Eesti Looduse fotovõistlus
2005/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2005/9
Rohekärnkonn kipub Eestist kaduma

Seda haruldast konna tutvustasime Eesti Looduse 2002. aasta detsembrinumbris. Teda on pärast seda üha otsitud, paraku on väljavaated üsna nigelad.

Rohekärnkonn on üks kõige laiema levikuga kahepaikseid kogu Palearktises. Metsavööndis elab see kahepaikne avamaastikul; poolkõrbetes ja kõrbetes aga asustab niiskemaid kohti. Tema kudemisveekogud on väga eriilmelised, kuid mitte üle poole meetri sügavad, vähese taimestikuga ning päikesele avatud.

Levik Eestis. Eestit läbib teadaolevalt rohekärnkonna leviku põhjapiir. Liidia Poska-Teiss leidis seda liiki Eestis esimest korda 1931. aastal Värskast, kuigi juba 1920. aastatel ilmunud koguteostes “Eesti” ning “Eesti loodus” on Johannes Piiper märkinud, et rohekärnkonna võiks tõenäoliselt leida Eesti lõunaosas [3]. Aastakümneid on Eesti zooloogid pidanud rohekärnkonna peamiselt Ida-Eestis leiduvaks vähearvukaks, ent püsivaks liigiks. Andmed tema leviku ning arvukuse kohta on aga äärmiselt lünklikud [2, 3, 5–8].

Esimesed ohumärgid ilmnesid 1990. aastate lõpus, kui Piirissaarel alustati pidevat kahepaiksete seiret. Sajandivahetusel võis tõdeda, et kuulsa konnaparadiisiga oli midagi juhtunud: rohekärnkonn oli muutunud Piirissaarel väga haruldaseks. Selle liigi kunagisi asualasid kontrolliti mitu korda ka järgmistel aastatel, kuid avanev pilt jäi niisama nukraks – rohekärnkonna ei õnnestunud leida. Taani ja Valgevene konnateadlastega nõu pidades hakkas pealegi süvenema kahtlus, et paljudel juhtudel on rohekärnkonna kevadiseks pulmatrilleriks peetud kaerasori häälitsusi, saades seetõttu eksitavaid andmeid.


Viimased otsingud. Selle aasta mais ja juunis kontrollisime kunagisi rohekärnkonna leiupaiku Jõgeva-, Tartu-, Põlva- ning Võrumaal. Hindasime elupaiku ja võimalikke sigimisveekogusid, küsitlesime kohalikke elanikke ning läbisime kümneid kilomeetreid öistel joonloendustel. Kahjuks sai välitööde-eelne arvamus rohekärnkonna viletsa seisundi kohta vaid kinnitust: kuulsime teda lühidalt häälitsemas vaid Ihamarus (Põlva maakond), kulleseid ega täiskasvanud loomi ei õnnestunud leida. Muljet süvendasid jutuajamised kohalike elanikega: enamik neist meenutas, et oli “militaarmundris konna” näinud lapsepõlves. Paremal juhul tuletati meelde, et selliseid loomi võis aiamaalt leida kümmekonna aasta eest.

Inventuuri põhjal võib väita, et 1980. aastate arvukad ning püsivana tundunud rohekärnkonna asurkonnad Peipsi rannikul ja Kagu-Eestis on hääbunud. Põhjus?

Kõigepealt avamaastiku kadumine ja sellest tulenev sigimisveekogude nappus. Samalaadset olukorda on väga ilmekalt kirjeldatud Valgevenes, kus Tšernobõli tsoonis evakueeritud küladest kadus rohekärnkonn täielikult neli-viis aastat pärast inimtegevuse lakkamist [4].

2001. aastal taastati Piirissaarel küll kolm kudemisveekogu, sest selliste meetmetega on rohekärnkonna asurkondi mitmel pool edukalt jalule upitatud [1], kuid kunagist Eesti suurimat rohekärnkonna asurkonda sellega aidata ei õnnestunud. Ilmselt oleme inimtekkelisi elupaiku armastava rohekärnkonna elukvaliteedi parandamisega hiljaks jäänud.

Lohutuseks võib öelda, et vähemalt Kesk-Euroopas käib rohekärnkonna käsi kohati üsna hästi ning võiks kaaluda tema uuesti Eestisse toomist mõnest lähedasest asurkonnast


1. Amtkjær, Jens 1995. Increasing populations of the Green Toad (Bufo viridis) due to a pond project on the island of Samsø. – Memoranda societatis pro fauna et flora fennica 71: 77–81.

2. Ernits, Peeter 1988. Märkmeid kultuurmaastiku loomastikust II: kahepaiksete arvukusest ja asustustihedusest Piirissaare agrotsönoosis 1982–1987. – XV Eesti loodusuurijate päeva ettekannete kokkuvõtted: 75–79.

3. Kauri, Hans 1947. Die Verbreitung der Amphibien und Reptilien in Estland. – Kungliska fysiografiska sällskapets i Lund förhandlingar, 16 (18).

4. Novitski, Ruslan. 2000. Ecology of the Green Toad ( Bufo viridis) in Belarus. Manuscript.

5. Reinwaldt, Edvin 1933. Roheka kärnkonna (Bufo viridis Laur.) esinemisest Eestis. – Eesti Loodus 1 (4): 88–89.

6. Rumberg, Ilona 1989. Rohe-kärnkonn (Bufo viridis) Eestis (morfoloogiline iseloomustus). Diplomitöö käsikiri TÜ ZHI raamatukogus.

7. Rumberg, Ilona 1988. Kus on Eestis veel rohe-kärnkonna? – Eesti Loodus 39 (7): 470–471.

8. Suuressaar, L. 1965. Roheka kärnkonna levikust Eestis. – Eesti Loodus 16 (6): 361–362.



RUSLAN NOVITSKI, PIRET PAPPEL
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet