Viimase paari aasta jooksul on olukord tõepoolest märgatavalt paranenud. Jää hakkas liikuma 1996. aastal, kui muuseumi algkodust (1942. aastast alates), Lai 29A majast, kolisid kolm osakonda koos fondidega Kopli tänavale. Seeläbi sai muuseumi peamaja juurde loenguruumi, ühe saali püsiekspositsiooni ja ühe ajutiste näituste tarvis. Kopli tänaval keskkonnaministeeriumile kuuluvas majas oli ruumi enam-vähem ja kena kasesalu akna taga. Kuna aga tegemist oli rendipinnaga ning vahepealne poliitiline olukord riigis muutis loodusmuuseumi alluvussuhet, siis tundus aeg-ajalt olevat täiesti reaalne, et meid võidakse sealt välja tõsta.

Sellest murest vabanesime – loodetavasti lõplikult – viimase aastavahetuse paiku, kui keskkonnaministeerium, kelle allasutuseks me jälle olime saanud, Toompuiesteelt lahkus. Vabastasime ruumid Kopli tänaval ja kolisime sealt oma valdusse tulnud Toompuiestee 26 majja. Nõnda suurenes mõnevõrra nii töö- kui ka fondiruumide põrandapind, kuid kõigiti nõuetekohastest hoiutingimustest kahjuks veel rääkida ei saa. Järjekordse transpordiðoki elasid umbkaudu 200 000 museaali märkimisväärsete kaotusteta üle.

Eelmisel aastal said valmis ka tööruumid Laia tänava pööningukorrusel, kuhu seadis end sisse peaaegu kogu selle maja personal. Nii sai võimalikuks seada sisse avar õppeklass, mistõttu on tunduvalt paremad tingimused loodusharidustööks.

Seega võib öelda, et Eesti loodusmuuseumi ruumipuudus on vähenenud. Rahulolu sohu me siiski vajumas ei ole. Eksisteerib ju KUMU pretsedent. Loomulikult on tore, et kunstimuuseum väärilisse hoonesse kolib, kuid ka loodusmuuseumile peaks kunagi saabuma aeg nurgast välja tulla. Selleks, et maailma tasemele jõuda, oleks vaja kvalitatiivset hüpet. Mis seejuures aga esmane on, kas sisu, vorm või hoopis ruum? Karta on, et kokkusurutud ruumis need kaks esimest palju areneda ei saa.

Seni oleme põhiliselt orienteerunud kohalikele huvilistele. Neile loodame ikka, sest nagu meie metsaalustest näha, pole keskkonnateadlikkusega asjad veel korras. Eestimaa loodus on aga seda väärt, et kaugemalt külalised, turistid, keda Tallinnas jätkub, võiksid saada temast ettekujutuse. Piisavalt suur, igati nüüdisaegne muuseumihoone näiteks Lasnamäe paekaldal, kus saaksime silma peal hoida ka sealsetel kaitsealustel objektidel, oleks hea lahendus.