Kogukondlik elamine väikesaarel on olnud võimalik nii meil Eestis kui ka mujal maailmas. Aga kas see on endiselt võimalik, selles on hakanud uuemal ajal kahtlema saareelanikud ise ja ka kõrvaltotsustajad. Majanduslikes suhetes ei ole saarte kogukonnad võimelised konkureerima ja püsima turumajanduse kiire rikastumise ja kõige müüdavuse tingimustes.

Saarel elamise jätkusuutlikkus eeldab mitmeid kindlaid läbi aegade kestvaid kokkuleppeid, mida tunnustavad nii saareelanike põlvkonnad ise kui ka riigivalitsused. Määrava tähtsusega on igal saarel sotsiaalse tasakaalu säilitamine. See on võimalik seetõttu, et saareelanikud teavad kaaselanikest peaaegu kõike.

Saatuslik hetk saabub siis, kui kellegi või millegi ülemvõim ei lase enam saare tavaõigusel toimida. Eemalseisjate huvid ja saarele võõrad seadused lõhuvad saare majandusliku ja sotsiaalse kogukonna kiiresti. Tagajärjena ei suudeta enam kaitsta ega säilitada saarel elamise eeldusi ja ressursse, sealhulgas inimest. Ja algabki hädaabi periood, mis võib olenevalt abiandjate tarkusest lõppeda kas saare kogukonna taasärkamise või täieliku lõppemisega, kui saare maaomand on muutunud ostu-müügi objektiks. Paraku on see valdav suundumus maailma saarte lugudes.

Maailma kogemus näitab, et ükski elamiskõlblik saar ei jää tühjaks ega asustamata. Erakuid ja rahulikuma elu otsijaid on leidunud igal ajal. Küsimus võib olla vaid selles, kas oleme need meie ise või on need võõrad mujalt, kes jätkavad saare asustuslugu.

Hea näide on varasem Ruhnu saare eestirootsi kogukond, kes suutis üle kuuesaja aasta elada kohanemisvõimelisena eri riikide koosseisus ja muutuvates majandusoludes. Püsimise alus oli kokkulepe, et saare maaomand ei ole ega saa ostu-müügi objektiks. Maad pärandati tavaõiguse alusel edasi ainult saarel elavatele ja töötavatele peredele. Ruhnu vanal kogukonnal oli terve reeglistik, millega reguleeriti sotsiaalseid ja majanduslikke suhteid saareelanike endi vahel ja suhtlemisel välisilmaga. Kuidas see kõik toimis? See on aga juba täiesti omaette lugu.