Eesti Looduse fotovõistlus
2005/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2005/10
Haab pakub elupaiku vähemalt kahele tuhandele liigile

Seda artiklit kokku pannes oleme nagu kuus pimedat, kes avastavad elevanti, kompides igaüks eri osa ja kirjeldades kogetut. Vaevalt saab “elevant” nõnda lõplikult selgeks, kuid usutavasti täitub siiski peamine eesmärk: näidata, et haab on üks ütlemata huvitav ja väärika kaaskonnaga puu.

Inimest saab levinud ütluse kohaselt kirjeldada sõprade järgi, kuigi midagi näitavad ka ussid ta kõhus, täid peas, kirbud voodis ning tolmulestad selle all. Puude iseloomustustes on enamasti vastupidi: kõige enam trükiruumi leiavad nende “hirmsaimad vaenlased” – liigid, kes ohustavad inimese võimalusi puu ise ära tarvitada –, kuigi nood on vaid murdosa puudega seotud elurikkusest. Justnagu saaksime teatud puuliikidest vabanedes lahti vaid vaenlastest ega kaotaks midagi muud.

Metsapuude, sealhulgas haavaga seotud liigirikkus on nii suur ja raskesti piiritletav, et selle kohta ei leidu ühtki ammendavat ülevaadet. Et üles leida kõik ühe puuliigi asukad, peavad paljude liigirühmade tundjad töötama eri paigus, oludes ja aastatel. Tuleb eristada liigid, kes satuvad puule juhuslikult, teistest, kes on haruldased, ent mujal ei elagi. Näiteks on Eestis üks kord leitud haavalt nii kuusekõbjuki (Trichaptum abietinum) kui ka valkja võrkpooriku (Ceriporia alachuana) viljakehi [12]: neist esimene on tavaline surnud okaspuude lagundaja, teine aga Euroopas üliharuldane torikseen, kes ilmselt asustab siin just haavapuitu vanades metsades [20]. Nii et põhjalikult tuleb tunda ka teiste puuliikide elustikku.

Silitame koort. Täies elujõus haava juures köidavad esmalt tähelepanu koorele ja korbale kinnitunud samblad ja samblikud. Mitmed süvisambliku (Arthopyrenia) ning koos samblikega käsitletavate mikroseente Leptorhaphis ja Microthelia liigid moodustavad esmaskooslusi juba mõneaastaste puude siledal koorel; puu jämenedes ja korba tekkel muutub see kooslus üha rikkalikumaks. Poole sajandiga kujunevad elutingimused paljudele haruldastele ja ohustatud liikidele, näiteks sulgjale õhikule (Neckera pennata), harilikule kopsusamblikule (Lobaria pulmonaria), mitmetele tard- (Leptogium), neer- (Nephroma) ja limasamblikele (Collema). Enamik neist liikidest asustab haavahiidude jalamiosa, mille rõmeline korp loob seal niiske ja varjulise kasvulava ning “püüab” õhust hästi pisikesi eoseid.

Tüve piires eristuvad selgesti sammalde ja samblike kasvupiirkonnad: alaosa palistav samblavaip asendub rinna kõrgusel koorik- ja lehtsamblikega (nt. harilik jahusamblik Phlyctis argena, harilik hallsamblik Hypogymnia physodes), mille vahel leidub ka põõsasja tallusega samblikke (harilik rihmsamblik Ramalina farinacea) ning valgust ja kuivust paremini taluvaid polstri- või padjanditaolisi samblaid (harilik korbik Pylaisia polyantha, korbasõõrik Radula complanata, tüvetutik Orthotrichum speciosum). Seal, vaateulatuses, ongi epifüüte enamasti kokku loetud, sest tüve ülaosa ja võra “samblikumaal” looduseuurijad eriti turnida ei taha. Äsja murdunud haavavõrade vaatlemine näitab, et ülakorruse fassaad sarnaneb välisilmelt noorte haabade omaga: pisisamblikest moodustunud mustade, pruunide ja oranžide laigukeste vahelt eenduvad üksikud noored rihm-, korp- ja hallsamblikud.

Haaba asustavate samblikuliikide kogum on võrreldes teiste (leht)puudega väga omanäoline ning rikkalik [6, 10]. Praeguseks on meie metsades ja raiesmikel kasvavatelt haabadelt leitud 195 samblikuliiki, neist 30 kasvab ainult või peamiselt haaval. Haaval kasvavate sammalde kohta on täpset numbrit raske anda, sest andmed eri puuliikide kohta on väga lünklikud, pealegi ähmastuvad puude jalamil puu- ja maapinnasammalde mõisted. Samblatundjate arvates määravad sammalde eluvõimalusi peamiselt puude vanus, niiskus, valgus jt. olud, ainult haavale iseloomulikke liike leidub vähe. Kokku võiks haabadel kasvada ehk sadakond samblaliiki. Näiteks Tartu- ja Viljandimaa 140 metsa- ja raiesmikuhaaval täheldati 58 liiki, millest suurem osa (51 liiki) olid pealistaimed (epifüüdid), ülejäänud aga juhukülalised maapinnalt või kõdupuidult (Kai Vellaku ja Piret Lõhmuse andmed).

Peale sammalde ja samblike leidub tüvel mõnikord õhukese kirmena vetikaid ja tsüanobaktereid (sinikuid). Näiteks rohevetikas Trentepohlia annab haavatüvele oranžikaspunase värvuse, sinik perekonnast Nostoc võib aga tekitada õhukese limaja kirme. Viimase kahe rühma liigilisest koosseisust haabadel teatakse Eestis veel vähe.


Puurime puitu. Puupuruga ääristatud augukesed haava koores, paksendid okstel ja juurekaeltel viitavad tegevusele ka haava sees. Kõige vilkamad sagijad on putukad. Kokku asustab elusate haabade sisemust Eestis üle 50 liigi mardikaid, 6 liiki liblikaid (neist 2 haavale ainuomased; [22]) ja 3 liiki puiduvaablasi [5], kellel omakorda on mitmeid parasiite ja parasitoide.

Nii nagu epifüüdid on ära jaotanud puu pinna, jagavad eri liiki putukad “mõjupiirkondadeks” ka selle sisemuse. Näiteks haavakoort asustavad kolm liiki haavaüraskeid (Trypophloeus) ja haavaüraja (Xyleborus cryptographus). Tüves end nuumavaist liblikaröövikuist on suurimad teisigi lehtpuid asustav pajumailane (Cossus cossus) ja haruldane, üksnes Ida- ja Vahe-Eesti haabadelt leitud haavamailane (Lamellocossus terebra).

Vanade haabade tüve allosas läbib oma kahe- kuni nelja-aastase arengutsükli suure haavaklaastiiva (Sesia apiformis) röövik, kes enne nukkumist kaevandab nukukambri päris koore lähedale: seda jääb katma vaid õhuke lible, mida kooruval liblikal on lihtne eest ära lükata. Käsivarrejämeduste noorte haabade juurekaeltes kaevandavad aga suure haavasiku (Saperda carcharias) vastsed, kes tiheasustuse korral võivad pärssida noore haavapuistu arengut. Tema lähisugulase väike-haavasiku (S. populnea) vastne uuristab käike ümarates pahkades haavaokstel ja peentel tüvedel. Pahku tekitab ka vari-klaastiib (Paranthrene tabaniformis), kuid nood pahad on ovaalsed või pirnja kujuga.

Keskealine, pealtnäha tugev haab on tormidest ja loomadest juba mõnevõrra räsitud. Muutust näitavad seened: kuivanud okstele ilmuvad liibuvad nahkised, okste paljandunud puidul hakkavad kasvama esimesed puidusamblikud. Väga kitsalt on kohastunud kaks jalgsamblikulaadset liiki perekonnast Phaeocalicium: nende hõredalt paiknevaid musti nööpnõelakujulisi viljakehi võib leida ainult peenikestelt äsja kuivanud ja varisenud haavaokstelt. Kuigi seni on kumbagi liiki leitud Eestis vaid ühel korral, on nad tõenäoliselt palju sagedasemad, sest oksarisu keegi naljalt ei uuri ja liike saab eristada vaid mikroskoobi abil.

Haava tõelisest “keskea kriisist” ja elu muutusest annavad tunnistust oksaasemeist või tüvevigastustest puu sisemusse tungivad seeneniidistikud. Haabade eluspuidus parasiteerib viis, peamiselt ja ainuomaselt aga kaks liiki suurseeni: lausaliselt levinud haavataelik (Phellinus tremulae) ning hajusa levikuga haava-tuletaelik (Ph. populicola). Nende surnud viljakehadest toituvad omakorda mõned putuka- ja seeneliigid, neist silmatorkavaim kaitsealune torikseen haavanääts (Junghuhnia pseudozilingiana). Veelgi olulisem on aga parasiitseente kaudne mõju: puidutootja murelapsed loovad elupaiku äärmiselt suurele osale kogu haavaga seotud elurikkusest.


Poeme puuõõnde. Enamasti tekitab just haavataelik oksaasemesse või vigastatud tüvele avaneva tühimiku (pehkõõnsuse) või lagundab puidu nii pehmeks, et sellesse saab pesakoopa raiuda rähn. Taeliku tavalisuse, pehme puidu ja kiire kasvu tõttu ongi haab (olenemata liigilisest kuuluvusest) nii Põhja-Ameerika kui ka Euraasia parasvöötme üks õõnerohkemaid puid. Vanas haavikus võib olla õõnsusi mitukümmend korda rohkem (üle 20 õõnsa puu hektaril) kui teistes Eesti metsades. Paradoksaalselt on haavataelikule andnud võtmepositsiooni metsamehed: majandusmetsades ei leidu kuigi palju teisi õõnerohkeid puuliike (tamm, pärn, vaher), pealegi tekivad õõnsused neisse märksa vanemas eas kui haavasse. Siiski peab ka haab olema piisavalt suur (rinnasläbimõõt vähemalt 30 cm), et seal võiksid kujuneda eri liikidele kõlblikud õõned.

Puuõõnsustes on Eestis rohkem kui 70 loomaliigi pesa-, puhke- või varjumiskoht [14]. Enamik meie kaheksast rähniliigist eelistab õõnte raiumisel just haava oksaasemetes või torikseente viljakehade all paiknevaid seennakkuse koldeid. Nendel 25 liigil õõnelindudel, kes ise õõnsusi ei raja, ei paista Eestis olevat selgeid puuliigi-eelistusi [15], kuid haavaõõnsuste rohkuse tõttu on seal palju ka linnupesi.

Suurtes haavaõõnsustes pesitsevad meelsasti sõtkas (Bucephala clangula) ja händkakk (Strix uralensis), väikestes must-kärbsenäpp (Ficedula hypoleuca) ja puukoristaja (Sitta europaea). Õõnsusi kasutab meil ka vähemalt 20 imetajaliiki, neist umbes pooled on nahkhiired. Haavaõõned on hädavajalikud lendoravale (Pteromys volans), kes teistes puuliikides olevaid õõnsusi ei kasuta ning ühtlasi toitub haava lehtedest ja võrsetest [19]. Haabade õõntes elab ka 10–15 liiki ühiselulisi kiletiivalisi (mesilasi ja herilasi), puidukärsaklased perekondadest Cossonus ja Phloeophagus [2], õõntesse kogunenud vees arenevad mõnede sääseliikide vastsed ning aeg-ajalt varjuvad sinna veel mitut liiki putukad.


Turnime tormimurrus. Õõnsused on üks, ehkki mitte ainus ega lõplik märk haavapuu lähenevast surmast. Puu võib kuivada tasapisi, tormihoog võib selle katki kaksata õõnsuse kohalt, sanitaarraiet tegev metsamees langetada jalamilt. Tõsi, maa alt uurides võib puu surm osutuda näiliseks: sellest annab tunnistust näiteks haava juurevõsudest uuenenud raiesmik. Maapealses tähenduses – seda näitavad surnud tüved – hukkub enamik Eesti haabasid ammu enne, kui neisse jõuavad tekkida õõnsused: noore ja keskealise haaviku hõrenemise ajal või pisut hiljem lageraie tõttu.

Surmajärgne elu on inimestele ikka huvi pakkunud ja puude elujätk on eriti ilmne. Elu kvaliteedi üle võib vaielda, kuid siinses kontekstis on surnud haava elu trükivärvist küllastunud paberina äärmiselt vaene, laastukatuse või saunapalgina mõnevõrra huvitavam, metsas kõrguva tüügaspuu või lamava hiigeltüvena aga õige kirev. Järvselja ürgmetsakvartalis ei ole juba paarkümmend aastat kuulda põlishaaviku sahinat, kuid selle elu jätkub täie hooga tüügastes-rontides. Surnud tüvede rohkus ja pidev juurdeteke loovad võimaluse niisugustele liikidele, kes üksikut notti “kõrbes” – näiteks vaesunud majandusmetsas – ei suuda avastada või selleni jõuda.

Juba esimesel surmajärgsel aastal leiavad tee tüvesse seened ja putukad. Haava surnud puidult, okstelt või teistelt puiduseentelt on Eestis leitud umbes 250 kandseeneliigi viljakehi. Kõigist puiduseoselistest torikseente, nahkiste ja teiste mittelehikseente liikidest on haavalt leitud 37–39% (vastavalt 68 ja 123 liiki), seejuures 7 liiki torikseeni ja 14 liiki nahkiseid ainult sealt. Nende osatähtsuste järgi võiks meil surnud haabadel kasvada kokku 500–600 liiki seeni (sh. kuni 200 liiki kottseeni), millest kümnendik on haavale ainuomased. Haruldustest kasvab ainult lamahaabade niiskel alapinnal põlismetsades suurepooriline korgik (Antrodia mellita) [12], kelle kollakasvalge liibuv viljakeha on meeldiva lõhna ja mee maitsega ning suurte (läbimõõt umbes millimeeter) nurgeliste pooridega.

Seente, putukate ja rähnide ühistoimel hakkab mõne aastaga kooruma maha tüügas- või lamahaava korp. Nõnda tekib kasvulava puidule kinnituvatele (epiksüülsetele) liikidele, kes vajavad kõdupuitu ka toiduks või sealseid eripäraseid niiskusolusid. Kokku on haava puidul registreeritud vähemalt 45 sambliku- ja samblaliiki, seejuures kooreta tüügastel 24 liiki samblikke ja 9 liiki samblaid, tugevasti kõdunenud lamahaabadel 8 liiki samblikke ja 10 liiki samblaid. Valgemädanikust pehmekiuliseks muutunud haavatüügas on eriti õdus jalgealune nööpnõelataolistele, ühe-kahe millimeetri pikkustele jalgsamblikulaadsetele, näiteks varjusamblikele (Chaenotheca) ja märksa haruldasematele saprotroofidele perekonnast Chaenothecopsis, kes ei suuda lamapuudel sammaldega konkureerida. Langenud haava tüve vallutavad tavalised maapinnasamblad, kuid just jämedatelt tüvedelt leiavad elu- ja paljunemispaiga ka kõdupuidule eriomased liigid, näiteks kaardus võsudega kohev ebaulmik (Herzogiella seligeri) ja maksasammal erilehine kammtupik (Lophocolea heterophylla). Jämedad lamapuud on peenikestest liigirikkamad, sest neis jagub rohkem niiskust ja eri kõduastmes kasvupinda pikema aja jooksul.


Urgitseme kõdupuidus. Puiduseentest annavad aimu viljakehad (mõistagi võib puus peituda teisigi seeni), ent putukateni jõudmiseks tuleb puunottidega rohkem vaeva näha: need laiali lammutada, läheduses putukaid püüda või – mis kõige kindlam – eraldada need pikemaks ajaks niimoodi, et saada kätte seal vastsest valmikuteks arenenud ja lahkuvad loomad. Isegi sel juhul pole veel selge, mispärast nad puu sees elasid: kas toitusid niinest, puidust, seeneniidistikest või teistest kõdupuiduloomadest.

Surnud puudes elab putukatest kõige rohkem mardikalisi. Vähemalt mõnes arengustaadiumis puitu vajavast ligi 900 Eesti mardikaliigist umbes 230 elavad surnud haabades: puuliikide võrdluses annab see tubli kolmanda koha tamme ja kase järel. Hinnanguliselt on umbes 40% neist liikidest seotud puiduseentega. Kui enamik haavapuidumardikatest võib elupaigaks valida ka mõne teise puuliigi, siis kümmekonnale on surnud haavapuu ainuvõimalik eluase.

Surevaid ja lamahaabu asustab täpik-haavasikk (Saperda perforata), keda on Eestis soovitatud kasutada nn. katusliigina surnud haabade elustikule. Väike punalamesklane (Cucujus cinnaberinus) on valitud haaviku kui vääriselupaiga tunnusliigiks ja kuulub EL loodusdirektiivi II lisasse. See erkpunane lapik mardikas vajab vana ürgilmelist segametsa, kus ta vastsed toituvad surnud haabade koore all lagunevast niinest ja teistest putukatest. Lapikusega paistab silma veel teinegi surevate või hiljuti surnud haabade koore all elav mardikas – tumehall metalliläikeline Hololepta plana.

Seentega seotud sääskede, teiste puiduseoseliste kahetiivaliste (nt. sääriksääsed perekonnast Ctenophora), putukakäikudes elavate ja parasitoidsete kiletiivaliste liigirikkuse kohta on Eestis andmed paraku äärmiselt puudulikud. Et Soomes arvatakse nendes liigirühmades olevat puiduseoselisi liike kokku rohkem kui mardikalisi [18], siis on tõenäoline, et surnud haabades elutseb Eestis kokku üle 500 putukaliigi, neist ainuomaseid tõenäoliselt mõnikümmend.


Jalutame haavikus. Üksikpuu tasand peegeldab puuliigiga seotud elurikkust ainult osaliselt. Näiteks must-toonekurg (Ciconia nigra) vajab ümber oma pesapuu – see on Eestis kõige sagedamini just haab – mõistagi ka teisi puid. Kuid kas nende liigil on tähtsust? Teame väga vähe sellest, mille poolest erineb puhtpuistuna kasvavate haabade elustik kaasiku- või kuusikuhaabade omast, ehkki ootame esimestelt rohkem nõudlikke nõrga levimisvõimega liike. Enamgi – puistu pole pelgalt pinutäis elus ja surnud puid: selle mõiste juurde kuulub ka lehtede ja puidu kõdunemisel tekkiv huumuskiht, valgus- ja niiskusolud lehestiku all, häiringutes kujunev häilude, põlispuude ja järelkasvu mosaiik ning paljude liikide vahelised suhted.

Eesti haavikute elustikust teame hästi vaid kilde. Nii on puistutes, kus vähemalt pooled esimese rinde puud on haavad, täheldatud pesitsemas 65 linnuliiki, sealhulgas 22 liiki õõnelinde. Keskmiselt pesitseb keskealistes või vanades haavikutes umbes kümme (6–14) paari linde hektari kohta, see on võrdlemisi suur asustustihedus. Silma torkab õõnelindude osakaal: viiendik kõigist linnupaaridest (vt. joonist).

Lindude isendi- ja liigirohkus reedab külluslikku toidulauda. Haavikud kasvavadki Eestis just viljakal mullal, kus soodsate valgusolude korral areneb rikkalik taimestik, millega omakorda on seotud taimtoidulised loomad. Esialgsed andmed näitavad siiski seda, et haavikute rohttaimestik ei ole Eesti metsade keskmisest kuigivõrd liigirikkam ning päris ainuomaseid liike seal pole. Mulla omadustest sõltuvalt võivad valitseda eri liigid, sageli näiteks naat (Aegopodium podagraria), püsik-seljarohi (Mercurialis perennis), jänesekapsas (Oxalis acetosella) või metskastik (Calamagrostis arundinacea), rohurinde ohtrus oleneb paljus puu- ja põõsarinde tihedusest. Tõenäoliselt kasvab Eesti haavikutes üle 200 liigi soontaimi.

Mullale, veele ja alustaimestikule vastab ka haavikute seenestik, milles peale haavapuiduga seotud liikide leidub teisi kõdutoidulisi, mükoriisseid ja parasiitseeni. Haavikuseente üldarvu on raske hinnata, kuid näiteks Järvselja ürgmetsakvartali kunagises haavaenamusega puistus leitud 181 seeneliigist oli puiduseeni vaid 103 liiki [13]. Järelikult peaks Eesti haavikutes elama vähemalt mõnisada liiki puiduga mitteseotud seeni, eriomaseid on nende seas küll üsna vähe [7].


Astume raiesmikule. Inimese sekkumiseta tärkaks enamik Eesti haabu ürgmaastikul harva, kuid ulatuslikult möllavate tulekahjude järel. Parasniiskel põlenud maal on haavavõsast sirguv mets üks tõenäolisemaid arenguvõimalusi. Keskmiselt 70 aasta pärast hakkavad haavad järk-järgult surema ning tekib niipalju vaba ruumi, et teised puuliigid võtavad juhtohjad üle. Kõige pikaealisemad haavad elavad puistus veel vähemalt sajandi, kuid uut “haavavalitsust” temale sobiva häiringuta ei tule. Seega on haaviku arengus “päikesefaas”, mil aastakümneid kujunevad ja püsivad elusate, tüügas- ja lamahaabadega häilud. Niisuguste tingimustega on kohastunud ka eripärane elustik: arenguks soojust vajavad putukad, lopsakate epifüütide kuivamisel juhust kasutavad samblikud, häilude taimestik ning nendega seotud teised liigid.

Tänapäeval raiutakse haavikud lagedaks ammu enne häilude teket ja vanadele haabadele on inimene jätnud õige vähe ruumi. Viimasel ajal on siiski mõistetud, et nende elustikku saab majandusmetsades toetada väga lihtsalt: jättes raiesmikule elusaid säilik- ning surnud tüügas- ja lamapuid [11]. Nii leiavad elupaiga “päikesefaasi” asukad, paopaiga mitmed raiutud metsas elanud liigid ning tulevases metsas eluaseme põlispuude manulised. Säilikhaabade õõnsustes võivad ohustatud puidukärsaklase Cossonus cylindricus pisipopulatsioonid pidada vastu õõnsuste tekkeni uue põlvkonna puudesse [11]. Musträhn (Dryocopus martius) aga koguni eelistab raiuda pesaõõnsusi säilikpuusse, kus ta on paremini kaitstud lagendikke pelgava metsnugise eest [16].

Eestis on säilikpuude jätmise tava alles kujunemas, kuid just haava säilikpuud on meil õnneks üsna jämedad – keskmiselt 44 cm läbimõõduga [17]. Nendelt on leitud mitmeid loodusmetsade sambla- ja samblikuliike, näiteks sulgjat õhikut, harilikku kariksammalt (Frullania dilatata), haava-tardsamblikku (Leptogium saturninum) ja suurt nööpsamblikku (Megalaria grossa) [10]. Tõsi, enamik samblaist on seal tugevasti kahjustatud, tõelised “päästepaadid” on lagedal seisvad säilikpuud ilmselt vaid teatud samblikele, kellel on ehituslik ja keemiline kaitse kuivamise ja ultraviolettkiirguse vastu [4, 10]. Rühmiti jäetud puudel võiksid püsida mõnedki tundlikumad liigid, nende jalameil varjulembene alustaimestik ja sellega seotud loomad, kuid Eestis pole säilikpuurühmi seni jäetud ega uuritud [17].


Kui haaba väga haavata, siis võime saada haavata! “Pimedate voor” on läbi. Oleme kompinud eri elustikurühmade sidemeid haavaga, lappides teadmatust oletuste ja arvutustega. Kokkutraageldatud pildil seostub haava ja haavikutega Eestis vähemalt 2000 liiki, kusjuures tähelepanelik lugeja märkab suuri auke. Näiteks, käsitlemata on jäänud kõik need, kes söövad haava lehti ja ronivad mööda oksi, elavad haava juurtel või lehekõdus, ning eriti need, keda palja silmaga on raske näha või vähemalt määrata. Siiski on ilmne, et haava käekäik puudutab äärmiselt paljusid organisme, kusjuures tihti elu ja surma küsimusena: 5–15% haavalt leitud sambliku-, seene- ja puidumardikaliikidest elab Eestis ainult seal või vaid erandlikult mujal.

Puuliigi väärtus elurikkuse hoidjana sõltub ka samal alal kasvavatest teist liiki puudest. Eesti metsades on jäänud haruldaseks vanad pärnad, saared, vahtrad ja tammed ning paljudel nendega seotud liikidel on raske leida kasvupinda [9]. Just haava epifüüdikooslused sarnanevad laialehiste puude omadega kõige enam [10], järelikult aitab haab pisut korvata ka laialehiste puude vähesust. Näiteks sulgjat õhikut leitakse sageli just haabadelt ja teda peetakse Põhjamaades haavale iseloomulikuks liigiks [1], ent võimaluse korral eelistab ta meil kasvada hoopis pärnal (Nele Ingerpuu ja Kai Vellaku andmed). Lähitulevikus vajakski selgitamist, millistele liikidele haava ja laialehiste lehtpuude korba struktuuri ja happesuse sarnasusest piisab ja millistele mitte.

Igatahes on põhjendatud vanade haavikute arvamine metsa vääriselupaikadeks [1] ning mõistetav, miks lehtpuuvaestes Põhjamaades peetakse haaba lausa metsalooduse võtmekomponendiks [3]. Tõsi küll – Eestis, kus haaba on metsades peaaegu kümme korda rohkem kui pool sajandit tagasi ning suur osa haavikutest vähemalt keskealised, näib kohatu muretseda selle puu saatuse pärast. Siiski maksab mõelda, miks meie umbes 130 000 haavikuhektarist sobib vääriselupaigaks alla ühe protsendi [1] ning millises suunas muutub haavikute pindala, vanus ja hooldus pärast Kunda puitmössitehase käikulaskmist. Kindlasti tuleks arvestada põhjanaabrite teadmisi säilikpuude jätmise kohta: suured säilikhaavad võivad osutuda isegi kõige tõhusamaks investeeringuks tulundusmetsade liigirikkuse hoidmisel [8, 21].

Kõige lihtsam soovitus kõlab aga nii: leidke aega ning astuge haavikust läbi!



ASKO LÕHMUS, ANN KRAUT, PIRET LÕHMUS, JAANUS REMM, RAUL ROSENVALD, MIHKEL SOON
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet