Harju- ja Raplamaa piirile jääb Kose, Kiili, Saku ja Kohila valla küladest ümbritsetud loodusmaastik: metsad, sood ning kunagised talude karja- ja heinamaad. Sinna planeeritakse nüüd paekarjääre: kavandatava Nabala lubjakivimaardla piirkonnas käivad geoloogilised uuringud umbes 400 hektaril. Puuraugud küünivad 30 meetri sügavusele. Tehakse ligi 100 puurauku ja proovipumpamisi.

Ent lubjakivi prognoosvaru peale jääb Tammiku looduskaitseala (390 ha), mis loodi 1991. aastal ja mille uus kaitse-eeskiri kinnitati alles mõni kuu tagasi (juulis 2005).

Kaitseala piiresse jääb kuus isegi kuivadel suvekuudel üsna veerohket allikat, mis toituvad Tuhala karstialal neeldunud veest – seega maapinnalähedasest põhjaveest. Siinsest Terviseallikast olevat rahvapärimuse järgi saadud abi silmahaiguste vastu. Neljast Nõmme allikast moodustuv oja voolab läbi Übina allikasoo Sepa talu juures Tuhala jõkke. Suurima alalise allika lehtri läbimõõt küünib viie meetrini, vooluhulk 20 l/s.

Tammiku looduskaitseala ilusamaid allikasoid jääb Saku valla Tagadi külla, kus kahe Möllu allika vesi voolab Angerja ojja. Need allikad asuvad Harju- ja Raplamaa piiril, kunagise Kose, Hageri ja Jüri kihelkonna piiride ristumiskohal.

Looduskaitsealal kasvab 16 liiki käpalisi, seejuures Paistaru niidul Mandri-Eesti suurim lõhnava käoraamatu kogum, ja veel teisigi haruldasi taimi. Üsna heas seisundis allikasood mõjuvad soodsalt ka muu elustiku liigirohkusele. Piirkonnas asub musta toonekure pesitsusala.

On üldteada, et paekarjääride naabruses jäävad põllumaad kuivaks. Mis saab Tammiku looduskaitseala haruldastest taimedest ja allikatest? Kuidas on võimalik, et paekarjääre planeeritakse otse looduskaitseala kõrvale? Uurimistööd käivad praegu kaitseala piirimail.

Arvatavast Nabala lubjakivimaardlast (prognoosalast) ühe kilomeetri kaugusele jääb

Tuhala maastikukaitseala (188 ha). Sealsel karstialal neeldub Tuhala jõgi Ämmaauku ja voolab kolme haruna kokku kuue kilomeetri pikkuselt maa all. Neist harudest kaks avanevad Veetõusme allikates. Maa-aluse jõe kohal paiknevad aga ainulaadne Nõiakaev, Virulase karstikoobas (Eesti pikim: peakäigu pikkus 58 meetrit, koos läbitavate kõrvalkäikudega 90 meetrit), üle 30 langatuslehtri ja kaks karstiorgu. Puurauke tehakse praegu vaid kahe kilomeetri kaugusel sellest karstialast.

Paekarjääride mõju põhjaveetasemele võib ulatuda kümnete kilomeetrite taha. Nende avamisel on kõige suuremas ohus Nabala, Tuhala, Tammiku, Pahkla, Angerja Kurevere jt. külade talukaevud ning kuulus Nõiakaev, mille veepind ühtib Tuhala maa-aluse jõe veetasemega. Põhjavee alanedes jääb puudu osa vooluhulgast, mis Nõiakaevu “keema” paneb. Kaev on maapinnast mõõdetuna vaid 2,4 meetrit sügav. Talude kaevudest tarbitakse maapinnalähedast põhjavett.

Karstialast lõunasse jääv Mahtra sookaitseala hoiab Tuhala karstiväljade (seega siis ka Nõiakaevu ja teiste talukaevude) veevaru. Kui aga rajada otse karstivälja külje alla kuni kümme meetrit sügavad paekarjäärid, siis piltlikult öeldes: ühelt poolt saab Nõiakaev küll maa-aluse jõe kaudu vee, aga teiselt poolt tõmmatakse see alt ära.

Tuhala maastikukaitseala, Tammiku looduskaitseala ja planeeritav Rahaaugu (Pahkla) hoiuala on haaratud Natura 2000 võrgustiku eelvalikusse. Tulevasel Rahaaugu hoiualal (529 ha) kahel pool Angerja oja leidub veereþiimile väga tundlikke liigirikkaid madalsoid, siirde- ja õõtsiksoid, rabametsi ja eriti harulast lammimetsa. Seal elab saarmas ja on musta toonekure pesitsusala. Aga paekarjääri uuringuala jääb siit vaid poole kilomeetri kaugusele.

Tuhala karstiala ja Nõmme allikad on kantud Eesti ürglooduse raamatusse. Aasta ringi käib karstialal paarkümmend tuhat loodushuvilist ja turisti, Nõiakaevu “keemise” päevadel lisandub teist niisama palju.

Kaitseala piiresse jääb kuus isegi kuivadel suvekuudel üsna veerohket allikat, mis toituvad Tuhala karstialal neeldunud veest – seega maapinnalähedasest põhjaveest. Siinsest Terviseallikast olevat rahvapärimuse järgi saadud abi silmahaiguste vastu. Neljast Nõmme allikast moodustuv oja voolab läbi Übina allikasoo Sepa talu juures Tuhala jõkke. Suurima alalise allika lehtri läbimõõt küünib viie meetrini, vooluhulk 20 l/s.

Tammiku looduskaitseala ilusamaid allikasoid jääb Saku valla Tagadi külla, kus kahe Möllu allika vesi voolab Angerja ojja. Need allikad asuvad Harju- ja Raplamaa piiril, kunagise Kose, Hageri ja Jüri kihelkonna piiride ristumiskohal.

Looduskaitsealal kasvab 16 liiki käpalisi, seejuures Paistaru niidul Mandri-Eesti suurim lõhnava käoraamatu kogum, ja veel teisigi haruldasi taimi. Üsna heas seisundis allikasood mõjuvad soodsalt ka muu elustiku liigirohkusele. Piirkonnas asub musta toonekure pesitsusala.

On üldteada, et paekarjääride naabruses jäävad põllumaad kuivaks. Mis saab Tammiku looduskaitseala haruldastest taimedest ja allikatest? Kuidas on võimalik, et paekarjääre planeeritakse otse looduskaitseala kõrvale? Uurimistööd käivad praegu kaitseala piirimail.

Arvatavast Nabala lubjakivimaardlast (prognoosalast) ühe kilomeetri kaugusele jääb

Tuhala maastikukaitseala (188 ha). Sealsel karstialal neeldub Tuhala jõgi Ämmaauku ja voolab kolme haruna kokku kuue kilomeetri pikkuselt maa all. Neist harudest kaks avanevad Veetõusme allikates. Maa-aluse jõe kohal paiknevad aga ainulaadne Nõiakaev, Virulase karstikoobas (Eesti pikim: peakäigu pikkus 58 meetrit, koos läbitavate kõrvalkäikudega 90 meetrit), üle 30 langatuslehtri ja kaks karstiorgu. Puurauke tehakse praegu vaid kahe kilomeetri kaugusel sellest karstialast.

Paekarjääride mõju põhjaveetasemele võib ulatuda kümnete kilomeetrite taha. Nende avamisel on kõige suuremas ohus Nabala, Tuhala, Tammiku, Pahkla, Angerja Kurevere jt. külade talukaevud ning kuulus Nõiakaev, mille veepind ühtib Tuhala maa-aluse jõe veetasemega. Põhjavee alanedes jääb puudu osa vooluhulgast, mis Nõiakaevu “keema” paneb. Kaev on maapinnast mõõdetuna vaid 2,4 meetrit sügav. Talude kaevudest tarbitakse maapinnalähedast põhjavett.

Karstialast lõunasse jääv Mahtra sookaitseala hoiab Tuhala karstiväljade (seega siis ka Nõiakaevu ja teiste talukaevude) veevaru. Kui aga rajada otse karstivälja külje alla kuni kümme meetrit sügavad paekarjäärid, siis piltlikult öeldes: ühelt poolt saab Nõiakaev küll maa-aluse jõe kaudu vee, aga teiselt poolt tõmmatakse see alt ära.

Tuhala maastikukaitseala, Tammiku looduskaitseala ja planeeritav Rahaaugu (Pahkla) hoiuala on haaratud Natura 2000 võrgustiku eelvalikusse. Tulevasel Rahaaugu hoiualal (529 ha) kahel pool Angerja oja leidub veereþiimile väga tundlikke liigirikkaid madalsoid, siirde- ja õõtsiksoid, rabametsi ja eriti harulast lammimetsa. Seal elab saarmas ja on musta toonekure pesitsusala. Aga paekarjääri uuringuala jääb siit vaid poole kilomeetri kaugusele.

Tuhala karstiala ja Nõmme allikad on kantud Eesti ürglooduse raamatusse. Aasta ringi käib karstialal paarkümmend tuhat loodushuvilist ja turisti, Nõiakaevu “keemise” päevadel lisandub teist niisama palju.
Kommenteerib hüdrogeoloog Hella Kink (Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituut)

Probleemi tuleb vaadelda laiemalt: uute paekarjääride avamine kätkeb endas ohtu loodusväärtustele ka mujal Harjumaal. Suurem osa Harjumaast paikneb lavamaal, mida Soome lahe rannikumadalikust eraldab Põhja-Eesti pankrannik ehk klint. Harjumaa lääneosas kerkib pank mererannalt, seal on ta mere murrutada. Panga veerul ja jalamil avaneb rohkesti allikaid. Pinnamood on lavamaal valdavalt tasandikuline, Keila ümbruses leidub aluspõhjalisi voorjaid kõrgendikke. Jõed (neid on 34) laskuvad lavamaalt jugade või joastikena. Pinnakatte paksus on enamasti 0,5–2 meetrit, loopealsetel ei ületa 10 sentimeetrit. Niisiis on põhjavesi paelõhedes looduslikult kaitsmata.

Harju lavamaal on rohkesti karstivorme: mitusada karstilehtrit ja -lohku. Rohkesti on ka karstunud loopealseid. Üle 20 oja ja jõe kaob kurisute kaudu maa alla. Suuremad neist on Tuhalas, Kuivajõel ja Kuimetsas. Karsti neeldunud vesi avaneb allikatena või tekitab allikasoid. Alal saadakse vett peamiselt loodusliku kaitseta Ordoviitsiumi põhjaveekihist.

Eesti ürglooduse raamatusse on Harjumaal kantud 12 karstiala, 12 allikat ja allikaala. Osa neist jääb Ants Talioja kirjeldatud Tuhala maastikukaitsealale ning Tammiku looduskaitsealale, need mõlemad on arvatud Natura 2000 eelvalikualade hulka. Põhjaveest toituvaid järvi on Harjumaal 10, soid 12. Ka paljudele hästi teada Saula Siniallikad toituvad survelisest põhjaveest, mis jõuab maapinnale lubjakivis olevate tektooniliste lõhede kaudu. Kiili valla lõunaosas Nabala ja Paekna vahel paljanduvad Nabala lademe karbonaatkivimid. Kurevere taga neeldub karsti Vääna jõe ülemjooksu vesi, mis avaneb Paekna külas allikatena, tekitades allikajärve.

Mis juhtub siis, kui avada sellises piirkonnas paekarjäär?

Sõrve (Rannamõisa) lubjakivimaardla evitamist takistavad mingil määral juba kinnisvaraarendajad, kes pole nõus plaaniga kaevandada paasi nende valduste alt ja lähinaabrusest. Sellest on kirjutanud Äripäev (nr. 155, 01.09.2005). Ent Äripäevas pole sõnagi loodusväärtustest, mida paekaevandus samuti ohustab: paekaldast ja selle jalamil avanevaist allikaist. Maardla kagupoolse osa eesvool on Harku järv, mille seisundit on niigi halvendanud Harku karjääri vesi. Jägala maardla evitamine võib ohustada jõge ja juga.

Nabala maardla evitamisel hävib karstiala Kureveres ja sellest toituv Paekna allikajärv. Ohustatud on Tammiku looduskaitseala allikad ja allikasood, Tuhala karstiala ning veel rohked karstialad ja allikad Raplamaal Juuru ja Kohila vallas.

Enne kui asuda rajama uusi karjääre, tuleks otsustada, milliseid loodusmälestisi tahame säilitada tulevastele põlvedele. Ning seejärel hinnata kaevanduse keskkonnamõju selgitamaks ohtu loodusväärtustele. Inventeerida tuleks kõik paekarjääri mõjupiirkonda jäävad kaevud. Nende veetaset on vaja jälgida maardla uurimise ajal ning valikuliselt ka pärast seda.

Kommenteerib botaanik Ülle Kukk (EPMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituut)

Tuhala, Tammiku, Pahkla, Tõdva ja Nabala küla vahele kavandatav ulatuslik lubjakivimaardla on Tammiku looduskaitsealale ohtlikult lähedal. Prognoosvarud asuvad juba Tammiku looduskaitseala ja mitme vääriselupaiga all. Peale haruldaste ja väärtuslike taimekoosluste on Tammiku looduskaitsealal ka paljude kaitsealuste taime- ja loomaliikide kasvu- ning elupaik.

Tammiku looduskaitsealalt on senini leitud 21 kaitsealust taimeliiki, nende seas 16 liiki käpalisi ehk orhideesid: vööthuul-, kahkjaspunane, Russowi ja täpiline sõrmkäpp, kärbesõis, kaunis kuldking, kahelehine käokeel, pruunikas pesajuur, suur käopõll, harilik ja lõhnav käoraamat, soo-, tumepunane ja laialehine neiuvaip, hall käpp, kõdu-koralljuur. Peale käpaliste veel Eesti soojumikas, koldjas selaginell, ungrukold, sile tondipea, püst-linalehik. Kaunis kuldking, püst-linalehik, sile tondipea ja Eesti soojumikas on kantud ühtlasi EL loodusdirektiiviga kaitstavate liikide nimistusse. Kaheksa taimeliiki kuulub meil teise kaitsekategooriasse, mis tähendab, et tuleb kaitsta biotoopi, kus nad kasvavad. Enamik nimetatud liikidest kasvab Tammiku kaitsealal elujõuliste, rikkalike kogumikena, siin asub lõhnava käoraamatu Eesti mandriosa suurim populatsioon. Looduskaitsealal on mitu haruldaste taimeliikide riiklikku seireala, kus kontrollitakse ja hinnatakse kaitstavate liikide seisundit.

Et tegemist on enamalt jaolt sootaimedega või soosaarte laialehise metsa asukatega, siis kätkevad igasugused veereþiimi muutused nii kasvualal kui ka selle naabruses ohtu või lausa hävingut. Karstipiirkonnas on aga kaevandamise korral veetaseme muutused vältimatud.

Seetõttu on botaanikute seisukoht: kaitseala veereþiimi ning sellest tulenevalt kaitsealuste taimeliikide elutingimusi mõjutavad ettevõtmised kaitsealal ja selle naabruses vajavad väga põhjalikke eeluuringuid, et selgitada võimalikud keskkonnamuutused ning nende mõju elustikule.

Toimetuselt. MTÜ Tuhala looduskeskus on tellinud Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudilt veeseire Nabala lubjakivi uuringu alal. Seire esialgsed tulemused peavad selguma 1. septembriks 2006. Alles siis võetakse kaalumise alla: kas üldse, ja kui, siis millises ulatuses tohib planeerida paekillustiku tootmist Nabala maardlas.