Maikuu algul kolmandat aastat peetud kahepaiksete seminarlaagris osalesid herpetoloogid Eestist, Taanist, Poolast, Saksamaalt, Sloveeniast, Ukrainast, Lätist ja Valgevenest. 8.–11. mail peatuti Lääne-Eestis Matsalu looduskaitsealal ning 12.–16. mail Lõuna-Eestis Karula rahvuspargis.

Seminarlaagri esimeses pooles võeti vaatluse alla kõre ja tema peamine elupaik – rannaniit. Loodeti leida kõret või talle sobivaid elu- ja kudemispaiku endistelt asualadelt Ruhnust, Kihnust, Hiiu- ja Saaremaalt, Vormsilt ning Vilsandilt, kus kõre oli veel paarkümmend aastat tagasi üsna tavaline. Kohalikud elanikud olid lähiaastatel üksikuid kõresid kuulnud peaaegu kõigil saartel, mõnel pool isegi sel kevadel. Ainult Kihnus pole viimase kümne aasta jooksul kõresid kuuldud ega nähtud.

Plaanitud uurimisretki saatis ebaõnn, sest öised õhutemperatuurid olid madalad ning kahepaiksed seetõttu väheaktiivsed. Külmadele öödele järgnenud tuulised ja kuivad päevad kuivatasid kõrekoelmud silmanähtavalt. Kiiresti korraldati kõrekulleste päästetöid. Appi tulid tuletõrjujad, kes aitasid kuivavaid kudemislompe veega täita. Paljud kõrekullesed asustati ümber isoleeritud karjääripopulatsioonidest taastatud rannaniitudele. Sellega on Eestis tegeldud juba paar viimast aastat LIFE-Nature projekti “Läänemere rannaniitude kaitse” raames.

Rannaniitude seminaril Penijõel esinesid Eesti ja Taani asjatundjad, kes andsid ülevaate rannaniitude elustikust ning majandamis- ja taastamisvõimalustest. Huvilistele tutvustati lihaveiste osatähtsust rannaniitude hooldamisel.

Seminarlaagri teises pooles Karula rahvuspargis, Haanja looduspargis ning mujal Lõuna-Eestis püüti selgitada sealseid mudakonna ja harivesiliku elupaiku. Mõlemaid liike on Eestis küllaltki vähe uuritud ning praegused levikuandmed üsna lünklikud. Nelja laagripäeva jooksul jõuti uurida mitutsada väikeveekogu kopra paisjärvest saunatiigini. Mudakonna märgati Karula rahvuspargis ning mitmel pool Varstu ja Rõuge vallas. Harivesilikku leidus mudakonnast rohkemgi, kuid Karula rahvuspargis ei õnnestunud seda liiki tuvastada. Uusi harivesiliku leiukohti leiti Haanja looduspargis.

Tulemused olid oodatust kesisemad. Sadade väikeveekogude uurimine näitas, et üks mudakonna ja harivesiliku hõreda asustustiheduse põhjusi on sobivate kudemisveekogude puudumine. Enamikus läbiuuritud tiikides ja lompides elasid kalad või olid need taimestikku täis kasvanud, seega mudakonnale ja harivesilikule sobimatud. Mõlema liigi sobiv kudemisveekogu peab olema päikesepaistele avatud, puhtaveeline ning mis kõige tähtsam, kaladeta, sest kalad toituvad kahepaiksete kudust ja kullestest. Kalad ei söö ainult hariliku kärnkonna kulleseid, sest need on kibeda maitsega ja kergelt mürgised. Nii aitavad kalatiigid kaasa hariliku kärnkonna edukale paljunemisele, ent välistavad teiste kahepaiksete tulemusliku sigimise.

Peale mudakonna ja harivesiliku loodeti Lõuna-Eestist leida ka rohe-kärnkonna, keda 20. sajandi esimesel poolel kohati siin mitmel pool. Vaadeldi ka Peipsi ja Pihkva järve rannikuala ning Piirissaart, kus eelmisel aastal taastati kolm rohe-kärnkonna kudemisveekogu. Rohe-kärnkonna varasematesse elupaikadesse saadeti ekspertrühmad selle liigi parimate tundjatega Taanist ja Valgevenest.

Jõupingutustest hoolimata ei õnnestunud rohe-kärnkonna näha ega kuulda. Küll aga tekitas konnahuviliste hulgas segadust kaerasori, kelle häälitsus sarnaneb äravahetamiseni rohe-kärnkonna omaga. Seetõttu nõuab nende häälitsuste eristamine ka kogenud asjatundjatelt tähelepanu.

Kaheksa laagripäeva jooksul jõudis rahvusvaheline seltskond üsna kurva tõdemuseni: kõre, rohe-kärnkonn, mudakonn ning harivesilik on meil hävimisohus. Nende kahepaiksete säilitamiseks tuleb tegutsema hakata juba praegu.