Eesti Looduse fotov�istlus
2005/7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
in memoriam EL 2005/7
Teadlane, kes svis loomastiku kaugemasse ajalukku

Johannes Lepiksaar (20. november 19077. aprill 2005)

Zooloog ja faunaajaloolane Johannes Lepiksaar sndis Rakveres, hiljem ppis ning ttas Tartu likoolis, kuid 1944. aastal oli sunnitud kodumaalt lahkuma. Suurema osa oma elust Rootsis elades ja ttades kujunes temast rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane.

Vrsil ei salanud Johannes Lepiksaar hetkekski oma pritolu: ta rhutas alati oma eestlust. Lepiksaare snade kohaselt oli just Rakvere jonn see, mis teda elus edasi viis.

Mulle meeldib poliitika ja meeldivad koerad, kuid ks tingimus peab nende kahe juures olema tidetud. Mlemad peavad olema vhemalt sada aastat vanad. Selles vikeses naljas peegeldub Lepiksaare loomus: pisut huumorit, suur huvi looduse ja selle ajaloo vastu ning kriitiline meel tnapeva elukorralduse suhtes. Lepiksaarele meldes tuleb meelde tema vga hea orienteerumisvime nii ajas kui ka ruumis, tema loogilised seosed krvutamaks eri ainevaldkondade uurimistulemusi prinegu need siis ajaloost, arheoloogiast, geoloogiast ja/vi bioloogiast.


Lapseplv ja teadlasetee algus. Lepiksaare mlestused lapseplvest Rakveres ja likoolipevist Tartus olid niivrd selged, nagu oleks sellest kigest mdunud vaid mni aasta. Paljude jaoks on see aga ajalugu ikkagi sjaeelne aeg.

Rakverest saadud pisik, mis pani huvituma loodusest ja eriti ornitoloogiast, viis Lepiksaare Tartu likooli sgavamalt loodust ppima. Temast sai zooloogiamagister. Kuid likoolis juhtub nii mndagi. Peale selle, et ta kohtas Tartus oma tulevast abikaasat Niinat, kes saatis teda pikki aastaid, ristusid Johannese teed seal ka arheoloogide omadega. Sellest sai aastakmnetepikkune koost ning jrjest enam paelus teda loomastiku kaugem ajalugu, mille uurimiseks arheoloogid piisavalt materjali tid. Peale mitme tnapeva loomastikku ksitleva artikli ilmus 23-aastasel noorel teadlasel esimene levaade ka fauna ajaloost, tpsemalt tarva kohta Eestis. Tema kest kisid lbi loomaluud mitmelt meie arheoloogiamuistiselt, nagu Asva, Kunda Lammasmgi, Lhavere jm. Samas ilmus Lepiksaare sulest jrjest levaateid meie linnustikust.

1930. aastatel avaldas ta kirjutisi Eesti kalastiku kujunemisloost, Pleistotseeni loomastiku leidude, kopra muistse leviku ning Virumaa ja Saaremaa linnustiku kohta. Thelepanuta ei jnud ka temale hingelhedane naturalistide ring Rakvere gmnaasiumis. Seda meenutas Lepiksaar alati sooja sdamega ja tundus, et selle ts osalemine oli talle omal ajal ks thtis etapp, mis mjutas mingil mral kogu tema lejnud elu.

1940. aastal Asva kindlustatud asula luuleidude analsi tulemusena valminud artikkel grni hlge kohta Lnemeres oli tol ajal uus ja huvitav. Aastaid hiljem justkui avastas selle liigi Lnemeres ks vene teadlane. Kujutan ette Lepiksaare tunnet, kui ta viimase artiklit luges. Johannes oskas vga hsti vene keelt, sest oli elanud lapsena koos perega mnda aega Peterburis.


Phendunud loomaluudele. 1944. aasta keeruliste sndmuste aegu siirdusid Niina ja Johannes Rootsi, kus viimane ttas alguses Uppsalas. Hiljem, 1949. aastal, sai tkoha Gteborgis loodusloo muuseumi kuraatorina. Seal li ta metoodiliselt vga hea luude anatoomilise vrdluskogu, mida on kasutanud teadlased Rootsist ning kaugemaltki. Selles kogus oli esindatud enamik Euroopa selgroogsete loomade rhmi. Luud olid sstematiseeritud elementide kaupa, mistttu oli loomaliike lihtne eristada.

Lepiksaare vime ksitleda uurimismaterjalina peale imetajate ka kalade ja lindude luid tmbas thelepanu kogu Euroopas, kus arheozooloogid phendusid peamiselt vaid imetajatele. Vga paljud kolleegid said Gteborgis olles Lepiksaarelt petusi ja juhendust, tema ideid kasutati hiljem mitmes Euroopa muuseumis ja ka teadustdes.

Rootsis jtkas Johannes Lepiksaar arheoloogidelt saadud loomaluude uurimist ning muidugi temale hingelhedast lindude vaatlemist.

Kui jlgida tema avaldatud tid Rootsis, siis tekib ksimus, kuidas ta leidis nii palju vimalusi eesti keeles kirjutada. Pole vist htegi Rootsis ilmuvat vliseesti trkiseseeriat, kus Lepiksaar poleks kirjutanud ikka oma lemmikteemadel. Tal oli suureprane loodusetunnetus ja tal polnud kunagi kahju jagada oma teadmisi ja kogemusi. Johannes Lepiksaar oli petaja, kes kunagi ei elnud vlja vastuseid ksimustele vi probleemidele, vaid selle asemel juhatas pilase neid ise leidma. ks phitdesid, mida ta ikka kordas: ei tohi jigalt kinni hoida jreldustest, milleni ollakse jutud teatud materjali analsides hiljem vib tulla midagi sellist, mis vga kindlad jreldused mber lkkab.


Kodune tugi. Johannese ja Niina kodus Gteborgis oli alati selline tunne, et sind seal testi oodatakse. Enamik kolleegidest klalisi veetis pikki tunde nende koduses raamatukogus, kus riiulite vahele oli isegi voodi mahutatud, et klalised ei peaks kusagilt mujalt bimispaika otsima. Ja ega magamiseks palju aega kulutatudki, sest arutelud kujunesid sna pikaks.

Olles Johannese ja Niina sbralikus kodus, sai mulle ruttu selgeks, et need kaks inimest moodustavad hise uurimisrhma. Kuigi enamik publikatsioone kannab vaid Johannese nime, on Niina osa neis vga suur. Juba Eestis olles ttasid nad tihedalt koos, arendades nn. botaanilist ornitoloogiat: kui nad uurisid linnupesi, aitas botaanikust Niina analsida pesa ehitamiseks kasutatud materjale. Niina suureprane joonistamisoskus kulus marjaks ra niteks luuleidude lesjoonistamisel. Johannese koostatud kalade ja hljeste luuatlaste puhul on samuti tunda Niina ktt.

Prast pensionile minekut 1972 jtkas Johannes oma uurimistid kodus. Aasta-aastalt kogunes sinna suur hulk raamatuid ja uurimisandmeid, mis kik said Niina ke all korralikult sorditud ja riiulitesse-kappidesse paigutatud. Prast Niina surma ji Johannes ksi, kuid ei unustanud, kus ks vi teine raamat vi dokument asub. Kui silmangemine hakkas alt vedama, juhendas ta teisi, kes tal parasjagu klas olid, kust midagi otsida. Samas juhtus viimastel aastatel ikka nii, et asju oli koristamisel pisut mber tstetud vi poldud neid tagasi igele kohale pandud. Siis vangutas Johannes ikka pead, meldes ilmselt Niinale ja tema loodud korrale.


Sidemed Eestimaaga. Johannes, kelle hing oli ikka Eestis, aitas siinseid kolleege palju. Ta saatis raamatuid niteks looduseuurijate seltsile, Tartu likoolile, ajaloo instituudile jt. Tema suureprane kalaluude vrdluskogu, mille ta ise koos Niinaga oli aastate jooksul teinud, on nd Eestis siinsete kolleegide ksutuses. Minulgi on olnud vimalus tema petusi kuulata ja temaga faunaajaloo ksimusi arutada. Viimanegi kord, kui mullu novembris Gteborgis tema 97. snnipeva pidasime, arutlesime selle le, kas tarva kohta teaduskirjanduses tihti kasutusel olev termin rgveis on ikka ige vi mitte. Lepiksaar, orienteerudes palju kaugemates aegades, ei pidanud igeks elda veel 17. sajandil Poola metsades elanud looma kohta rgne. Jgu ikka tarvas! olid ta snad. Ja ta palus tervitada kiki, kes teda Eestis veel mletavad.



Lembi Lugas
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012