Eesti Looduse fotov�istlus
2005/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2005/9
Vanarahva loodusteadmine elab tnapevas edasi

Mall Hiieme (1937) on sndinud Roostoja klas Iisaku vallas Virumaal. Ttanud Iisaku metskonnas metsavahina (19551964). Tartu likooli kaugppeosakonna lpetas 1962. aastal, alates 1964 Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivis teadur, 1969. aastast tnini vanemteadur. Teinud fenoloogilisi vaatlusi Eesti looduseuurijate seltsile, kogunud alates 1956. aastast rahvaluulet, uurinud rahvajutte, rahvakalendrit, rahvausundit, sh. loodusega seotud primust. Avaldanud ksitlusi peamiselt folkloori kogumise ja uurimise ajaloo, jutustamistraditsiooni, rahvausundi ja -kombestiku, inimese ja muu looduse suhte kohta. Antoloogia Eesti rahvakalender 2.8. kite (19811999) koostaja, Eesti Looduse kauaaegseid autoreid.

Kuipalju viks vi peaks muistsetest uskumustest, sealhulgas rahvakalendrist tnapeval kinni pidama?


Muistsete uskumuste taustaks on muistne maailmapilt ja seda juba tnasesse peva tuua ei saa, kskik, kas tahta vi mitte. Kuid osa muistseid uskumusi peegeldavast kombestikust elab tnapeval kll edasi, ilma et seda nii vga mrkaksime.

Vtame kas vi animistliku kujutluse teispoolsusest. Ammustel aegadel on usutud, et oma teekonnal siit ilmast teise vajab kehast lahkunud hing turvapaika. Selle uskumuse tnasesse ulatuv jlg on niinimetatud ristipuud, mida Vrumaal maanteersetel metsaservadel mrgata vib. hed peavad neid ndisaja arusaamades mlestuspuid phaks, teised vtavad nuks maha saagida.

Sellest ajast, mil veel usuti kadunukeste hingesid oma kunagisi kodusid klastavat, on vast ainult mni inimplv tagasi. Rahvauskumuse jrgi on looduses hingedeaja tuleku tunnistajaks puulehtede mahalangemine, rohttaimede koltumine, tuulevaiksed udused ilmad. Sedalaadi uskumustel viks kll ndisajalgi kohta olla. See thendab, et kui hingedepeval stame knla ja mtleme lahkunuile, tajume ka oma meeltega seda, mis toimub sgiseses looduses.

Kui palju fenoloogiaga seotud uskumustest on loodusuurijatelt kinnitust leidnud ja kas midagi on ka tiesti phjendamatuks tunnistatud?


Pigem kasutatakse rahvauskumusi, ldse folkloori, mingi ksitluse illustratsiooniks. Eesti rahvaluule arhiivi kogude kasutajaist meenuvad mitmed: botaanikutest Haide Rebassoo ja Taimi Paal, dendroloogidest Alfred Ilves ja lo Tamm, entomoloogidest Juhan Vilbaste, Kaupo Elberg ja Ants-Johannes Martin, zooloogidest Matti Masing. Materjali on vajatud liigimonograafiate tarvis, sstemaatikud on kinud rahvapraseid nimetusi otsimas, mnigi kord on uurijahuvi olnud kantud soovist Eesti Looduses populaarteaduslik artikkel avaldada.

Seda aspekti, kas midagi rahvauskumustest objektiivseks hinnata vi phjendamatuks tunnistada, on looduseuurijad kll sna vhe silmas pidanud. Kigepealt meenuvad vaid ihtoloogid Neeme Mikelsaar ja Ervin Pihu: nemad on oma tdes rahvaprimuslikku teavet eri kalaliikidest arvesse vtnud, ja Gustav Vilbaste Eesti taimenimetused sisaldab lbivalt seletusi rahvapraste taimenimetuste kujunemiskigu kohta. Rahvafenoloogia kui omaette uurimisvaldkonnaga on viimasel ajal tulemuslikult tegelenud klimatoloog Rein Ahas.

Usun, et folklooris on loodusteadlaste arvates liiga vhe aktsepteeritavat, sest kui folkloristika mngureegleid ei teata, tundub kik htemoodi vale. Selle peale viks elda: Mis sest, et vale, aga vaata, kui ilus. Kike ei vta rahvaprimuse kasutajad ju ka ise tsiselt: kunstivrtus on tevrtusest olulisem.

Folklorist mistab folkloori kujunemise seaduspra, kuid tal pole eriti aimu loodusest. Rahvaluulearhiivis leidub kuhjaga uskumusi, mille tausta selgitamiseks on vaja loodusteadlase abi: miks arvatakse, et angerjad svad herneid, et karu imeb talvel koopas kppa, et krvahark poeb inimesele krva. Need uskumused on hsti tuntud ka teistel rahvastel. Selle asemel et omaloomingut teha, on mttekam teiste erialade uurijatega konsulteerida.


Ndisajal suhestub looduse vi ka maaharimisega ha vhem inimesi. Vib-olla tuleks pda rahvakalendri thtpevadele ndisaegsemat sisu anda, et ritada Eestile omast vimalikult silitada?


Mdunud sajanditega vrreldes on just meie aeg eriti kiirete ja jrskude muutuste aeg. Muidugi, looduse tundmisest jb meie hiskonna liige aina kaugemale ning traditsiooniline agraarmajandus, mis on aastasadu kujundanud maastikku ning taimekooslusi, kuulub mdanikku. Unustusse jb suur osa talupojatarkusest, niteks vanasnadeks vormunud kultuuriprand, sealhulgas ilmaended, optimaalsete klviaegade vljaarvamine fenoloogiliste orientiiride jrgi. ht-teist psib praegu veel klaelanike seas vanema plvkonna mlus, kuid seda pole kauaks.

Mte silitada omakultuur pliste rahvakalendri thtpevade sisu renoveerimise teel pole iseendast halb mte, pealegi on misted prandkultuur ja kultuuriprand pris lhedased. Puisniitusid, kiviaedu ja tuulikuid ju ptakse silitada ning korda teha. Rahvakalendri puhul tuleks selle edasikestmise huvides le vaadata kombestik, sest kunagi uskumustega seondunud toiminguid (niteks klakonna kogunemine loodusmaastikus jaanituld tegema, jaanikaskede tuppatoomine) kujunevad psitraditsiooniks, kuigi esialgsed usundist lhtunud thendused tuhmuvad ja teisenevad. Jaanipevaks tuuakse kased kirikussegi, kuid mte phjendusest, et rohelusse ktketud vgi ja elujud peaks kurjad jud hoonest eemale peletama, on siin lausa ksitamatu.


Kuivrd on eestlaste muistne loodusetunnetus, sealhulgas rahvakalender naabermaadega vrreldes kordumatu? Kirik oma thtpevadega on seda kikjal htlustanud ning ka mujal on pripevad.


ldises loodusetunnetuses vist lausa kordumatut polegi. Eks paista meile ks ja sama pike, siin Lnemere maades on htemoodi heitlik kliima, vga palju hisjooni tuleneb hesugusest elatise hankimise viisist, kuulumisest Euraasia metsavndi rahvaste hulka.

Sellest, et Eestis on niiskevitu, annavad tunnistust kalendrithtpevade ilma- ja saagiended. Selge hommik, pikesepaiste, thine on pllumehele ikka hea saagiaasta endeks, ja kui seitsmevennapeval niigi palju pikest nha on, et mees juaks selle hetke jooksul hobuse selga hpata, siis judvat ka heina ikka ra teha, nii et see vihma ktte ei mdane.

Kultuurikontaktidest tuleneb kll palju hisjooni, konfessionaalsest kuuluvusest samuti. Tavatsetakse rhutada, et kirik oma phakuthtpevadega on eri maade rahvakalendrit htlustanud. Nii see ongi, kuid kirik on aidanud ka vga paljusid rituaale silitada ning levitada. Kik neli pripeva on pigem tuulesuuna jlgimise pevad, ilma et nendele kuuluks rikkalikku tavandit. Pripeva-mainega phad paastumaarjapev, jaanipev, mihklipev ja Kristuse snnipha kuuluvad seevastu aasta kige olulisemate thtpevade hulka ning on umbkaudu saja aasta takka olnud sna paganlikud phad. Kaugeltki kik phakuthtpevad ei leia rahvakalendris kohta neile pole eeldusi. Jripeva nimephakust, phast Georgist ei oleks saanud rahvauskumuste karjapatrooni ning huntide valitsejat, kui tema mlestuspev ei langeks kevadisse karjalaskeaega.


Mis viks olla meile ainuomane?


Ainuomane on ehk see, et meie rahvakalendris on mned tavatult kaua psinud jooned, mida vib hea tahtmise korral seletada kui loodusrahvale tunnuslikku. Meie 19. sajandi lpu ja 20. sajandi alguskmnendite kalendripildis on kohta taimekasvukalendri aastajaotusthistele need on juba jutuks tulnud jripev ja hingedeaeg. Kujutlus puhkeva maa phakspidamisest ning sellal maasse puutumise keelust leiab vljenduse uskumuses, et ristipeval (kirikukalendris taevaminemispha) ei tohi lille ega oksa murda: taime murdekohta ilmuks veri.


Palju te ise muistseid loodusega seonduvaid uskumusi jrgite? Niteks ise madisepeval ilmselt ei nelu, kapsast istutate vaikides ning ristineljapeval kartulivagusid ei aja?


Nii nagu praegusajal soovitatakse toiduks tarvitada oma lhipiirkonna saadusi, nii peaks igapevaelus valima ka uskumusi. Niteks kuna madisepev on rohkem lne-eestilise levikuga thtpev, siis Virumaal ei maksa selle peva tkeeldudest hoolida.

Ristineljapeval lille murdmast hoiduda tundub mrksa mttekam. Vhemalt suunab see mttele inimese ja muu looduse suhte laadist ning on omane olnud teistelegi lnemeresoome rahvastele vadjalastele, isuritele, soomlastele, liivlastele. Kaugetest kultuuridest sisse talutud uskumused on nagu khrikkoer Eesti metsades: kui hsti paljuneb, hakkab kohalikke kooslusi kahjustama.

Vanasti oli kevadistel pllu- ja aiatdel orientiiriks rndlindude saabumine, metsloomade karvavahetus, puude lehtimine, taimede itseaeg. Nd on need loodusemrgid enamasti unustusse jnud. Omavastutuse vhendamiseks on hea vimalus abi otsida trkistest, kus ie-, lehe- ja juurepevad ning lausa kellaajad tarbijale mugavalt vlja pakutud. Uuendusmeelsetel on oma vaatenurk otstarve phendab abinu, konservatiividel oma: tehtagu kik nii, nagu tegid nii-elda vanad eestlased.


Ometigi on isegi ajakirjas Eesti Loodus kunagi ilmunud imporditud Thunide klvikalender, rkimata teistes vljaannetes avaldatud Pauksonite horoskoopidest. Kas niiviisi ei kao see vhenegi tnapevani silinud rahvatarkus?


Tunnistan, et olin tookord oma lemmikajakirja materjalivalikus veidi pettunud. Kui asi hiljem jutuks tuli, sain toimetajalt kuulda phjenduse: kllap aiapidaja hakkab uute nippide efektiivsust kontrollides looduse fenoloogilist arengut enam jlgima. kskord sattusingi Kanepi ja Urvaste vahepeal rahvaluulet ksitledes vanaperenaise juurde, kes palava lunapikese kes hoolega kurgitaimi kasvuhoonest peenrale istutas. Tema oli kll kindel, et kuumus ei loe midagi, ige kellaaeg on kalendris leval, mdunud aastal sai neid kalendris pakutud aegu juba jrgitud ja saak kasvas hea. Niiviisi saabki kalendritarkusest tasapisi rahvatarkus.

Kuulsin kord Andres Tarandit arutlemas, et kui ikka need vanad trkikalendrid kik ette vtaks, kus rahvatarkused sees, siis vast saaks ilmaprognoosiga ka paremini hakkama. Kuid parmioloogide vanasnauurijate hinnangul on kige enam individuaalloomingut, tlkeid, ttlusi leida just ilmavanasnade seas. Seda laadi ilma- ja saagiendeid on koolipikutes ja kalendrites kirjaoskuse aegadest peale nii palju trkitud, et sekundaartraditsioon on rahvaehtsa primusega nagunii juba ammu segi. Sic transit!


Kuidas suhtuda ristiusueelse omakultuuri rekonstrueerimisse, kas vi niteks Maavalla kalendrisse? Kui palju sellest on dokumenteeritud rahvaluulearhiivis ja kui palju omalooming?


Omakultuuri-ihalusel on mitmeid vljundeid, skaalal omavras tahetakse elimineerida kik kultuurilaenud vljastpoolt; sissetooduks ja pealesunnituks on kuulutatud ka kirikukalender phakuthtpevadega. Muistse oma kalendri jlgi on otsitud vikeselohulistelt kultuskividelt, testust aasta jaotamisest kuueteistkmneks vrdseks osaks on otsitud praeguste teadaolevate kalendrithtpevade tagant.

Maavalla kalendergi pakub oma rekonstrueeringu. Rahvaluulearhiivi primusteated dokumenteerivad niteks taliharja miste see on klimaatiline ekstreemumpunkt, mis seostub tnisepeva (17. jaanuar) ja knlapevaga (2. veebruar). Ka urbepeva nimetus on tepoolest olemas see on kirikukalendri palmipuudepha idaeestiline vaste. 8. septembri, Neitsi Maarja snnipha ehk ussimaarjapeva kohta kehtib ussiurguminemisepev samuti.

Paastumaarjapevale on Maavalla kalendris maarjapuna-kombest lhtuvalt pandud nimeks marjapunapev, rukkiklvi orientiiridest: lauritsa-, rukkimaarja- ning prtlipevast on saanud vastavalt esimene, suur ja viimane rukkiemapev, kadripevast hanipev. Omaloomingulist tegelust ruunikalendri interpreteerimisel tulekski nende huvitavate pisitrkiste saatesnas tunnistada, on ju ristiusueelne omakultuur iseendast fiktsioon.


Soovitate igapevaelus uskumusi valida. Kui vaadata meie tohutu mahukat rahvakalendrit sageli piirkondlikult vastukivate uskumustega, siis vtab see esmapilgul silme eest kirjuks. Vib-olla saaks ndisaegsele, oma juurtest kaugenenud eestlasele vlja tuua eriti olulised tavad ja thtpevad, mida peaks alati jrgima, ning sellised, mis on nii-elda head ajaviiteks?


Olen sellega tiesti pri, et rahvakalendri andmepank on tohutu mahukas ja ka sisurikas. Uskumused pole mitte ksi piirkondlikud, vaid mnikord isegi hes ja samas piirkonnas erinevad ning sisu poolest hoopiski vastukivad. Sellel nhtusel on mitmeid phjusi. Kigepealt liigub mte unustamisfaktorile. Vahel on asi selles, et phiuskumust annab erinevalt interpreteerida. Niteks, kui on teada, et maod ussimaarjapeval mttasse poevad, lhtub sellest teadmisest kaks kitumisjuhist. he jrgi vib nd julgesti marjule minna, teise jrgi on sel peval metsaminek kvasti keelatud, sest maod on liikvel ja vivad hammustada. Mnekmne aasta eest oli jhvikaleminekuks stestatud kindel kuupev. Et marju liiga vara ra ei korjataks, pidid metsavalvettajad marjamaid valvama. Ndisaja inimesed viksid ussimaarjapeva meelde jtta kui lihtsalt signaali, et jhvikakorjamise aeg on ktte judnud.

Olgu vi ajaviiteks, viks vlja pakkuda traditsioonilisi fenoloogiaga seotud uskumusi, ja miks mitte jlgida nende paikapidavust eri aastatel. Niteks, et paastumaarjapeval tuleb haug jesuhu (suurveeaeg), prtlipeval lhevad psukesed meilt ra, mihklipeva sel kasvab kapsas villase lnga katki. Viks teada, mida thendab kujundlik tlus krred hakkavad lund vihkama, vares paneb esimese pesapalgi, raudnael lheb rohtu, tont lheb psasse. Kik need on thtpevaga paika pandud, kuid thtpev on siin pigem markeri kui tpse daatumi funktsioonis.

Oma juurtest kaugenenud kaasmaalasele saaks testi vlja pakkuda traditsiooniomast thtpevathistustki, kuid otsese jrgimissoovituseta. Metoodilist juhendamist, nagu toimub kindla htse programmi jrgi koolipetuses, olen pdnud oma kutsets just vltida, pidades sobivamaks anda arhiiviainese phjal vimalikult nansirikas tervikpilt.

Entsklopeediaartiklite koostamisega oligi ses suhtes raskusi, tuli paratamatult mingi napp valik teha. Tegelikult on ainetutvustus kllaltki subjektiivne ka teadusliku ksitluse puhul. Sellega on nagu looduskirjanduseski tahes-tahtmata teeb autor varjatud reklaami, esile tstes looduse hled vi vrvid, harmoonia, vahelduvuse jne.


Rahvaluulearhiivis on talletatud mnes mttes lplik hulk rahvaprimust: ndisajal kogutu pole enam nii autentne, selles on palju sekundaarset, koolist vi meedia vahendusel omandatud. Kui hsti on kogutud vana rahvaprimus lbi uuritud, kas siit viks avastada ka midagi tiesti uut?


Folkloristika kui teaduse kujunemise kohta selle algaegadel on paralleele toodud Karl Linn liigisstemaatika-petusega. Folkloori evolutsioonis on sarnast protsessiga meid mbritsevas looduses. Osa liike pseb vohama, teised taanduvad, ette tuleb mutatsioone, kohale ilmub tulnukliike. Tnapeva folkloorile on tunnuslik plahvatuslikult kiire areng, seejrel kiire vaibumine.

Rahvaluulekogumi lplikkusest ei saa rkida isegi meie unikaalse regivrsilise rahvalaulu puhul: Kihnus ja Setumaal vib neid tnini kuulda, kuigi ka siin tabab folklorist muutust. Populaarseks on saanud turismimarsruutide nnekivihunnikud, kuhu kivi lisades vib igaks loota oma soovi tideminekut. Uususundist vib tuua uskumuse, et puutve vastu toetudes vi ksi kivile asetades saab sealt energiat ammutada.

Otepl rahvaluulekogumismatkal ksitlesin linnaelanikke Me tnava energiasamba kohta. Neid, kes teadsid end olevat sealt energiat saanud, oli enam naisterahvaste seas, mehed suhtusid asjasse huumoriga ning seletasid energiasamba rajamise lugu. Mrkasin, et murupind oli mullale tallatud elava puu, mitte samba juures.

Ksimusele rahvaprimuse uuritusest esitaksin vastuksimuse: kas pole osa botaanikute, mkoloogide, entomoloogide jt. phitegevuseks ammu eksisteerinud ksusi mingite tunnuste alusel klassifitseerida ja mber klassifitseerida. Folkloristikas ji see suund ebaaktuaalseks mni aeg tagasi, filoloogilise kallakuga distsipliinist sai etnoloogilise kallakuga distsipliin: thelepanu keskmes pole mitte rahvaluuletekst, vaid selle kontekst, primuse seotus traditsioonikandjaga.

htkki on 20. sajandi lpukmme toonud paremini nhtavale folkloori kui uurimisallika niteks inimgeograafias, maastikuarheoloogias, paleobotaanikas, koloogilise tasakaalu mudelite otsingutes, turismiteeninduses. Kui hsti see vana, arhiivipeidikutesse konserveeritud rahvaprimus ka uuritud poleks, vib siit avastada tiesti uutki, mis ilmsiks tuleb seoses uute uurimisaspektidega. Selle kohta tavatsetakse elda: arhiivid on tis leidmist.



Rahvaluuleteadlast Mall Hiiemed ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012