Eesti Looduse fotovõistlus
2005/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2005/11
Reinuvader tiigikonn. Kuidas inimese normid inimest ennast ahistada võivad

Ajal, mil maailma loodus üha vaesub, kipub Eesti oma eluriiki vaesestama. Kuidas teisiti siis tõlgendada üha ägenevaid tõestusi selle kohta, et ühe või teise looma, taime või ma ei tea mis elusolendi liigi “arvukust tuleb reguleerida”.

Tore on. Ajal, mil raudteeülesõidukohti enam ei suudeta reguleerida, mil majaehitust pole võimalik reguleerida ja pangandust ei taheta reguleerida, pommitatakse rebastele kaela mingeid miljoneid maksvaid tablette, et nende tervis parem oleks ja nad marutaudi üle elaks. Ja siis koguneb kokku kamp kodanikke, kes nimetavad end jahimeesteks ning kukuvad nendesamade rebaste pihta kõmmutama. Et neid olevat liiga palju saanud. Keegi ei oska aga öelda, kui palju siis on liiga palju ja kui palju on paras.

Need arvud, mis põtrade, rebaste ja kui tahate siis siilide kohta teada antakse ja mis öeldakse olevat parasjagu, on ju võetud kusagilt sauna leiliruumi laest. Põdra ja metsseakintsu söömise vahel.

Ja nii nagu paljude, et mitte öelda kõikide inimese välja mõeldud normidega, tunduvad need arvud sellest peale, kui on kirja pandud, jumalike või vähemasti looduse enese poolt ette antud arvudena. Niipea, kui paneme kirja, et metsa tohib nii ja nii palju “langetada”, nii kohe hakkame uskuma, et see arv ongi loodusseadus.

Ma ei arva, et ühiskonnas normatiivsust olema ei peaks. Kuid vahetevahel võime ikka silmas pidada, et kui Jumal andis Moosesele Siinai mäel üle kümme käsku, olid need üldised moraalinormid: sina ei pea varastama, teise mehe naist himustama ja mis veel kõik. Aga Jumal ei andnud käsku, et joogivees ei tohi olla üle nii ja nii mitme osa fosforit või rauda.

Kui nüüd oma joogivee puhastame tasemeni, mille määrab näiteks Alpi vesi, siis võib juhtuda, et see puhastamine saastab loodust ja seeläbi ka meie tervist enam kui sellevõrra puhtam vesi. Soomlased ju näiteks on elanud oma liigradioaktiivsetel kaljudel aastatuhandeid. Ja jäävadki elama.

Nii et kui loen järjekordselt sellest, et põtru on saanud liiga palju, siis imestan ikka, et miks siis samas loos ei räägita, miks neid nii palju on. Et oleme tekitanud Eestisse nõnda palju põtradele meelsat ja toitvat võsa. Või on veel mingi muu põhjus, milles inimene kindlasti osaline.

Metsas ega looduses üldse pole ju olemas liike. On vaid isendid, kes siis omavahel ninaesise eest konkureerivad. Põder kui liik ei võistle hundi kui liigi või männijussi kui liigiga. Liigid on ikka inimese enda välja mõeldud, et oleks kergem loodusest aru saada. Nii nagu pole olemas looduses ka füüsikat, bioloogiat, keemiat ja mis need tähtsad teadused kõik on. On vaid molekul, põder ja joogivesi, mida siis need teadused tasahilju uurivad.

Sellepärast tulebki vahel mõte, et miks ometi nimetame rebast Reinuvaderiks. Kui võiks nõnda nimetada hoopis kitse. Või tiigikonna. Sest iga viimane kits ja konn on omal kombel targem inimesest. Kas või juba seeläbi, et nemad inimese arvukust juba reguleerima ei kipu.

Või kipuvad siiski? Sest kui konn hüppab mingisse tiigikesse ja seal elama asub, võime olla kindlad, et ka ise ei saa häda, kui samasse ujuma läheme. Ja tarbe korral võime isegi selle lombi vett juua. Konn teab seda ilma füüsika, bioloogia ja keemiata. Tema pole käinud koolis, tema pole teinud eksameid ega tuupinud valemeid, mille alusel välja rehkendada normatiive. Ja kui inimest saab palju, laseb konn tiigist lihtsalt jalga. Jättes meid selle kaldale oma normatiividest täis tuubitud sülearvutitega. Mis just sel ühel hädatarvilikul juhul pingest tühjaks jooksevad. Nii olemegi üksi oma neljakandilise ahistajaga ega tea, mida peale hakata.



Tiit Kändler
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet