Möödunud aasta mais jõustunud looduskaitseseadus annab aluse rajada uut tüüpi kaitstavaid loodusobjekte – hoiualasid. Need luuakse selleks, et tagada soodne seisund elustikule. Igal hoiualal määratakse seal hoitavad loodusväärtused: elupaigatüübid ja liigid.

Pindala poolest võivad kaitsealad ja hoiualad olla eri suurusega ning hõlmata nii maismaad kui ka vett. Nii et siin olulisi erinevusi ei ole, küll aga kaitsekorras. Kaitsealade (rahvuspargid, loodus- ja maastikukaitsealad) kaitsekord on kinnitatud kaitse-eeskirja kujul vabariigi valitsuse määrusega: seda tehakse iga kaitseala puhul eraldi. Kehtestatud kaitsekorra ranguse järgi jaotatakse kaitsealad üheks või mitmeks vööndiks.

Hoiualade puhul kaitse-eeskirja ei kinnitata ning neid ei jaotata ka eri rangusega vöönditeks. Siin korraldatakse kaitset kavandatavate tegevuste mõju hinnates: seda tuleb teha iga kord ja iga kaitstava loodusväärtuse puhul eraldi. Hoiualal ei tohi hävitada või kahjustada neid elupaiku ja kasvukohti, mille kaitseks see ala on loodud. Samuti on keelatud häirida kaitstavaid liike ja teha midagi sellist, mis seaks ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. Siin ei tohi raiuda metsa, kui see rikub kaitstava elupaiga struktuuri ja talitlusi või ohustab elupaigale tüüpiliste liikide püsimist.

Kuidas toimida hoiualal? Seadus sätestab loetelu tegevustest, mida kavandades tuleb hoiuala piires asuva maa omanikul esitada teatis hoiuala valitsejale (kaitse korraldajale). Nende tegevuste puhul tuleb hinnata võimalikku mõju elustikule ja elupaigale. Niisiis tuleb võtta kontakti hoiuala valitsejaga, kui teil on soov:

1) rajada tee;
2) teisaldada looduslikku kivimit või pinnast;
3) muuta veekogu veetaset ja kaldajoont või rajada uus veekogu;
4) kasutada biotsiidi ja/või taimekaitsevahendit;
5) kultiveerida looduslikku ja/või poollooduslikku rohumaad;
6) raiuda puid puisniiduilmelisel alal;
7) rajada ja/või rekonstrueerida maaparandussüsteemi.

Hoiuala valitseja korraldab kavandatava tegevuse võimaliku mõju hindamise ja teatab tingimused, mida järgides võib kavandatut teha, või keelab tööd, mis ohustavad nende kaitstavate liikide või elupaikade soodsat seisundit, mille tagamiseks on hoiuala loodud. Elamu- ja õuemaal tehtava kohta teatist esitada pole vaja.

Millal otsustatakse luua kaitseala ja millal hoiuala? Euroopa Liidu loodus- või linnudirektiivi alusel kaitstavate elupaigatüüpide või liikide hoidmiseks vajalikud meetmed olenevad eri liikide nõudlustest. Osa liike ja elupaiku vajab üsna rangeid piiranguid, mis mõnikord välistavad või piiravad tunduvalt majandustegevust. Sellistel juhtudel luuakse tavaliselt kaitseala, mille kaitse-eeskiri leevendab keelde neile tegevustele, mis ei kahjusta kaitstavat väärtust.

Samas on üsna palju liike ja elupaiku, mille püsimise tagab eelkõige tavapärane maakasutus. Näiteks hanelistele on peatuspaikadena olulised suured põllud, rukkiräägule looduslähedaselt majandatavad niidualad, peale selle hulk poollooduslikke kooslusi, mille jätkuvat majandamist tuleb igati toetada. Et hoida selliseid elupaigatüüpe ja liike, peavad liikmesriigid rajama linnu- ja loodusalasid.

Üks võimalus seda kohustust täita on toetada selleks vajalike tööde tegijaid. Loodushoiutoetuste süsteem on nüüdseks korraldatud nii, et neid saab taotleda vaid kaitstavatel aladel asuvate loodusväärtuste hooldaja. Kui alal säilitatavaid väärtusi ohustavad peamiselt vaid eespool loetletud tegevused, on otstarbekas luua hoiuala. Hoiualasid eelistatakse ka merel ja suurematel järvedel, mis on olulised veelindude talvitus- ja rändepeatuspaigad.

Esimesed hoiualad loodud. 10. märtsil kinnitas Eesti vabariigi valitsus esimesed neli hoiuala Jõgevamaal. Lähiajal on oodata ka teistesse maakondadesse jäävate hoiualade täpset piiritlemist. Kokku on loomisel ligikaudu 300 hoiuala, mille kogupindala ületab miljon hektarit. Suurema osa sellest pindalast võtavad enda alla merealad, nagu Väinameri, Pärnu laht, Kura kurk, madal rannikumeri ning Võrtsjärv.

Jõgevamaal loodud hoiualade kogupindala on 1277 hektarit: sellest vaid 49 hektarit on maismaa, ülejäänud 1229 hektarit hõlmab Peipsi järve rannalähedane ala.

Kaasiku hoiuala, mille pindala on vaid neli hektarit, asub Põltsamaa valla idaosas, sellel tahetakse hoida puisniite.

Kõo hoiuala, samuti vaid neli hektarit, paikneb Põltsamaa valla lääneosas. Sealgi kaitstakse lubjarikka mullaga kuivi niite ja puisniite.

Padina hoiuala, pindalaga 41 hektarit, asub Pajusi vallas ning seal kaitstakse peale puisniitude ka soostuvaid ja soo-lehtmetsi.

Peipsi hoiuala, pindalaga 1229 ha, on siinsetest suurim: hõlmab umbes poole kilomeetri laiuse veeala Jõgevamaale jääval Peipsi rannikul. Kui kinnitatakse ka Tartumaa ja Ida-Virumaa hoiualad, siis lisanduvad juba loodud Peipsi hoiualale veel Peipsi järve rannikulõigud mõlemas maakonnas. Peipsi hoiuala eesmärk on kaitsta viupardi, suur-laukhane, rabahane, sõtka, väikeluige, laululuige, hallpõsk-püti ning kaldapääsukese elupaiku.

Inimesed võivad kõigil hoiualadel vabalt liikuda, marju ja seeni korjata, jahti pidada ning kala püüda.

Loetletud hoiualasid valitseb Jõgevamaa keskkonnateenistus.

Uudo Timm (1959) on zooloog, keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse keskkonnaregistri büroo juhataja.