Eesti Looduse fotovõistlus
2005/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2005/5
Talv üksikul saarel

Ma polnud saarel päris üksi. Olime kahekesi. Sellest oli palju abi. See, mida üksildane elu kahe inimesega teeb, on eraldi teema; praegu pole ma veel valmis sellest rääkima. Kindel on aga see, et kaks inimest ei saa teineteisele asendada kõiki inimesi, kellega tavaliselt ollakse harjunud suhtlema. Ei saa asendada isegi siis, kui väga püüda. Ikka jääb väga palju aega päris üksi olemiseks.

Üksindus – mida see meiega teeb? Minu meelest paneb üksindus leidma ja märkama koosolu seal, kus seda tavatähenduses pole. Kui sul pole valida inimesi, kellega suhelda, siis otsid kontakti ümbritsevaga. Ja lõpuks iseendaga. Parim asi, mis minuga selle saareelu ajal juhtus, olid ebatavalised dialoogid: säärased, milleks linnas elades lihtsalt pole silmi ega kõrvu. Olin varem mitmelt poolt kuulnud, et näiteks puudega saab kõnelda. Aga kunagi varem polnud ma selliseks kõneluseks suud avanud. Saarel mõistsin, kuidas puu võib vastata oma lehtede värinaga, oma tüve toore ja vaiguse lõhnaga, oma kohalolekuga, vaikimisega. Temagi on saareelanik selles üksildases ja karmis paigas meie kahekümne esimesel sajandil, mis pole puude vastu just kõige sõbralikum. Aga see, kel pole suud, kõneleb muud moodi.

Inimkeel pole ju ainus. Muinasjuttudes tuleb ette tegelasi, kes oskavad lindude või loomade keelt. Tihti on see võime aga kaduv. Näiteks kaotab peategelane selle võime siis, kui ta sellest kellelegi teisele räägib. Nii see just on. Need maailmad ei kattu, või kui – siis ainult servapidi. Juba istudki arvuti taha surfama või unustad ennast Internetist tõmmatud filmi vaatama. Inimene oled, inimene, sa vajad meelelahutust, omasuguste seltskonda, nii sosistas üks hääl minu sees. Ja saarel muutus see sisehääl vahel väga tugevaks. Koguni nii tugevaks, et ma ei kuulnud enam isegi merd, seda suurt muusikut, kes mängis akna taga õhtuti, öösiti, hommikuti ja keda päeval lähemalt kuulatama jooksin. Toosama meri muutis hilissügise nii kujuteldamatult külmaks ning pani randa tulija kividel libisema, soojemaid kindaid otsima, kapuutsi silmile tõmbama. Seda merd suutsin eriti vingetel päevadel vaadata ainult mõne hetke. Juba olid suud ja silmad tuisku täis, ei jõudnudki otsida silmapiirilt lumesajust seda vaevu aimatavat joont, mis tähistab mandrit, suurt maad. Kas seegi oli dialoog?

Talv üksikul saarel oli väga mõnus ühes mõttes: ei pidanud poes käima. Kui hästi meenutada, siis vaid paar korda mitme eraldatusekuu jooksul tekkis mul mõni ostusoov. Veendusin veel kord, et kui inimesel on vett, soojad riided, koht, kus magada, ja parasjagu süüa, siis ei ole palju muud vaja. Linnas aga kehutab reklaam meid tarbima, vanu asju ära viskama, uusi tahtma … Saarel taipasin, kui rahulik on elada ilma selle hulluseta. Taipasin, kui vähe tegelikult vajan ja kui palju asju saab ise teha.

Aeg-ajalt tekkis mul suur lugemissoov. Lugesin rahulikult ja süvenenult. Sain aru, kui tihti on mulle raamatuid lugedes meeldinud kujutleda, et need read on minu enese kirjutatud. Saarel olles muutsin selle teadlikuks mänguks. Selline ka kõige võõramate mõtete enda omaks kujutlemine aitab mõista inimesi. Võib-olla õppisin ma selle mängu kaudu rohkem kui paljude ülikooliaastatega, kus lugemisest sai pigem kohustus lasta võõrad mõtted endast kiirkorras läbi. Minu mäng tegi lugemise jälle värskeks ja hingelähedaseks: iga lehekülg oli üllatus. Ah nõnda mõtlen siis mina, inimene!

Üksindus pani mind ka jälle kirjutama. Alguses kirjutasin selleks, et dialoogi endaga mitte unustada, et saaksin homme jätkata sealt, mis eile oli pooleli jäänud, või vähemalt mäletada seda, kus on üks mu paljudest järgedest. Kui juhtub vähe, siis jõuab sellele vähesele seda rohkem tähendusi leida. Kui vähestki juhtunut tähele ei pane või meeldejätmisväärseks ei pea, siis keerab elu end ohtlikult tühisuse poole kaldu.

Üksindus paneb proovile inimese võime elada sisemist elu. Kirjutamine oli minu jaoks abivahend: ta aitas sõnastada seda, mis toimub siis, kui paadid teise randa enam ei sõida ja talvised jääsillad veel ei kanna.


Kristiina Ehin (1977) on vabakutseline luuletaja. Pärast magistritöö kaitsmist (2004) Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis läks elama Mohni saarele. Seal valmis tema neljas luulekogu “Kaitseala”.



Kristiina Ehin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet