Eesti Looduse fotov�istlus
2005/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
aasta lind EL 2005/10
Jahtiva kanakulli kannul

Sageli arvatakse, et mis sel kullielul ikka viga. Ent tegelikult pole toidu hankimine temalgi sugugi kerge: tavaliselt tuleb kanakullil tublisti vaeva nha, et viimaks saaki tabada.

Aastate jooksul koguneb linnuhuvilistel ksjagu meelikitvaid elamusi. Vahetevahel on tore sirvida vanu vaatluspevikuid. Et kanakull on tnavu Eestis aasta lind, siis otsisin oma pevikutest les just need lehekljed, mis meenutavad kohtumisi temaga, tema jahiseiku. Kik siin kirja pandu (vlja arvatud viimane, tnavune kohtumine) on aset leidnud Saue seirealal Harjumaal, kaks viimast vaatlust tegime koos Aarne Tuulega.

19. november 1967. Nagu sageli, ilmus kanakull mnnikusse ootamatult. Laveeris osavalt puude vahel ning sstis siis lennusuunda muutes kitselt edasi. Parajasti mndidel niisama kraaksunud varesed jid isegi hdakisaga hiljaks: hetk hiljem laskus hauka emaslind, hallvares knte vahel, tnavuses sajandi tormis maapinnast vlja rebitud mnni juurestiku muldkehale. Seal ta istus, kuklasuled turris, peaaegu liikumatult umbes kolm minutit. Viimaks, kui meeleheitlikult karjuvad varesed olid eemaldunud, hakkas haugas ohvri sulgi kitkuma. Seisin napilt kmne meetri kaugusel sna vikese kadaka varjus. Et kull mind ikka veel ei mrganud, siis otsustasin vaikselt eemalduda.

Samas metsaosas leidsin paari ndala jooksul 12 hallvarese jnused. Kaheksal korral oli saaki lahatud tormis prmu paisatud puude juurestiku muldkehadel, kahel korral hel ja samal knnul ning korra kivil ja teeraja krval maas. Vareseid tegutses selles piirkonnas kll palju, ent see kanakull oli ilmselgelt spetsialiseerunud hallvareste murdmisele. Igatahes tegi ta siin kandis thusat tapatd.


11. september 1969. Udulinik oli sja hajunud, karge varahommik totas ilusat peva. Taamal klas haukusid koerad. Istusin metsaservas knnule ja hakkasin vaatluspevikut titma. Minust paarikmne meetri kaugusel hullasid karjamaal kaks halljnest. Kasvu neil hilissuvistel poegadel juba jagus, arukust aga ilmselt mitte, sest vana jnes oleks kla poolt le lageda lhenevat kanakulli kindlasti mrganud. Vhemalt siis, kui kull neist lhedalt mdus, lhima kase alumisele oksale laskus ning muretuid hullajaid jlgima asus. Peatselt vljus metsast hallrstaste seltsing, hakates pahaaimamatult rvlinnu lheduses maast toitu otsima.

Kull nis olevat kimbatuses. Keda siis eineks valida? Ta muutis korduvalt keha asendit, kehitas nrviliselt tiibu, kiikas ringi, ent ji veel paigale. Nd silmasin kulli alapoolel selget pikitriibustust, peale selle sulestiku pruunikas phitoon jrelikult noorlind. Viimaks judis haugas otsusele, kerkis hku ning suundus temast vahepeal kaugemale lipanud jneste poole. Lhike sst ja hetk hiljem istus kull lbilikavalt karjuva jnese turjal. Rnnak oli muidugi ette teada, aga see sooritati kuidagi ootamatu kergusega: poleks arvanud, et noor ktt oma ohvri nii hlpsasti tabab.

Ent sellega polnud seiklused veel lppenud, sest eemalt lhenesid kolhoosi lehmad, karjak nende taga, aga koer kige ees. Peni oli jnese hdakisa juba kaugelt kuulnud ning suundus nd otse sndmuspaiga poole. Nhtavasti okki langenud ohver oli vahepeal kll vait jnud, kuid ha kiiremini jooksvat koera mrganud noor kull kaotas ilmselt pea. Ta pdis koos saagiga pageda. Ei jaksanud. ritas uuesti lootusetu. Lpuks taipas ta, et on viimane aeg oma nahk psta. Ent oh hda: rvlinnu knised olid nhtavasti krampi linud ning ta ei suutnud lendu tusta.

Nd hakkas surmahirmu tundev kull kiljuma ning ka tardumusest toibunud jnes vallandas jlle oma hlepaelad. Mulle igatahes aitas! Langetasin binokli ja tormasin samuti valjusti karjudes hdaliste poole. Viimaks kogus kull kogu oma juvaru kokku ja rebis end saagist lahti. Karjak hdis midagi, koer seisatus ning lpuks tuli ka nnetule jnesele elu sisse ning ta kalpsas eemale.

htul kuulsin koolivennalt, et Huntaugu talus olevat kanakull hommikul kanu rnnanud ja ise vaid hdavaevu koera kest psenud. Aeg ja koht sobisid seesama hdavares! Tuleb tunnistada, et ambitsioonikas haugas: kogu ja kogemusi napilt, aga valib ikka suurema saagi. Mis sest, et rstad tegutsesid lausa tiivaulatuses. Ent ehk vttis noor kanakull tnasest pevast ka ppust?!


8. jaanuar 1977. Klma oli sel peval kll napilt, aga hooti puistas laia lund. Seda oli juba enne keskmiselt 4550 cm, hangedest rkimata. Rasked lumeolud sundisid mind planeeritud kursilt krvale keerama. Ja siis ma vseriku servas kuusel passivat rvlindu silmasingi. Raudkullil lks aga kohe vga kiireks ning peatselt oligi kanakull platsis ning asus naaberkuusel mbrust uurima. Kolme-nelja minuti prast tusis kull uuesti lendu, laskus hetkeks kraavirsele raagremmelgale ning suundus otsesihis meetrit 15 edasi, kogus siis veidi krgust ja sukeldus ootamatult lumme. Kohe kuuldus sealtpoolt nurmkanade hlitsusi ning korraks end nidanud pd kadusid uuesti kohevasse lumme. Haugas rndas teist korda, nurmkanade hdakisa valjenes ja nad kaevusid veelgi sgavamale. Nii kordus see veel kaks korda, kusjuures viimati polnud enam kulligi lumes nha. Siis oli haukal ilmselt vhm otsas, ta oli sunnitud lahinguvljast 1012 m kaugusel kasvaval sookasel hinge tmbama. Jrgnes veel viimane rnnak, mille tulemust ma kahjuks ei ninud, sest tihe lai lumi langes valge linikuna taevast alla ning nhtavus kahanes olematuks. Ndal hiljem oli seal 11 nurmkana jljerida, endise 12 asemel. Lisaks mned suled, lejnud olid kas lumme mattunud vi tuulest laiali pillutatud.


16. aprill 1979. Je res valitses kevadiselt lev meeleolu. Peatusin hetkeks ja jin madalas lombis kurameerivaid sinikael-parte jlgima. Samas kuulsin tiivavihinat, kohe ka partide revat prksumist. Korraks valitses veesoone kohal kenakene segadus: kogukas kanakull pdis hte lendutusvat parti haarata, rabas mda, prdus kohe jrsult tagasi, aga sinikaelad olid juba pdmatus kauguses. Kull lendas lhimale toomingale, sttis end istuma ja mul avanes hea vimalus kahtlusalust rahulikult binokliga vaadelda. Jah, just kahtlusalust: eelmisel kevadel olin samalt luhalt leidnud nelja sinikael-pardi isaslinnu jnused, tnavu oli murtud aga vhemalt viis parti. Eeldades, et lembeajal liiga muretud pardid tabati otse vee rest, oli isegi kanakulli emaslinnu jaoks rmiselt rasket saaki mitmel korral mnevrra edasi tassitud. Ikka kuhugi kuivema maanukini. Sellel, taamal sinavas kuusikus pesitseval kanakullil, tundus niisuguseks vgiteoks piisavat nii oskusi kui ka rammu. Vhe sellest: ta oli spetsialiseerinud lausa parte jahtima. Tsi, vareseid elas siinsel loodusmaastikul vhe, kodutuvid puudusid sootuks, kuid kaelustuvid, pasknrid, noored halljnesed Tavaprast saaki oleks igatahes jtkunud.


11. september 1981. Jrjest madalamale laskuv sgispike valgustas veel vaid viiekorruselise paneelmaja laosa, katuseservale sduritena les rivistunud kodutuvid nisid vtvat igavikku kaduvast pevast veel viimast. hel hetkel ngin lbi akna, kuidas piki vastasmaja seina libiseb suur tume vari. Siis viskus majakatusest meetri vrra madalamal lennanud kanakull tema see varju omanik oligi jrsult les, ja rabas kohe saagi jrele. Tuviparv paiskus hku, mberringi valitses kaos, kuid kanakulli isaslind hoidis peaaegu lumivalget tuvi juba kindlalt kniste vahel. Hetkekski aega raiskamata suundus ta oma saagiga lhedal asuva pargi poole. Vaatasin kella: pikeseloojanguni oli jnud vaid 20 minutit. lejrgmisel htul kordus tpselt samasugune tuvijaht paar minutit varem. Sedapuhku ji kanakull napilt saagist ilma. Kui haugas aga 14. septembril veel kord oma kavalat vtet kordas, olid tuvid juba valvsad ning jahimeest tabas selge ebann. Seekord puudus pikeseloojangust 18 minutit.


13. jaanuar 1985. Metsaserva poolt lhenes mnnitukale pasknr. Ei-tea-kust vlja ilmunud kanakull laskus lagendiku piiril kasvavale mnnile ja ji lhenevat saakobjekti ootama. Viimaks mrkas ohtu ka pasknr ja karjatas ehmunult. Ilmselt kaotas ta korraks pea, sest edasi lennata ei tohtinud seal varitses teda surmavaenlane, tagasitee aga oli pasknri kui viletsa lendaja jaoks liiga pikk ligi 500 meetrit. Ja jerne puisturiba lookles veelgi kaugemal. Vahepeal otsekui paigal rabelenud pasknr laskus madalamale, keeras siis otsustavalt ringi, kerkis uuesti krgemale ja hakkas metsa poole pagema. Kull vaatas veidi pasknri saamatut kiirustamist ja tusis samuti tiivule. Pgeneja kiikas tagasi ning nhes, et teda juba jlitatakse, rabeles veelgi enam. sna minu lhedal tegi ta kitselt kummalise kukerpalli ja kukutas end siis lumme. Sndmuspaigast parajasti 5560 m kaugusele judnud isane kull oli sunnitud valel ajal vales kohas seisva inimese prast aga oma sja alustatud sstelennu katkestama ning prdus kaarega tagasi. Kraavipervele kukkunud pasknr oli niliselt terve, ent paraku surnud. Ju siis sda ei pidanud vastu


28. aprill 2001. Olime sja metsast koju judnud ning kavatsesime kohe akent avada, kuid pilk ue pani meid sellest esialgu loobuma: vljas oli midagi korrast ra Kell nitas 15.15, kaunil laupeval kihas Saue tiheda asustusega paneelmajade vahel elu: sitsid autod ja kndisid inimesed, liivakastis mngisid lapsed. Aga mitte keegi ei mrganud, et laste liivakastist kolme meetri kaugusel murul istus kodutuvi seljas kanakull. Autoteest nelja meetri kaugusel saagi selga sstnud haugas oli ilmselgelt segadusse sattunud. Vaatlesime rahutult siia-sinna kiikavat isaslindu juba lbi avatud akna vhemalt kaks minutit ja alles siis lendas haugas ilma saagita minema. okiseisundisse tardunud tuvi kohendas paari minuti prast oma sulgi ja lahkus siis laperdades naabermaja katusele.

Sel aastal mrkasime ajavahemikus 7. aprillist kuni 12. juulini veel kolmel korral, kuidas kanakull Sauel sealseid kodutuvisid ja hakke rndas. Ent siis tegi ta seda normaalsel, hsti varajasel kellaajal. Vga hea jahipaik muutis kanakulli nhtavasti lohakaks ja liigjulge tuviktt pidi tegelikult nne tnama, et ta sellisest ohtlikust seiklusest eluga pses.


7. aprill 2005. Pevatusust oli mdas juba le tunni, aga hommik psis hmarana. Isegi iiliti mdukas tuul ei suutnud madalaid pilvi ning osaliselt uduvinesse mattunud lagendikku klaariks puhuda.

Kanakull ilmus metsast nhtavale kell 07.57. Ilmselt oli ta enne mbrust uurinud, sest suundus kiirel, kuni meetri krgusel madallennul sihikindlalt risti le Tallinna lennuvlja. Judnud kitsa, ent sgava kuivenduskraavini, laskus ta kohe veepinnani ning sstis kallaste varjus piki kraavi edasi. Sealt tusid lendu viis parti, kes pagesid lennuvlja pikuti poolitavasse peakraavi, kus kohe vette plartsatati. Kanakull psis aga visalt viimase, kuidagi kramplikult lendava linnu kannul. Neli sinikael-parti kerkisid ka sealt hetk hiljem uuesti hku, kuid viies pgeneja nitas ennast alles kahe minuti prast. Vaese linnu ritus aga ebannestus, sest rvlind rabas temast jlle kinni. Edasine vitlus toimus krge kraavikalda varjus ning viimast surmatantsu me seega ei ninud.

Ent ega tapat siis ilma pealtvaatajateta jnud. Alati valvsad hallvaresed ning sealsamas juba pesapaigad hivanud kiivitajad tnitasid mis jaksasid ning pikeerisid gedalt sndmuspaiga kohal. Isegi salk kogukaid hbekajakaid saabus asja uurima, ent nemad piirdusid vaid hus keerlemisega. Kanakull tmbus kll veel enam kraavikalda varju, aga vahetevahel oli ta sunnitud liiga lhedale kippuvaid rndajaid tagasi trjuma. Kuid tasapisi korravalvurite hoog rauges ning vahepeal ligi neljakmne linnuni ulatunud seltsing kahanes llatavalt kiiresti. Vib-olla piisas nd teadmisest, et kiskjal on saak juba kes ja nende jaoks ohtu enam pole. Prastpoole mngis siin oma rolli vist ka kulli lbe kitumine: ta ilmus peidust vlja ning seisis liikumatult he koha peal, kige visamaid kallalekippujaid lihtsalt ignoreerides. Viimaks jeti kannatlik ktt sootuks rahule.

Meil aga avanes nd hea vimalus seda jultunud selli binokli ja vaatlustoruga uurida. Linnu kogukus ning tema pruunikas la- ja ikka veel pikitriibuline alapool kinnitasid, et tegemist oli napilt aastase emaslinnuga. Niipea, kui ttud tlitajad lplikult eemaldusid, hakkas kull aga kuidagi kummaliselt kituma. Nimelt hakkas ta le kraavi edasi-tagasi karglema: ikka kaldalt alla, veidikeseks meie silmist kadudes ning siis vastaskaldal uuesti nhtavale ilmudes. Ja taas kordus kik. Kui kull oli veetket niimoodi vhemalt paarkmmend korda letanud, otsustasime viimaks ka ise sndmuspaigale lheneda.

Et nii loo peategelane kui ka meie asusime lagedal vljal, oli lind meid kindlasti juba algusest saadik ninud. Nd lubas haugas meil umbes seitsmekmne meetri peale lheneda ja alles siis suundus ta jlle madallennul ilma saagita metsa tagasi. Lennuraja pervel peatus ta veel korraks, vaatas tagasi, aga maanduva lennuki lhenemine peletas rvlinnu lplikult lhedasse metsa.

Kohapeal selgus, et krge veeseisuga sgavas kraavis kndis vee laius ligi kolme meetrini. Visa ktt oli ilmselt keset vett triiviva ohvri oma karglemistega jupphaaval kalda poole pukseerinud ning just siis, kui ta oli oma saagi jrsust kaldast vaevalise lestirimise lpetanud, sekkusimegi meie. Kevadrndega ei-tea-kust lennuvljale sattunud ja siin oma elu kaotanud rkspardi emaslind nis tervena, sest haugas polnud temalt veel sulgigi kitkunud.

Kanakulli etteaste oli kestnud 22 minutit. Meile kujunes see kahtlemata vga huvitavaks elamuseks, kuid tema jaoks oli see ks tulutu ritus.

Ent mni pev hiljem leidsime sama kraavi rest eduka jahi tendusena sinikael-pardi isaslinnu jnused.



EET TUULE
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012