Eesti Looduse fotovõistlus
2005/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Lugeja küsib EL 2005/5
Kodumaine õuemuru, lilleaas ja põõsavari

Kas keegi oskaks kirjutada koduaia/maakoduaia/taluaia kujundamisest-arendamisest kodumaa (põhjamaa) metsa- ja niidutaimedega: kasutades lilli, põõsaid, puid (ja võib-olla ka kive), nii et seal oleks midagi huvitavat ja hingerahuldavat igal aastaajal? Ja mis sulaks pärisloodusega sujuvalt kokku ega nõuaks liiga palju tööd. Seega – ei peaks võitlema loodusega, vaid saaks teha rohkem koostööd.

Olen tegutsenud selles suunas, et jätta suurem osa oma “murust” metsa- ja niidutaimede alla. Tõmban välja ainult ohakad ja noored puud, peamiselt lepad. Kas kellelgi on kogemusi säärase asjaga? Ehk keegi teadjam inimene kirjutaks midagi sel teemal. Kas on olemas sellekohaseid näiteid?


Kodumaiste niidutaimede ja põõsaste kasvatamist aias võiks käsitleda kahest vaatepunktist: kas pügada nad „pärismuruks“ või lasta lihtsalt lilledel-põõsastel oma õuel kasvada.


Kas taluõuele on võimalik saada muru ilma seemnesegusid ja erimulda ostmata?

Kõrrelisterikkal alal võib see küll õnnestuda, nii et saate parima õuemuru (mis ei pruugi küll vastata murueeskirjades ette nähtud standarditele). See võtab halvemal juhul ehk aasta rohkem aega, kui seemneid külvates, ent võib kindel olla, et see muru kujuneb kasvukohale sobivamatest liikidest ja meie talvede vastikule kliimale vastupidavamatest vormidest.

Kõrrelistele vähem sobivates kohtades – poolvarjus, liiga niiskes, naadiväljadel, angervaksa või enelatihnikust raadatud maal – on tulemus kahtlasem. Siin tuleks kasuks lähedaselt niidult korjatud õrnema kõrrega kõrreliste külv. Ega poest ostetavad seemnesegudki sellistes kohtades võluvitsana toimi.

Tavaliselt kasvab Eesti keskmisel hooldamata õuemaal iseenesest ka meie parim murutaim – aasnurmikas. Kui nüüd sellist ala hakata korrapäraselt niitma (kevade poole vähemalt kaks korda kuus, sügise poole harvemini), jäävad sinna kasvama vaid niitmist hästi taluvad väiksemat kasvu liigid. Kui kevadel ei väeta, siis ei pruugi isegi võililli välja torkida: nad jäävad murus vähemusse. Naat taandub valgusrikka ala murust tiheda niitmise korral.

Õuemurus ei maksaks väga unistada murunurmikast (ega teda ka peljata): tema kannab küll endas kõige enam eestikeelse „muru“ algmõtet, aga see pole tänapäeval parim. Nimelt tähendas „muru“ esialgu taluõue madalat rohtu. Sellises kohas kasvas vanal ajal kindlasti ohtralt murunurmikat, sest kevaditi-sügiseti tallati see maa põhjalikult porile. Ja viimast murunurmikas koos oma lahutamatute kaaslaste suure teelehe ja linnurohuga just tahabki. Porimurule hea lõhna andja ubinhein (lõhnav kummel) on aga võõras, hästi kodunenud võõrliik, mis pärineb Vaikse ookeani põhjaosa ümbritsevatest maadest. Poolteisesaja aasta eest polnud teda Eestis nähtudki.


Kodumaised murulilled. Õue müramismurus suudavad kasvada vähesed kodumaa lilled: enamik neist ei talu kas rohket niitmist või jälle ei armasta tallamist. Valge ristik on siin kindlasti värvilisaja, vahel mailased, niiskemal maal ka hanijalg. Kuivemal mullal ja vähem tallatavates kohtades võivad madalas murus jõudsalt kasvada aasristik ja nõiahammas. Müramismaale ei sobi kindlasti roomav tulikas: temast välja muljutud mahl võib kahjustada nahka. Väheste võililletaimede suurim häda on nende määriv piimmahl, sama viga on ka palju õrnemal, jaanipäevast õitsema hakkaval sügisesel seanupul. Kirikakar (maarjalill, margareeta) on küll tallatavas murus kena, kuid nagu ubinhein pole temagi kodumaine lill.

Tõeline lillemuru ei talu kuigi palju niitmist. Seda võiks teha vaid paar korda suve jooksul: korra võilille õitsemise aegu, siis aga alles suure õitsemise lõpu poole. Kui tahetakse niita sagedamini, siis tuleks seda teha valikuliselt, hoides end õitsema seadvate lillede laike. Sellise hooldamise korral suudab kasvada enamik armastatud niidulilli: härjasilm (teda tuntakse meil valdavalt karikakrana), eri liiki kellukad, ristikud, keskmine teeleht, nurmenukk, madarad, arujumikas, näär. Eriti hästi tunneb ennast õue lilleaasal köömen. Niiskematel maadel võiks kasvada veel käokann. Ka tulika liike ei pruugi sellises kohas peljata: lilleaas pole ju igapäevase tallamise koht. Isegi mõni ohakas sobib, näiteks villohakas on väga kaunis ja ei torgi ega muutu umbrohuks.

Väga õrnad on niitmise suhtes härgheinad ja robirohud, sest üheaastaste taimedena peavad nad oma seemned tingimata valmis saama. Kui on tahtmist neid kuskil õuel näha, siis peab jälgima, et nendele mõeldud lappe ei niidetaks enne septembrit: alles siis võib seal juba kulustuva rohu korralikult maha niita.

Liivastel maadel ei pelga inimest ka palu- ja nõmmelilled. Armastatumad neist on tõrvalill, nurmnelk, kassikäpp ja kassiristik. Õue pealt kipuvad nad aga kaduma, sest inimese elutegevuse tõttu kogunevad vähehaaval mulda nõudlikumatele taimedele meeldivad toitained: liivamaade lilled tõrjutakse tasapisi kõrvale. Samamoodi kui palulilled ei püsi mullakihi paksenemise tõttu õuel ka loodude taimed.

Kodumaiste lilledega saab õue kaunistada siiski vaid suve lõpuni. Ka niiskete niitude peetrileht ja ädalalill on pigem suve lõpu lilled, kes lõpetavad õitsemise alles sügisilmadega. Hiljem võib parajal ajal niites õitsema ajada vaid üksikuid taimi: kellukad, ristikud ja madarad õitsevad uuesti ädalas, kui niita juuli lõpus ja mullas on piisavalt niiskust. Katkestatud õitsemise üle “kurvastades” üritavad mõned taimed teha seda uuesti ja jõuavad niikaugele augusti lõpuks. Selline õitega ädal püsib kuni suuremate külmadeni. Kuid sügisel võib õitsema hakata ka mõni suve alguses niidetud kullerkupp.


Ilupõõsad oma metsast. Ilupõõsastena on kodumaised liigid „ametlikult“ väga põlatud. Ehk vaid kadakat, magesõstart, sarapuud ja lodjapuud kasvatatakse vähesel määral. Tänamatult põlatakse pajusid. Niiskematel maadel võib eri liike kasvatades saada kevadel pikka aega õitseva mesilinnu-põõsastiku. Suvel hakkavad mängima eri liikide lehevärvid ja -kujud. Et pajustik oleks kena, tuleb teda kindlasti lõigata-kujundada, ehk isegi aeg-ajalt päris maha raiuda.

Uhke jändriku välimuse omandavad vanaks saades türnpuud. Neid ei tohiks aga kasvatada väikeste laste ja rumalate inimeste läheduses, sest türnpuu kannab ilusaid, kuid mürgiseid talveni püsivaid marju. Samalaadseid õielumes minipuid annavad ka hariliku viirpuu pisiliigid (mõni võõramaine pisiliik on isegi tunnustatud ilupõõsas!). Õitsemise ajal ja sügisvärvides on väga uhke meie kodumaine verev kontpuu (pargipõõsana on levinud hoopis siberi ja võsund-kontpuu). Suuremasse aeda sobivad hästi kibuvitsad: hariliku kibuvitsa pisiliigid ka maitsva marja andjatena, õrnad mets-kibuvitsad, Saaremaal ka pehme ja näärmekas kibuvits. Kuid mõni metsast toodud kibuvits võib osutuda hoopis kodunenud pargipõõsaks. Rannad on täis kurdlehist kibuvitsa (kartuliroosi), raudteede ümbruses nurm-kibuvitsa, harvem kohtab punalehist kibuvitsa.

Ka meie uhkeim tapp – humal – on kodumaine lammimetsade taim. Oma väga kiire kasvu tõttu tõuseb see rohttaim suve jooksul nelja-viie meetri kõrguseni, nii et temaga saab katta lehtlaid. Tapuaedki võib kujuneda omapäraseks iluaiaks.


Kust saada sobivaid kodumaiseid taimi aiamuru rikastamiseks? Ilusate taimede loetelu võiks jätkata veel pikalt. Aga kui on tahtmine kujundada õuemuru kodumaistest taimedest just ühes teatud kohas? Siis peaks kindlasti arvestama ka piirkonna eripära: Ida- ja Lääne-Eestis, samuti Põhja- ja Lõuna-Eestis kasvavad erisugused lilled. Ja eri liigid on mäe otsas põndakul ning oruveeru alumises niiskevõitu osas, liivmullal ja paealal.

Niisiis tuleks kõigepealt selgeks teha, missuguste omadustega on õue maa. Kui alustada võõras kohas, võiks esimesel suvel lasta õuemurul üsna omatahtsi kasvada: siis näeb ära, kes juba kohal on. Teisalt – nii võib avastada ka ammustest aegadest püsima jäänud põliseid aialilli: leida põõsa alt lumikellukesi ja käokingi, kobrulehe veerest nartsisse ja varemerohtu.

Niidulilli juurde tuues oleks otstarbekas alustada lähikonna sarnase mullastikuga aladest, sest sealsed lilled peaksid kõige paremini edenema ka õuel. Tavalisemaid pikaealisi liike võib ka ümber istutada. Külvamise korral tuleks aga väiksemaid õuemuru lappe nende jaoks esialgu üles kaevata.


Ja kui palju on vaja teha tööd? Väga inimlik unistus: kas seda kõike saab vähese tööga? Niidu- ja metsalilli kasvatades pole tõepoolest vaja kulutada aega tüütule rohimisele. See-eest kulub palju rohkem tähelepanu ja aega niitmisele: tuleb arvestada, kust, keda ja millal niita. Sinilillel (aga ka enamikul teistel metsalilledel) ei tohi lehti maha niita – tema kasvualal võib niita ainult kõrgelt. Eri liiki niidulilled lõpetavad õisemise eri aegadel, siis on nende lappe vaja pügada ilu nimel. Kui aga naabruses mõni teine liik alles alustab õitsemist, on ju viisakas tema puutumata jätta. Nii kujuneb niitmine sageli väga täpseks tööks (vast käsivikat on selleks parem kui muruniiduk), sageli oleks hea rohtu lillede vahelt välja lõigata isegi käsitsi. Hooldustööd on tavamuruga võrreldes teistsugused: see töö on huvitavam ja loomingulisem. Aga kas seda sealjuures just vähem on?


Lisateavet:

Kukk, Ülle 1972. Looduslikke dekoratiivtaimi. Valgus, Tallinn.



Ülo Soots ja Tõnu Ploomouu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet