Eesti Looduse fotovõistlus
2005/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2005/5
Eesti jõgede Natura-alad on meie kõigi jaoks

Jaak Tambets (1963) on sündinud Võrus. Lõpetas 1986 Tartu ülikooli bioloogia erialal ning alates 2003. aastast samas zooloogia ja hüdrobioloogia instituudi doktorant. 1991–1997 oli keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna peaökoloog, 1997–1999 sama osakonna asejuhataja ning 1999–2000 juhataja. Alates 2001. aastast Eesti loodushoiu keskuse juhatuse liige. Olnud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi (juhtkogu) I büroo asepresident, Euroopa Nõukogu keskkonna ja looduslike elupaikade säilitamise ja hoolduse juhtkomitee liige ning paljude teiste bioloogilist mitmekesisust ja elupaikade kaitset puudutavate rahvusvaheliste konverentside liige või eesistuja. Võtnud osa Eesti looduskaitset ja kasutust käsitlevast seadusloomest.

Natura 2000 looduskaitsevõrgustikuga (edaspidi Natura) hakati Eestis intensiivsemalt tegelema sel ajal, kui olid ministeeriumis looduskaitse osakonna juhataja. Kuidas tagantjärele tundub, kas oleks tulnud midagi teistmoodi teha?

Hakati tegelema juba üheksakümnendate keskel; olin siis osakonna peaspetsialist – peaökoloog –, mitte juhataja. Ministeeriumis (nende hulgas ka meie – looduskaitsjad) ei tähtsustatud alguses piisavalt Natura olulisust looduse kaitsel ning alahinnati Brüsseli kontrolli rangust loodus- ja linnudirektiivi nõuete täitmisel. Natura-teemaliste koolitusseminaridega hakati aktiivselt tegelema üheksakümnendate teisel poolel, teoreetilised arutelud olid tulised. Kritiseeriti eelkõige loodusdirektiivi lisadesse kantud liikide ja elupaigatüüpide valikut. Läks üksjagu aega, enne kui saadi aru, et mainitud lisad ei kujuta ega peagi endast kujutama teaduslikku süsteemi. Pigem on tegu kataloogiga, mis on loodud kompromissina looduskaitsjate, maaomanike, põllumeeste, metsameeste ja paljude teiste eluvaldkondade esindajate nõudmiste ja arvamuste vahel.

Üheksakümnendate teisel poolel algas mitmete koosluste ja liikide põhjalik inventeerimine. Inventuure rahastati suures osas välisabi vahenditest. Riigisiseseid rahalisi vahendeid hakati süsteemsemalt kasutama Natura riikliku programmi vastuvõtmise järel. Kahjuks ei saanud seda programmi vastu võtta juba 1995.–1996. aastal: siis polnud Natural veel riiklikku kõlapinda. Arvati, et meil on loodust piisavalt ning see on ka hästi kaitstud. Kuigi juba siis võis selgelt näha näiteks vanade metsade osakaalu langust ning niidukoosluste võsastumist. Ei mõeldud piisavalt sellele, et peame oma väärtuslikku loodust ja selle küllaldast kaitset ka Brüsselile näitama ja tõestama. Ei teadvustatud, et Brüssel nõuab konkreetsust, mitte üldsõnalist juttu.

Liitumisläbirääkimistel oli minu jaoks suur üllatus, et vastaspoole esindajad Brüsselist olid peaaegu ainult juristid. Kui meie kujutame looduskaitsjat ette rohelise mundriga mehena metsas, siis sealpool olid pigem lipsu ja pintsakuga õiguseksperdid. Nende eesmärk oli ilmselt niimoodi läbi rääkida, et kandidaatriigid saaksid võimalikult vähe leevendusi. Leevenduste andmine on keerukas toiming: paljudel juhtudel eeldab see teiste liikmesriikide nõusolekut.

Eestis pole veel tekkinud väga tugevat looduskaitsejuristide koolkonda. Sellega on küll alustatud ja tegeletakse edukalt. Näiteks Tartu ülikoolis on keskkonnaõiguse õppetooli hoidja Hannes Veinla õpetanud välja hulga noori juriste. Kuid liitumisläbirääkimiste alguses oli olukord teine. Algul plaaniti Euroopa Liiduga veelgi varem liituda, kuid esitada Natura-alade nimekiri kolm aastat enne praegust oleks olnud kahjulik nii looduse seisukohalt kui ka suur peavalu ministeeriumile: ettepanek olnuks poolik ja sellega oleks kaasnenud pidev vaidlus ja sõda Euroopa Komisjoni ning Eesti riigi vahel, mis võinuks päädida kohtuga.


Kas Eesti esitatud Natura-alade loend oli parim võimalikest?


Parimat ei saa nagunii, saame rääkida vaid tolle aja, s.o. 1. mai 2004 parimast valikust. Kuid arvan, et midagi häbeneda meil ka pole. Mõned nõrgad kohad on ilmselt jäänud: osa elupaigatüüpe oleks vajanud põhjalikumat inventeerimist, näiteks allikad.


Kas võiks olla mingeid põhjusi, miks võiks Eestit edaspidi Natura teemal Euroopa kohtusse kaevata?


Hiljuti tegeldi päris tõsiselt temaatikaga, mis oleks võinud Eesti riigi kohtusse viia: Emajõe algusesse Võrtsjärvele kavandati paisu ehitust. See oleks võinud kogu piirkonna veest sõltuva suure loodussüsteemi sassi lüüa. Lähedal asuv Alam-Pedja looduskaitseala vee-elustik, ent ka lamminiidud ja -metsad sõltuvad suuresti Emajõe veeseisust. Palju on veest ja tulvaveest ning vabadest rändeteedest olenevaid liike ja kooslusi, keda paisu rajamine oleks tugevasti häirinud.

Muidugi oli ka eksperte, kes paisutamise mõtet kiitsid, ehkki mitte looduskaitsekaalutlustest tulenevalt. Kuid järgnevad aastad on Võrtsjärves olnud väga veerohked. Loodus näitas järjekordselt, et Võrtsjärve veetase kõigub väga tugevasti aastati ja aasta-ajati ning pole põhjust arvata, et peaksime sellesse protsessi sekkuma. Paisuehituse ärahoidmisel oli suuri teeneid keskkonnaministeeriumil. Selle näite varal tahan viidata laiemale probleemile. Nimelt: Natura-alade kaitsel loodetakse loodusväärtusi kahjustavaid tegevusi suuresti ära hoida keskkonnamõju hinnangu tulemusena. Minu arvates ei hakka keskkonnamõjude hindamise protsess objektiivselt toimima seni, kuni arendaja maksab otse keskkonnamõju hindajale. Maksta tuleks mingi objektiivse fondi või asutuse kaudu.


Ühelt poolt on Eestil rahvusvahelised kohustused, teiselt poolt tuleb aga oma elanikele, eeskätt maaomanikele põhjendada, miks pühale eraomandusele peab kitsendusi kehtestama. See vastuolu on ilmselt paratamatu.


Looduskaitse ongi väga keeruline valdkond. Hannes Veinla sõnutsi on looduskaitse juriidiliselt kõige keerukam keskkonnakaitse osa. Piirangute kehtestamine puudutab paljude maaomanike huve. Näiteks õhukaitses saab suhteliselt lihtsalt sätestada saasteainete piirnormid, sest need ei puuduta nii selgelt maaomanikke. Kui võtta kokku kõik mingil moel kaitstavad alad ning arvestada, et keskmine maaomandi pindala on meil väike, siis tegelikult jõuab looduskaitse mingit pidi väga paljude maaomanikeni.

Selge see, et maaomanikud ja ka piirangud on erinevad. Näiteks väärtusliku niidukoosluse omanik kindlasti võidab Natura tõttu: Eesti riik on maksnud juba mõnda aega toetust niitmise ja karjatamise eest, lisanduvad ka põllumajandussüsteemi kaudu tulevad toetussummad. Aga kõrgeboniteedilise metsamaa omaniku puhul on asi teisiti. Riik peab siin kasutama mitmesuguseid kompensatsioonimehhanisme ja vajaduse korral ka lisaabinõusid välja töötama.

Kui soomlased hakkasid seda laadi asjadega 1990ndate alguses tegelema (Soome liitus Euroopa liiduga 1995. aastal), siis nad ütlesid, et looduskaitseametnikule tähendab Natura-protsess väga suurtes kogustes kohvi joomist. Peab käima maaomanike juures vestlemas, mitte ainult suurtel koosolekutel, vaid individuaalselt. Eestis pole selleks paraku aega jätkunud.

Meil on ka maaomanikke, kes on korraldanud päris ulatuslikke kampaaniaid Natura ja seega looduskaitse vastu laiemalt, näiteks Saaremaal. Kui ajas tagasi mõelda, siis alles hiljuti tõusis eesti rahvas päris üksmeelselt üles fosforiidikaevanduste laiendamise vastu. Seal oli muidugi mängus võitlus venestuspoliitikaga, ent looduskaitse oli samuti väga oluline. Vaevalt needsamad inimesed on vahepeal päris muutunud, kuid teistsugused olud – loodusväärtuste eraomandus – on mõnede inimeste suhtumist looduskaitsesse kindlasti tunduvalt muutnud.


Natura-alade hulgas on päris palju jõgesid ja muid veekogusid. Nende hoid on ilmselt maismaa-alade kaitsest keerukam: tarvitseb vaid kuskilt ülesvoolu mingisugust saastet sisse sattuda ja ala ongi rikutud.


Jõgede puhul on tõesti keeruline rakendada kaitsemeetmeid. Kuid halduslikult on asi lihtsam, kuna väga suur osa Natura jõgedest on avalikud veekogud ning riik saab seetõttu lihtsamalt kehtestada kitsendusi.


Kuidas meie jõgede bioloogilise mitmekesisuse seisundit üldse hinnata? Kas mingid arengusuunad on seda viimase kümne aasta jooksul tugevasti mõjutanud?


Arvan, et vee kvaliteet on paranenud. Pärast taasiseseisvumist, kui põllumajandus lagunes, vähenes kindlasti vee keemiline saastatus: põllumehel polnud raha, et väetisi ja mürkkemikaale soetada. Nüüd on meie viljakamatel aladel põllumajandus uuesti arenema hakanud, põllud võetakse intensiivsesse maakasutusse ning samad ohud mis Skandinaavias hakkavad üha selgemini ohustama ka meie veekogusid ja nende elustikku. Vee kvaliteet on oma parima seisu läbinud ja kipub mõnes piirkonnas halvenema.

On ka teine muret tekitav tendents: hoolega ehitatakse ja taastatakse paise, mis on vee-elustikule rändetõketeks ning rikuvad meie niigi väheseid kärestikke. Kuigi Eesti on madal maa, sõltuvad meie siseveekogude neljakümnest kalaliigist umbes pooled kärestikest. Viimaseid on jõgede kogupikkusest väike osa. Õnneks on siin ka teist laadi areng nähtav: riik on astunud samme, et kõige väärtuslikumaid kärestikke päästa paisutamise eest.

Kindlasti on pärast Teist maailmasõda halvenenud veekogude füüsiline kvaliteet. Maade kuivendamine, kraavide kaevamine on olnud nii intensiivne, et kraavivõrgustiku kogupikkus on võrreldav vooluveekogude kogupikkusega. Kraavitamisega suureneb muu hulgas oluliselt setete sissekanne kuivendatavatelt maadelt jõgedesse. Kiirevooluliste jõelõikude asemele kujunevad mudastunud jõelõigud. Kui seal mudapinnal juba taimestik kasvama hakkab, siis võib see jõe elustikku pöördumatult muuta.

Kraavide ja sirgete jõelõikude tõttu ei püsi vesi enam kaua jões. Lääne-Euroopast on hästi teada selle tagajärjed: lühikese ajaga tekivad väga ulatuslikud üleujutused. Meil pole linnu väga üle ujutatud, ent vesi voolab siingi tunduvalt kiiremini merre või Peipsisse kui varem. Kalade näitel: iga kala mari eeldab mingit koorumisaega. Kui suurvesi kiiresti kaob, võib koetud mari jääda kuivale.


Paisutaastajad on vahel väitnud, et seitsekümmend aastat tagasi oli jões kala küll, hoolimata paisust. Seega ei saavat uus niisama suur pais kalastikule midagi teha.


Kalameestega rääkides tuleb välja üks inimese psühholoogiline omapära: kui oled kord kusagil erakordset kalasaaki näinud, siis sa üldistad selle kalahulga mälus tervele ajajärgule. Mälu on valikuline ja ikka jääb meelde see aeg, kui kala oli palju. Võib näiteks öelda, et vähemalt paarsada aastat pole Peipsis olnud niipalju koha kui viimastel aastatel. Võrtsjärv oli 1950ndatel veel väheväärtusliku kala järv. Ma ei ole päris kindel, et meie suurimatel järvedel püüdev pühapäevakalamees vastaks küsijale, et mis nüüd viga, aga vaat vanasti, siis oli kala vähe.

Süsteemne jõgede kalastiku ja seda mõjustavate tegurite teaduslik uurimine sai alguse alles suhteliselt hiljuti: paarikümne aasta eest, kui kadunud professor Arvi Järvekülje eestvõttel loodi tollases zooloogia ja botaanika instituudis töörühm. Seega ei saa teaduslikult paikapidavat hinnangut jõgede kalastiku seisundi ja selle muutuste kohta viimaste aastakümnete või -sadade kohta anda. Mõnda kala oli kindlasti rohkem, näiteks lõhet. Teisalt: edukas põllumees Carl Robert Jakobson on 18. sajandi teisel poolel nentinud, et pärast paisu rajamist jäi jões kala märgatavalt vähemaks. Kus ta saigi seal olla, kui kala ei pääse paisust üle!


Rändetee olemasolu pole ilmselt ainuke jõe headust näitav asjaolu.


Jõe kvaliteet oleneb tõesti mitmest komponendist. Peale rändeteede on teine väga oluline tegur jõesängi hüdromorfoloogiline kvaliteet. Nüüdisaja Eesti jõed on setteid täis kandunud ning ka jõgede hüdroloogia ja vee kvaliteet on tunduvalt muutunud: varem püsis tulvavesi jões kauem, jõgedega külgnevad luhad olid kasutuses heinamaadena ja need pakkusid kevadise suurveega paljudele kaladele kudemisvõimalusi. Ka kvaliteetseid kärestikke oli märksa rohkem. Need komponendid lõid tollal koostoimes sedavõrd soodsa fooni, et jõele rajatud pais avaldas märksa väiksemat negatiivset mõju. Kusjuures miskipärast on viimase saja aasta jooksul kasutuses olnud paisudest rääkides eeldatud, et need toimisid ühel ajal – tegelikkuses see polnud nii.

Üks helli teemasid on ka kopra arvukuse järsk suurenemine. Mulle meeldib kobras loomana väga, kuid tema arvukuse tõus on kindlasti jätnud paljudele headele kalajõgedele oma negatiivse pitseri. Kobras paisutab jõgesid peamiselt ülemjooksul. Seal, kus kopra jaoks on vee hulk paisutamiseks juba liiga suur, sinna tuleb elektritootja või veskipaisu taastaja. Viimase viie kuni kümne aasta jooksul on Eestis ehitatud üle saja viiekümne paisu, pealegi on säilinud ka paljud varasemad paisud.

Väike muutus on siiski aset leidnud: olulisematele kalajõgedele, lõheliste rändeteedele ei tohi uusi paise ehitada. Jutt on saja kaheteistkümnest jõelõigust. Teiseks on paisude ehitajatele seatud tingimus: kalade läbipääs peab olema tagatud. Keskkonnaministeeriumi initsiatiivil algab sel aastal ka Euroopa Liidu toetusel tehtav töö kolmekümne kahel valitud olulisel rändetõkkel. Kavandatakse kas kalatreppe või -teid, mõni pais soovitatakse lõhkuda. Projekti käigus eelneb inseneritöödele jõe elustiku ja jõepõhja geoloogia põhjalik uurimine. Hinnatakse ka keskkonnamõjusid ning koostatakse kavandatu jaoks rahastustaotlus. Arvesse võttes ka Natura-aladel ja -aladena määratletud jõelõikude kaitsemeetmeid, võib öelda küll, et jõgede kalastiku kaitsel ja säästvas kasutuses on toimunud positiivne muutus.


Jõe bioloogilist mitmekesisust mõjutab ka vee voolukiirus. Äkki peaks hakkama jõesänge uuesti kõveraks kaevama?


Teatud looduskaitsevälistes ringkondades oleks see mõte kindlasti populaarne, kuna jõge kõveraks kaevata on tohutult kallim kui sirgeks ajada. Ühiskonna mõistva suhtumise korral on üks ülikallis, teine vaid paberitöö. Seni, kuni meil hiigelsuuri rahasummasid kuskilt võtta pole, peaks prioriteet olema senise säilitamine. See on mitu korda tõhusam ja odavam.

Olen korduvalt kasutanud üht Taani endiselt kõrgelt veekaitseametnikult kuuldud näidet. Tal on kodus seinal kaks aukirja: ühe sai ta isa kahekümnenda sajandi alguspoolel jõgede sirgeksajamise eest ning teise ta ise pool sajandit hiljem jõgede kõverakskaevamise eest. Arutasime seda paradoksi ja leidsime lõpuks, et preemiat väärisid mõlemad. Aeg ja põhimõtted lihtsalt muutuvad.

Üks prioriteete peaks meil olema piirangute seadmine looduslikult väärtuslikele aladele. Need summad on meile jõukohased. Jõe kõveraksajamise raha Eesti riigis küll pole. Teatavaid väiksemaid jõelõike võib väikeses mahus muidugi taastada, nagu on tehtud koelmutega väga olulistes forellijõgedes. Aga see on olnud väike summa, võrreldes võimaliku jõgede kõveraksajamisega.


