Eesti Looduse fotovõistlus
2005/6



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Kaitsealad EL 2005/6
Linnaloodus kaitse all

Tallinnale mõeldes kangastuvad eelkõige rahvarohkus ning tihedalt paiknevad hooned. Sellest hoolimata peetakse meie pealinna üsna roheliseks, seda tänu paljudele parkidele. Väga mitmekesine maastik on tinginud vajaduse luua linna piires kaks maastikukaitseala hoidmaks võimalikult rikkumatuna Pirita jõe orgu ja Mustamäe–Nõmme liivikute ala. Tallinna haldusalasse kuulub ka Aegna saar.

Tallinna pinnamoe määravad Soome lahe nõgu ja Põhja-Eesti lavamaa, mis on kujunenud juba enne jääaega sadu miljoneid aastaid kestnud kulutuse mõjul. Rannikumadaliku ja lavamaa piiri tähistab Põhja-Eesti paekallas ehk klint, mida liigestavad vanad ja nüüdisaegsed jõeorud. Rannajoont liigestavad poolsaared, millest Paljassaare kohal olid veel mõni sajand tagasi iseseisvad saared.

Pirita jõeoru maastikukaitseala (kaardil nr. 1; 553 ha). Pirita piirkond koos Kose ja Meriväljaga tunnistati suvitus- ja ravikohaks juba 1925. aastal. 1957. aastal loodi siin maastikuline keeluala, mis hõlmas Pirita jõe alamjooksu orgu. 1996. aastal kinnitati Pirita jõgi Paunkülast kuni suudmeni oluliseks lõhilaste asustusalaks, määrates ka majandustegevuse piirangud kaldatsoonis. Praegused piirid ja kaitsekorra sai Pirita jõeoru maastikukaitseala 1999. aastal.

Kaitseala eesmärk on hoida ümberkujunduste eest Pirita jõeorgu koos terrasside, paljandite ja taimekooslustega ning tutvustada seda kõike huvilistele. See on ka mõnus puhkeala. Kaitseala piiresse jäävad Tallinna botaanikaaed ja Iru linnamägi, viimane on ühtlasi muinsuskaitse all. Iru paljand on tänapäeval ilmselt üks esinduslikumaid oobolusfosforiidi paljandeid Eestis. Kaitseala ilmestavad kohati luited, Pirita jõe ürgoru terrassidel kasvavad 150–200-aastased männikud, jõe kaldaile jäävad liigirikkad lehtpuupuistud. Alal kasvab mitu kaitstavat taimeliiki, nagu roosa merikann, aas-karukell, balti sõrmkäpp, roomav öövilge, laialehine neiuvaip. Liigirikkuse eelduseks on siin kasvupaikade mitmekesisus (soostunud metsad, palumetsad, klindikooslused), millest väärtuslikumaks võib pidada humalaga lepikuid.


Nõmme–Mustamäe maastikukaitseala (2; 200 ha) on üsna uus, asutatud alles möödunud aastal. See hõlmab Mustamäe nõlva, Nõmme liivikuid, allika-alasid ja suurepäraseid puhkemetsi. Kaitseala on loodud selleks, et uurida ning tutvustada neid loodusväärtusi, luua puhkevõimalusi ja hoida linnametsade bioloogilist mitmekesisust (vt. lähemalt Eesti Looduse mullusest augustinumbrist) [5].


Aegna saare kaitseala (3) on loodud 1991. aastal hoidmaks väikesaare loodust ja kultuuripärandit tugeva külastuskoormuse tingimustes. Eriti õrnad on Lemmiku ninal, kaunil liivasel maasäärel kasvavad kooslused. Lemmiku poolsaare kaela kivikülvis on juba 1939. aastal kaitse alla võetud Aegna saare suurim rändrahn – Tulekivi ehk Sihi suurkivi (4; 12,5 x 8,4 x 3,6 m; ü = 35,1 m). Praeguseks on kaitse all kogu saar .


Pargid. Tallinna rohked haljasalad ja kaunid pargid ilmestavad ja tasakaalustavad kivist hoonestusala. Kadrioru park (5) on kaitse all juba 1935. aastast, Harjumäe ja Lindamäe ning Hirvepark (6) 1959. aastast, enamik 24 kaitstavast pargist ja haljasalast on aga selle vääriliseks tunnistatud alles taasiseseisvumisaja alguses 1993. aastal, Kanuti aia park (7) möödunud aastal.


Väiksemad kaitsealad ja üksikobjektid. Kaitsealuseid üksikobjekte on Tallinnas tõesti palju: 113. Peale selle seitse väikesepinnalist kaitseala. Osalt on selline huviväärsuste rikkus seotud soodsa mereäärse asukohaga, teisalt näitab see ilmselt ka inimese vajadust väärtustada ürgseid loodusmärke – rändrahne, paljandeid, puid – üha tihenevas linnamiljöös. Muu hulgas kuulub kaitsealuste objektide nimistusse meteoriidijälg (8) Tondi raba lääneservas Lasnamäel: umbes 10 000 aasta vanuse turbalasundi all paikneb viiemeetrine paelõhede võrk, mis sarnaneb plaatja keha tüüpilise lagunemisvormiga tugeval punktlöögil.

Rändrahnud ja kivikülvid. Rändrahne on Tallinnas kaitse all kokku 42, neist suurem osa alates 1992. aastast.

Esimesed loodusmälestised on Tallinnas kaitse all juba 1930. aastatest: Lõunakivi (9; 3 x 2,7 x 1,7 m) ja Noortepargi kivi (10; 4,6 x 3,4 x 1,9 m) Kadriorus, Mustkivi (11; 4,6 x 4,3 x 2,5 m; ü = 13,6 m) Kakumäe poolsaarel [6]. Mustkivi on oma nime saanud oma asukoha tõttu, sest üsna heledast moondekivimist biotiitgneisist koosnev rahn paistab tumedana vaid heleda rannaastangu foonil. Rahn on kõrgelt kaldapealselt üsna hiljuti alla kukkunud ja rüsijää meelevalda sattunud.

Rändrahnude poolest on eriti rikas Pirita piirkond. Kergesti leitav on näiteks Aia peatuse rändrahn (12): pruunikaspunane majakujuline pegmatiitrahn kõrgusega 2,4 m ja ümbermõõduga 13,3 m. Samas lähedal, Rändrahnu teel majade vahel paikneb Merivälja Suurkivi (13), mis mõjub veelgi võimsamana: kõrgus 3,2 m ja ümbermõõt 19,9 m. See on ümara põhja ja lameda laega roosakas pegmatiitrahn, mille lääneserval on kitsas 1–2 dm kõrgune ääris. Veelgi suurem rahn – Merivälja Hiidrahn (14) asub aga Merivälja pansionaadi taga, otse jalutusraja ääres. Selle suurejoonelise kivimonoliidi läbimõõt küündib üle kümne meetri ning ümbermõõt üle 26 meetri. Ta koosneb vöölise ehitusega migmatiitgneissist, mida läbivad heledama soonkivimi läätsjad kehad.

Kuradisadul (15; 11,3 x 5,9 x 3,1 m; ü = 28,4 m) asub Pirita Kosel. Nime on see kivi saanud oma sadulakujulise harja tõttu. Rohkete kinnislõhedega rabakivigraniidist hiidrahn seisab klindiastangul Kambriumi liivakividel, mida paksult katavad kvaternaarsed liivad.

Palju tähelepanuväärseid kive leidub Kakumäe poolsaarel. Vabaõhumuuseumi värava lähedal, Lõuka tänava ääres paikneb piirkonna suurim graniitgneisist Lõukakivi (16; kõrgus 3,2 ja ümbermõõt 19,5 m). Vabaõhumuuseumist loode pool metsas võib näha Kevade kivi (17; kõrgus 3,1 ja ümbermõõt 15,3 m), mis on oma nime saanud sellest, et kevaditi koguneb rahvas sageli selle juurde esimest sooja ja linnulaulu nautima.
Suuremad kaitsealused kivikülvid on Kopli pargis (18; kaitse all 1959. aastast), Kadriorus (19; 1992) ja Veskimetsas (20; 1992). Viimane, seitsmest suuremast, üle kümnemeetrise ümbermõõduga rahnust koosnev kivikülv asub loomaaia territooriumil. Väiksemaid kivikülve võib leida kõikjal üle Tallinna. Näiteks Mustamäe kivikülv (21) Mustamäe tee ja Tammsaare tee ristmiku lähedal, vabaõhumuuseumi kivikülv (22) vabaõhumuuseumi valduste kirdeserval, mereäärsel kõrgendikul, kus tihedalt paiknevaid suuremaid ja väiksemaid kive jagub umbes 700 meetri pikkusele alale.

Puud. Tähelepanuväärseid puid, nii kohalikke kui ka võõrliike, on Tallinnas kaitse all 56. Üks kuulsamaid neist on Süda tänava hõlmikpuu (23), kes on ühtlasi selle liigi kõige jämedam ja kõrgem (rinnasümbermõõt 164 cm, kõrgus 13 m) Eestis. Kaitse alla on see puu võetud 1966. aastal, tema vanust on hinnatud üle 100 aastale [7].

Eesti jämedaimaks hobukastaniks peetakse Narva mnt. ja Vilmsi tn. nurgal kasvavat harilikku hobukastanit (24), kelle ümbermõõt on 480 cm. Oma suurusega paistab silma ka Wismari tn. euro-ameerika pappel (25) ümbermõõduga 517 cm ja kõrgusega 29 m. Enamik tähelepanuväärseid puid on kaitse all 1993. aastast. Mõnedki põlispuud on jõudmas oma elu lõppfaasi, olles seetõttu õrnad keskkonnamõjutuste ja tormide suhtes. Nii hävis möödunud aasta tormis üks Põhjamaade vanemaid ja jämedamaid papleid Tallinna südalinnas, Kaasani kiriku juures (26) [8].

Allikad. Nagu mujalgi Eestis, väljuvad ka Tallinnas klindiastangu alt allikad. Üks suurem kaitsealune allikarühm asub Mustamäe nõlva all (Rõõmu allikad, 27). Väiksemaid leidub veel mitmel pool: nii Toompea nõlval, Kakumäel kui ka Maarjamäel. Maarjamäe paekalda jalamil, 60 meetri pikkusel lõigul asuvat langeallikate rühma kutsutakse Varsaallikateks (28): põhjavee madalseisu ajal on neid seal kaks kuni neli, kõrgseisu ajal kümmekond. Varsaallikate suurim vooluhulk on üle 120 l/s, väikseim 1 l/s.

Eraldi rühma kuuluvad üsna veerikkad Lepasalu allikad (29) Sõpruse pst. ääres Lepasalu pargis. Veerikkal ajal võib siinses sanglepikus näha ligi paarikümmet allikat, mille vesi moodustab kuus ojakest koguvooluhulgaga 1–10 l/s. See nelja hektari suurune allikaline ala on kujunenud partide talvituspaigaks.

Kaitsealuste hulka kuuluvad veel Aiataguse allikad (30) ja Kasetuka allikad (31) Männikul, Pääsküla raba idaosas.

Paljandid avanevad mitmes kohas klindi ja selle ees saarena asuva Toompea nõlvadel.

Umbes 4,5 kilomeetri pikkuselt on kaitse all Maarjamäe paekallas (32) Lauluväljaku ülemistest väravatest Kose teeni: see on hästi välja kujunenud kõrge astang, milles kohati on hästi nähtavad Kambriumi ja Ordoviitsiumi kivimite paljandid. Astangu ülemine paene osa on järsakuline, alumine maetud rusukaldesse. Astangu suhteline kõrgus on kuni 30 m, absoluutne kõrgus 47 m. Paekalda ette jääb 200–400 meetri laiune tasandik, mis mere ääres lõpeb uue, Kambriumi kivimitesse kujunenud astanguga. Maarjamäe paekallas on pidev, selle serv vähe liigestatud. Purde tänava lähedal asub 4,5 meetri kõrgune kaskaad, millesse vett jagub küll ainult kevaditi. Vesi langeb liivakiviastangult. Jalamilt immitsevad allikad on muutnud paekalda esise kohati märjaks. Paekalda alumine osa on murrutatud Antsülusjärve transgressiooni ajal, kusjuures murrutusmaterjal on kandunud itta, Iru suunas. Maarjamäe paljanditel kasvab haruldane mägi-kadakkaer. Praegustes piirides on Maarjamäe paekallas kaitse all 1992. aastast.

Hundikuristiku paljand ja juga (33) teisel pool Lauluväljakut on samuti kaitse alla võetud 1992. aastal. Hundikuristiku oja on lõikunud aluspõhja kivimitesse umbes viie meetri ulatuses, moodustades paljandi. Selles on võimalik uurida Türisalu, Kallavere ja Ülgase kihistu kivimeid ja nende stratigraafiliste üksuste kontakte. Paljandi kohal asub Hundikuristiku juga.

Üksikobjektidena on 1992. aastal kaitse alla võetud veel hulk paljandeid. Kakumäe paljand (34) paikneb vabaõhumuuseumi keskosas Kopli lahe kaldal. Kopli savikarjääri paljand (35) on ainuke koht Tallinnas ja selle lähimas ümbruses, kus saab näha Lükati ja Lontova kihistu piiri.

Lasnamäe paljand (36) asub Laagna tee süvendi idaseinas vanast paemurrust all-linna pool. Siin näeb üle 300 meetri pikkust aluspõhja paljandit 11 meetri ulatuses, alates Kunda lademest kuni Uhaku lademeni. See on ühtlasi Lasnamäe lademe stratotüüp. Lasnamäe vana paemurru paljandis (37) Sikupilli linnajaos näeb Uhaku lademesse kuuluvaid Väo kihistu ülemisi ja Kõrgekalda kihistu alumisi kihte. Mäekalda paljandis (38) (Mäekalda ja Laagna tee ristumiskohal) on nähtav ulatuslik Ordoviitsiumi kihtide paljand: alates alt, astangu laugemast, läänepoolsest osast paljanduvad esiteks Ordoviitsiumi Türisalu kihistu pruunid argilliidid, siis Leetse kihistu rohelised glaukonitiidid ja mitmesuguse koostisega hallid Latorpi, Volhovi, Kunda, Aseri, Lasnamäe ja Uhaku lademe Toila, Pakri, Loobu, Aseri ja Väo kihistu lubjakivid. Edasi ida poole on osa paekaldast betoneeritud kuni tee lõikumiseni Kunda lademe alumiste kihtidega. Mäekalda-Liivoja paljand (39, endise loomaaia kohal) on maetud pinnasesse Laagna–Gonsiori ristmiku ehitamisel.

1980. aastatel rajati Kadrioru pargi idapiirile süvend kiirtrammi tee tarvis. Seejuures avati laialt Vana-Paleosoikumi aluspõhjakivimid Alam-Kambriumi Tiskre kihistust kuni Kesk-Ordoviitsiumi Lasnamäe lademeni.

Tallinna vanalinnas võib näha lausa kolme kaitsealust paljandit: Nunne tänava paljand, Patkuli trepi paljand ja Toompea paljand (40).


Ja kõige viimane uudis: tehti ettepanek luua kaitseala Paljassaarele (41; vt. ka lk. ..) ja lülitada see linnualana Natura võrgustikku. Kuni kaitseala moodustamiseni kehtivad Paljassaarel ajutised majandustegevuse piirangud.



1. Eesti ürglooduse raamat III osa: Tallinn 1991. Käsikiri geoloogia instituudis.


2. Kink, Hella (koost.) 1997. Loodusmälestised. Natural Heritage of Estonia 2. Tallinn. Nõmme, Mustamäe. Teaduste Akadeemia Kirjastus. Tallinn.


3. Kink, Hella (koost.) 1998. Loodusmälestised. Natural Heritage of Estonia 3. Tallinn. Põhja-Tallinn, Haabersti. Teaduste Akadeemia Kirjastus. Tallinn.


4. Kink, Hella (koost.) 1999. Loodusmälestised. Natural Heritage of Estonia 4. Tallinn. Lasnamäe, Pirita. Teaduste Akadeemia Kirjastus. Tallinn.


5. Kiristaja, Piret 2004. Nõmme–Mustamäe maastikukaitseala. – Eesti Loodus 55 (8): 30–31.


6. Looduskaitseregister 1936–1941. Käsikiri keskkonnaministeeriumis.


7. Relve, Hendrik 2003. Eesti põlispuud. Koolibri, Tallinn.


8. Sander, Heldur 2005. Jumalaema Sündimise (Kaasani) kiriku pappel Tallinnas – in memoriam. – Eesti Loodus 56 (2): 22–24.


Piret Kiristaja (1967) on keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse loodusbüroo peaspetsialist



PIRET KIRISTAJA
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet