Eesti Looduse fotovõistlus
2005/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
aasta lind EL 2005/10
Jahtiva kanakulli kannul

Sageli arvatakse, et mis sel kullielul ikka viga. Ent tegelikult pole toidu hankimine temalgi sugugi kerge: tavaliselt tuleb kanakullil tublisti vaeva näha, et viimaks saaki tabada.

Aastate jooksul koguneb linnuhuvilistel üksjagu meeliköitvaid elamusi. Vahetevahel on tore sirvida vanu vaatluspäevikuid. Et kanakull on tänavu Eestis aasta lind, siis otsisin oma päevikutest üles just need leheküljed, mis meenutavad kohtumisi temaga, tema jahiseiku. Kõik siin kirja pandu (välja arvatud viimane, tänavune kohtumine) on aset leidnud Saue seirealal Harjumaal, kaks viimast vaatlust tegime koos Aarne Tuulega.

19. november 1967. Nagu sageli, ilmus kanakull männikusse ootamatult. Laveeris osavalt puude vahel ning sööstis siis lennusuunda muutes äkitselt edasi. Parajasti mändidel niisama kraaksunud varesed jäid isegi hädakisaga hiljaks: hetk hiljem laskus hauka emaslind, hallvares küünte vahel, tänavuses sajandi tormis maapinnast välja rebitud männi juurestiku muldkehale. Seal ta istus, kuklasuled turris, peaaegu liikumatult umbes kolm minutit. Viimaks, kui meeleheitlikult karjuvad varesed olid eemaldunud, hakkas haugas ohvri sulgi kitkuma. Seisin napilt kümne meetri kaugusel üsna väikese kadaka varjus. Et kull mind ikka veel ei märganud, siis otsustasin vaikselt eemalduda.

Samas metsaosas leidsin paari nädala jooksul 12 hallvarese jäänused. Kaheksal korral oli saaki lahatud tormis põrmu paisatud puude juurestiku muldkehadel, kahel korral ühel ja samal kännul ning korra kivil ja teeraja kõrval maas. Vareseid tegutses selles piirkonnas küll palju, ent see kanakull oli ilmselgelt spetsialiseerunud hallvareste murdmisele. Igatahes tegi ta siin kandis tõhusat tapatööd.


11. september 1969. Udulinik oli äsja hajunud, karge varahommik tõotas ilusat päeva. Taamal külas haukusid koerad. Istusin metsaservas kännule ja hakkasin vaatluspäevikut täitma. Minust paarikümne meetri kaugusel hullasid karjamaal kaks halljänest. Kasvu neil hilissuvistel poegadel juba jagus, arukust aga ilmselt mitte, sest vana jänes oleks küla poolt üle lageda lähenevat kanakulli kindlasti märganud. Vähemalt siis, kui kull neist lähedalt möödus, lähima kase alumisele oksale laskus ning muretuid hullajaid jälgima asus. Peatselt väljus metsast hallrästaste seltsing, hakates pahaaimamatult röövlinnu läheduses maast toitu otsima.

Kull näis olevat kimbatuses. Keda siis eineks valida? Ta muutis korduvalt keha asendit, kehitas närviliselt tiibu, kiikas ringi, ent jäi veel paigale. Nüüd silmasin kulli alapoolel selget pikitriibustust, peale selle sulestiku pruunikas põhitoon – järelikult noorlind. Viimaks jõudis haugas otsusele, kerkis õhku ning suundus temast vahepeal kaugemale lipanud jäneste poole. Lühike sööst ja hetk hiljem istus kull läbilõikavalt karjuva jänese turjal. Rünnak oli muidugi ette teada, aga see sooritati kuidagi ootamatu kergusega: poleks arvanud, et noor kütt oma ohvri nii hõlpsasti tabab.

Ent sellega polnud seiklused veel lõppenud, sest eemalt lähenesid kolhoosi lehmad, karjak nende taga, aga koer kõige ees. Peni oli jänese hädakisa juba kaugelt kuulnud ning suundus nüüd otse sündmuspaiga poole. Nähtavasti šokki langenud ohver oli vahepeal küll vait jäänud, kuid üha kiiremini jooksvat koera märganud noor kull kaotas ilmselt pea. Ta püüdis koos saagiga pageda. Ei jaksanud. Üritas uuesti – lootusetu. Lõpuks taipas ta, et on viimane aeg oma nahk päästa. Ent oh häda: röövlinnu küünised olid nähtavasti krampi läinud ning ta ei suutnud lendu tõusta.

Nüüd hakkas surmahirmu tundev kull kiljuma ning ka tardumusest toibunud jänes vallandas jälle oma häälepaelad. Mulle igatahes aitas! Langetasin binokli ja tormasin samuti valjusti karjudes hädaliste poole. Viimaks kogus kull kogu oma jõuvaru kokku ja rebis end saagist lahti. Karjak hüüdis midagi, koer seisatus ning lõpuks tuli ka õnnetule jänesele elu sisse ning ta kalpsas eemale.

Õhtul kuulsin koolivennalt, et Huntaugu talus olevat kanakull hommikul kanu rünnanud ja ise vaid hädavaevu koera käest pääsenud. Aeg ja koht sobisid – seesama hädavares! Tuleb tunnistada, et ambitsioonikas haugas: kogu ja kogemusi napilt, aga valib ikka suurema saagi. Mis sest, et rästad tegutsesid lausa tiivaulatuses. Ent ehk võttis noor kanakull tänasest päevast ka õppust?!


8. jaanuar 1977. Külma oli sel päeval küll napilt, aga hooti puistas laia lund. Seda oli juba enne keskmiselt 45–50 cm, hangedest rääkimata. Rasked lumeolud sundisid mind planeeritud kursilt kõrvale keerama. Ja siis ma võseriku servas kuusel passivat röövlindu silmasingi. Raudkullil läks aga kohe väga kiireks ning peatselt oligi kanakull platsis ning asus naaberkuusel ümbrust uurima. Kolme-nelja minuti pärast tõusis kull uuesti lendu, laskus hetkeks kraaviäärsele raagremmelgale ning suundus otsesihis meetrit 15 edasi, kogus siis veidi kõrgust ja sukeldus ootamatult lumme. Kohe kuuldus sealtpoolt nurmkanade häälitsusi ning korraks end näidanud püüd kadusid uuesti kohevasse lumme. Haugas ründas teist korda, nurmkanade hädakisa valjenes ja nad kaevusid veelgi sügavamale. Nii kordus see veel kaks korda, kusjuures viimati polnud enam kulligi lumes näha. Siis oli haukal ilmselt võhm otsas, ta oli sunnitud lahinguväljast 10–12 m kaugusel kasvaval sookasel hinge tõmbama. Järgnes veel viimane rünnak, mille tulemust ma kahjuks ei näinud, sest tihe lai lumi langes valge linikuna taevast alla ning nähtavus kahanes olematuks. Nädal hiljem oli seal 11 nurmkana jäljerida, endise 12 asemel. Lisaks mõned suled, ülejäänud olid kas lumme mattunud või tuulest laiali pillutatud.


16. aprill 1979. Jõe ääres valitses kevadiselt ülev meeleolu. Peatusin hetkeks ja jäin madalas lombis kurameerivaid sinikael-parte jälgima. Samas kuulsin tiivavihinat, kohe ka partide ärevat prääksumist. Korraks valitses veesoone kohal kenakene segadus: kogukas kanakull püüdis ühte lendutõusvat parti haarata, rabas mööda, pöördus kohe järsult tagasi, aga sinikaelad olid juba püüdmatus kauguses. Kull lendas lähimale toomingale, sättis end istuma ja mul avanes hea võimalus kahtlusalust rahulikult binokliga vaadelda. Jah, just kahtlusalust: eelmisel kevadel olin samalt luhalt leidnud nelja sinikael-pardi isaslinnu jäänused, tänavu oli murtud aga vähemalt viis parti. Eeldades, et lembeajal liiga muretud pardid tabati otse vee äärest, oli isegi kanakulli emaslinnu jaoks äärmiselt rasket saaki mitmel korral mõnevõrra edasi tassitud. Ikka kuhugi kuivema maanukini. Sellel, taamal sinavas kuusikus pesitseval kanakullil, tundus niisuguseks vägiteoks piisavat nii oskusi kui ka rammu. Vähe sellest: ta oli spetsialiseerinud lausa parte jahtima. Tõsi, vareseid elas siinsel loodusmaastikul vähe, kodutuvid puudusid sootuks, kuid kaelustuvid, pasknäärid, noored halljänesed … Tavapärast saaki oleks igatahes jätkunud.


11. september 1981. Järjest madalamale laskuv sügispäike valgustas veel vaid viiekorruselise paneelmaja ülaosa, katuseservale sõduritena üles rivistunud kodutuvid näisid võtvat igavikku kaduvast päevast veel viimast. Ühel hetkel nägin läbi akna, kuidas piki vastasmaja seina libiseb suur tume vari. Siis viskus majakatusest meetri võrra madalamal lennanud kanakull – tema see varju omanik oligi – järsult üles, ja rabas kohe saagi järele. Tuviparv paiskus õhku, ümberringi valitses kaos, kuid kanakulli isaslind hoidis peaaegu lumivalget tuvi juba kindlalt küüniste vahel. Hetkekski aega raiskamata suundus ta oma saagiga lähedal asuva pargi poole. Vaatasin kella: päikeseloojanguni oli jäänud vaid 20 minutit. Ülejärgmisel õhtul kordus täpselt samasugune tuvijaht paar minutit varem. Sedapuhku jäi kanakull napilt saagist ilma. Kui haugas aga 14. septembril veel kord oma kavalat võtet kordas, olid tuvid juba valvsad ning jahimeest tabas selge ebaõnn. Seekord puudus päikeseloojangust 18 minutit.


13. jaanuar 1985. Metsaserva poolt lähenes männitukale pasknäär. Ei-tea-kust välja ilmunud kanakull laskus lagendiku piiril kasvavale männile ja jäi lähenevat saakobjekti ootama. Viimaks märkas ohtu ka pasknäär ja karjatas ehmunult. Ilmselt kaotas ta korraks pea, sest edasi lennata ei tohtinud – seal varitses teda surmavaenlane, tagasitee aga oli pasknääri kui viletsa lendaja jaoks liiga pikk – ligi 500 meetrit. Ja jõeäärne puisturiba lookles veelgi kaugemal. Vahepeal otsekui paigal rabelenud pasknäär laskus madalamale, keeras siis otsustavalt ringi, kerkis uuesti kõrgemale ja hakkas metsa poole pagema. Kull vaatas veidi pasknääri saamatut kiirustamist ja tõusis samuti tiivule. Põgeneja kiikas tagasi ning nähes, et teda juba jälitatakse, rabeles veelgi enam. Üsna minu lähedal tegi ta äkitselt kummalise kukerpalli ja kukutas end siis lumme. Sündmuspaigast parajasti 55–60 m kaugusele jõudnud isane kull oli sunnitud valel ajal vales kohas seisva inimese pärast aga oma äsja alustatud sööstelennu katkestama ning pöördus kaarega tagasi. Kraavipervele kukkunud pasknäär oli näiliselt terve, ent paraku surnud. Ju siis süda ei pidanud vastu …


28. aprill 2001. Olime äsja metsast koju jõudnud ning kavatsesime kohe akent avada, kuid pilk õue pani meid sellest esialgu loobuma: väljas oli midagi korrast ära … Kell näitas 15.15, kaunil laupäeval kihas Saue tiheda asustusega paneelmajade vahel elu: sõitsid autod ja kõndisid inimesed, liivakastis mängisid lapsed. Aga mitte keegi ei märganud, et laste liivakastist kolme meetri kaugusel murul istus kodutuvi seljas kanakull. Autoteest nelja meetri kaugusel saagi selga sööstnud haugas oli ilmselgelt segadusse sattunud. Vaatlesime rahutult siia-sinna kiikavat isaslindu juba läbi avatud akna vähemalt kaks minutit ja alles siis lendas haugas ilma saagita minema. Šokiseisundisse tardunud tuvi kohendas paari minuti pärast oma sulgi ja lahkus siis laperdades naabermaja katusele.

Sel aastal märkasime ajavahemikus 7. aprillist kuni 12. juulini veel kolmel korral, kuidas kanakull Sauel sealseid kodutuvisid ja hakke ründas. Ent siis tegi ta seda normaalsel, hästi varajasel kellaajal. Väga hea jahipaik muutis kanakulli nähtavasti lohakaks ja liigjulge tuvikütt pidi tegelikult õnne tänama, et ta sellisest ohtlikust seiklusest eluga pääses.


7. aprill 2005. Päevatõusust oli möödas juba üle tunni, aga hommik püsis hämarana. Isegi iiliti mõõdukas tuul ei suutnud madalaid pilvi ning osaliselt uduvinesse mattunud lagendikku klaariks puhuda.

Kanakull ilmus metsast nähtavale kell 07.57. Ilmselt oli ta enne ümbrust uurinud, sest suundus kiirel, kuni meetri kõrgusel madallennul sihikindlalt risti üle Tallinna lennuvälja. Jõudnud kitsa, ent sügava kuivenduskraavini, laskus ta kohe veepinnani ning sööstis kallaste varjus piki kraavi edasi. Sealt tõusid lendu viis parti, kes pagesid lennuvälja pikuti poolitavasse peakraavi, kus kohe vette plartsatati. Kanakull püsis aga visalt viimase, kuidagi kramplikult lendava linnu kannul. Neli sinikael-parti kerkisid ka sealt hetk hiljem uuesti õhku, kuid viies põgeneja näitas ennast alles kahe minuti pärast. Vaese linnu üritus aga ebaõnnestus, sest röövlind rabas temast jälle kinni. Edasine võitlus toimus kõrge kraavikalda varjus ning viimast surmatantsu me seega ei näinud.

Ent ega tapatöö siis ilma pealtvaatajateta jäänud. Alati valvsad hallvaresed ning sealsamas juba pesapaigad hõivanud kiivitajad tänitasid mis jaksasid ning pikeerisid ägedalt sündmuspaiga kohal. Isegi salk kogukaid hõbekajakaid saabus asja uurima, ent nemad piirdusid vaid õhus keerlemisega. Kanakull tõmbus küll veel enam kraavikalda varju, aga vahetevahel oli ta sunnitud liiga lähedale kippuvaid ründajaid tagasi tõrjuma. Kuid tasapisi korravalvurite hoog rauges ning vahepeal ligi neljakümne linnuni ulatunud seltsing kahanes üllatavalt kiiresti. Võib-olla piisas nüüd teadmisest, et kiskjal on saak juba käes ja nende jaoks ohtu enam pole. Pärastpoole mängis siin oma rolli vist ka kulli ülbe käitumine: ta ilmus peidust välja ning seisis liikumatult ühe koha peal, kõige visamaid kallalekippujaid lihtsalt ignoreerides. Viimaks jäeti kannatlik kütt sootuks rahule.

Meil aga avanes nüüd hea võimalus seda jultunud selli binokli ja vaatlustoruga uurida. Linnu kogukus ning tema pruunikas üla- ja ikka veel pikitriibuline alapool kinnitasid, et tegemist oli napilt aastase emaslinnuga. Niipea, kui tüütud tülitajad lõplikult eemaldusid, hakkas kull aga kuidagi kummaliselt käituma. Nimelt hakkas ta üle kraavi edasi-tagasi karglema: ikka kaldalt alla, veidikeseks meie silmist kadudes ning siis vastaskaldal uuesti nähtavale ilmudes. Ja taas kordus kõik. Kui kull oli veetõket niimoodi vähemalt paarkümmend korda ületanud, otsustasime viimaks ka ise sündmuspaigale läheneda.

Et nii loo peategelane kui ka meie asusime lagedal väljal, oli lind meid kindlasti juba algusest saadik näinud. Nüüd lubas haugas meil umbes seitsmekümne meetri peale läheneda ja alles siis suundus ta jälle madallennul ilma saagita metsa tagasi. Lennuraja pervel peatus ta veel korraks, vaatas tagasi, aga maanduva lennuki lähenemine peletas röövlinnu lõplikult lähedasse metsa.

Kohapeal selgus, et kõrge veeseisuga sügavas kraavis küündis vee laius ligi kolme meetrini. Visa kütt oli ilmselt keset vett triiviva ohvri oma karglemistega jupphaaval kalda poole pukseerinud ning just siis, kui ta oli oma saagi järsust kaldast vaevalise ülestirimise lõpetanud, sekkusimegi meie. Kevadrändega ei-tea-kust lennuväljale sattunud ja siin oma elu kaotanud rääkspardi emaslind näis tervena, sest haugas polnud temalt veel sulgigi kitkunud.

Kanakulli etteaste oli kestnud 22 minutit. Meile kujunes see kahtlemata väga huvitavaks elamuseks, kuid tema jaoks oli see üks tulutu üritus.

Ent mõni päev hiljem leidsime sama kraavi äärest eduka jahi tõendusena sinikael-pardi isaslinnu jäänused.



EET TUULE
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet