Püüdsin suvel hiidkäguvaablase Rhyssa, ei, see oli Megarhyssa... (kui kahju, et pole eestikeelset nimetust: vähemalt putukaseltside väljapaistvamatel esindajatel võiksid, ei, peaksid olema eestikeelsed nimetused). Tabatud Rhyssa oli tundla otsast muneti otsani 15,5 cm pikk. See oli juba vaatepilt, kui ta kuusepalgi tagant nähtavale ronis! Ma olin lausa vapustatud, sest mulle pihku sattunud kirjanduse andmetel peaksid nad olema hoopis väiksemad. Pakun välja, et see on Eesti pikim putukavalmik (kui võtta arvesse ka tundlad ja teised kehalisandid). Aga võib-olla olen vähe informeeritud. Loodan, et keegi asjasse pühendunu vastab.

Vastab putukaökoloog Tiit Teder
Kirja autori püütud putukas on kiletiivaliste seltsi käguvaablaste (ka käguvamplaste; Ichneumonidae) sugukonda kuuluv Megarhyssa rixator. Eestikeelseid nimetusi ei ole käguvaablastele seni antud: esiteks on käguvaablasi Eestis vähe uuritud, teiseks on neid meil väga palju – arvatavasti üle 2500 liigi, kusjuures liigid on sageli väga sarnased.

Kõik käguvaablased on parasitoidid: nende vastsed toituvad peremeeslooma kehas või selle pinnal, põhjustades tavaliselt peremehe huku. Enamasti on peremeesloomad teiste putukate vastsed või nukud, mõnel liigil ka ämblikud. Kõnesoleva liigi vastsed arenevad okaspuutüvedes toituvate suurte puiduvaablaste (Siricidae) – sagedamini hiid-tüvevaablase (Urocerus gigas) ja sinise puiduvaablase (Sirex juvencus) vastsetes [1]. Just okaspuupalkide ümber see käguvaablane tavaliselt liigubki.

Nagu kirja autor õigustatult arvab, on M. rixator koos “saba” (muneti) ja “sarvedega” (tundlad) üks pikemaid putukaid Eestis: vaadeldav isend oli niisugusel viisil mõõtes tõepoolest 15,5 cm pikkune. Emasel M. rixator’il on erakordselt pikk muneti (isastel see puudub), mida ta vajab selleks, et muneda sügaval puidus toituvatesse peremeesloomadesse. Suurematel emastel võib muneti küündida üle kuue sentimeetri. Ometi jääb see liik kaugele maha samuti käguvaablaste sugukonda kuuluvast Dolichomitus cephalotes’est, kellel muneti võib ulatuda koguni 15 sentimeetrini (seda liiki ei ole Eestist seni leitud, küll aga naaberaladelt). M. rixator’ist on tihti suurem ka üks teine samasse perekonda kuuluv liik – M. perlata, keda on ka Eestist leitud.

Pikk muneti on omane just parasitoididele, kelle peremeesloomad elavad sügaval taimekudedes, nagu kõnesoleval juhul puiduvaablased. Võib jääda arusaamatuks, kuidas parasitoid oma pika, kuid väga peenikese muneti läbi kõva puidu peremeheni pressib. Ega jõuga pressigi. Ühe M. rixator’i sugulasliigi uurimisel on selgunud, et appi tuleb keemia: parasitoid nõristab muneti tipust puitu lagundavat sekreeti [2]. Tasapisi puitu lagundades kulub M. rixator’i emasel muneti peremeheni puurimiseks tavaliselt umbes pool tundi [1]. Enne munemist emane halvab peremehe.

Munast koorunud parasitoidi vastne toitub peremeesloomas tavaliselt kuus kuni seitse nädalat. Peremehest ei jää suurt midagi järele. Sealsamas peremehe jäänuste juures vastne ka nukkub. Kogu arengutsükkel kestab ligikaudu aasta, ebasoodsate olude korral ka kaks aastat [1]. M. rixator’i valmikuid võib näha peamiselt mais-juunis.

Et see liik parasiteerib puidukahjuritel, siis inimese seisukohast on tegemist kasurputukaga. M. rixator pole ise küll kuigi arvukas, kuid kõik puidukahjuritel parasiteerivad liigid kokku võivad evida küllaltki arvestatavat metsamajanduslikku väärtust. Kindlasti aga väärib see sihvakas, huvitava käitumisega putukas tähelepanu esteetilisest vaatenurgast.

1. Kaêmierczak, Tadeusz 1981. Polskie zgùæbce – Rhyssini (Hymenoptera, Ichneumonidae). – Monografie fauny Polski 12. Pañstwowe Wydawnictwo Naukowe, Krakow.

2. Le Lannic, Joseph; Nénon, Jean-Pierre 1999. Functional morphology of the ovipositor in Megarhyssa atrata (Hymenoptera, Ichneumonidae) and its penetration into wood. – Zoomorphology 119 (2): 73–79.