Eesti Looduse fotov�istlus
07-08/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
ARTIKLID EL 07-08/2002
Sstev tarbimine ei thenda koonerdamist

Vale on arusaam, et sstmine nuab ksnes vhemat tarbimist. Pigem thendab see thusamat tarbimist ning ksiti paremat elukvaliteeti: et saaksime rahuldada eelkige oma phivajadused ning samas olla kindlad, et tooted ei sisalda mrgiseid aineid ega ole valmistatud loodusvarasid raisates.

Snahend sstev tarbimine vib panna paljusid ohkama ju tuleb taas prgikasti-kokkuhoiu jutt. Paljud vtavad selle teema puudutamist lausa isikliku ahistamisena, sest just nd, kus o n, mida tarbida kmmekond aastat tagasi ji see vaid unistuseks , tullakse targutama sstlikkusest. Olgem ausad kui Eesti inimesel oleks vaid vimalusi, kll ta alles tarbiks!

Ka pshholoogiliselt nib olevat raske mista, et tarbimine vib ldse olla sstlik. Sstlikkuse all mistetakse tihtipeale kokkuhoidu ja koonerdamist (mitte niteks tervise ja looduse hoidmist) ning tarbimise all ostmist, ostmist ja veel kord ostmist, ning vahel ka selle kokkuostetud kraami kasutamist. Need kaks sna nivad vastanduvat. Vastandid aga tmbuvad. Eks ikka seeprast, et leida tasakaalu.

Suuga teeb suure linna, kega ei Kmne aastaga, mis on mdunud RO keskkonna- ja arengukonverentsist Rio de Janeiros, pole tehtud just palju selleks, et maailm areneks sstvamalt. Toona tunnistati kll vajadust muuta raiskavaid tarbimismudeleid, kuid ldised arengutendentsid nitavad vaid hoolimatu tarbimise kasvu. Seda vidab ka RO keskkonnaprogrammi levaade Tarbimise vimalused [1]. On olnud palju juttu, aga vhe tegusid.

Eestiski veti juba 1995. aastal vastu sstva arengu seadus, selle rakendumine on aga siiani olnud vga ksitav. Algatati kll Lnemere Agenda 21, loodi sstva arengu komisjon peaministri juures ja veel muudki, aga kegakatsutavaid tulemusi pole. Ent tarbimine aina suureneb: aastatel 19922000 kahekordistus Eestis olmejtmete maht.

Mida ldse thendab sstev tarbimine? ha vhem kaheldakse tnapeval sstva tarbimise vajaduses: taastumatud loodusvarad kahanevad kiiresti ja taastuvate letarbimine ha suureneb, silmanhtavalt saastuv keskkond ning vhenev looduse mitmekesisus rgivad enda eest. Peale selle veel sotsiaalsed mjud, mis tulenevad nii letarbimisest (inimesed Lnes ei ole ikkagi nnelikud!) kui ka alatarbimisest (paljud ei suuda rahuldada esmaseid vajadusi, tekivad konfliktid varude prast). Ka majandus ise satub lgi alla, sest ressursid vhenevad. Pealegi ilmnevad ootamatud kulud, niteks kindlustusfirmade hiigelsuured maksed looduskatastroofide korral.

Mullu novembris peeti Tallinnas RO keskkonnaprogrammi algatatud konverents sstva tarbimise teemal. Osalesid nii ministeeriumide, ettevtjate, valitsusvliste organisatsioonide kui ka RO esindajad. Tutvustati RO keskkonnaprogrammi strateegilist levaadet Tarbimise vimalused, milles ptakse mber lkata sstva tarbimise suhtes vlja kujunenud eelarvamusi. levaate autor John Manoochehri mainis, et ta lausa vltis t pealkirjas sna sstev, sest see tekitab allergiat paljudel asjaosalistel (niteks ettevtjatel), tkestades nii edasist mttetegevust sstva tarbimise vimaluste ja eeliste le.

Vale on arusaam, et sstmine ksnes piirab tarbimist. Pigem thendab see paremat elukvaliteeti: oma phivajadusi rahuldades vime olla kindlad, et tooted on tervislikud ja neid valmistades pole loodusvarasid raisatud. Pdes mitte kahandada tulevaste plvede vimalusi, peaksime hoiduma tekitamast jtmeid ja saasteaineid kogu toote eluea jooksul. Kindlasti ei peaks sstev tarbimine pidurdama hiskonna arengut ja prssima heaolu: alusetu on peljata tagasiprdumist agraarhiskonda. Vajame lihtsalt uusi lahendusi.


Tark tarbija mistlikud lahendused. Sstva tarbimise vimalused vib kokku vtta kahe keerulise snaga. DEMATERIALISEERIMINE ehk efektiivsem tarbimine nuab, et tootele vi teenusele kulutataks vimalikult vhe energiat ning toorainet, seega vheneb ka mju keskkonnale (niteks tekib vhem jtmeid). Dematerialiseerimise eest vastutavad eelkige ettevtted, kes vajavad siiski ka riigi ja kodanike toetust. hena paljudest vimalustest vib tuua niteks entsklopeediate vljaandmise CD-del.

OPTIMEERIMINE rhutab vajadust muuta tarbimine targemaks ja mistlikumaks. Riik peaks looma vastavaid infrastruktuure ning tarbija tegema teadlikke valikuid. Niteks riik korraldab jtmemajanduse ning tarbija hoidub kasutamast ohtlikke kemikaale. Peaksime pstitama muu hulgas ksimuse, kas tarbimine sellisel kujul nagu ta on Lnes, leldse tagabki ihaldatud elukvaliteedi. Optimeerimine peab oluliseks pigem vrtuste muutumist.

Konventsionaalne vaba turumajanduse teooria vidab, et nudluse ja pakkumise kaudu toimiv turu iseregulatsioon arvestab toodete ning teenuste hinna sisse ka vliskulud (niteks keskkonnale tekitatud kahju). ldjuhul tekitaja neid kulusid siiski ei kata ning need ei kajastu ka hinnas. Lppkokkuvttes peab need kulud kandma kogu hiskond, niteks tervishoiule minevate summadena. Halvemal juhul jvad keskkonnakahjud hoopis tulevaste plvkondade kanda.

Keskkonnakaitse eesmrkide saavutamisel ptakse kasutada ka majandushoobasid, kuid tegelikkuses ainult nendele loota ei saa. Uudsed tooted ja teenused rgivad muidugi hiskonna arengust, aga palju pakutakse ka selliseid, mis tegelikult pole otstarbekad. Tarbijal on muidugi igus valida, aga kas tepoolest on enda vormis hoidmiseks vaja elektrilist lihasevristajat vi muna keetmiseks spetsiaalset munakeetjat?

Videtakse, et inimestel on vajadused, mille titmist nad nuavad, ja ettevtja pakub nutavat. Tarbimishiskonnas kipub see ahel ttama tihti tagurpidi: kas tarbija ikka on vlja melnud, et hdasti oleks vaja elektrostaatilist tolmulappi vi hekorramobiiltelefoni? Paljus saab sdistada reklaami, mis ergutab tarbijaid tihtipeale ostma rohkem (Kolm kahe hinnaga!), mitte targalt. Ettevtjad pakuvad vajaduste rahuldamiseks mitmesuguseid lahendusi. Tark tarbija oskab nuda lahendusi, mis on htaegu sstlikud, mistlikud ja keskkonnahoidlikud.


Kui tark on tarbija? Tegin kiirksitluse tuttavate seas, kel ei ole suurt aimu sstva arengu phimtetest. Ksimus Mis on sstev tarbimine?, sai kllaltki paljulubavaid vastuseid. Mainiti kll, et tarbin rohkesti vhese raha eest vi hoian raha kokku, aga valdavalt puudutasid esimesena phe tulevad vastused siiski kokkuhoidu (kustutan toast lahkudes tule, ei pese hambaid jooksva vee all, ei lase toidul raisku minna) vi korduv- ja taaskasutust (kui poodi lhen, pistan kilekoti tasku, istutan moosipurki tomatitaimed vi koon vanast kampsunist uue). Edumeelsemateks vib pidada vastuseid, kus tuuakse sisse keskkonna- ja tervisekaitse (kasutan vhe nudepesuvahendit, pressin prgi kvasti kokku, ei osta konservantidega toitu) vi koguni sotsiaal-majanduslikud aspektid (ostan ainult eestimaist kaupa!).

Sageli rhutatakse lpptarbija vimu muuta turusituatsiooni ja tarbimismudeleid, niteks nuda keskkonnasstlikumaid tooteid. Meenub nide Rootsist, kus tarbijad keeldusid ostmast valgest paberist kohvifiltreid phjendusega, et valget paberit pleegitatakse tervisele ohtlike kloororgaaniliste henditega. Tootjad olid sunnitud oma turuosa silitamise huvides valmistama kohvifiltreid klooritamata materjalist. Tark poeskija ei hinda ainult toote vastupidavust ja mugavat kasutatavust, vaid tahab, et kaup oleks valmistatud keskkonnahoidlikult.


Ettevtjate ja riigi kohustused. Loomulikult saab teadlik tarbija turgu mjutada, aga siiski poleks ige panna kogu vastutust sstva tarbimise ja arengu eest tavakodanikust (lpp)tarbija lule.

Oluline on vahet teha lpptarbimise ja tootmiseks ning teenuste osutamiseks vajalike loodusrikkuste tarbimise vahel. Ettevtjad pavad tita eelkige lpptarbija soove, ent seejuures vivad nad raisata energiat ja ressursse, eelkige aga saastada keskkonda. Ettevtetel peaks olema huvi toota keskkonnasstlikult, sest nnda saab kokku hoida loodusvarasid, ssta keskkonnamaksudeks minevaid kulusid ning luua ka turueeliseid. Nii on ks kirjastus Suurbritannias haaranud suure turuosa, reklaamides end keskkonnasstliku ettevttena. Vide, et ettevtjatel pole keskkonnakaitse investeeringuteks raha, vib olla osaliselt ige, kuid enamik neist ju ei kurda, et ei jtku raha niteks infotehnoloogia arendamiseks. Probleem seisneb pigem teadmatuses ja eelarvamustes ning soovis saada kiiresti lhiajalist tulu.

Sstvasse tarbimisse peab kindlasti kaasama ka avaliku sektori. Mnes OECD riigis kulutab avalik sektor juba ise toodetele ja teenustele 25% sisemajanduse koguproduktist (SKP) [1]. Niisiis peavad valitsused kigepealt le vaatama enda tarbimisharjumused ja alles siis veenma tavatarbijat.

Valitsemiskulude kokkuhoiu krvalt saab riik mjutada tarbimist reformide ja edumeelsete seadusaktidega. Niteks riigi maksussteem ei peaks tuginema ainult tulumaksule, maksustama peaks pigem loodusvarade kasutamist ning luksuskaupade ostmist (nn. roheline maksussteem). Sellisel moel saab riik kaudselt sundida ettevtjaid kasutama loodusvarasid mistlikult ning suunata inimeste tarbimisharjumusi. Keegi ei keela osta hirmkalleid luksustooteid, ent suurem osa selle kauba eest makstud rahast lheks otse riigikassasse.


Eesti peaks Lneriikides tehtud vigu vltima. RO mainitud levaate [1] peamine snum Ida- ja Kesk-Euroopa riikidele veenab, et seal, kus tarbimine ei ole veel Lneriikide tasemel, saab vigu vltida, arendades sstvat tarbimist. Ent olgem ausad: olukorras, kus Eesti peasiht on juda Euroopa Liitu ja saavutada sealne heaolu, pole just kerge panna inimesi uskuma Lne tarbimismudeli hukutavatesse tagajrgedesse. Paljud meie seast tarbivad praegugi suuresti le oma vimete, vttes suuri laene. Samas elab enamik Eesti inimesi vga sstlikult, sest neil ei jtku rohkemaks raha.

Nagu eespool eldud, ei saa jtta sstvat tarbimist ainult lpptarbija mureks. Oleks lausa variserilik nuda tdi Maalilt elektri kokkuhoidu, kui phiosa Eesti energiast tuleb plevkivi pletamisest, mis on ks ebasstlikumaid energia tootmise mooduseid ldse. Elektri tegelik omahind (tootmishind ilma riikliku toetuseta) knib meil ekspert Tiit Kallaste arvates le krooni, ent praegu on see ametlikult vaid 42 senti. Kui vtaksime aluseks tegeliku omahinna, asetaksime plevkivielektri vrdsele positsioonile taastuvate energiaallikatega. Ja siis selguks, et taastuvatest energiaallikatest (tuul, vesi, pike, biomass) saadav energia polegi plevkivi omast kallim. Keskkonnamjud on plevkivi puhul nii silmanhtavad (aherainemed, phjaveetaseme langus ning allavajunud pinnas) kui ka tajutavad (reostunud pinna- ja phjavesi, husaaste, tervisehdad). Ja kigi mittetaastuvate loodusvarade (ka plevkivi) saatus on, et nad saavad kord otsa. Arukalt tarbides viksime loodusvarade kasutusaega pisut pikendada.

Sstvuse seisukohalt on oluline pikendada toote eluiga, rakendades korduv- ja taaskasutust. Ometi vib eeldada, et tulevikus muutuvad prgimed kaevandusteks, sest sinna on maetud lpmatul hulgal vrtusi. Seda kike prgimelt ktte saada on aga juba mitu korda kallim, kui praegu liigset tarbimist ja raiskamist ennetada.

Paljuski johtub raiskamine teadmatusest, mtlemisvaegusest, lhiajalist ning kiiret edu listavast ning eelkige materiaalseid vrtusi hindavast elustiilist. Tegelikult totaks sstev tarbimine pikaajalist turvalist psimist ja edu nii tavainimestele, ettevtjatele kui ka riigile. Aga seda me ju kik soovimegi.



1. Manoochehri, John 2001. Consumption Opportunities. UNEP Regional Office for Europe & Division of Technology, Industry & Economics. UNEP, Geneva.


Viire Viss (1974) on geograaf, keskkonnapoliitika ning -juhtimise magister. Ttab Sstva Eesti Instituudi keskkonnakorralduse programmi projektijuhina.



Viire Viss
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012