Eesti Looduse fotovõistlus
2005/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti mõisad EL 2005/8
Kaagjärve mõis ja park

Kaagjärve park koos säilinud mõisahoonetega Valgamaal on silmapaistev linnulennult: justkui roheline oaas põllumaastikus, kuhu kiirtena suubuvad neljast ilmakaarest maanteed. Ent seda omapärast pärna-vahtra-tamme puistut, kus ei puudu ka võõrpuuliigid, tasub vaadata lähemaltki.

Esimesed teated Kaagjärve (sks. Kawershof, vanasti Rastgarwe, Restjerw, Rastegerwe jne.) mõisa kohta on aastast 1541. Praeguse nime on mõis saanud 16. sajandil Kawerite suguvõsalt, kes sai mõisa omandiõiguse Rootsi kuningas Karl IX-lt. Edaspidi käis mõis mitme sajandi jooksul kinkimiste, päranduste ja abielude kaudu käest kätte [3, 8]. Arvatavalt 18. sajandi teisest poolest paiknes mõis praegusel asupaigal [6]. Kaagjärvest on oma suguvõsa ajaloos huvitavalt kirjutanud Helgi Laht [2]. Tema arvates oli vana mõisahäärberi asukoht alguses mujal.

Viimane mõisaomanik oli Nicolai(s) von Grot(h)e, kes elas siin 1882. aastast [5, 7, 8]. Tema ja ta eelkäija rajasidki oletatavasti siinse pargi.

Kaagjärve mõis koosneb kahest eraldi asuvast ansamblist: pargi ja kõrvalhoonetega Mäemõis oli mõeldud elamiseks, sellest umbes kilomeeter Valga poole asusid Alamõisa õlle- ja villavabrik aastast 1861. 19. sajandi 70.–80. aastatel ehitatud Mäemõisa kahekorruseline kiviehitisega härrastemaja üldiselt sümmeetrilises fassaadiliigenduses avalduvad järelklassitsistlikud mõjud, hoone läänenurgalt kerkib vaatetorn [4]. Mõisahäärberitesse rajatud nurgatornid ei olnud “kavandatud mitte kindlustorni imiteerivana, vaid kui bellevue – sobiv paik pilgu heitmiseks ümberkaudsele maastikule ja põldudele” [5: 322].

Mõisa peahoone sai kannatada Vabadussõja ajal. See tehti korda kohaliku (Jakobi) algkooli tarvis, mis kolis siia üle 1924. aastal [8]. Peahoone kapitaalremondil 1925. ja 1974. aastal on muudetud maja algset välisilmet ning ruumide paigutust ja kuju.

Mõisakompleksi kuulunud puuviljaaed paiknes valitsejamaja taga, see hävis 1939/40. aasta karmi talve ja hilisema hooldamatuse tõttu. Valter Peterselli andmeil on mõisa peahoonest lähtunud lõuna suunas maa-alune tunnel. Kui kaugele ja mis oli selle eesmärk, on teadmata.


Vabakujunduslik park ja mahajäetud kooliaed. Praegune pargikompleks koosneb kunagisest mõisapargist, abihooneid (kaaristuga telliskividest aidad, valitsejamaja jt.) ümbritsevast haljastusest ning väikesest, pärast viimast sõda rajatud kooliaiast.

Vabakujundusliku pargi pindala on eri hinnanguil 3,5 või 4,5 ha, olenevalt sellest, millistena on arvestatud pargi piire.

Peahoone ees on pärast 1945. aastat istutatud õunapuud ja kaugemal kaartiik. Tiigi poolsaarel on väike lõkkekoht ning siin kasvab pargi arvatavalt vanim harilik tamm, mille kõrgus (edaspidi h) on 29 meetrit ja rinnasümbermõõt (edaspidi p) 354 sentimeetrit.

Peahoone taha suubuvad maanteedelt läbi pargi kaks puiesteed (pikkus 135 ja 120 m), mis liigendavad pargi kolmeks osaks. Peahoonest läände jääb enam-vähem ruudukujuline ala, mida piirab maanteega paralleelne puuderida.

Lõunapoolne osa kujutab endast loode-kagusuunalist rombi pikkusega 300 m ja ristiteljel laiusega 125 m. Läänes ja idas jooksevad pargipiirid kokku puiesteede otstega, idas siiski mitte päriselt. Sellel alal hakkavad silma veidi ovaalsed puuringid lehistest, kaskedest, pärnadest ja tammedest.

Idapoolne osa hõlmab häärberiesise ala koos kagusse jääva puuvilja- ja marjaaiaga ning pargipuiestee ja maantee vahelise pikliku kitsa kolmnurkse ala.

Lõunas pargiga piirnev kooliaed on Valter Peterselli andmeil rajatud 1947. aastal tollase direktori Adelberg Eljandi eestvõttel, aastaid juhendas töid kooliaias õpetaja Helju Lukin. 1980. aastate lõpust on aga aed hooldamata. Et seda piirab põhjast park, lõunast kahekordne täiskasvanud kuuskedest hekk ning läänest pärnade tüvevõsudest kasvanud hekk, on siin eriti soodne mikrokliima: aias on püsinud mitmed võõrpuud ja metsistunud rohtsed ilutaimed.


Liigirikkus ning haruldased puud ja põõsad. 2002. aastal registreeriti pargis ja kooliaias kokku 104 nimetust puittaimi, millest 20 taksonit oli okaspuid ja -põõsaid. Looduslikke puittaimi oli 24 ning sissetooduid 80 nimetust, millest seitse olid viljapuud ja marjapõõsad. Sealjuures pargis sai kirja 77 nimetust puittaimi (neist 20 okaspuud), kooliaias aga 65 nimetust (seitse okaspuud); ühiseid puittaimi oli 36 nimetust, mis näitab, et need alad on omavahel seotud.

Tähelepanuväärsematest puudest ja põõsastest registreeriti pargis euroopa lehise teisend ehk poola lehis, euroopa ja siberi lehise ning kuriili ja jaapani lehise hübriid ning siberi seedermänd (h = 24,5 m, p = 243 cm), kooliaias kaks paberikaske, siberi kontpuu kultivar ‘Spaethii’, alpi kuldvihm, amuuri toomingas ja kaks hilistoomingat. Nii pargis kui ka kooliaias kasvavad haberoodne vaher, amuuri korgipuu, jaapani sirel jt. puittaimed.


Põhiliselt siiski kodumaised puud. Kui liike ja liigisiseseid üksusi kokku lugedes selgus, et ainult viiendik neist olid kodumaised, siis puuhaaval loendades tuleb välja vastupidi: vaid viiendik on võõrpuid ja -põõsaid.

Kokku on pargis ja kooliaias registreeritud 584 puud, millest ligi viiendik (106) kasvavad pargisisestel puiesteedel. Valdav puuliik on harilik pärn – kokku 202 puud, järgneb harilik vaher – 105, harilik tamm – 93, arukask – 35 ja harilik saar – 34 puud. Niisiis on Kaagjärvel tegu põhiliselt hõreda pärna-vahtra-tamme puistuga, kus vähesel määral kasvab arukaske, harilikku saart ja teisi puuliike. Enamik vahtraid ja saari paistavad olevat looduslik järelkasv (kohati pargi piiridel reana), samal ajal kui tammed ja pärnad annavad järelkasvu väga harva.

Põlised arukased viitavad sellele, et park ei ole kuigi vana: võrdlemisi lühikese eluea tõttu (100–150 aastat) on arukased väga vanadest parkidest kadunud.

Okaspuid oli 584 seas 80, neist 48 lehist (25 siberi ja 19 euroopa lehist, peale selle neli hübriidi), kümmekond harilikku kuuske, harilikku elupuud (välja arvatud hekielupuud), harilikku ebatsuugat ning üks harilik mänd, siberi seedermänd, palsaminulg, harilik kadakas ja valge kuusk.

Võõrpuid on kokku registreeritud 119, neist 67 on okaspuud, viimaste seas valdavad lehised, keda võimegi nimetada selle pargi tüüpilisteks võõrpuudeks. Tõenäoliselt on neid pargi rajamise ajal olnud isegi rohkem.


