Eesti Looduse fotov�istlus
2005/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2005/5
Talv ksikul saarel

Ma polnud saarel pris ksi. Olime kahekesi. Sellest oli palju abi. See, mida ksildane elu kahe inimesega teeb, on eraldi teema; praegu pole ma veel valmis sellest rkima. Kindel on aga see, et kaks inimest ei saa teineteisele asendada kiki inimesi, kellega tavaliselt ollakse harjunud suhtlema. Ei saa asendada isegi siis, kui vga pda. Ikka jb vga palju aega pris ksi olemiseks.

ksindus mida see meiega teeb? Minu meelest paneb ksindus leidma ja mrkama koosolu seal, kus seda tavathenduses pole. Kui sul pole valida inimesi, kellega suhelda, siis otsid kontakti mbritsevaga. Ja lpuks iseendaga. Parim asi, mis minuga selle saareelu ajal juhtus, olid ebatavalised dialoogid: srased, milleks linnas elades lihtsalt pole silmi ega krvu. Olin varem mitmelt poolt kuulnud, et niteks puudega saab knelda. Aga kunagi varem polnud ma selliseks kneluseks suud avanud. Saarel mistsin, kuidas puu vib vastata oma lehtede vrinaga, oma tve toore ja vaiguse lhnaga, oma kohalolekuga, vaikimisega. Temagi on saareelanik selles ksildases ja karmis paigas meie kahekmne esimesel sajandil, mis pole puude vastu just kige sbralikum. Aga see, kel pole suud, kneleb muud moodi.

Inimkeel pole ju ainus. Muinasjuttudes tuleb ette tegelasi, kes oskavad lindude vi loomade keelt. Tihti on see vime aga kaduv. Niteks kaotab peategelane selle vime siis, kui ta sellest kellelegi teisele rgib. Nii see just on. Need maailmad ei kattu, vi kui siis ainult servapidi. Juba istudki arvuti taha surfama vi unustad ennast Internetist tmmatud filmi vaatama. Inimene oled, inimene, sa vajad meelelahutust, omasuguste seltskonda, nii sosistas ks hl minu sees. Ja saarel muutus see sisehl vahel vga tugevaks. Koguni nii tugevaks, et ma ei kuulnud enam isegi merd, seda suurt muusikut, kes mngis akna taga htuti, siti, hommikuti ja keda peval lhemalt kuulatama jooksin. Toosama meri muutis hilissgise nii kujuteldamatult klmaks ning pani randa tulija kividel libisema, soojemaid kindaid otsima, kapuutsi silmile tmbama. Seda merd suutsin eriti vingetel pevadel vaadata ainult mne hetke. Juba olid suud ja silmad tuisku tis, ei judnudki otsida silmapiirilt lumesajust seda vaevu aimatavat joont, mis thistab mandrit, suurt maad. Kas seegi oli dialoog?

Talv ksikul saarel oli vga mnus hes mttes: ei pidanud poes kima. Kui hsti meenutada, siis vaid paar korda mitme eraldatusekuu jooksul tekkis mul mni ostusoov. Veendusin veel kord, et kui inimesel on vett, soojad riided, koht, kus magada, ja parasjagu sa, siis ei ole palju muud vaja. Linnas aga kehutab reklaam meid tarbima, vanu asju ra viskama, uusi tahtma Saarel taipasin, kui rahulik on elada ilma selle hulluseta. Taipasin, kui vhe tegelikult vajan ja kui palju asju saab ise teha.

Aeg-ajalt tekkis mul suur lugemissoov. Lugesin rahulikult ja svenenult. Sain aru, kui tihti on mulle raamatuid lugedes meeldinud kujutleda, et need read on minu enese kirjutatud. Saarel olles muutsin selle teadlikuks mnguks. Selline ka kige vramate mtete enda omaks kujutlemine aitab mista inimesi. Vib-olla ppisin ma selle mngu kaudu rohkem kui paljude likooliaastatega, kus lugemisest sai pigem kohustus lasta vrad mtted endast kiirkorras lbi. Minu mng tegi lugemise jlle vrskeks ja hingelhedaseks: iga leheklg oli llatus. Ah nnda mtlen siis mina, inimene!

ksindus pani mind ka jlle kirjutama. Alguses kirjutasin selleks, et dialoogi endaga mitte unustada, et saaksin homme jtkata sealt, mis eile oli pooleli jnud, vi vhemalt mletada seda, kus on ks mu paljudest jrgedest. Kui juhtub vhe, siis juab sellele vhesele seda rohkem thendusi leida. Kui vhestki juhtunut thele ei pane vi meeldejtmisvrseks ei pea, siis keerab elu end ohtlikult thisuse poole kaldu.

ksindus paneb proovile inimese vime elada sisemist elu. Kirjutamine oli minu jaoks abivahend: ta aitas snastada seda, mis toimub siis, kui paadid teise randa enam ei sida ja talvised jsillad veel ei kanna.


Kristiina Ehin (1977) on vabakutseline luuletaja. Prast magistrit kaitsmist (2004) Tartu likooli eesti ja vrdleva rahvaluule ppetoolis lks elama Mohni saarele. Seal valmis tema neljas luulekogu Kaitseala.



Kristiina Ehin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012