Vale on arusaam, et säästmine nõuab üksnes vähemat tarbimist. Pigem tähendab see tõhusamat tarbimist ning üksiti paremat elukvaliteeti: et saaksime rahuldada eelkõige oma põhivajadused ning samas olla kindlad, et tooted ei sisalda mürgiseid aineid ega ole valmistatud loodusvarasid raisates.

Sõnaühend säästev tarbimine võib panna paljusid ohkama – ju tuleb taas prügikasti-kokkuhoiu jutt. Paljud võtavad selle teema puudutamist lausa isikliku ahistamisena, sest just nüüd, kus o n, mida tarbida – kümmekond aastat tagasi jäi see vaid unistuseks –, tullakse targutama säästlikkusest. Olgem ausad – kui Eesti inimesel oleks vaid võimalusi, küll ta alles tarbiks!

Ka psühholoogiliselt näib olevat raske mõista, et tarbimine võib üldse olla säästlik. “Säästlikkuse” all mõistetakse tihtipeale kokkuhoidu ja koonerdamist (mitte näiteks tervise ja looduse hoidmist) ning “tarbimise” all ostmist, ostmist ja veel kord ostmist, ning vahel ka selle kokkuostetud kraami kasutamist. Need kaks sõna näivad vastanduvat. Vastandid aga tõmbuvad. Eks ikka seepärast, et leida tasakaalu.

Suuga teeb suure linna, käega ei… Kümne aastaga, mis on möödunud ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsist Rio de Janeiros, pole tehtud just palju selleks, et maailm areneks säästvamalt. Toona tunnistati küll vajadust muuta raiskavaid tarbimismudeleid, kuid üldised arengutendentsid näitavad vaid hoolimatu tarbimise kasvu. Seda väidab ka ÜRO keskkonnaprogrammi ülevaade “Tarbimise võimalused” [1]. On olnud palju juttu, aga vähe tegusid.

Eestiski võeti juba 1995. aastal vastu säästva arengu seadus, selle rakendumine on aga siiani olnud väga küsitav. Algatati küll Läänemere Agenda 21, loodi säästva arengu komisjon peaministri juures ja veel muudki, aga käegakatsutavaid tulemusi pole. Ent tarbimine aina suureneb: aastatel 1992–2000 kahekordistus Eestis olmejäätmete maht.

Mida üldse tähendab säästev tarbimine? Üha vähem kaheldakse tänapäeval säästva tarbimise vajaduses: taastumatud loodusvarad kahanevad kiiresti ja taastuvate ületarbimine üha suureneb, silmanähtavalt saastuv keskkond ning vähenev looduse mitmekesisus räägivad enda eest. Peale selle veel sotsiaalsed mõjud, mis tulenevad nii ületarbimisest (inimesed Läänes ei ole ikkagi õnnelikud!) kui ka alatarbimisest (paljud ei suuda rahuldada esmaseid vajadusi, tekivad konfliktid varude pärast). Ka majandus ise satub löögi alla, sest ressursid vähenevad. Pealegi ilmnevad ootamatud kulud, näiteks kindlustusfirmade hiigelsuured maksed looduskatastroofide korral.

Mullu novembris peeti Tallinnas ÜRO keskkonnaprogrammi algatatud konverents säästva tarbimise teemal. Osalesid nii ministeeriumide, ettevõtjate, valitsusväliste organisatsioonide kui ka ÜRO esindajad. Tutvustati ÜRO keskkonnaprogrammi strateegilist ülevaadet “Tarbimise võimalused”, milles püütakse ümber lükata säästva tarbimise suhtes välja kujunenud eelarvamusi. Ülevaate autor John Manoochehri mainis, et ta lausa vältis töö pealkirjas sõna “säästev”, sest see tekitab allergiat paljudel asjaosalistel (näiteks ettevõtjatel), tõkestades nii edasist mõttetegevust säästva tarbimise võimaluste ja eeliste üle.

Vale on arusaam, et säästmine üksnes piirab tarbimist. Pigem tähendab see paremat elukvaliteeti: oma põhivajadusi rahuldades võime olla kindlad, et tooted on tervislikud ja neid valmistades pole loodusvarasid raisatud. Püüdes mitte kahandada tulevaste põlvede võimalusi, peaksime hoiduma tekitamast jäätmeid ja saasteaineid kogu toote “eluea” jooksul. Kindlasti ei peaks säästev tarbimine pidurdama ühiskonna arengut ja pärssima heaolu: alusetu on peljata tagasipöördumist agraarühiskonda. Vajame lihtsalt uusi lahendusi.

Tark tarbija – mõistlikud lahendused. Säästva tarbimise võimalused võib kokku võtta kahe keerulise sõnaga. DEMATERIALISEERIMINE ehk efektiivsem tarbimine nõuab, et tootele või teenusele kulutataks võimalikult vähe energiat ning toorainet, seega väheneb ka mõju keskkonnale (näiteks tekib vähem jäätmeid). Dematerialiseerimise eest “vastutavad” eelkõige ettevõtted, kes vajavad siiski ka riigi ja kodanike toetust. Ühena paljudest võimalustest võib tuua näiteks entsüklopeediate väljaandmise CD-del.

OPTIMEERIMINE rõhutab vajadust muuta tarbimine targemaks ja mõistlikumaks. Riik peaks looma vastavaid infrastruktuure ning tarbija tegema teadlikke valikuid. Näiteks riik korraldab jäätmemajanduse ning tarbija hoidub kasutamast ohtlikke kemikaale. Peaksime püstitama muu hulgas küsimuse, kas tarbimine sellisel kujul nagu ta on Läänes, üleüldse tagabki ihaldatud elukvaliteedi. Optimeerimine peab oluliseks pigem väärtuste muutumist.

Konventsionaalne vaba turumajanduse teooria väidab, et nõudluse ja pakkumise kaudu toimiv turu iseregulatsioon arvestab toodete ning teenuste hinna sisse ka väliskulud (näiteks keskkonnale tekitatud kahju). Üldjuhul tekitaja neid kulusid siiski ei kata ning need ei kajastu ka hinnas. Lõppkokkuvõttes peab need kulud kandma kogu ühiskond, näiteks tervishoiule minevate summadena. Halvemal juhul jäävad keskkonnakahjud hoopis tulevaste põlvkondade kanda.

Keskkonnakaitse eesmärkide saavutamisel püütakse kasutada ka majandushoobasid, kuid tegelikkuses ainult nendele loota ei saa. Uudsed tooted ja teenused räägivad muidugi ühiskonna arengust, aga palju pakutakse ka selliseid, mis tegelikult pole otstarbekad. Tarbijal on muidugi õigus valida, aga kas tõepoolest on enda vormis hoidmiseks vaja elektrilist lihaseväristajat või muna keetmiseks spetsiaalset munakeetjat?

Väidetakse, et inimestel on vajadused, mille täitmist nad nõuavad, ja ettevõtja pakub nõutavat. Tarbimisühiskonnas kipub see ahel töötama tihti tagurpidi: kas tarbija ikka on välja mõelnud, et hädasti oleks vaja elektrostaatilist tolmulappi või ühekorramobiiltelefoni? Paljus saab süüdistada reklaami, mis ergutab tarbijaid tihtipeale ostma rohkem (“Kolm kahe hinnaga!”), mitte targalt. Ettevõtjad pakuvad vajaduste rahuldamiseks mitmesuguseid lahendusi. Tark tarbija oskab nõuda lahendusi, mis on ühtaegu säästlikud, mõistlikud ja keskkonnahoidlikud.

Kui tark on tarbija? Tegin kiirküsitluse tuttavate seas, kel ei ole suurt aimu säästva arengu põhimõtetest. Küsimus “Mis on säästev tarbimine?”, sai küllaltki paljulubavaid vastuseid. Mainiti küll, et “tarbin rohkesti vähese raha eest” või “hoian raha kokku”, aga valdavalt puudutasid esimesena pähe tulevad vastused siiski kokkuhoidu (“kustutan toast lahkudes tule”, “ei pese hambaid jooksva vee all”, “ei lase toidul raisku minna”) või korduv- ja taaskasutust (“kui poodi lähen, pistan kilekoti tasku”, “istutan moosipurki tomatitaimed” või “koon vanast kampsunist uue”). Edumeelsemateks võib pidada vastuseid, kus tuuakse sisse keskkonna- ja tervisekaitse (“kasutan vähe nõudepesuvahendit”, “pressin prügi kõvasti kokku”, “ei osta konservantidega toitu”) või koguni sotsiaal-majanduslikud aspektid (“ostan ainult eestimaist kaupa!”).

Sageli rõhutatakse lõpptarbija “võimu” muuta turusituatsiooni ja tarbimismudeleid, näiteks nõuda keskkonnasäästlikumaid tooteid. Meenub näide Rootsist, kus tarbijad keeldusid ostmast valgest paberist kohvifiltreid põhjendusega, et valget paberit pleegitatakse tervisele ohtlike kloororgaaniliste ühenditega. Tootjad olid sunnitud oma turuosa säilitamise huvides valmistama kohvifiltreid klooritamata materjalist. Tark poeskäija ei hinda ainult toote vastupidavust ja mugavat kasutatavust, vaid tahab, et kaup oleks valmistatud keskkonnahoidlikult.

Ettevõtjate ja riigi kohustused. Loomulikult saab teadlik tarbija turgu mõjutada, aga siiski poleks õige panna kogu vastutust säästva tarbimise ja arengu eest tavakodanikust (lõpp)tarbija õlule.

Oluline on vahet teha lõpptarbimise ja tootmiseks ning teenuste osutamiseks vajalike loodusrikkuste tarbimise vahel. Ettevõtjad püüavad täita eelkõige lõpptarbija soove, ent seejuures võivad nad raisata energiat ja ressursse, eelkõige aga saastada keskkonda. Ettevõtetel peaks olema huvi toota keskkonnasäästlikult, sest nõnda saab kokku hoida loodusvarasid, säästa keskkonnamaksudeks minevaid kulusid ning luua ka turueeliseid. Nii on üks kirjastus Suurbritannias haaranud suure turuosa, reklaamides end keskkonnasäästliku ettevõttena. Väide, et ettevõtjatel pole keskkonnakaitse investeeringuteks raha, võib olla osaliselt õige, kuid enamik neist ju ei kurda, et ei jätku raha näiteks infotehnoloogia arendamiseks. Probleem seisneb pigem teadmatuses ja eelarvamustes ning soovis saada kiiresti lühiajalist tulu.

Säästvasse tarbimisse peab kindlasti kaasama ka avaliku sektori. Mõnes OECD riigis kulutab avalik sektor juba ise toodetele ja teenustele 25% sisemajanduse koguproduktist (SKP) [1]. Niisiis peavad valitsused kõigepealt üle vaatama enda tarbimisharjumused ja alles siis veenma tavatarbijat.

Valitsemiskulude kokkuhoiu kõrvalt saab riik mõjutada tarbimist reformide ja edumeelsete seadusaktidega. Näiteks riigi maksusüsteem ei peaks tuginema ainult tulumaksule, maksustama peaks pigem loodusvarade kasutamist ning luksuskaupade ostmist (nn. roheline maksusüsteem). Sellisel moel saab riik kaudselt sundida ettevõtjaid kasutama loodusvarasid mõistlikult ning suunata inimeste tarbimisharjumusi. Keegi ei keela osta hirmkalleid luksustooteid, ent suurem osa selle kauba eest makstud rahast läheks otse riigikassasse.

Eesti peaks Lääneriikides tehtud vigu vältima. ÜRO mainitud ülevaate [1] peamine sõnum Ida- ja Kesk-Euroopa riikidele veenab, et seal, kus tarbimine ei ole veel Lääneriikide tasemel, saab vigu vältida, arendades säästvat tarbimist. Ent olgem ausad: olukorras, kus Eesti peasiht on jõuda Euroopa Liitu ja saavutada sealne heaolu, pole just kerge panna inimesi uskuma Lääne tarbimismudeli hukutavatesse tagajärgedesse. Paljud meie seast tarbivad praegugi suuresti üle oma võimete, võttes suuri laene. Samas elab enamik Eesti inimesi väga säästlikult, sest neil ei jätku rohkemaks raha.

Nagu eespool öeldud, ei saa jätta säästvat tarbimist ainult lõpptarbija mureks. Oleks lausa variserilik nõuda tädi Maalilt elektri kokkuhoidu, kui põhiosa Eesti energiast tuleb põlevkivi põletamisest, mis on üks ebasäästlikumaid energia tootmise mooduseid üldse. Elektri tegelik omahind (tootmishind ilma riikliku toetuseta) küünib meil ekspert Tiit Kallaste arvates üle krooni, ent praegu on see ametlikult vaid 42 senti. Kui võtaksime aluseks tegeliku omahinna, asetaksime põlevkivielektri võrdsele positsioonile taastuvate energiaallikatega. Ja siis selguks, et taastuvatest energiaallikatest (tuul, vesi, päike, biomass) saadav energia polegi põlevkivi omast kallim. Keskkonnamõjud on põlevkivi puhul nii silmanähtavad (aherainemäed, põhjaveetaseme langus ning allavajunud pinnas) kui ka tajutavad (reostunud pinna- ja põhjavesi, õhusaaste, tervisehädad). Ja kõigi mittetaastuvate loodusvarade (ka põlevkivi) “saatus” on, et nad saavad kord otsa. Arukalt tarbides võiksime loodusvarade kasutusaega pisut pikendada.

Säästvuse seisukohalt on oluline pikendada toote eluiga, rakendades korduv- ja taaskasutust. Ometi võib eeldada, et tulevikus muutuvad prügimäed kaevandusteks, sest sinna on maetud lõpmatul hulgal väärtusi. Seda kõike prügimäelt kätte saada on aga juba mitu korda kallim, kui praegu liigset tarbimist ja raiskamist ennetada.

Paljuski johtub raiskamine teadmatusest, mõtlemisvaegusest, lühiajalist ning kiiret “edu” ülistavast ning eelkõige materiaalseid väärtusi hindavast elustiilist. Tegelikult tõotaks säästev tarbimine pikaajalist turvalist püsimist ja edu nii tavainimestele, ettevõtjatele kui ka riigile. Aga seda me ju kõik soovimegi.

1. Manoochehri, John 2001. Consumption Opportunities. UNEP Regional Office for Europe & Division of Technology, Industry & Economics. UNEP, Geneva.

Viire Viss (1974) on geograaf, keskkonnapoliitika ning -juhtimise magister. Töötab Säästva Eesti Instituudi keskkonnakorralduse programmi projektijuhina.