Eesti Looduse fotovõistlus
2005/6



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Panin tähele EL 2005/6
Kas Linda kivi on muutunud?

Kui kaela hakkasin kandma, võttis isa mind vahel kaasa tavapärasele kaubaretkele Tallinna. Hobuse ja vedruvankriga Ülemiste järvest möödudes näitas isa mulle Linda kivi ning jutustas Ülemiste Vanakesest. Tänapäevani tervitan linnateel pilguga seda uhket rabakivirahnu, mis sajandeid on trooninud koos nn. vasallkiviga tugeval paekiviplatool järvelaineis.

Vanake teatavasti ei salli Tallinna: kord ähvardab uputuse, kord januga. Linda kivi pole võimalik uputada, küll aga kuivale jätta. Teadaolevalt on see juhtunud aastatel 1777, 1826, 1887, 1901, 1908, 1915, 1921, 1960, 1970 ja 1975 [1: 41]. Suurem osa mainitud aastaarvudest on raiutud Linda kivisse allapoole tavalist veetaset, kuni kahe meetri sügavusele. Jalgsi pääses (kummikutega) kivi juurde ka 1971. aasta oktoobris, 1976. aasta novembris ja 1977. aasta märtsis.

Linnauputuskatsed on kirjas aastaist 1718, 1761, 1836, 1867 (kaks korda). Viimane suurem läbimurre toimus 1878. aasta 28. märtsi ööl [1: 42]. Mu vanaisa, kes Paunküla mõisa piimamehena oli just koormaga teel Tallinna, kirjeldas, kuidas vesi voolanud jõena Torupilli kõrtsi eest mööda. Viimati ähvardas Ülemiste Vanake uputusega tänavu jaanuaris.

1975. aasta kuivaperioodil sain oma käega katsuda Linda kivi, mis tundus soe ja sõbralik. Aastaid hiljem, kui sattusin Eesti ajaloomuuseumi kogudes olevale Paul Wasmuthi 1901. aastal tehtud akvarellile Linda kivist, oli mu jahmatus suur: kivi on sellel hoopis teist nägu kui nüüd! Kas see võiks olla harrastuskunstniku ebatäpsus? Ent tavaliselt püüdleb harrastaja just fotoliku täpsuse poole, vastupidi elukutselisele kunstnikule. Sellel pildil näib rahn toetuvat oma vasallile. Paljud, kellele võrdluspilte näitasin, arvasid nagu minagi, et mingi jõud on nihutanud vasallkivi pisut eemale ja pööranud suure rahnu püsivamasse asendisse. Akvarellil näha oleva pikiprao kohalt on vasall nüüdseks lõhenenud.

Mis jõud võisid seda põhjustada? Rahva seas kõneldakse kunagisest välgutabamusest, samuti erakordsetest jääoludest. Vaieldamatut tõendusmaterjali nende oletuste kohta pole ma seni leidnud. Selge aga on, et aegade jooksul muutub ja mureneb ka graniitkivi. Praod Linda kivis annavad märku, et muutusi on oodata edaspidigi.

Olen tänulik Eesti ajaloomuuseumi teadurile Sirje Annistile, kes juhatas mind Paul

Wasmuthi pärandi juurde. Tänu ka AS-i Tallinna Vesi lahketele töötajatele Laine Põldojale ja Indrek Saksale, kes avardasid tublisti mu teadmisi Ülemiste järvest ning võimaldasid teist korda, sedapuhku hüplevast paadist, kätelda oma vana sõpra. Ühtlasi avastasin viimases kaks puuriauku – sellised, nagu vanasti puuriti põllukividesse nende lõhkamiseks. Ega ometi ...!?



Jaan Remmel
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet