Eesti Looduse fotov�istlus
02-03/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
TOIMETAJA VEERG EL 02-03/2002
Kust algab ökoloogiline jalajälg?

Tavatseme ikka öelda, et oleme metsarahvas, et meil ei ole kadunud terve talupojamõistus, et oleme juba loomult loodushoidlikud. Kas see on ikka nii?

Maailma keskkonna- ja arenguülevaate taustal sellele küsimusele vastust otsides väidab Mari Jüssi (vt lk. 18-22), et Eesti elanikkonna ökoloogiline jalajälg on praegu kaks korda suurem riigi territooriumist ja ületab kolm korda säästlikkuse piiri. See paneb mõtlema.

Võime küll väita, et öküloogilise jalajälje suurus ei sõltu igaühest meist, ent meie üldise loodusharituse ja –hoidlikkuse kohta võib teha üpris kummastavaid järeldusi ka igapäevamelu kajastavate meediasõnumite põhjal.

12. detsembril 2001, ETA „Paari nädala eest lanetasid Kolga-Jaani valla jahimehed kõdunenud haava, lootes sinna peitunud nugist püüda, ent leidsid hoopis mesipuu. [---] Üle sajandi vana puu oli peaaegu kümne meetri kõrguselt pooleteise meetri ulatuses kärgi täis. Selle jupi erdaldasid mehed tüvest ja tassisid suure vaevaga kohta kuhu traktoriga juurde pääses.“ Edasi rändas tüvejupp koos mesilastega kellegi jahimehe koju.

Küsin: kust küll pärineb see „jahimehetarkus“, et väleda metslooma tabamiseks tuleb põlispuu maha saagida? Kas tublid jahimehed pole midagi kuulnud vanade metsade kaitsest, vääriselupaikadest, säilikpuudest? (Vt. Eesti Loodus, 1998, 5:203-206; 1999, 5:170-172: 2001. 11:414-417.)

29. detsembril 2001, Virumaa Teataja: keskkonnaekspert annab selgitusi Kundasse kavandatava tselluloositehase jäätemete kahjutustamise kohta: „ [---] vedeljäätmed juhitakse umbes 15 sügavusele maa alla.“ - ??? Ehmatuse maandas hilisem tõdemus, et ajakirjanik oli tabanud vaid murdosa eksperdi öeldust: tegelikult sellised asjad nii lihtsalt ei käi (vt. Peep Mardiste artiklit lk. 26-27).

7. jaanuaril 2002. Postimehe esiküljel ahvatleb ajalehe sisu tutvustav reklaam: „Nelikveoline Renault Kangoo võimaldab teedeta maastikule pikinikule sõita.“

Meie riigi seadused keelavad sõita mis tahes autoga väljaspool avalikuks kasutamiseks määratud teid. See teema on viimastel aastatel olnud korduvalt jutuks meedias, sealhulgas ka Eesti Looduses (2001, 2/3:50-53).

Tuleb nõustuda Mari Jüssiga: iseseisvunud Eesti on kõikide võimaluste maa, kus näeb kõrvuti vaesust ja raiskamist, arukust ja nõmedust, hästi püsinud ja lagastatud loodust, jätkusuutlikku ja ühepäevamajandust. Ent kuidas ikkagi kallutada kunagise metsarahva ja looduslähedaste talupoegade järeltulijaid arukuse, hoidlikkusem jätkusuunitluse poole? Siiski-siiski!

5. veebruaril 2002, Postimees: „Riigimetsade Majandamise Keskus plaanib tänavu kevadsuvel esmakordselt lindude pesitsemisajal välja kuulutada raierahu [---]“

Kas see pole sammuke ökoloogilise jalajälje kahandamise suunas? (Vt. Eesti Loodus, 2000, 2/3:114-119)

20. veebruaril 2002, pressiteade lausa rohujuuretasandilt. Rahvakoosolekul Aseri vallas tõrjuti OÜ Kiviõli taotlust hakata kohalikust Rannu rabas turvast tootma. Vastuseisu põhjendatakse: „Raba on pea ainus puutumatu loodusala Aseri vallas. Rikkalike seene-, marja- ja ravimtaimekohtadega ning mesilaste meekorjemaana on ta vallarahvale asendamatu tervise- ja sissetulekuallikas. Kohalike elanike arvates pakub karjäär rabaandide asemel tolmu ja rabapõlengute suitsu ning kuivaksjäänud kaeve.“

Soode kaite mõtet on Eesti Loodus külvanud järjepanu aastakümneid. Seeme idaneb.



Ann Marvet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012