Eesti Looduse fotovõistlus
2005/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Uus looduskaitseseadus EL 2005/8
Samblaid on nüüd kaitse all poole rohkem

Mullu vastu võetud looduskaitseseadusele vastavat kaitsealuste sammalde nimistut koostades on pööratud erilist tähelepanu liikidele, mis on Eestis taandumas või oma levila piiril ning ohustatud ka mujal Euroopas.

Sammalde kaitsmise ajalugu ei ole nii pikk nagu pilkupüüdvamate ja seetõttu sageli ka ohustatumate soontaimede puhul. Esimene ohustatud sammaltaimede nimestiku käsikiri koostati alles 1987. aastal. Riikliku kaitse alla võeti samblad 1994. aastal kinnitatud looduskaitseseadusega.

Mullu aprillis-mais kinnitati kaitsealuste liikide uued nimekirjad. Kui 1994. aastal vastu võetud looduskaitseseaduse kohaselt jagus 25 samblaliiki II ja III kategooriasse, siis alates 2004. aastast on kaitsealuseid samblaid kõigis kolmes kaitsekategoorias, kokku 46 liiki. Muudatused nimekirjades on tingitud nii andmete täienemisest liikide leviku ja bioloogia kohta kui ka nende kaitse alla võtmise kriteeriumide teisenemisest.

Kümme aastat tagasi lähtuti liikide kaitsekategooria määramisel peamiselt nende esinemissagedusest ja ohustatusest Eestis ja lähiümbruses. Nüüdse nimestiku koostamisel pöörati enam tähelepanu sammaldele, kes on ohustatud ja mida peetakse kaitset väärivaks Euroopas laiemalt: kuuluvad direktiividega kaitstavate liikide eri nimistutesse ja/või Euroopa sammalde punasesse raamatusse. Samas lülitati kaitsenimistusse liike, mille levik Eestis on aja jooksul tugevasti vähenenud või mis on meil oma levila piiril. Oluliseks peeti ka seda, kas vastava liigi kaitse on tegelikult võimalik.


Liigid, mille kaitsekategooria on tugevnenud. 1994. aasta nimestikus olnud liikidest on kaitsekategooria ühe astme võrra tugevnenud kahel liigil.

Roheline hiidkupar (Buxbaumia viridis) kuulub Euroopa sammalde punase raamatu ohustatud liikide hulka, Eesti punases raamatus on ta määratlemata staatusega. See sammal kuulub ka Berni konventsiooni ja Euroopa elupaikade direktiiviga kaitstavate liikide nimistusse. Rohelisest hiidkuprast on pikemalt kirjutatud Eesti Looduse 2003. aasta septembrinumbris.

Praegu on Eestis teada seitse rohelise hiidkupra leiukohta, kõik läänesaartel. Põlistes niisketes kuuse-segametsades väga vanu kõdutüvesid asustav liik on tundlik nii metsade kuivendamise kui ka raie suhtes, sest mõlemaga muudetakse liigi eluks sobiva kõdupuidu hulka, vanust ja kättesaadavust. Kitsa ökoloogilise nõudlusega liigile tuleb tagada eluks soodsad tingimused kõigis teadaolevates leiukohtades, seetõttu ongi roheline hiidkupar arvatud nüüd I kaitsekategooria nimistusse.

Harilik valvik (Leucobryum glaucum) on levinud peamiselt Lääne-Eestis ja saartel, kus teda teatakse küll üle 30 kohas, ent umbes pooltest varasematest leiukohtadest on ta nüüdseks juba kadunud. Läänesaartel võib näha suuri, umbes meetri kõrgusi samblamättaid, mille vanust võib hinnata mitmele aastakümnele. “Tegus” käsi suudab aga sellise mätta hävitada vaid hetkega.

See merelisema kliimaga niiskeid metsi eelistav sammal kuulub Eesti punase raamatu ohualdiste liikide kategooriasse ning on kantud Euroopa elupaiga direktiivi V lisasse. Et harilik valvik võib olla küllaltki silmatorkavate mõõtmetega ja tema leiukohtade arv on järjepanu kahanenud, tuleb tema elujõulise populatsiooni säilimiseks Eestis tagada kaitse vähemalt pooltes teadaolevates leiukohtades: seetõttu tõsteti see liik kaitstavate liikide kolmandast kategooriast teise.


Liigid, mille kaitsekategooria on nõrgenenud. Viis liiki – Lindbergi turbasammal (Sphagnum lindbergii), müür-nokksammal (Rhynchostegium murale), kähar põõsassammal (Thamnobryum alopecurum), Helleri ebatähtlehik (Anastrophyllum hellerianum) ja kivi-lõhiskupar (Andreaea rupestris) – on viidud senisest madalamasse, kolmandasse kategooriasse. Nende sammalde levik ja seisund on viimase kümne aasta jooksul täpsustunud ja hetkeseis parem kui varasemate andmete põhjal arvata võis.

Kolm liiki on aga koguni kaitsealuste liikide nimestikust välja arvatud. Blytti tõmmuhammas (Kiaeria blyttii) arvati nimestikust välja juba 1998. aastal, mil seni ainus kindla leiukohaga proov määrati ümber teiseks, lähedaseks liigiks. Et teine leiukoht pärineb vanast kirjandusallikast, ei ole võimalik korraldada liigi tegelikku kaitset. Niisiis pole ka mõtet seda liiki nimestikus hoida. Soomus-vesisammal (Fontinalis squamosa) ja meri-lõhistanukas (Schistidium maritimum) on nimestikust välja arvatud seetõttu, et nende haruldaste veeliikide levikut ja seisundit tuleb veel täpsustada: muidu me ei tea, kuidas neid tegelikult kaitsta.


Lisandunud liikidest kolm on Eesti flooras registreeritud alles pärast eelmise nimekirja kinnitamist. Esimesse kategooriasse arvatud kolmis-seligeeria (Seligeria patula) leiti 1994. aastal (täpse liigimäärangu sai 1997), teise kategooriasse lisatud kurdsammal (Rhytidium rugosum) registreeriti Eestis 1995. aastal ja Perssoni lõhiksammal (Lophozia perssoni) alles 2003.

Kolmis-seligeeria on Euroopa endeem, mis jõuab meil oma levila põhjapiirile, kasvades veel ka Lõuna-Rootsis. Väheste andmete tõttu on ta kantud Euroopa punase raamatu määratlemata liikide kategooriasse, kuulub ka Eesti ja Rootsi punasesse raamatusse. Kurdsammal on aga Eestis oma levila lõunapiiril: seni teame vaid ühte leiukohta, meist lõuna pool pole seda liiki seni leitud. Haruldase liivakivil kasvava liigina on Perssoni lõhiksammal Soome ja Rootsi punases raamatus.

Esimesse kategooriasse on arvatud ka tömbilehine tiivik (Fissidens arnoldii) ja suur paelsammal (Metzgeria conjugata), kummalgi on Eestis teada vaid üks leiukoht. Tömbilehine tiivik on meil oma areaali põhjapiiril: Skandinaaviamaades teda ei leidu ning Lätis ja Leedus on ta üliharuldane. Merelisemat kliimat eelistav pioneerliigina metsas rändrahnudel kasvav suur paelsammal kasvab pillatult Rootsi lõunaosas, Taanis on teada üks leiukoht, Lätis pole seda liiki leitud.

II kategooria on täienenud üheteistkümne ja kolmas kümne samblaliigi võrra.


Kaitstes liiki, kaitseme kasvukohti ja vastupidi. Enamik kaitsealuseid samblaliike kasvavad kaitset väärivates kooslustes või erilisel substraadil.

Eriomaseid kasvupindu asustavate kaitsealuste liikide hulgas on kõige enam kivil kasvavaid. Eestis on teada 65 kivisamblaliiki, neist 17 liiva- või lubjakivipaljanditel või suurtel rändrahnudel kasvavat liiki on võetud kaitse alla. Seega on eri kaitsekategooriates enam kui veerand meie kivisammaldest. Kivi kui kasvukoht on Eestis üsna haruldane ja seab seal kasvavatele liikidele ekstreemsed nõudmised. Vähetoitelised lubjarikkad järvekesed ja loodusliku veere˛iimiga metsaojad pakuvad sobivat kasvukohta viiele kaitsealusele veesamblale, millest vaid üks on määratud kõige madalamasse kaitsekategooriasse.

Kaitsealuste liikide seas on rohkesti ka maapinnal kasvavaid samblaid: metsa-, soo- ja niidukooslustes leidub kokku 18 kaitsealust samblaliiki. Need liigid on väga nõudlikud koosluse tüübi ja seisundi suhtes: eelistatakse ikka pika järjepidevusega põliseid niiskemaid okas- ja segametsi, lubjarikkaid soid, puutumatuid rabasid ning looduslikke lubjarikkaid niite. Mõned metsatüübid pakuvad sobivaid elukohti ka elus- ja kõdunevatel puudel kasvavatele sammaldele, keda kaitsealuste seas on kokku kuus liiki.

Kui metsa-, soo- või veeliike ohustab liigne inimtegevus, mille tagajärjel koosluse struktuuri või tingimusi muudetakse sammalde kasvuks ebasobivaiks, siis rannaniitude ja loopealsete kaitsealused liigid vajavad just inimtegevuse tuge koosluse kui elukeskkonna säilitamisel.

Meil veel üsna laialdaselt levinud rabades kasvab kaks kolmanda kategooria turbasammalt, harulasemates allikasoodes leiab nii teise kui ka kolmanda kategooria samblaliike. Loopealsetel ja rannaniitudel kohtab vaid teise kategooriasse kuuluvaid liike.

Eri kaitsestaatusega liigid koosluses osutavad ka vastava koosluste enda väärtusele: ei püsi ju looduses ükski liik eluks sobiva keskkonnata. Hoides liigile sobivat kasvukohta säilitame järeletulijatele nii liigilist kui ka elupaikade mitmekesisust. Et korraldada iga konkreetse liigi ja tema kasvukoha kaitset, on edaspidi kavas koostada juhised, mis võiksid olla abiks ka igale maaomanikule ja loodushuvilisele oma ümbruse loodusväärtuste tundmaõppimisel ja hoidmisel.

Kaitsealuste liikide täielikud nimekirjad on ilmunud Riigi Teatajas ja kättesaadavad ka Eesti sammalde kodulehel aadressil: http://www.botany.ut.ee/bruoloogia/


Kai Vellak (1963) on samblauurija, Tartu ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudi teadur. Uurib peamiselt samblakoosluste liigilist mitmekesisust ning samblaliikide leviku ja kaitse probleeme.



KAI VELLAK
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet