Eesti Looduse fotovõistlus
2005/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Tööjuhend EL 2005/8
Meresüstal rannikuvetes

Eesti rannikumere saarterohkus pakub süstamatkajatele paradiislikke võimalusi läbida ainulaadseid matkamarsruute, end füüsiliselt proovile panna ning saada meeldivaid looduselamusi.

Johannes Maide (1893–1944) alustas 1920. aasta 27. juunil Tallinnast süstamatka ümber Eesti. Olles õppinud mõned aastad Tartu ülikoolis meditsiini ja osalenud Vabadussõja meredessantides, oli Maide igati karastunud, et üksinda sellist retke ette võtta. Sõiduvahendiks oli spordiklubist Kalev laenatud presentkattega süst ja varustuses kõige hädavajalikum: puldanülikond ja müts, spordidressid, kaks paari pesu, käterätt, tualett-tarbed, kaustik, pliiatsid, fotoaparaat, kaart, nuga, kompass, nöör, tikud ja puldankott asjade hoidmiseks. Ei telki ega magamiskotti ning puudus isegi päästevest. Toitu oli kaasas väga kasinalt: üks konserv, purk kondenspiima, kilo kuivikuid ja pool kilo võid. See-eest oli aga mehel mereväe staabiülema luba, soovitus spordiseltsilt Kalev ja ajalehe Vaba Maa erikorrespondendi staatus. Kogu reisi jooksul saatis ta postiga ajalehele reisikirju. Matka lõpupoole olid paljudele inimestele tema seiklused juba teada ning tal polnud suurt vaeva enese tutvustamisega. Ajalehes ilmus siiski vaid väike osa reisikirjadest. Neliteist aastat pärast retke avaldas Johannes Maide need raamatuna [1]. Peamine eesmärk oli tutvustada noortele süstamatkamist, Eesti kaunist loodust ja suunata noorust oma tervise ja vaimu karastamise teele [3].

Meresüst ehk kajak (kyak, kyack, kaiak, qajaq) oli esialgu jahimehe paat. Selle ühemehepaadi omaaegset tähtsust on tänapäeva inimesele küllalt keerukas seletada. See on umbes 4000 aastat vana kunst, oskus, teadmine. Nahkadest ja ajupuidust valmistatud paadist olenes hulga inimeste eluolu, nende õnn ja armastus ümbritseva suhtes. See on olnud osa elust ja tükike loodusest.

Aastatuhandete jooksul jõudsid süstajahimehed arusaamale, et jahi õnnestumiseks peab nende paat olema merekindel, kiire ja vaikne. Toiduotsinguil ei saanud olla ettekäändeks, et täna ei ole tuult. Süstajahimees oli sõltumatu, ta ei jaganud oma oskusi ega vastutust mitte kellegagi peale iseenda.

Aastatuhandete vanuse arendustöö tulemusel istub perele toidupoolist küttiva aleuudi asemel süstas nüüdne loodusesõber, keda aitab moodne digitaaltehnika. Ühine on vaid see, et mõlemad olid ja on hingelt avastajad-jahimehed, ning soov olla iseseisev: mitte sõltuda kellestki või millestki peale iseenda.

Praegusaegne kajak on kerge, kas ühe-, kahe- või kolmekohaline plastist või puust süst. Enim levinud on plastsüstad. Hoolimata tehnoloogia võidukäigust ei suuda need ületada puusüstade aegumatut ehedust. Ka kestvuselt, merekindluselt ja sõiduomadustelt ei jää nad plastsüstadele millegi poolest alla. Näiteks on paljud head võistlussüstad puust.

Puusüstade ainulaadsus seisneb paljuski nende suures töömahukuses: sõiduk valmib täielikult käsitööna. Puusüstasid valmistatakse ka Eestis (OÜ Kormoran Kayak) ja neid on katsetatud nii lühematel matkadel kodumeredel kui ka pikematel ekspeditsioonidel välismeredel. Et valmiks ühene puusüst, tuleb teha ligi 260 tundi ning kahese jaoks umbes 320 tundi oskuslikku käsitööd. Põhiline ehitusmaterjal on kodumaine haava-, lepa- ning tammepuit (kahte viimast kasutatakse põhiliselt ilu pärast). Selleks, et süst rohkes vees ja päikese käes korras püsiks, ei ole siiski pääsu ka moodsatest paadiehituse kemikaalidest. Süst valmib kahes jaos: kõigepealt valmistatakse põhi ja siis pealmine osa. Süst tehakse 14 mm laiadest ning 6 mm paksustest haavalippidest, mis vormitakse klambreid ning puiduliimi kasutades ümber spetsiaalse selgroo. Kui liim on kuivanud, eemaldatakse klambrid ning pind valmistatakse ette epoksüüdvaigu ning klaasriidega tugevdamiseks. Pärast eraldi viimistletud põhja ja teki kokkuliimimist süst lakitakse ja poleeritakse. Viimaks lisatakse tüür ning kinnitused.


Põline turvalisus. Johannes Maide sooritas 1920. aasta juunis-augustis üksi teadaolevalt oma aja maailma pikima (1046 km) süstamatka ümber Eesti (matka algus ja lõpp Pirital). Nüüd, 85 aastat hiljem on meresüstamatk paljude jaoks ikka veel midagi uut ja arusaamatut: küll räägitakse kanuusõidust merel või peetakse seda uueks ekstreemspordiharuks või koguni millekski selliseks, mida teatakse kuulsast telesaatest “Hirmufaktor”.

Normaaloludes on meresüstamatk kuiv ja ohutu spordiala või vaba aja veetmise viis, mida on ehk sobiv võrrelda jalgrattasõiduga. Kuigi jalgratas on vaid mõne sentimeetri laiune, ei mõtle vähemalt enamik inimesi enne ratta selga ronimist, et täna võib-olla kukun käpuli. Umbes 4000-aastase ajalooga meresüsta merekindlust ja stabiilsust võib hinnata mitmeti. Kuigi Lõuna-Gröönimaal suri 1888.–1889. aastal 434 inimest, neist 242 olid mehed ning neist omakorda 48 sai hukka süstaga sõites, ei tohiks need arvud kohutada tänapäeva süstamatkajaid. Esiteks oli Gröönimaa ja Alaska põlisrahvaste jaoks ujumisoskus tundmatu. Et ujuma õppida, rääkimata niisama veemõnude kogemisest, oli lihtsalt liiga külm. Teiseks käis karm võitlus toidu pärast. Kuna maa ei olnud piisavalt viljakas, hangiti suurem jagu toitu veest. Armutul jahil olid tihtipeale vastasteks hiiglaslikud vaalad ja merilõvid. Kuulus eskimopööre, s.o. süstast välja tulemata sooritatud 360-kraadine pööre vette ja tagasi veest välja. oli teada vaid Gröönimaa inuittide ning Alaska aleuutide seas. Teised lootsid õnnetuse puhul kaaslaste abile, levinud oli ka tagurpidi oleva kajaki õhupadja kasutamine, kuni abi saabus. Igal juhul oli igale eskimole teada, et jääkülmas vees abi oodata ei ole just kõige lõbusam tegevus ning ümberminekuid ja eskimopöördeid välditi.

Kui võrrelda nüüdisaegset ja muistset turvavarustust, st. toonast karastunud meest, kes pidi aitama nii ennast kui ka teisi, siis on imestusväärne, kuidas süstamehi omal ajal nii vähe otsa sai!


Praegusaegse meresüsta matkal kuulub varustusse peale süsta ja aeru veel hulk lisavarustust, mis teevad matka märgatavalt turvalisemaks ja nauditavamaks. Veel 1920. aastatel tähendas süstamatk ilma päästevestita mehisust ja vaprust, ent tänapäeval võiks seda vaadelda kui hoolimatust enese ja kaaslaste suhtes. Ehkki moodsad süstad on stabiilsed ning kaaslastelt või kaldalt võib saada abi, ei armasta meri rumalat nalja. Spetsiaalne meresüsta päästevest, mis väga vähe häirib käte ja kehatööd, on süstamatkal möödapääsmatu.

Lainepõll ehk pritsmepõll on abivahend, mis kaitseb süstas istujat vee eest ning võimaldab hoida süsta kuivana isegi pea alaspidi vees olles. Pritsmepõll võib esimese hooga küll ahistada, tekitades kinniseotuse tunnet, kuid põlle tugevus ja hermeetilisus on õnnestunud eskimopöörde üks eeldus. Erinevalt eskimotest, kellel sidus ning vabastas põlle kaaslane kuival maal, on tänapäeva süstamatkajatel võimalik pritsmepõll õnnetuse korral ise erinöörist tõmmates vabastada ning vee peale ujuda.

Mida teha, kui on siiski juhtunud, et süst on tagurpidi, vett täis ning ise ülepea vees? Olukord ei ole esimest korda kogedes kuigi meeldiv, kuid siin ei ole ka miskit ületamatut. Õnneks oskab praegu enamik inimesi ujuda ja samas on abiks mugavalt veepinnal hõljutav päästevest, terve hulk päästetehnikat ning suurte kogemustega grupijuht. Tuginedes varem kaldal antud juhistele, ei tundugi süsta tagasironimine nii keeruline. Üllatav on ehk vaid see, et süst on vett täis ning inimesed peal, aga põhja ei vaju. Vahemärkusena olgu lisatud, et puusüstad ei upu isegi siis, kui kõik ruumid on vett täis. Plastsüstadel on süsta ninas ja sabas hermeetilised kambrid, mis aitavad vett täis paati veepeal hoida.

Süsta tühjendamiseks veest kasutatakse spetsiaalset käsipumpa. Ajakohastel süstadel on elektripumbad, kuigi nende halb töökindlus ei ole lubanud pikematel ekspeditsioonidel loobuda lihtsatest käsipumpadest. Kui vesi on välja pumbatud, kinnitatakse taas pritsmepõll ning jätkatakse matka.

Üksi matkajatele on ümbermineku korral asendamatuks abiks aeru-ujuk. See on täispuhutav taskuga padi, mille taskusse läheb aeru üks ots. Kui aeru ühes otsas on täispuhutud padi, mis töötab poina, ning teine aeru ots toetub süstale, siis on võimalik aeru kasutada abivahendina süsta ronimisel. Kogemuste järgi suudavad kiiremad kitsasse süsta niimoodi tagasi pääseda alla 30 sekundiga.

Sõidu mugavust suurendavad ka sellised pisiasjad nagu aerutamiskindad. Isegi imesileda aeruga sõites tekivad paljudel kätele villid. Käenahk on õrnaks muutunud!

Kuigi korralike süstade pakiruumid on hermeetilised, pakitakse asjad siiski erilistesse kuivakottidesse. Need annavad kindluse, et kui tõesti on päev otsa vihma sadanud ning merel tormanud, siis õhtuks on magama minnes kuivad riided alati käepärast. Üldiselt peaks arvestama, et matkatarbed mahuksid 40-liitrisesse kuivakotti.

Pikematele ekspeditsioonidele ei saa kindlasti minna ilma korralike navigatsiooniseadmeteta. Kompassid ja GPSid on tänapäeva süstamatkade lahutamatu osa. Nendele lisandub veel korralik valik kaarte ning raadiosidesüsteem.


Eestimaa – süstamatkajate paradiis. Ehkki kiiruse poolest on kajakil tänapäeval raske muid veesõidukeid edestada, on merekindlus ning vaiksus teinud meresüstast liikumisvahendi, millega käiakse vaatamas Orca vaalasid Vancouveri ümbruse saartel, delfiine Kreeka väikesaartel või hülgeid siinsamas Hiiumaa laidudel. Süstal matkates on võimalik olla osa loodusest nii, et ümbritsevaga säiliks kooskõla ning rahu: keegi ei ole häiritud. Keskkonnateadlikkus on paranenud ja meresüstamatkadest saanud üks kiiremini arenev rekreatsiooniharu nii Põhja-Ameerikas, Skandinaavias kui ka Jaapanis. Loodetavasti suureneb huvi selle vastu ka Eestis.

Ilmselt ei ole liialdus pidada meresüsta parimaks liikumisvahendiks tutvumaks rannikuvete, randade ja saartega. Kajakid on keskkonnahoidlikud ning nendega saab hästi ligi eri tüüpi randadele. Eesti rannad on tihti madalad ja kivised. Väikesaari, millel on mandriga püsiühendus, on väga vähe. Palju on selliseid rannalõike (pankrannik), mis on iseäranis nauditavad just vee pealt. Kaunid Eesti saared ja laiud ning ka mandriosa rannajoon pakuvad süstamatkadeks tohutult võimalusi. Järgnevalt on loetletud mõned matkamarsruudid [vt. ka 2, 4] (sulgudes on toodud teekonna ligikaudne pikkus).


· Kaberneeme – Koipsi – Rammu – Aksi – Prangli – Keri (edasi-tagasi 65 km)

· Kloogarand – Pakri neem – Väike-Pakri lõunaots – päripäeva ring ümber Suur-Pakri ja Väike-Pakri – Paldiski (55 km)

· Ida-Virumaa pankrannik (nt. Kalvist Päite ninani 55 km)

· Kukeranna – Kesselaid – Muhu põhjarannik – Hiiumaa laiud (45 km)

· Kuusnõmme – Vilsandi lõunarand – Vilsandi põhjarand – Harilaid (25)


1. Maide, Johannes 1934. Süstal ümber Eesti. Estotrükk, Tallinn.

2. Petersoo, Tiit 1969. Kassari-Kasari. – Eesti Loodus 20 (4): 250–253.

3. Pungar, Peeter 2000. Maailmarekord matkamises. http://www.matk.ee/tegevus/publikatsioon/maide/maailmarekord.htm

4. Reimann, Mart 2005. Kolga lahe väikesaared. – Eesti Loodus 56 (5): 42–45.


Mikk Suursild (1973) on geograaf ning puust meresüstade propageerija.



Mikk Suursild
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet