Eesti Looduse fotovõistlus
2005/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Toimetaja veerg EL 2005/8
Saared meis ja meie ümber

Eesti saarterohke rannikumeri on suur rikkus, millega eriti suvekuudel ikka ja jälle lähemat tutvust tahetakse teha. Ennekõike minnakse muidugi meie suurimatele saartele – Saare-, Hiiu- ja Muhumaale ning Vormsile. Need muutuvad tuhandete mandriinimeste suvekoduks või lihtsalt reisisihiks. Kohalikel ja küllap saartele tunglejatel endalgi tekib pahatihti (näiteks praamisabas) küsimus: mida paganat kogu see rahvamass siit otsib? Kes meist poleks kuulnud jaanipäevajärgsetest päevauudistest kohustuslikku lõiku Virtsu–Kuivastu praamiliini reisijate üleveorekorditest!

Meie kutsume oma lugejaid selle numbri avalugudes põikama kõrvale harjumuspärastelt turismiradadelt ning tutvuma Eesti väikesaarte looduse ja kultuurilooga. Urve Ratas annab ülavaate Eesti rannikumere saarterohkusest, selle looduslikest eeldustest ja saarte maastikulisest mitmekesisusest. Tiina Peil kirjutab väikeste meresaarte asustusloost, nende tähendusest vanasti ja nüüd, omadele ja võõrastele. Jagame ka matkasoovitusi, kuidas Eesti väikesaarte ilu kõige vahetumalt nautida.

Kuid miks saared ikkagi inimesi köidavad ja nende järele igatsust tunnevad? Mispärast seal nii meelsasti käiakse? Lihtne seletus oleks: et nautida rannas lainete loksumist, tunda tuule lõõtsumist, kaeda kauget avarat silmapiiri, telkida kadastikus ning lesida merest puhtaks uhutud puhtal klibuvallil.

Enamikule meist on saar kauge maalapp meres, põnev ja argisest teistsugune koht, kus aeg kulgeb omasoodu. Küllap võlub paljusid ka kättesaamatus: nii nagu kõrge mäetipp, tundub ka silmapiiril paistev saar peibutavana, selleni peab jõudma – saar kui pürgimuse sümbol. Ühtaegu avatuna ja suletuna sümboliseerivad saared vabadust ja vangistust. Tõnu Õnnepalu on kirjutanud: “Saar oma avatusega kõigile tuultele, kõigile laevadele, kõigile ootamatustele, mis võivad kerkida silmapiiri tagant, sümboliseerib avatust. Ja saar oma ligipääsmatuses sümboliseerib suletust. Mõlemaid on väga vaja.”

Just isoleeritus on saarelisuse alus, millest tulenevad saartele ainuomased loodus- ja kultuuriolud, mis väärivad kaitset ja tutvustamist. Tänapäevaste suhtlus- ja liikumisvõimaluste tõttu oleks väär pidada saarte eraldatust arengutakistuseks. Neid tingimusi säilitades kaitseme vahel väga karmides keskkonnaoludes, kuid tihti rikkalikus kultuurikontekstis kujunenud looduslähedast elulaadi ja rahulikku ajakulgu, millest sageli puudust tunneme. Hoidkem ja nautigem seda rikkust!



Egle Kaur
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet