Kristo Rihm

Selle aasta looduskaitsekuul oleme tähelepanu alla võtnud lapsed: tunneme huvi, kuidas nemad loodusesse ja selle ümber toimuvasse suhtuvad; oleme nõuks võtnud neid suunata. See on ka ainus lootus, sest praegu valitseva põlvkonna eelkõige rahale orienteeritud mõttemalli muuta me tõenäoliselt ei suuda.

Kõige pisemate loodusevaadet on Edgar Valter juba väga tõhusalt mõjutanud, sest ta ise oskab näha ümbritsevat lapsesilmadega. Usun, et pokumaailmast vaimustunud põlvkond suhtub kord juhtpositsioonile jõudnuna ettevaatlikumalt nii soodes kui ka mujal looduses peituvatesse väärtustesse ega tõtta neid esimesel võimalusel raha vastu vahetama.

Kustkaudu pääseme aga mõjutama juba pisut vanemate – koolilaste mõttemaailma? Ei saa ju jääda lootma vaid üksikutele ennastohverdavalt headele õpetajatele ja üheleainsale Fred Jüssile, kes oskab küll avada igas eas inimeste silmi loodusele, ent kes paraku kõikidesse teda ootavatesse koolidesse ei jõua. Õnneks on asutud taastama vahepeal hääbunud loodusmajade võrku. Jääb tahta, et harivatesse huviringidesse pääseksid ka kõhna rahakotiga perede lapsed. Ja et just neile hädavajalikud tasuta laagripaigad ning varjualused õpetlike loodusradade lähiskonnas jääksid turismiettevõtjate pühas sõjas riigiasutuste “kõlvatu konkurentsi” vastu siiski püsima.

Selles ajakirjanumbris räägime lähemalt ka randadest: millised nad on ja mis neist saab. Ei tahaks, et meie lapsed ja lapselapsed oleksid kunagi sunnitud tegutsema hispaanlaste kombel, kes praegu oma kuulsaid randu liigsetest ehitistest puhastavad ning sealt isegi kiirteid üles võtavad. Ent me ei saa oma rannamaastikke, mis on kuivale kerkimisest saati arenenud rannarahva kujundava käe all, jätta ka ainult looduse hooleks. Et nad püsiksid just sellistena, nagu oleme neid paljude põlvkondade vältel harjunud nägema ja ilusaks pidama, peab randlane jätkama oma tavapärast elu. Siit ka tõdemus, mis kehtib kõigi pärandmaastike kohta: nende kaitse ei saa toetuda tegutsemiskeelule. Vastupidi, see põhineb tasakaalustatud looduskasutusel, mis omakorda põimub käsitöö ja kohalikku tooret töötleva väiketööstusega. Rannaelu korraldajad kasutavad siin tinglikult ökoloogiast tuntud mõistet “toiteahel”, mis tipneb tarbijaga. Tarbijat köidavad aga ilusad hoolitsetud rannikumaastikud. Püüdkem siis otsad kokku sõlmida.