Eesti Looduse fotov�istlus
2005/11



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Poster EL 2005/11
Pääsukese lugu

Sel maikuu päeval ma ei lootnudki välja saada, sest vihma sadas nagu oavarrest. Ometi oleksin nii väga tahtnud minna metsa vaatama, kes kevadekuulutajaist täna on lisandunud.

Arvuti taga töötades hakkas nälg tasapisi näpistama. Kööki söögipoolist otsima minnes heitsin pilgu aknasse ja seal avanes võimas vaatepilt: parve jagu äsja saabunud suitsupääsukesi püüdis järve kohal toitu. Tuul oli nii tugev, et üksnes paigalpüsimiseks pidid nad tiibadega meeletult vehkima. See vaatepilt tuli jäädvustada.

Et vihm oli väga tugev, mähkisin fototarbed kilekotti. Ise sain läbimärjaks veel enne, kui järve äärde jõudsin. Vaatasin neid vaeseid linnukesi, kes järve kohal meeleheitlikult rabelesid. Siis maandusid kaks neist kalda ääres kasvavale põõsale puhkama. Hakkasin lähemale hiilima. Kallas sai otsa, kuid linnud olid pildiotsijas ikka liiga väikesed. Läksin vette. Meie järv on väga järsu kaldaga, nii et sain astuda vaevalt sammu, kui vesi tõusis juba kummiku ääreni. Pääsukesed olid aga ikka liiga kaugel. Veel kaks sammu ja vesi oli juba üle põlve. Ilmselt sai üks lindudest aru, et tegemist on hulluga, ta pidas paremaks põgeneda. Teine aga ei soovinud veel lahkuda: sellise rajuilmaga on ju lausa lust vaadata, kuidas keegi vabatahtlikult külma kevadvette ronib.

Igaks juhuks tegin ühe pildi ära. Küll kaugelt, aga mälestuseks oma piinadest. Nüüd otsustasin minna veel sügavamale. Kolme-nelja sammuga olin munadeni vees. Oi, kui külm! Ent nüüd olin pääsukesele piisavalt lähedal: säri paika, kadreering, teravus, päästik! Ei midagi ... Vaatan displeid: aku tühi. No on jama! Uut akut taskust välja koukides püüdsin end võimalikult vähe liigutada, ent ometi suutsin seejuures telefoni vette kukutada. Pole hullu, see on nagunii õhtul, keskendume pildile. Kartsin, et aku klemmid saavad märjaks, nii võin rikkuda ka aparaadi. Õnneks nii halvasti ei läinud. Aku sai vahetatud.

Sain teha kaks pilti, enne kui ka teine lind veendus, et tegemist on tõelise hulluga ning temagi pidas paremaks end päästa. Nüüd upitasin telefoni põhjast välja: surnud. Panin nädalavahetuseks radiaatorile kuivama, esmaspäeval töötas jälle. Töötab siiamaani. Lõpp hea, kõik hea.



Sven Zaèek
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012