Suured põlispuud. Kaagjärve pargis paistavad oma suurusega silma lehised: pargi jämedaimaks osutus kuriili ja jaapani lehise hübriid (h = 32,5 m ja p = 314 cm), see on üksiti teadaolevalt Eesti vanim ja suurim. Märkimist väärib ka jaapani ja siberi lehise hübriid (h = 33 m ja p = 79 cm). Tundub, et euroopa lehised on pargis paremini kasvanud kui siberi lehised. Euroopa lehiste kõrgus küünib 36 meetrini ja jämedaima rinnasümbermõõt 308 sentimeetrini (viie jämedaima puu keskmine p = 276 cm); siberi lehiste vastavad mõõdud on 32 m ja 230 cm (viie jämedaima puu keskmine p = 205 cm). Muidugi pole välistatud, et siberi lehised võivad olla nooremad. Kahe mõõdetud hariliku kuuse kõrgus küünib 28 ja 26 meetrini.

Silmapaistvalt suureks on kasvanud siinsed arukased: kolme suurima puu kõrgus 36 meetrit ja tüve ümbermõõt 230–271 cm. Needki on ühed Eesti suuremad. Kõrgeimad pärnad küünivad 34,5 meetrini ning jämedaima tüve ümbermõõt 332 sentimeetrini. Puud on seest kohati õõnsad, seega üsna vanad.

Tammede kõrgus ulatub 29 meetrini ning eelnimetatu kõrval on veel õige jämedaid puid (p = 300–309 cm). Ühtlasi selgus, et suurimate tammede ja pärnade mõõtmed on üsna sarnased, ju siis on kasvukiirus aastate jooksul ühtlustunud.


Pargipuude seisund. Silma järgi hinnates oli puude seisund pargis üsna hea: vaadeldud 584 puust on terved või nõrgalt kahjustunud 545 (93,3%). Neil oli üksikuid kuivanud oksi ja väikesi tüvevigastusi. See näitab, et siinne park on veel suhteliselt noor. Keskmiselt ja tugevalt kahjustunud puid on kõigest 39 (6,7%): neil on kas tüvi seest tühi või paljanditega (osa tüvest ilma korbata), oksaharud murdunud jne. Vanemate puudel on võras tihti kuivanud oksi, eriti lehistel.


Metsistunud puittaimed. Pargis ja kooliaias võime leida 29 nimetust (27,9% registreeritutest) kas seemneliselt või juurevõsudega levivaid võõramaiseid puittaimi: harilik ebatsuuga, aed-karusmari, harilik hobukastan, harilik lumimari, harilik pihlenelas, harilik robiinia, harilik sirel, haberoodne vaher, ginnala vaher, kuradipuu, mägivaher, siberi kontpuu, Thunbergi kukerpuu, läikiv tuhkpuu, suur ja väike läätspuu, mandžuuria pähklipuu, läiklehine mahoonia, magus ja pensilvaania kirsipuu, punane sõstar, pajulehine enelas, punane leeder, lääne- ja suurelehine pärn, karvane, jaapani ja ungari sirel ning villane lodjapuu.

Mitmed neist – harilik ebatsuuga, harilik hobukastan, haberoodne ja ginnala vaher, kuradipuu, harilik robiinia jt. – on levinud ainult emapuude või -põõsaste läheduses. Teised on eri levimisteid ja levitajaid kasutades jõudnud kaugemale. Näiteks mandžuuria pähklipuu seemneid kannavad edasi oravad, lumimarja vilju ehk hiired, Thunbergi kukerpuu, läikiva tuhkpuu, punase leedri, magusa kirsipuu, punase sõstra, aed-karusmarja ja siberi kontpuu seemneid linnud.

Harilik sirel üldjuhul seemneliselt ei levi. Kaagjärve pargis pole suuri põõsaid, ent 2002. aastal oli näha üsna palju maha niidetud võrseid, ka puude all. Seega võib arvata, et pärast seda, kui suured põõsad on mingil põhjusel hävinud, tekib veel juurevõsusid (või tärkab neid siia sattunud seemnetest). Noored võsud satuvad aga enamasti vikati alla.

Hoogsalt laiendab oma kasvupinda juurevõsudega (ehk ka seemneliselt) leviv harilik pihlenelas ja pajulehine enelas. Neid tõkestab vaid niitmine.

Meie kodumaistest põõsastest on Kaagjärve pargis levinud karvane sõstar, mis looduses kasvab hajusalt ja parkidesse satub üsna harva. Ka see niidetakse enamasti siin maha.


Sissesõiduteede tamme- ja vahtraalleed. Nagu paljude muudegi mõisaansamblite puhul, lähtuvad Kaagjärve pargi piirilt sissesõidupuiesteed. Siin on neid tänapäevani säilinud kaks. Esimene neist on 220 meetrit pikk (68 puud) ja suundub kagusse: see on tamme-vahtra puiestee pärnade ja ühe jalakaga. Teine, pikkusega 180 m (59 puud) suundub edelasse: see on aga vahtra-tamme puiestee ühe pihlakaga. Puude mõõtmeid arvestades on see puiestee ilmselt noorem. Seda kinnitavad ka andmed teede kohta: edelast mõisakeskusesse tulev sissesõidutee arvatakse olevat hilisem kui kagust tulev.

Võrreldes eri liikidest puude kasvukiirust ja nende jämedust, selgub, et osa puid on hilisemal ajal juurde istutatud või ise kasvama läinud (arvatavalt noored vahtrad): viimastest on säilinud just need, mis sattusid puiestee ridadesse, sest kõrvalt on puuhakatised maha niidetud või mingil muudel põhjustel hukkunud.


Väärt, et hoida. Kaagjärve pargi puhul kehtib hästi Ants Heina väide [1] – vanad mõisasüdamed vääristavad maastikku. Siinne park on mitmeti oluline:

1) maastikukultuuriline väärtus. Tegemist on maastikku ilmestava inimkäte loominguga keset põllulaamu. Säilinud hoonestus koos ümbritseva rohelusega peegeldab ühtlasi omaaegset mõisate miljööd;

2) omapärase koostisega puistu (pärna-vahtra-tamme kooslus võõrpuudega), mis sisaldab ka mitmeid haruldasi puu- ja põõsaliike;

3) tähelepanuväärsed pargipiirist lähtuvad ja pargisisesed puiesteed ning lehistest, kaskedest, pärnadest ja tammedest moodustatud ovaalsed puuringid;

4) üks vanemaid mõisakoolide parke Eestis; siinne peahoone ja park on tihedalt seotud lasteaed-algkooliga.

Parki võiks nimetatud puuringide keskele paigutada istepingid, et tundlikumad, puudelt jõudu ammutavad inimesed saaksid istuda ja nautida enda ümber puude majesteetlikku ilu. Suviti võiks mõisas tegutseda mingi söögikoht, ruumi võimalusel ehk isegi väike öömaja. Ööbida vanas mõisas, jalutada põlispuudega pargis, nautida siinset vaikust ja rahu ning käia jalgrattaga lähedases Kaagjärves ujumas – see on kahtlemata elamus.


1. Hein, Ants 1998. Vanad mõisasüdamed vääristavad maastikku. – Eesti Loodus 49 (5/6): 270–272.

2. Laht, Helgi 2001– 2002. Talu ja vallajuttu Kaagjärvest. – Eesti geneoloogia seltsi Tallinna osakonna laualeht. I – 23, mai 2001: 3–5; II – 26, detsember 2001: 3–5; III – 27, veebruar 2002: 1–2. Tallinna ülikooli raamatukogu Baltika osakonnas.

3. Lenz, Wilhelm von (Hrsg.). 1970. Deutschbaltische biographisches Lexicon 1710–1960. Köln, Wien.

4. Maiste, Juhan 1987. Mõisaarhitektuur. – Tarmisto, Vello (toim.). Valga rajoonis. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Kodu-uurimise komisjon, Tallinn: 171–179.

5. Maiste, Juhan 1996. Eestimaa mõisad. Kunst, Tallinn.

6. Mellin, Ludwig August 1972. Der atlas von Livland des Ludwig August Graf Mellin. Lüneburg.

7. Stryk, Leonhard von 1877. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands 1877.

8. Tammekann, August jt. (toim.) 1932. Valgamaa. Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, Tartu.


Heldur Sander (1946) on Eesti põllumajandusülikooli metsanduse ja maaehituse instituudi teadur. Avaldanud teadustöid puittaimede introduktsioonist ja kollektsioonidest, parkidest ja linnahaljastusest ning nende valdkondade ajaloost.



HELDUR SANDER
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet