Mäletan oma esimesi metsaskäike. Need olid lühikesed ja põgusad ning möödusid ikka kiiresti ühest kohast teise tormates. Palju detaile jäi märkamata: ei osanud veel metsa lugeda. Aega sai retkede jaoks pigistatud nädalavahetustelt. Peagi tekkis aga tungiv vajadus käia väljas juba mõlemal puhkepäeval: ei saanud teisiti, mets kutsus nii tugevalt. Enne kui arugi sain, hakkasin ka tööpäevadest metsa jaoks aega näpistama ning nüüd olen jõudnud seisu, kus nädalas on vähem päevi, mil metsa ei saa, mitte vastupidi. Seega, sõltuvus on süvenev ning võõrutusravi pole kuskilt võtta ja ega ei taha ka, sest värskes õhus ja rikkumata looduses liikumine annab pikaks ajaks tugeva positiivse laengu.

Metsas käies peab olema ka õnne märgata ümbruses olulist, sest püüdes haarata kõike, võib õige hetke maha magada. Mulle on sageli selle õnne kätte näidanud mu kallis naisuke, kellega koos metsaradu astudes jääb ikka midagi huvitavat ja enneolematut silma ning kaamera ette. Eriti hea nina on tal kakkude peale. Kakud on ühed mu lemmiklinnud.

Viimasel ajal olen leidnud end üha enam ja enam metsaelanike käitumist jälgimas. Mulle pakub huvi näha nende igapäevaseid toimetusi, mida lihtsalt metsas liikudes ei märka. Seetõttu möödub suur osa minu päevadest kuskil varjes kükitades ning oma salaaknast loodust jälgides.

See värbkaku pilt on tehtud ühe pika matkapäeva viimastel minutitel, kui päike veel pilveääre tagant punast valgust piserdas. Juba koju sõitma asutades märkas Triin väikest kakku istumas teeäärse heinamaa serval. Oligi! See värbkakk oli väga poseerimisaldis ning pakkus tõeliselt vahvaid hetki: mind ta ei kartnud, ühel sööstul lendas kõigest kümne sentimeetri kauguselt mööda. See võttis küll närvi tõmblema.

Fototehnikast kasutan Canoni peegelkaameraid ja objektiive. Mul on üks teletoru ja lainurkobjektiiv. Statiiv on Manfrotto 055 ProB.