Eesti Looduse fotovõistlus
2005/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2005/10
Tiigilendlane

Tiigilendlane on 11 Eestis elavast nahkhiireliigist üks suuremaid: tema tiibade siruulatus küünib 30 sentimeetrini, nii et lendavat loomakest võiks võrrelda näiteks suurema vahtralehega. Tiigilendlasi võib suveöödel näha neile sobivate veekogude kohal lendamas.

Lähedalt vaadates on tiigilendlase keha tume pruunikashall, kõhualune heledam, piklikud kõrvad, nina ja lennus mustjaspruunid. Ta toitub peamiselt vee kohal lendavatest putukatest, näiteks sääskedest, surusääskedest, ööliblikatest jne. Koos tiigilendlasega käib veekogude kohal toitumas veelendlane, kuid tema on tiigilendlasest väiksem, tiirutab veele eriti lähedal ning võib saagijahil tihti lennelda ka veekogu kallaste kohal, mida tiigilendlane tavaliselt ei tee.

Elupaik ja sigimine. Suvepäevadel varjab tiigilendlane end majade seinapragudes, katuse ääre alustes õõnsustes ja seina laudvoodri all, vahel ka lindudele mõeldud pesakastides, harva puuõõnsustes. Mais koonduvad emased suurtesse poegimiskolooniatesse: 20–100, üksikjuhtudel ligi 300 looma. Selline suur seltskond teeb kummalisi kigisevaid ja kraapivaid hääli, mida inimesed mõnikord pelgavad. Niipea kui päike loojub, lendavad nad varjepaigast paari-kolme kaupa vups ja vups välja ning otsivad üles lähimad vaiksed putukarohked veekogud.

Enamasti sünnib emasel tiigilendlasel aastas ainult üks poeg, keda ta piimaga imetab. Poeg lennuvõimestub tavaliselt paari nädala jooksul. Enne seda teeb ema toitumislende koos keha külge klammerdunud järglasega. Tiigilendlased on üsna paiksed, suured kolooniad võivad samasse kohta tagasi tulla aastakümneid. Kui enamikul poegadest tiivad kandma hakkavad, laguneb koloonia selleks aastaks.

Talveks sobivad tiigilendlastele niisked, tõmbetuuleta koopad, suuremad keldrid või muud maa-alused õõnsused. Loomakesed võivad pugeda pragudesse või koonduda kobaratesse, et hoida sobivat temperatuuri.


Euroopas ohustatud. Euroopas on tiigilendlane levinud Hollandist ida pool kuni Uuraliteni, põhjas ulatub leviala Lõuna-Rootsi ja Lõuna-Soomeni. Kogu areaali ulatuses hinnatakse arvukust 100 000–200 000 loomale [1]. Nad jaotuvad levialal ebaühtlaselt, nii et saab eristada kolme põhiala: Hollandi–Taani ümbrus, Baltimaad koos Peterburi ümbrusega ning Lõuna-Uural.

Kuigi Eestis võib tiigilendlasi nendega asustatud paikades näha rohkesti lendamas, on ta meil siiski haruldane, levinud vaid paiguti. Euroopas peetakse teda üheks ohustatumaks nahkhiireliigiks: ta on kantud loodusdirektiivi II ja IV lisasse. Eestis on tiigilendlane II kaitsekategooria liikide nimekirjas ning kantud haruldase liigina punasesse raamatusse.

Mitmed Euroopa riigid sõlmisid 1991. aastal lepingu nahkhiirte kaitse korraldamiseks. 2004. aasta detsembris ühines sellega ka Eesti.


Mis ohustab tiigilendlast? See nahkhiireliik kardab väga häirimist. Et tema peamised suvised varjepaigad, sealhulgas poegimiskolooniad, on seotud inimasutusega, siis tekib tihti arusaamatusi just inimestega. Kaotajaks jäävad seejuures ikka nahkhiired.

Tihti ei oska inimesed arvatagi, et hävitavad nahkhiirte koloonia, kui alustavad maja remonti näiteks juunis-juulis, seega poegimisajal. Vanema maja uutel omanikel ei pruugi aimugi olla rahumeelsetest “üürilistest” ning nad võivad tahtmatult põhjustada hävingu: päeval maja voodrit vahetades võidakse kinni lüüa väljapääsu avad, puitu immutades mürgitada pragudes peituvaid loomakesi ning suurte õõnsustega puid maja ümbert maha võttes hävitada suure osa poegimiskolooniast.

Ka talvituspaikades on just tiigilendlased kõige ohualtimad, sest nad koonduvad enamasti üksikutesse suurtesse koobastesse või käikudesse, mis on ka inimestele kergesti ligipääsetavad. Seetõttu on eriti oluline, et talvel hoitaks uudistajad eemal nahkhiirte kogunemispaikadest Piusa, Vääna-Posti ja Ülgase koobastikes. Kui loomi talvitusajal häirida, virguvad nad letargilisest seisundist ja nende ainevahetus aktiveerub. Külmal ajal ei ole aga midagi süüa ja energiakaotus võib lõppeda loomakese igavese unega.


Mida saame teha tiigilendlase heaks? Arvatavasti ohutegurite pikaajalisel mõjul on tiigilendlase arvukus Eestis vähenenud. Kui 1975–1987. aastate kohta avaldatud kokkuvõttes hindab Matti Masing selle liigi arvukust Eestis ligikaudu viiele kuni kümnele tuhandele [3], siis nahkhiirte kaitse tegevuskavas, kuhu on koondatud värskemad andmed, hinnatakse tiigilendlase arvukust tuhandele kuni kolmele tuhandele loomale [4].

Nahkhiirtele on väga oluline, et inimesed, kellega nad katust jagavad, suhtuksid neisse heatahtlikult. Maja remont tuleks planeerida augustikuusse, siis jäävad poegimiskolooniad kahjustamata. Talvituspaiku tuleks tõhusalt kaitsta häirijate eest. Vältima peaks tiigilendlase peamiste toitumisveekogude reostamist.

Kui seda artiklit lugedes meenub teile mõni paik, kus olete suvel märganud rohkesti nahkhiiri lendamas, andke sellest teada kohaliku keskkonnateenistuse looduskaitse spetsialistile.



KAJA LOTMAN
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet