnDic2004.

Aleksander Maastik



Eks igaks, kel oli nne Viktor Masinguga lhemalt kokku puutuda, ole talletanud midagi, mis on kige sgavamat muljet avaldanud. Mind pani imestama tema oskus tabada vga kiiresti asjade ja nhtuste olemust ning seoseid nende vahel. Ja veel julgus ksida, kui midagi ei teadnud vi millestki aru ei saanud. Stu muige saatel esitatud ksimuse snastas ta nii lihtsalt ja selgelt, nagu seda suudab ainult vga tark inimene.

Mari Reitalu


petajana oli Viktor Masing ettearvamatu: tema juurde eksamile minnes tuli varuda rahu ja klma verd. Esimeste aastate tudengitele kujunes see sageli teliseks katsumuseks.

Kui hoolega valmistunud tudeng pdis eksamil nutut esitada vimalikult tpselt ja loogilises jrjekorras (nii nagu enamik ppejude temalt ootas), siis heitis professor igavleva pilgu aknast vlja ning katkestas seejrel etleja sorava jutu umbes nii: Ja-jaa, seda kike ma juba tean, aga mis te arvate ...? Ja siis jrgnesid ksimused miks...?, kuidas...?, aga kui...?, millele poleks leidnud otsest vastust ei loengukonspektist ega ka raamatutest. Nd tuli tle panna o m a pea.

Kik sltus sellest, kas eksamineeritav suutis oma mtlemisvime aju tagakambritest vlja kraamida ning julgust kokku vttes tepoolest ise midagi arvata. Kui jah, siis lppes kaelamurdvana tundunud vestlus professoriga llatuslikult: ta kirjutas matriklisse krgeima hinde.

Aastaid hiljem, juba kolleegina, kui olin ammu ppinud hindama ja nautima sisukaid mttevahetusi Viktoriga, pdsin talle oma kunagiste kogemuste varal selgeks teha, miks tudengid, vhemasti esimestel aastatel, teda pelgavad. Ta oli siiralt imestunud: Aga ma tahan ju teada, mida inimene mtleb! Vi kas ta ldse mtleb ...

Ann Marvet


Viktor Masingu ks esimesi juhendaja soovitusi kolmanda kursuse lipilasele oli llatav: Minge kindlasti Eestist vljapoole, minge vaadake, milline neb teie uurimisobjekt vlja levila optimaalsetes tingimustes kuidas ta seal itseb ja viljub. Alles siis vite teha jreldusi Eesti kohta. Kirjutage Soome professorile, kelle vrske artikli ma teile andsin, ja ksige veel artikleid.

**

Nagu mda minnes andis ta kord mulle, toonasele lipilasele, tegelikult temale adresseeritud kutse leliidulisele nupidamisele: Minge ja saage tuttavaks vastava eriala inimestega. Siiski leidis ta aega selle nupidamise lpuks ka ise kohale tulla ja tutvustada mind nende uurijatega, kelle poole nimetu ja vene keelt vhe oskav lipilane ei olnud julgenud prduda, kuid kes Suure Masingu pilasena kohe lahkesti omaks veti.

leliidulised nupidamised lppesid alati suure peoga. Rkisime parajasti professoriga sellest, mida kasulikku olin seal kuulnud, kui hakkas klama valsiviis, ja kki palus ta mind tantsima. Olin auvrse professori sellisest kigust rabatud. Pealegi ei osanud ma tegelikult valssi tantsida ... Julgust kokku vttes sain selle lpuks vlja eldud. Tema: Siis ongi mul hea vimalus teid juhendada, ma pole selleks viimasel ajal piisavalt aega leidnud. Tantsu ajal rkisimegi diplomitst, mis haaras kogu mu thelepanu nii, et juhendaja varvastel tallamiseks ei jnud mahti.

**

Et osaleda jrjekordsel konverentsil suurel nukogudemaal, tuli esitada ettekande venekeelsed teesid (nii nimetati sel ajal praegusaegset abstracti). Kuigi professor oli parajasti sidust tulnud ja jrgmisele suundumas, arvas ta siiski leidvat aega ka minu jaoks ning mras kokkusaamise hel kandidaadit eelkaitsmisel. Enne koosoleku algust oli tal seal mitu kiiret knelust ppetst ja valmiva piku ksikirjast, nii et teesideni me ei judnud. Lpuks istusime krvuti, ent selle asemel, et teese vaadata, ksis juhendaja kigepealt, mida huvitavat olen tema raoleku ajal teinud ja teada saanud.

Kui kneleja alustas, vttis professor minu kirjat lugeda. Tegi nii keele- kui ka stiiliparandusi, ksis lhidalt sisu kohta ... Aga siis hakkas esineja diapositiive nitama ja auditoorium tehti pimedaks, mille peale juhendaja andis kirjatki mulle tagasi snadega: Ega rohkem nagunii ei ne parandada. Ja ega ei ninudki, sest ige pea professor tukastas ja rkas alles siis, kui esineja oli lpetanud ja tuled jlle plema pandi. Ent niipea kui anti vimalus, ei esitanud ta mitte ainult tiesti asjakohase, vaid ka valmiva dissertatsiooni nrka kohta tabava kllalt terava ksimuse. Minule, kes ma kogu aeg olin knelejat jlginud, tundus, et seda ksimust ei saanud esitada ilma ettekannet kuulmata.

lle Reier



Kui ometi keegi oleks mulle varem knelenud, kuidas toimub ftosotsioloogiline uurimist! ohkas Viktor Masing kord puhkehetkel Mnnikjrve raba servas. Viktor oli teadmisjanuline, ometi oli Josias Braun-Blanquet ja Rudolph Txeni petuse vidukik, mida ta kll teadis, temast ja ta kolleegidest mda linud. Kui selgitasin talle ftosotsioloogia phiolemust algul Schwarzwaldi ja Vogeeside soodes, seejrel Mnnikjrve rabas , ilmnesid tema erakordne taiplikkus ja pivime: hea vestlusoskus ning eelkige laiaulatuslik liikide tundmine, vaimsetest vimetest rkimata. Minagi ppisin temalt midagi uut: niteks seda, kuidas kulgeb raba-karusambla elutskkel. Kui meie prooviruudul roostikus vi metsas kasvas mni mulle tundmatu tarn, teadis Viktor alati selle nimetust, kuigi neid on vegetatiivsete osade jrgi vga raske ra tunda.

Nendel vlitdel olin just mina see, kel aega napiks ji. Viktor demonstreeris mulle oma tuhande-sammu-meetodit, kuid kindlasti oleks ta saanud petada palju rohkemat soome ja vene geobotaanikavaramust. Kuigi meie vaatlusmeetodid olid tiesti erisugused aga vib-olla just seeprast , vinuks see anda meile, ftosotsioloogidele, paljugi uut ning kahtlemata rikastanuks meie seisukohti.

Seda arvamust on kinnitanud sooteaduslikud diskussioonid Viktori pilastega. Leidsime, et oleme llatavalt paljudes ksimustes ksmeelel. Muidugi leidus ka teemasid, mis oleksid vajanud svenemist. Igatahes sai selgeks, et sooteadus on Eestis krgel tasemel ja mitte ainult see.

Tublid pilased iseloomustavad meest, kellele nad tnu vlgnevad. Mulle oli ta rohkem kui silmapaistev teadlane: ta oli mu sber.

Jes Txen


Viktor Masing on meie teadusloos suur semiootiline m r k, mille jrgi saab hinnata mitme teadusharu geobotaanika, telmatoloogia, koloogia, biotsnoloogia, biogeograafia jm. arengut Eestis ja ka rahvusvahelises ulatuses. Viktori mrgilisus nendes teadustes avaldub selles, et ta mjutas nende no, olu ja sisu kujunemist: mnikord kaudselt ja lokaalselt, puhuti otse ja internatsionaalselt (konsortsiumide uurimine, telmatoloogia).

See mrk kannab erakordse mitmekesisuse tunnusjooni. Nd on selge, et Viktori minekuga manalateele lahkus meie hulgast viimane teline petlane-entsklopedist, mees, kes hesuguse sgavusega uuris soode arengut ja tpoloogiat, asumite linnustikku, eri putukarhmade bioloogiat, taimkatte struktuuri, metsabioloogiat, konsortsiaalseid suhteid looduskompleksides jm. Teda austatakse ja mletatakse, ta vrib monumenti.
Hans Trass

28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012