Eesti Looduse fotov�istlus
2005/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2005/5
Eesti jgede Natura-alad on meie kigi jaoks

Jaak Tambets (1963) on sndinud Vrus. Lpetas 1986 Tartu likooli bioloogia erialal ning alates 2003. aastast samas zooloogia ja hdrobioloogia instituudi doktorant. 19911997 oli keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna peakoloog, 19971999 sama osakonna asejuhataja ning 19992000 juhataja. Alates 2001. aastast Eesti loodushoiu keskuse juhatuse liige. Olnud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi (juhtkogu) I broo asepresident, Euroopa Nukogu keskkonna ja looduslike elupaikade silitamise ja hoolduse juhtkomitee liige ning paljude teiste bioloogilist mitmekesisust ja elupaikade kaitset puudutavate rahvusvaheliste konverentside liige vi eesistuja. Vtnud osa Eesti looduskaitset ja kasutust ksitlevast seadusloomest.

Natura 2000 looduskaitsevrgustikuga (edaspidi Natura) hakati Eestis intensiivsemalt tegelema sel ajal, kui olid ministeeriumis looduskaitse osakonna juhataja. Kuidas tagantjrele tundub, kas oleks tulnud midagi teistmoodi teha?

Hakati tegelema juba heksakmnendate keskel; olin siis osakonna peaspetsialist peakoloog , mitte juhataja. Ministeeriumis (nende hulgas ka meie looduskaitsjad) ei thtsustatud alguses piisavalt Natura olulisust looduse kaitsel ning alahinnati Brsseli kontrolli rangust loodus- ja linnudirektiivi nuete titmisel. Natura-teemaliste koolitusseminaridega hakati aktiivselt tegelema heksakmnendate teisel poolel, teoreetilised arutelud olid tulised. Kritiseeriti eelkige loodusdirektiivi lisadesse kantud liikide ja elupaigatpide valikut. Lks ksjagu aega, enne kui saadi aru, et mainitud lisad ei kujuta ega peagi endast kujutama teaduslikku ssteemi. Pigem on tegu kataloogiga, mis on loodud kompromissina looduskaitsjate, maaomanike, pllumeeste, metsameeste ja paljude teiste eluvaldkondade esindajate nudmiste ja arvamuste vahel.

heksakmnendate teisel poolel algas mitmete koosluste ja liikide phjalik inventeerimine. Inventuure rahastati suures osas vlisabi vahenditest. Riigisiseseid rahalisi vahendeid hakati ssteemsemalt kasutama Natura riikliku programmi vastuvtmise jrel. Kahjuks ei saanud seda programmi vastu vtta juba 1995.1996. aastal: siis polnud Natural veel riiklikku klapinda. Arvati, et meil on loodust piisavalt ning see on ka hsti kaitstud. Kuigi juba siis vis selgelt nha niteks vanade metsade osakaalu langust ning niidukoosluste vsastumist. Ei meldud piisavalt sellele, et peame oma vrtuslikku loodust ja selle kllaldast kaitset ka Brsselile nitama ja testama. Ei teadvustatud, et Brssel nuab konkreetsust, mitte ldsnalist juttu.

Liitumislbirkimistel oli minu jaoks suur llatus, et vastaspoole esindajad Brsselist olid peaaegu ainult juristid. Kui meie kujutame looduskaitsjat ette rohelise mundriga mehena metsas, siis sealpool olid pigem lipsu ja pintsakuga iguseksperdid. Nende eesmrk oli ilmselt niimoodi lbi rkida, et kandidaatriigid saaksid vimalikult vhe leevendusi. Leevenduste andmine on keerukas toiming: paljudel juhtudel eeldab see teiste liikmesriikide nusolekut.

Eestis pole veel tekkinud vga tugevat looduskaitsejuristide koolkonda. Sellega on kll alustatud ja tegeletakse edukalt. Niteks Tartu likoolis on keskkonnaiguse ppetooli hoidja Hannes Veinla petanud vlja hulga noori juriste. Kuid liitumislbirkimiste alguses oli olukord teine. Algul plaaniti Euroopa Liiduga veelgi varem liituda, kuid esitada Natura-alade nimekiri kolm aastat enne praegust oleks olnud kahjulik nii looduse seisukohalt kui ka suur peavalu ministeeriumile: ettepanek olnuks poolik ja sellega oleks kaasnenud pidev vaidlus ja sda Euroopa Komisjoni ning Eesti riigi vahel, mis vinuks pdida kohtuga.


Kas Eesti esitatud Natura-alade loend oli parim vimalikest?


Parimat ei saa nagunii, saame rkida vaid tolle aja, s.o. 1. mai 2004 parimast valikust. Kuid arvan, et midagi hbeneda meil ka pole. Mned nrgad kohad on ilmselt jnud: osa elupaigatpe oleks vajanud phjalikumat inventeerimist, niteks allikad.


Kas viks olla mingeid phjusi, miks viks Eestit edaspidi Natura teemal Euroopa kohtusse kaevata?


Hiljuti tegeldi pris tsiselt temaatikaga, mis oleks vinud Eesti riigi kohtusse viia: Emaje algusesse Vrtsjrvele kavandati paisu ehitust. See oleks vinud kogu piirkonna veest sltuva suure loodusssteemi sassi la. Lhedal asuv Alam-Pedja looduskaitseala vee-elustik, ent ka lamminiidud ja -metsad sltuvad suuresti Emaje veeseisust. Palju on veest ja tulvaveest ning vabadest rndeteedest olenevaid liike ja kooslusi, keda paisu rajamine oleks tugevasti hirinud.

Muidugi oli ka eksperte, kes paisutamise mtet kiitsid, ehkki mitte looduskaitsekaalutlustest tulenevalt. Kuid jrgnevad aastad on Vrtsjrves olnud vga veerohked. Loodus nitas jrjekordselt, et Vrtsjrve veetase kigub vga tugevasti aastati ja aasta-ajati ning pole phjust arvata, et peaksime sellesse protsessi sekkuma. Paisuehituse rahoidmisel oli suuri teeneid keskkonnaministeeriumil. Selle nite varal tahan viidata laiemale probleemile. Nimelt: Natura-alade kaitsel loodetakse loodusvrtusi kahjustavaid tegevusi suuresti ra hoida keskkonnamju hinnangu tulemusena. Minu arvates ei hakka keskkonnamjude hindamise protsess objektiivselt toimima seni, kuni arendaja maksab otse keskkonnamju hindajale. Maksta tuleks mingi objektiivse fondi vi asutuse kaudu.


helt poolt on Eestil rahvusvahelised kohustused, teiselt poolt tuleb aga oma elanikele, eesktt maaomanikele phjendada, miks phale eraomandusele peab kitsendusi kehtestama. See vastuolu on ilmselt paratamatu.


Looduskaitse ongi vga keeruline valdkond. Hannes Veinla snutsi on looduskaitse juriidiliselt kige keerukam keskkonnakaitse osa. Piirangute kehtestamine puudutab paljude maaomanike huve. Niteks hukaitses saab suhteliselt lihtsalt stestada saasteainete piirnormid, sest need ei puuduta nii selgelt maaomanikke. Kui vtta kokku kik mingil moel kaitstavad alad ning arvestada, et keskmine maaomandi pindala on meil vike, siis tegelikult juab looduskaitse mingit pidi vga paljude maaomanikeni.

Selge see, et maaomanikud ja ka piirangud on erinevad. Niteks vrtusliku niidukoosluse omanik kindlasti vidab Natura tttu: Eesti riik on maksnud juba mnda aega toetust niitmise ja karjatamise eest, lisanduvad ka pllumajandusssteemi kaudu tulevad toetussummad. Aga krgeboniteedilise metsamaa omaniku puhul on asi teisiti. Riik peab siin kasutama mitmesuguseid kompensatsioonimehhanisme ja vajaduse korral ka lisaabinusid vlja ttama.

Kui soomlased hakkasid seda laadi asjadega 1990ndate alguses tegelema (Soome liitus Euroopa liiduga 1995. aastal), siis nad tlesid, et looduskaitseametnikule thendab Natura-protsess vga suurtes kogustes kohvi joomist. Peab kima maaomanike juures vestlemas, mitte ainult suurtel koosolekutel, vaid individuaalselt. Eestis pole selleks paraku aega jtkunud.

Meil on ka maaomanikke, kes on korraldanud pris ulatuslikke kampaaniaid Natura ja seega looduskaitse vastu laiemalt, niteks Saaremaal. Kui ajas tagasi melda, siis alles hiljuti tusis eesti rahvas pris ksmeelselt les fosforiidikaevanduste laiendamise vastu. Seal oli muidugi mngus vitlus venestuspoliitikaga, ent looduskaitse oli samuti vga oluline. Vaevalt needsamad inimesed on vahepeal pris muutunud, kuid teistsugused olud loodusvrtuste eraomandus on mnede inimeste suhtumist looduskaitsesse kindlasti tunduvalt muutnud.


Natura-alade hulgas on pris palju jgesid ja muid veekogusid. Nende hoid on ilmselt maismaa-alade kaitsest keerukam: tarvitseb vaid kuskilt lesvoolu mingisugust saastet sisse sattuda ja ala ongi rikutud.


Jgede puhul on testi keeruline rakendada kaitsemeetmeid. Kuid halduslikult on asi lihtsam, kuna vga suur osa Natura jgedest on avalikud veekogud ning riik saab seetttu lihtsamalt kehtestada kitsendusi.


Kuidas meie jgede bioloogilise mitmekesisuse seisundit ldse hinnata? Kas mingid arengusuunad on seda viimase kmne aasta jooksul tugevasti mjutanud?


Arvan, et vee kvaliteet on paranenud. Prast taasiseseisvumist, kui pllumajandus lagunes, vhenes kindlasti vee keemiline saastatus: pllumehel polnud raha, et vetisi ja mrkkemikaale soetada. Nd on meie viljakamatel aladel pllumajandus uuesti arenema hakanud, pllud vetakse intensiivsesse maakasutusse ning samad ohud mis Skandinaavias hakkavad ha selgemini ohustama ka meie veekogusid ja nende elustikku. Vee kvaliteet on oma parima seisu lbinud ja kipub mnes piirkonnas halvenema.

On ka teine muret tekitav tendents: hoolega ehitatakse ja taastatakse paise, mis on vee-elustikule rndetketeks ning rikuvad meie niigi vheseid krestikke. Kuigi Eesti on madal maa, sltuvad meie siseveekogude neljakmnest kalaliigist umbes pooled krestikest. Viimaseid on jgede kogupikkusest vike osa. nneks on siin ka teist laadi areng nhtav: riik on astunud samme, et kige vrtuslikumaid krestikke psta paisutamise eest.

Kindlasti on prast Teist maailmasda halvenenud veekogude fsiline kvaliteet. Maade kuivendamine, kraavide kaevamine on olnud nii intensiivne, et kraavivrgustiku kogupikkus on vrreldav vooluveekogude kogupikkusega. Kraavitamisega suureneb muu hulgas oluliselt setete sissekanne kuivendatavatelt maadelt jgedesse. Kiirevooluliste jelikude asemele kujunevad mudastunud jeligud. Kui seal mudapinnal juba taimestik kasvama hakkab, siis vib see je elustikku prdumatult muuta.

Kraavide ja sirgete jelikude tttu ei psi vesi enam kaua jes. Lne-Euroopast on hsti teada selle tagajrjed: lhikese ajaga tekivad vga ulatuslikud leujutused. Meil pole linnu vga le ujutatud, ent vesi voolab siingi tunduvalt kiiremini merre vi Peipsisse kui varem. Kalade nitel: iga kala mari eeldab mingit koorumisaega. Kui suurvesi kiiresti kaob, vib koetud mari jda kuivale.


Paisutaastajad on vahel vitnud, et seitsekmmend aastat tagasi oli jes kala kll, hoolimata paisust. Seega ei saavat uus niisama suur pais kalastikule midagi teha.


Kalameestega rkides tuleb vlja ks inimese pshholoogiline omapra: kui oled kord kusagil erakordset kalasaaki ninud, siis sa ldistad selle kalahulga mlus tervele ajajrgule. Mlu on valikuline ja ikka jb meelde see aeg, kui kala oli palju. Vib niteks elda, et vhemalt paarsada aastat pole Peipsis olnud niipalju koha kui viimastel aastatel. Vrtsjrv oli 1950ndatel veel vhevrtusliku kala jrv. Ma ei ole pris kindel, et meie suurimatel jrvedel pdev phapevakalamees vastaks ksijale, et mis nd viga, aga vaat vanasti, siis oli kala vhe.

Ssteemne jgede kalastiku ja seda mjustavate tegurite teaduslik uurimine sai alguse alles suhteliselt hiljuti: paarikmne aasta eest, kui kadunud professor Arvi Jrveklje eestvttel loodi tollases zooloogia ja botaanika instituudis trhm. Seega ei saa teaduslikult paikapidavat hinnangut jgede kalastiku seisundi ja selle muutuste kohta viimaste aastakmnete vi -sadade kohta anda. Mnda kala oli kindlasti rohkem, niteks lhet. Teisalt: edukas pllumees Carl Robert Jakobson on 18. sajandi teisel poolel nentinud, et prast paisu rajamist ji jes kala mrgatavalt vhemaks. Kus ta saigi seal olla, kui kala ei pse paisust le!


Rndetee olemasolu pole ilmselt ainuke je headust nitav asjaolu.


Je kvaliteet oleneb testi mitmest komponendist. Peale rndeteede on teine vga oluline tegur jesngi hdromorfoloogiline kvaliteet. Ndisaja Eesti jed on setteid tis kandunud ning ka jgede hdroloogia ja vee kvaliteet on tunduvalt muutunud: varem psis tulvavesi jes kauem, jgedega klgnevad luhad olid kasutuses heinamaadena ja need pakkusid kevadise suurveega paljudele kaladele kudemisvimalusi. Ka kvaliteetseid krestikke oli mrksa rohkem. Need komponendid lid tollal koostoimes sedavrd soodsa fooni, et jele rajatud pais avaldas mrksa viksemat negatiivset mju. Kusjuures miskiprast on viimase saja aasta jooksul kasutuses olnud paisudest rkides eeldatud, et need toimisid hel ajal tegelikkuses see polnud nii.

ks helli teemasid on ka kopra arvukuse jrsk suurenemine. Mulle meeldib kobras loomana vga, kuid tema arvukuse tus on kindlasti jtnud paljudele headele kalajgedele oma negatiivse pitseri. Kobras paisutab jgesid peamiselt lemjooksul. Seal, kus kopra jaoks on vee hulk paisutamiseks juba liiga suur, sinna tuleb elektritootja vi veskipaisu taastaja. Viimase viie kuni kmne aasta jooksul on Eestis ehitatud le saja viiekmne paisu, pealegi on silinud ka paljud varasemad paisud.

Vike muutus on siiski aset leidnud: olulisematele kalajgedele, lheliste rndeteedele ei tohi uusi paise ehitada. Jutt on saja kaheteistkmnest jeligust. Teiseks on paisude ehitajatele seatud tingimus: kalade lbips peab olema tagatud. Keskkonnaministeeriumi initsiatiivil algab sel aastal ka Euroopa Liidu toetusel tehtav t kolmekmne kahel valitud olulisel rndetkkel. Kavandatakse kas kalatreppe vi -teid, mni pais soovitatakse lhkuda. Projekti kigus eelneb inseneritdele je elustiku ja jephja geoloogia phjalik uurimine. Hinnatakse ka keskkonnamjusid ning koostatakse kavandatu jaoks rahastustaotlus. Arvesse vttes ka Natura-aladel ja -aladena mratletud jelikude kaitsemeetmeid, vib elda kll, et jgede kalastiku kaitsel ja sstvas kasutuses on toimunud positiivne muutus.


Je bioloogilist mitmekesisust mjutab ka vee voolukiirus. kki peaks hakkama jesnge uuesti kveraks kaevama?


Teatud looduskaitsevlistes ringkondades oleks see mte kindlasti populaarne, kuna jge kveraks kaevata on tohutult kallim kui sirgeks ajada. hiskonna mistva suhtumise korral on ks likallis, teine vaid paberit. Seni, kuni meil hiigelsuuri rahasummasid kuskilt vtta pole, peaks prioriteet olema senise silitamine. See on mitu korda thusam ja odavam.

Olen korduvalt kasutanud ht Taani endiselt krgelt veekaitseametnikult kuuldud nidet. Tal on kodus seinal kaks aukirja: he sai ta isa kahekmnenda sajandi alguspoolel jgede sirgeksajamise eest ning teise ta ise pool sajandit hiljem jgede kverakskaevamise eest. Arutasime seda paradoksi ja leidsime lpuks, et preemiat vrisid mlemad. Aeg ja phimtted lihtsalt muutuvad.

ks prioriteete peaks meil olema piirangute seadmine looduslikult vrtuslikele aladele. Need summad on meile jukohased. Je kveraksajamise raha Eesti riigis kll pole. Teatavaid viksemaid jelike vib vikeses mahus muidugi taastada, nagu on tehtud koelmutega vga olulistes forellijgedes. Aga see on olnud vike summa, vrreldes vimaliku jgede kveraksajamisega.


Kui suur oht on tnapeval meie jgedele nende gvendamine?


Seda td tehakse mingil mral seniajani. Siin ilmneb tpiline Euroopa Liidu poliitika: hest kljest toetatakse loodusvaenulikku tegevust ja teiselt poolt makstakse ka looduskaitsele. Tihti videldakse tagajrgedega, mida ise htesoodu phjustatakse.

Viimati juhtis meie riigikontroll thelepanu, et vanad kuivendusssteemid hakkavad kasutusest vlja jma. Peaks hakkama neid taastama, muidu lheb rahva raha hukka. Mletan, kui maailmapank 1990ndate alguses andis toetust kuivendusssteemide korrashoiuks. Maailmapank vitis, et otstarbekas on anda abi vaid nendele piirkondadele, kus mullaviljakus on edukaks plluharimiseks piisav. Niimoodi see meil ei kujunenud, raha jaotati pooleldi sotsiaalabina le Eesti.

Kui parasniiskel pllumaal kasvab vsa, siis on veidi ennatlik rkida kuivendusssteemide taastamisest: kas see ikka vrib igal pool kulutusi. Kas nende taastamine ei sunni meid ha kuivendusele peale maksma, ilma mingi majandusliku phjenduseta?

Eesti pllumajandus jaguneb minu arvates selgelt kaheks: intensiivse pllundusega Jrvamaa, osa Jgeva-, Lne-Virumaast ja Harjumaast, kus on mindud intensiivpllunduse teed kogu sellega kaasneva negatiivsega (niteks vetiste ja mrkkemikaalide rohke kasutus). lejnud Eesti vheviljakatele muldadele intensiivpllundus kuigivrd ei sobi.

Kahjuks langeb Eesti intensiivpllumajanduse piirkond ja nitraaditundliku ala piir suures osas kokku. Seal on phjavesi lhedal ja vetiste komponendid juavad kllaltki kiiresti phjavette ning jgedesse. Meenutagem, et nukogude ajal viidi seal mitmesse klasse joogivett tsisternidega.

Teine sarnane probleem on suured seakombinaadid Viiratsis ja Hiiumaal. Skandinaavia maad on nii suurtest kombinaatidest loobunud, kuna pole suutnud keskkonnakompensatsioone ja -trahve ra maksta. Tohutu hulk sigu vikeses piirkonnas tekitab rohkelt snnikut ja lga, ent snnikukitlusega me kuigi hsti hakkama ei saa. Samas on see oluline probleem veekogudele vi ka hukaitse seisukohalt. Loodetavasti ei teki meil selliseid seakasvatusi vhemasti enam juurde.


Millega tegeleb Eesti loodushoiu keskus?


Oleme tegutsenud juba ligikaudu viis aastat. Meie juhatusse kuuluvad Rein Jrveklg, Meelis Tambets ja mina. Arendame philiselt veekogude ja vee-elustiku kaitset ja sstvat kasutust: suurimad td on olnud Natura-vrgustiku veekogusid ja vee-elustikku ksitleva osa vljaarendamine, kaitsemeetmed piiramaks jgede paisutamist jt. Oleme koostanud majandamiskavasid vikejrvedele, teinud rakendusteaduslikke uuringuid ning praktilisi tid. Oleme osalenud seadusloomes ja valmistanud ette strateegilisi dokumente, nagu maaelu arengukava, looduskaitse arengukava, uus keskkonnastrateegia jne. Praegu on oluline osa meie tdest seotud veepoliitika raamdirektiivi koloogilise komponendi rakendamisega Eestis. Vhemal mral oleme tegelenud ulukitega. Natura ettepanekutena vormistasime ka jrve- ja merebiotoobid, sisulise t tegijad olid tollasest ZBI limnoloogiajaamast ja mereinstituudist. Kigis tdes oleme vimaluse korral kasutanud oma ala parimate ekspertide abi, suurim koostpartner on olnud ZBI jgede bioloogia trhm. Oleme andnud suurel hulgal eksperthinnanguid ja katsume sekkuda juhtudel, kui meie arvates veekogudel midagi valesti planeeritakse. htlasi oleme korraldanud lasteritusi ja lipilaste praktilisi ppusi.



Looduskaitsjat ja hdrobioloogi Jaak Tambetsit ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012