Kui suur oht on tänapäeval meie jõgedele nende õgvendamine?


Seda tööd tehakse mingil määral seniajani. Siin ilmneb tüüpiline Euroopa Liidu poliitika: ühest küljest toetatakse loodusvaenulikku tegevust ja teiselt poolt makstakse ka looduskaitsele. Tihti võideldakse tagajärgedega, mida ise ühtesoodu põhjustatakse.

Viimati juhtis meie riigikontroll tähelepanu, et vanad kuivendussüsteemid hakkavad kasutusest välja jääma. Peaks hakkama neid taastama, muidu läheb rahva raha hukka. Mäletan, kui maailmapank 1990ndate alguses andis toetust kuivendussüsteemide korrashoiuks. Maailmapank väitis, et otstarbekas on anda abi vaid nendele piirkondadele, kus mullaviljakus on edukaks põlluharimiseks piisav. Niimoodi see meil ei kujunenud, raha jaotati pooleldi sotsiaalabina üle Eesti.

Kui parasniiskel põllumaal kasvab võsa, siis on veidi ennatlik rääkida kuivendussüsteemide taastamisest: kas see ikka väärib igal pool kulutusi. Kas nende taastamine ei sunni meid üha kuivendusele peale maksma, ilma mingi majandusliku põhjenduseta?

Eesti põllumajandus jaguneb minu arvates selgelt kaheks: intensiivse põllundusega Järvamaa, osa Jõgeva-, Lääne-Virumaast ja Harjumaast, kus on mindud intensiivpõllunduse teed kogu sellega kaasneva negatiivsega (näiteks väetiste ja mürkkemikaalide rohke kasutus). Ülejäänud Eesti väheviljakatele muldadele intensiivpõllundus kuigivõrd ei sobi.

Kahjuks langeb Eesti intensiivpõllumajanduse piirkond ja nitraaditundliku ala piir suures osas kokku. Seal on põhjavesi lähedal ja väetiste komponendid jõuavad küllaltki kiiresti põhjavette ning jõgedesse. Meenutagem, et nõukogude ajal viidi seal mitmesse külasse joogivett tsisternidega.

Teine sarnane probleem on suured seakombinaadid Viiratsis ja Hiiumaal. Skandinaavia maad on nii suurtest kombinaatidest loobunud, kuna pole suutnud keskkonnakompensatsioone ja -trahve ära maksta. Tohutu hulk sigu väikeses piirkonnas tekitab rohkelt sõnnikut ja läga, ent sõnnikukäitlusega me kuigi hästi hakkama ei saa. Samas on see oluline probleem veekogudele või ka õhukaitse seisukohalt. Loodetavasti ei teki meil selliseid seakasvatusi vähemasti enam juurde.


Millega tegeleb Eesti loodushoiu keskus?


Oleme tegutsenud juba ligikaudu viis aastat. Meie juhatusse kuuluvad Rein Järvekülg, Meelis Tambets ja mina. Arendame põhiliselt veekogude ja vee-elustiku kaitset ja säästvat kasutust: suurimad tööd on olnud Natura-võrgustiku veekogusid ja vee-elustikku käsitleva osa väljaarendamine, kaitsemeetmed piiramaks jõgede paisutamist jt. Oleme koostanud majandamiskavasid väikejärvedele, teinud rakendusteaduslikke uuringuid ning praktilisi töid. Oleme osalenud seadusloomes ja valmistanud ette strateegilisi dokumente, nagu maaelu arengukava, looduskaitse arengukava, uus keskkonnastrateegia jne. Praegu on oluline osa meie töödest seotud veepoliitika raamdirektiivi ökoloogilise komponendi rakendamisega Eestis. Vähemal määral oleme tegelenud ulukitega. Natura ettepanekutena vormistasime ka järve- ja merebiotoobid, sisulise töö tegijad olid tollasest ZBI limnoloogiajaamast ja mereinstituudist. Kõigis töödes oleme võimaluse korral kasutanud oma ala parimate ekspertide abi, suurim koostööpartner on olnud ZBI jõgede bioloogia töörühm. Oleme andnud suurel hulgal eksperthinnanguid ja katsume sekkuda juhtudel, kui meie arvates veekogudel midagi valesti planeeritakse. Ühtlasi oleme korraldanud lasteüritusi ja üliõpilaste praktilisi õppusi.



Looduskaitsjat ja hüdrobioloogi Jaak Tambetsit küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet