Eesti Looduse fotovõistlus
2005/7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
in memoriam EL 2005/7
Teadlane, kes süüvis loomastiku kaugemasse ajalukku

Johannes Lepiksaar (20. november 1907–7. aprill 2005)

Zooloog ja faunaajaloolane Johannes Lepiksaar sündis Rakveres, hiljem õppis ning töötas Tartu ülikoolis, kuid 1944. aastal oli sunnitud kodumaalt lahkuma. Suurema osa oma elust Rootsis elades ja töötades kujunes temast rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane.

Võõrsil ei salanud Johannes Lepiksaar hetkekski oma päritolu: ta rõhutas alati oma eestlust. Lepiksaare sõnade kohaselt oli just “Rakvere jonn” see, mis teda elus edasi viis.

“Mulle meeldib poliitika ja meeldivad koerad, kuid üks tingimus peab nende kahe juures olema täidetud. Mõlemad peavad olema vähemalt sada aastat vanad.” Selles väikeses naljas peegeldub Lepiksaare loomus: pisut huumorit, suur huvi looduse ja selle ajaloo vastu ning kriitiline meel tänapäeva elukorralduse suhtes. Lepiksaarele mõeldes tuleb meelde tema väga hea orienteerumisvõime nii ajas kui ka ruumis, tema loogilised seosed kõrvutamaks eri ainevaldkondade uurimistulemusi – pärinegu need siis ajaloost, arheoloogiast, geoloogiast ja/või bioloogiast.


Lapsepõlv ja teadlasetee algus. Lepiksaare mälestused lapsepõlvest Rakveres ja ülikoolipäevist Tartus olid niivõrd selged, nagu oleks sellest kõigest möödunud vaid mõni aasta. Paljude jaoks on see aga ajalugu – ikkagi sõjaeelne aeg.

Rakverest saadud “pisik”, mis pani huvituma loodusest ja eriti ornitoloogiast, viis Lepiksaare Tartu ülikooli sügavamalt loodust õppima. Temast sai zooloogiamagister. Kuid ülikoolis juhtub nii mõndagi. Peale selle, et ta kohtas Tartus oma tulevast abikaasat Niinat, kes saatis teda pikki aastaid, ristusid Johannese teed seal ka arheoloogide omadega. Sellest sai aastakümnetepikkune koostöö ning järjest enam paelus teda loomastiku kaugem ajalugu, mille uurimiseks arheoloogid piisavalt materjali tõid. Peale mitme tänapäeva loomastikku käsitleva artikli ilmus 23-aastasel noorel teadlasel esimene ülevaade ka fauna ajaloost, täpsemalt tarva kohta Eestis. Tema käest käisid läbi loomaluud mitmelt meie arheoloogiamuistiselt, nagu Asva, Kunda Lammasmägi, Lõhavere jm. Samas ilmus Lepiksaare sulest järjest ülevaateid meie linnustikust.

1930. aastatel avaldas ta kirjutisi Eesti kalastiku kujunemisloost, Pleistotseeni loomastiku leidude, kopra muistse leviku ning Virumaa ja Saaremaa linnustiku kohta. Tähelepanuta ei jäänud ka temale hingelähedane naturalistide ring Rakvere gümnaasiumis. Seda meenutas Lepiksaar alati sooja südamega ja tundus, et selle töös osalemine oli talle omal ajal üks tähtis etapp, mis mõjutas mingil määral kogu tema ülejäänud elu.

1940. aastal Asva kindlustatud asula luuleidude analüüsi tulemusena valminud artikkel grööni hülge kohta Läänemeres oli tol ajal uus ja huvitav. Aastaid hiljem justkui “avastas” selle liigi Läänemeres üks vene teadlane. Kujutan ette Lepiksaare tunnet, kui ta viimase artiklit luges. Johannes oskas väga hästi vene keelt, sest oli elanud lapsena koos perega mõnda aega Peterburis.


Pühendunud loomaluudele. 1944. aasta keeruliste sündmuste aegu siirdusid Niina ja Johannes Rootsi, kus viimane töötas alguses Uppsalas. Hiljem, 1949. aastal, sai töökoha Göteborgis loodusloo muuseumi kuraatorina. Seal lõi ta metoodiliselt väga hea luude anatoomilise võrdluskogu, mida on kasutanud teadlased Rootsist ning kaugemaltki. Selles kogus oli esindatud enamik Euroopa selgroogsete loomade rühmi. Luud olid süstematiseeritud elementide kaupa, mistõttu oli loomaliike lihtne eristada.

Lepiksaare võime käsitleda uurimismaterjalina peale imetajate ka kalade ja lindude luid tõmbas tähelepanu kogu Euroopas, kus arheozooloogid pühendusid peamiselt vaid imetajatele. Väga paljud kolleegid said Göteborgis olles Lepiksaarelt õpetusi ja juhendust, tema ideid kasutati hiljem mitmes Euroopa muuseumis ja ka teadustöödes.

Rootsis jätkas Johannes Lepiksaar arheoloogidelt saadud loomaluude uurimist ning muidugi temale hingelähedast lindude vaatlemist.

Kui jälgida tema avaldatud töid Rootsis, siis tekib küsimus, kuidas ta leidis nii palju võimalusi eesti keeles kirjutada. Pole vist ühtegi Rootsis ilmuvat väliseesti trükiseseeriat, kus Lepiksaar poleks kirjutanud – ikka oma lemmikteemadel. Tal oli suurepärane loodusetunnetus ja tal polnud kunagi kahju jagada oma teadmisi ja kogemusi. Johannes Lepiksaar oli õpetaja, kes kunagi ei öelnud välja vastuseid küsimustele või probleemidele, vaid selle asemel juhatas õpilase neid ise leidma. Üks põhitõdesid, mida ta ikka kordas: ei tohi jäigalt kinni hoida järeldustest, milleni ollakse jõutud teatud materjali analüüsides – hiljem võib tulla midagi sellist, mis “väga kindlad” järeldused ümber lükkab.


Kodune tugi. Johannese ja Niina kodus Göteborgis oli alati selline tunne, et sind seal tõesti oodatakse. Enamik kolleegidest külalisi veetis pikki tunde nende koduses raamatukogus, kus riiulite vahele oli isegi voodi mahutatud, et külalised ei peaks kusagilt mujalt ööbimispaika otsima. Ja ega magamiseks palju aega kulutatudki, sest arutelud kujunesid üsna pikaks.

Olles Johannese ja Niina sõbralikus kodus, sai mulle ruttu selgeks, et need kaks inimest moodustavad ühise uurimisrühma. Kuigi enamik publikatsioone kannab vaid Johannese nime, on Niina osa neis väga suur. Juba Eestis olles töötasid nad tihedalt koos, arendades nn. botaanilist ornitoloogiat: kui nad uurisid linnupesi, aitas botaanikust Niina analüüsida pesa ehitamiseks kasutatud materjale. Niina suurepärane joonistamisoskus kulus marjaks ära näiteks luuleidude ülesjoonistamisel. Johannese koostatud kalade ja hüljeste luuatlaste puhul on samuti tunda Niina kätt.

Pärast pensionile minekut 1972 jätkas Johannes oma uurimistöid kodus. Aasta-aastalt kogunes sinna suur hulk raamatuid ja uurimisandmeid, mis kõik said Niina käe all korralikult sorditud ja riiulitesse-kappidesse paigutatud. Pärast Niina surma jäi Johannes üksi, kuid ei unustanud, kus üks või teine raamat või dokument asub. Kui silmanägemine hakkas alt vedama, juhendas ta teisi, kes tal parasjagu külas olid, kust midagi otsida. Samas juhtus viimastel aastatel ikka nii, et asju oli koristamisel pisut ümber tõstetud või poldud neid tagasi õigele kohale pandud. Siis vangutas Johannes ikka pead, mõeldes ilmselt Niinale ja tema loodud korrale.


Sidemed Eestimaaga. Johannes, kelle hing oli ikka Eestis, aitas siinseid kolleege palju. Ta saatis raamatuid näiteks looduseuurijate seltsile, Tartu ülikoolile, ajaloo instituudile jt. Tema suurepärane kalaluude võrdluskogu, mille ta ise koos Niinaga oli aastate jooksul teinud, on nüüd Eestis siinsete kolleegide käsutuses. Minulgi on olnud võimalus tema õpetusi kuulata ja temaga faunaajaloo küsimusi arutada. Viimanegi kord, kui mullu novembris Göteborgis tema 97. sünnipäeva pidasime, arutlesime selle üle, kas tarva kohta teaduskirjanduses tihti kasutusel olev termin “ürgveis” on ikka õige või mitte. Lepiksaar, orienteerudes palju kaugemates aegades, ei pidanud õigeks öelda veel 17. sajandil Poola metsades elanud looma kohta “ürgne”. “Jäägu ikka “tarvas”!” olid ta sõnad. Ja ta palus tervitada kõiki, kes teda Eestis veel mäletavad.



Lembi Lõugas
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet