Eesti Looduse fotovõistlus
2005/7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
intervjuu EL 2005/7
Järve taimed näitavad veekogu arengut

Helle Mäemets on sündinud 12. mail 1955 Tallinnas, järveuurijate Aime ja Aare Mäemetsa tütrena. Pärast Elva keskkooli lõpetamist 1973 astus Tartu ülikooli, mille lõpetas 1978. aastal botaanikuna. Alates 1979. aastast teadur. Algul töötas zooloogia ja botaanika instituudi radiosüsiniku rühmas palünoloogina, teemaks Haanja taimestiku ajalugu; 1989–1995 Tartu aerobioloogia rühmas. Alates 1996. aastast EPMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituudi limnoloogiakeskuses (varasem Võrtsjärve limnoloogiajaam). Magistritööd kaitses 2000 Peipsi järve suurtaimestiku antropogeense muutumise teemal, filosoofiadoktori väitekirja hüdrobioloogias 2005. aastal (“Eesti järvede suurtaimestiku seosed keskkonnatingimustega ja muutumine antropogeense eutrofeerumise käigus”). Peamised uurimisvaldkonnad on taimestiku ajalugu, floristika, veetaimede ökoloogia ja seosed järvede tüpoloogiaga.

Mis peitub su doktoritöö pika pealkirja taga?



Doktoritööd oli raske kokku panna, kuna tegelen erinevate asjadega. Olen uurinud taimestiku liigilist koosseisu ja selle muutumist eeskätt Peipsis ja Verevis, aga ka Võrtsjärves ja teistes kalgiveelistes järvedes. Vahepeal tegelesime kihistunud järvedega: uurisin, milline on veetaimede osa selliste järvede aineringes. Nii käsitlebki teine osa tööst suurtaimede biomassi, fosfori ja lämmastiku sisaldust taimedes ning selle muutusi sesooniti.

Üsna ootuspäraselt selgus, et igal liigil on omad eripärad ning ei saa välja tuua universaalseid fosfori ja lämmastiku vahekordi, mille põhjal otsustada nende elementide ohtruse üle veekogus. Muuseas, imelikuna tunduva nimetuse “suurtaimestik” taga peitub kunagine vajadus eristada neid väiketaimedest ehk mikrovetikatest, keda varasemal ajal arvati taimeriigi hulka. Maismaabotaanikas pole sellist terminit ilmselt vaja läinud.

Oled peale nende veekogude uurinud ka teisi Eesti järvi, näiteks mage- ja riimveelisi rannajärvi.



Seda küll, aga kõike seda ei jõudnud ma dissertatsiooni panna ja pealegi tuleb rannajärvede materjal veel läbi töötada. Kuigi ka seal on tulnud huvitavaid tulemusi. Näiteks setteproovide keemilisest analüüsist on selgunud, et magedaveeliste rannajärvede taimekogumike all on enamasti tunduvalt rohkem kaaliumi kui taimestikuta järvepõhjas.

Seire käigus olen uurinud ka pehmeveelisi ehk oligotroofseid järvi. Kalgiveelised olen toonud just seetõttu välja, et see võimaldab omavahel võrrelda suur- ja väikejärvede andmestikku, kuna mõlemad meie suurjärved on kalgiveelised. Suurjärvede soppides toimuvad protsessid sarnanevad väga väikejärvede omadega.



Millised on kalgiveelised järved tüpoloogia poolest?



Kalgiveeliste piiriks on meil kokku lepitud HCO3- sisaldus üle 80 milligrammi liitris vees. Tüpoloogiliselt kuulub siia mitu suurt järvede rühma: “head” ehk tüüpilised eutroofsed järved, suur hulk segatoitelisi järvi, alkalitroofsed ja rannajärved ning hulk hüpertroofseks muutunud järvi. Arvuliselt on neid üle poole meie järvedest.

Tegelikult võrdlesin Võrtsjärve ja Vereviga eelkõige selliseid sisemaiseid järvi, kus vanasti kasvas palju mändvetikaid, nn. mändvetikajärvi. Neid väetati usinasti suurtootmise aegadel või olmeveega: 1970–1980ndad olid kõige rängemad fosfaatide, lämmastiku ja kaaliumi sissevoolu aastad.

Reostusega kaasnes domineerivate mändvetikate jt. põhjataimede asendumine elodeiididega (penikeeled, vesikatk, vesikuused, särjesilmad) ning viimaks nõrgalt juurdunud taimede või koguni uju- ja ujulehtedega taimedega nüüdisajal.

Madalate, rohkesti väetisi saanud ja allalastud järvede (eriti Vooremaal) veesiseses taimestikus on võimust võtnud kardhein. Setete ülemine kiht on suure produktiivsusega taimede valitsemahakkamisel muutunud üha vedelamaks ja orgaaniliste ainete rikkamaks, mis omakorda takistab kord juba välja tõrjutud liikide tagasitulekut ja põhjustab kinnikasvamist ka siis, kui reostus on lõppenud. Salapärasest ja kaunist Laiuse Kivijärvest on kunagise kultuurrohumaade lennukitelt väetamise ja veetaseme alandamiste tõttu saanud läbipääsmatu mülgas, kus võid tunda end sama hästi kui džunglis.



Ilmselt on suurem osa meie järvedest aastakümnete jooksul muutunud?



Liigirikkuse muutused toitainetekoormuse tõusul on olnud kõige ilmekamad varasemates mesotroofsetes kalgiveelistes järvedes. Näiteks Peipsi põhjaosas lisandus praegu leiduvast kuueteistkümnest hüdrofüütide ehk tõeliste veetaimede liigist tervelt üksteist 1970ndatel. On võimatu, et nii palju liike 1960ndatel märkamata jäi, sest tollal tegi seda tööd kogenud botaanik Heljo Tuvikene.

Ka päris pehmeveelistes järvedes viitab liigirikkuse suurenemine eutrofeerumisele. Õiges oligotroofses või semidüstroofses järves elavad vaid vesilobeelia, lahnarohi, samblad, ahtalehine või ujuv jõgitakjas, ka väike vesikupp. Penikeelte ja vesikatku ning teiste tüüpiliste eutroofsete järvede asukate ilmumine viitab selgelt reostumisele: järves on midagi paigast ära.



Karta on, et edaspidi on üha rohkemates vähetoitelistes järvedes midagi korrast ära.



Oligotroofseid järvi meil rangelt hinnates enam polegi, seda nii taimestiku kui ka muude näitajate põhjal otsustades. Käisime just Nohipalu Valgjärvel: 1970ndate algul tehti Meenikunno raba lähedal maaparandust ja see alandas järve veetaset. Vesilobeelia kasvab kuni meetri sügavuses vees. Veetaseme alanemise järel hakkasid samas vöötmes kasvama luhttarn ja teised suured sootaimed ning praeguseks ulatabki tarnavöönd umbes meetrisse vette. Lobeelia ala asustab tarn ja katab tema kõdu, nii et lobeeliale pole enam kohta.

Parimad lobeeliajärved on meil semidüstroofsed, millest enamik on suhteliselt madalad ja lobeelia-ala seetõttu laiem, kuid seal kipub liiga tegema puhkajate trampimine. Käisin paari aasta eest Viitna Pikkjärvel, mis on senini veel oligotroofsete järvede nimekirjas. Iga kümne meetri tagant on suplejad tallanud paari-kolme meetri laiuse tee läbi lobeeliavööndi. Ka lahnarohtu oli üllatavalt vähe leida.



Küllap mõjutavad suplejad ka järvevee puhtust?



Limnoloogiajaamas on tehtud katseid Viitna Pikkjärve veega, et uurida suplejate mõju vee kvaliteedile ja toiteainete lisandumisele. Viisakalt käituvate suplejate vastu sellest kindlat süüdistust ei tulnud. Rohkem võivad nad aga vette lisada naatriumi, kloori jt. elemente, mis kahtlemata soodustab uute taimeliikide lisandumist ja kitsamalt kohastunud haruldaste liikide allasurumist.

Kindlasti mõjutab järves pesemine, metsaraie, isegi kaldale mujalt pinnase vedamine. Tegemist on umbjärvedega, mida lähim ümbrus eriti tugevasti mõjutab. Teadaolevalt ainukese muda-lahnarohu kasvukoha, Mähuste järve kaldal on suvel peaaegu pidevalt väike telklaager ja kahtlemata mõjutab selle olme järve vett.

Kalgiveelises ja seetõttu vähem ohustatud Verevi järves käib suvel vähemalt kolmkümmend tuhat suplejat. Nende kehadelt peaks arvutuslikult vette sattuma vaid kolmsada grammi fosforit ja seitse kilogrammi lämmastikku. Need numbrid on mitmeid kordi väiksemad, kui sisaldus 2000. aastal veetaimestikust alla poole moodustanud sõõr-särjesilmas ja ogateravas penikeeles, kust need elemendid suve lõpul taimede kõdunemisel vabanevad.



Maismaataimede puhul on ligikaudu teada, et kui anda näiteks x kg väetist, suureneb saak y kg. Järvedes pole sellised seosed ilmselt nii lihtsad?



Maismaataimedel sõltub see muidugi ka liigist, üldisi seaduspärasusi pole. Veekogudes käivad asjad märksa aeglasemalt ja keerulisemalt. See on niinimetatud pika mäluga protsess: taimestik kajastab aastakümneid või aastaid tagasi toimunud muutusi. Toitainete, eeskätt fosfori juurdetulek võib panna näiteks fütoplanktoni vohama, mistõttu väheneb vee läbipaistvus ning sügavamal kasvavad taimed hakkavad ennast hoopis halvasti tundma.

Samas võivad tugevamini kasvama hakata rohkem ülemist veekihti asustavad suure produktiivsusega liigid, sealhulgas ka ujulehtedega taimed. Taimestik võib seetõttu muutuda valguse vähenemise tõttu, aga ka kiireneva taimejäänuste ladestumise tõttu, mille tõttu sete enam ei sobi mineraalset setet eelistavaile liikidele. Valgusolud võivad halveneda ka siis, kui vee keemiline koostis soodustab paksu pealiskasvu ehk epifüütoni kujunemist, nii et peremeestaime fotosüntees on üsna vaevaline.

Verevi järves 1980ndate lõpus alanud kardheina domineerimine ja mändvetikate kadumine viitab samuti eutrofeerumisele. Pinnakihi setted olid siis anaeroobsed ja üsna vedelad. Selline keskkond sobib nõrgalt juurduvale kardheinale, kes saab ülemistesse kihtidesse tõusta. Üks mu juhendajatest, Klaus Schmieder on täheldanud selle taime ööpäevast migratsiooni: päeval tõuseb eralduvate gaasimullide toel üles, ööseks vajub sügavamale.

Üllatavad muutused ilmnesid Verevi järve veetaseme alandamisel vaid seitsmekümne sentimeetri ulatuses 1998. aasta suvekuudel. Järve madalam põhjaots jäi kuivale, lubimuda lagunes ehk mineraliseerus hea õhustatuse tõttu. Seal on kamm- ja ogaterava penikeele kasvualad ning need liigid vastasid kiiresti nii ohtruse kui ka biomassi tõusuga. Kaks aastat hiljem oli järves aga meeletu sõõr-särjesilma puhang, järv paistis õitest täiesti valge. Ka lühiajaline sette õhutamine muutis taimestikku väga tugevasti. Võin nüüd julgesti väita, et särjesilma puhang viitab lühiajalisele veetaseme alanemisele järves ja seda saaks võib-olla kasutada ka paleobotaanilistes uuringutes.



Kas selliseid veetaimi on teisigi, mille ohtruse muutusi saab ennustada?



Liikide kaupa ei julgeks öelda, kuid rühmiti küll. Veetaseme ajutise alanemise järel hakkavad kalgiveelises toitaineterohkes (kui mitte vees, siis settes) järves vohama elodeiidid, sest nad saavad kätte setetesse talletunud toitaineid ja tihenenud sete on kasvuks sobiv.

Veetaimede ökoloogia pole siiski veel väga hästi tuntud ja laborieksperimendid ei sisalda kõiki eluta ja eluta mõjureid, mis on päris järves. Mu meelest on väliandmed ja laborites või katsetes saadud tulemused suures osas kokku viimata.

Välismaa kolleegidega suheldes on selgunud, et liigid käituvad omapäraselt ka regiooniti. Universaalseid indikaatortaimi on ilmselt väga vähe või on nendele omistatud veekeemia vastavad näidud kaheldavad. Rohkem annaks võib-olla settega seostamine, kuid kes on uurinud setete muutusi lähiminevikus? Mida vähem tead, seda kindlam oled, ning mida laiemalt vaadata, seda rohkem tekib kahtlusi.



Veetaimede ohtruse muutused on seega üsna pikaajalised ja ettearvamatud.



Seda küll – maismaataimedel pole näiteks võimalust, et vohav fütoplankton ehk vee õitsemine varjab valguse või taimele kasvab peale enamasti mikrovetikatest koosnev paks epifüüton, mis ta elu tõenäoselt üsna hapuks teeb. Epifüütonit on uurinud kolleeg Reet Laugaste kahel järjestikusel aastal. Pealiskasvu hulk sõltub väga tugevasti aastast, samuti ka selles sisalduva klorofülli hulk. Kui päikesekiirgust on rohkem, on klorofülli vähem ja vastupidi.

Möödunud suvi oli vihmane ja järvedesse uhuti tohutul hulgal orgaanilist ainet. Paistab, et epifüütonile see sobis – nii paksu epifüütonit, kui eile Nohipalu Valgjärves, pole ma seal varem näinud. Epifüütoni liigirikkuse ja vee orgaanilise aine sisalduse vahel on hea seos. Maismaataimed sõltuvad teistest organismirühmadest võib-olla rohkem toiduahelate ja haiguste kaudu, veetaimed ka ressursside pärast konkureerides.



Eestis pole viimastel aastatel vist järvede taimestikuga suuremaid manipulatsioone ette võetud?



Kõige suuremad madinad käivad veetaseme alandamise ja veelgi enam kallastele ehitamise ümber. 1996. aastal kurtsid näiteks mõned Vooremaa maaomanikud, et kõrge järvevesi rikub nende väärtuslikku metsa. Kuigi tegelikult oli seal küll sookaasik ning leidsime, et veetaseme alandamine pole põhjendatud.

Vanasti rajati rohkem kuivkäimlaid, tänapäeval tehakse ka maakohtades ikka kanalisatsiooniga WC-sid. Aga puhasti peale enam raha ei jätku, nagu ka inimestel ei jätku raha prügiveoks. Peipsi ääres on näha, kuidas peenikesed torud tulevad randa ja nende ümber vohav taimestik ei jäta kahtlust, mis sealt järvevette tuleb.



Kuidas sa suhtud järvede arengusse sekkumisse, nende noorendamisse?



See sõltub järvest – igaüks neist on ju kordumatu. Võiks üritada noorendada neid järvi, kus pole haruldasi liike või mis on tõesti hukas. Kuid tavaliselt osutub see nii kalliks, et seda ette ei võeta. Kuigi euroliit tahab utopistlikult aastaks 2015 kõik järved vähemasti heasse seisundisse viia, pole mul sellesse rahalise külje peale mõeldes kuigi suurt usku.

Haruldusterikastes järvedes võime muda väljapumpamisega hävitada seemnepanga. Lobeelia seeme on kirjanduse andmetel eluvõimeline kuni kolmkümmend aastat. Haruldusterikkaid järvi võiks noorendada ettevaatlikult väikeste osade kaupa, mitte kogu järve. Suurjärvede märgatavalt laienenud roostikud on alla surunud varasema liigirikka valguslembese madalveekoosluse, mille seas on mitmeid haruldusi. Kohati on randade roost puhastamine andnud haruldustele uusi kasvuvõimalusi.



Kui hästi on Eesti järvede taimestik üldse tuntud?



LUSi järvekomisjon tähistas just saja aasta juubelit. 1905. aastal uuriti Saadjärve ja järgnevatel aastatel teisigi. Baltisakslased ja esimese vabariigi ajal professor Riikoja jõudsid kirjeldada sajakonna järve taimestikku. Alates 1950ndatest on meil juba võrreldavad andmed sadade järvede kohta: algul uuris nende taimestikku Heljo Tuvikene, hiljem kolmekümne nelja aasta jooksul Aime Mäemets.

Praegu on meie andmebaasis taimestiku andmeid umbes viiesaja väikejärve ja muidugi mõlema suurjärve kohta. Väiksemates järvedes oleme kogu litoraali läbi sõitnud ja andnud terve veekogu taimestiku iseloomustuse, ohtruse liikide kaupa.

Mind on hakanud rohkem huvitama järvetaimestiku erinevused järjestikustel aastatel. Kui käin kord kümne aasta jooksul järve uurimas, siis võin suurte muutuste pähe näha ju hoopis aastatevahelist võnkumist.

Võtsime Peipsil neli aastat järjest kindlate koordinaatide järgi kümnes punktis piki rannikut biomassi proove domineeriva kaelus-penikeele kasvualadel. Selgus näiteks, et esimesel aastal (1999) domineeris peale alalise valitseja igal pool ristlemmel, järgnevatel aastatel aga ei leitud teda üldse. Teisel aastal oli ohtralt pealiskasvuna kasvavat niitvetikat Cladophora, mille biomass oli täiesti võrreldav peremehe omaga. Kolmandal aastal oli teda vaid mõnedes punktides. Neljandal aastal vohas seevastu tohutu mikroepifüüton, mis määris nii käed kui ka kaustikud.

Meie kaheksatkümmend kilomeetrit haaranud marsruudil oli lõunapoolne veerandik esimesel uurimisel nägemisulatuses üsna penikeeltest tühi, järgmistel aastatel tuli neid järjest juurde.

Kõige huvitavam oli Peipsi kordusuuringu juures see, et nelja uurimisaasta jooksul tõusis veetaimedes lämmastiku ja fosfori suhe. Miks, seda me ei tea. Tavaliselt on madalates suurjärvedes madala veeseisuga vees rohkem fosfaatiooni, kuna setetest loputatakse seda paremini välja. Kõrgveega on rohkem nitraati, kuna seda kantakse valgalalt vihmaveega juurde. Kuid antud juhul oli madala veeseisu ajal Peipsi taimedes rohkesti lämmastikku. Mul on hüpotees, et penikeeled kasutavad lämmastikku, mis tuleb seda õhust fikseerivate sinivetikate õitsemisest ja sellele järgnevast vetikate kõdunemisest. Taimed saavad omi toitaineid ju ka mujalt, juurtega taimed settest isegi märksa rohkem kui järveveest. Kas nad saavad lämmastiku fikseerijate laguprodukte veest epifüütoni vahendusel või settest, jääb tulevikus teistele uurida, sest mul pole olnud võimalusi eksperimentaalse tööga tegeleda.



Kas noori hüdrobotaanikuid, kraadiõppureid ikka leidub?



Mul on noor kolleeg ja magistrant Lilian Freiberg, kes on tubli sukelduja ja meie töödes osaleja. Tema uurimus käsitleb Peipsi roostikke. Mõned lootustandvad värsked lõpetajad on veel ilmunud. Kui tuleb keegi huviline, siis olen suurima heameelega valmis teda juhendama.

Ma ei salli õppetööd loengupidajana, sest kohustuslikult botaanikat saavate tudengite seast mõned vaatavad vastu igavleva näoga või tukuvad, kui nad lausa ei küsi, milleks seda vaja on. Muidugi võib igavuse viga olla ka minus või on see tuimus üldine aja märk.



Veetaimede uurimine on maismaataimede tundmaõppimisest ilmselt ka füüsiliselt raskem?



Oleneb, kuidas uurida – sama kehtib ka maismaataimede puhul. Seda tööd on parem teha mitmekesi. Üksinda aerutada ja samal ajal kirjutada või skeemi joonistada on raske ning tugeva tuule või vihmaga peaaegu võimatu. Iga aasta on mõne järve uurimine seetõttu pooleli jäänud, et äikesetorm toob paadi kaldale või paber laguneb vihma käes pudruks. Järvi uurides saab märjaks kindlasti rohkem, kui maismaataimi kirjeldades.



Kuidas paistavad Eesti veetaimede uuringud naabermaade taustal?



Lätis on aeg-ajalt olnud tublisid hüdrobotaanikuid, aga veekogude seisundit on nad asunud uurima alles viimastel aastatel. Leedus ja Venemaal on olnud juba tükk aega tublisid hüdrobotaanikuid, kusjuures Venemaal on paljud neist hõivatud koosluste kirjeldamisega, mis meil on järvetaimestiku kohta tõsisemalt tegemata. Rootsis ja Soomes on samuti alati olnud tugevaid teadlasi, ent praegu ma näiteks enda doktoritööle sealt oponenti ei leidnud.



Kas sul jääb peale veetaimede uuringute aega ka muudeks hobideks?



Kodune elu nõuab ka aega ja kipub kiirematel perioodidel kannatama. Aega tuleb võtta endale tegevusi korraldades. Olen käinud üsna kaua aeroobikas ja tantsimas, nii rahvatantsu kui ka country-line’i. Aia- ja põllutöö mõjub mulle samuti hästi, kui seda ikka teha saab, sest juulis-augustis kulub lõviosa ajast välitöödele.



Veetaimede uurijat Helle Mäemetsa küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet