Eesti Looduse fotovõistlus
2005/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2005/11
Miks on putukad nii suured, kui nad on

Toomas Tammaru (1968) on sündinud Tartus. Lõpetas Tartu ülikooli 1992 bioloogina. Töötanud 1994–1997 Soomes Turu ülikoolis ja 1998–2005 EPMÜ zooloogia ja botaanika instituudis. Alates 1999 TÜ zooloogia ja hüdrobioloogia instituudi loomaökoloogia dotsent, septembrist 2005 TÜ erizooloogia professor. Olnud 2000 USA Marylandi ülikooli külalisteadur. Uurinud evolutsioonilist ökoloogiat, putukate populatsioonidünaamikat, liblikate faunistikat jne.

Kuulsin, et sa ei ole vastu plaanile ehitada ülikoolilinnak Maarjaväljale kanada kuldvitste keskele muu hulgas seetõttu, et seal on rohkesti rohtu liblikaröövikute söödaks. Miks loomaökoloogid söödavad putukaid ja mitte näiteks küülikuid, kellest ka liha saaks?





Putukate kui mitte eriti söödavate loomade elu uurimise mõttekus ilmneb minu jaoks kolmel tasandil. Esiteks, putukaökoloogial on otsene rakenduslik väljund nii kahjuritõrje kui ka ohustatud putukaliikide kaitse teoreetilise alusena. Kuigi praegu tegeleme selliste küsimustega vaid riivamisi, on asjaomase kompetentsi olemasolu Eestis kindlasti vajalik.


Teiseks, hästi tehtud ökoloogiateadus ei uuri mitte niivõrd oma objektliike, kuivõrd üldisi probleeme objektliikide näitel. Nii näiteks küsime, kuidas on võimalik kindlaks teha, kas noorloomad kasvavad alati nii kiiresti kui füsioloogiliselt võimalik või hoiavad nad ennast miskipärast tagasi. Selliste katsete tegemine sinu soovitatud küülikute peal oleks sadu kordi kallim ja keerukam, kuid putukaid uurides saadud tulemused võivad sageli ka küülikutele rakendatavad olla.


Teisisõnu, putukaid uurides säilitame ja arendame oma kompetentsust üldistes ökoloogilistes ja evolutsioonilistes küsimustes. Sellist üldteoreetilist asjatundmist vajame nii ülikooli õppejõududena kui ka sõna kaasa ütlemiseks laiema kõlapinnaga küsimustes: nii mõistame ökoloogidena, et enamik talvituma asunud parte ei ela kevadeni, teisiti see lihtsalt olla ei saa. Seega pole hiljuti Rootsis leitud surnud sinikaela puhul põhjust paanikaks, kui meenutada linnugripihüsteeriat ajakirjanduses.


Kolmandaks, teadus on peale kõige muu kindlasti ka sport ja spordis peame Eesti au eest väljas olema. Enese heast küljest näitamiseks tuleb valida alad, milles meil on lihtsam häid tulemusi saavutada. Praegu on meil näiteks suhteliselt raskem konkureerida selle maailma vägevatega teadusharudes, kus tulemus sõltub olulisel määral rahast. Asjalikkugi putukaökoloogiat saab seevastu teha odavalt.

Kuidas siis paistab Eesti loomaökoloogia naabermaade taustal? Kas oleme ikka Lätist


kõvemad?





Lätist oleme küll kindlasti kõvemad. Soome ja Rootsi tasemeni seevastu on meil veel mitmes mõttes pikk maa minna, kuid väga häbeneda pole ehk ka põhjust. Esiteks seepärast, et mainitud maade tase loomaökoloogias on rahvusvahelises võrdluses väga kõrge ja sellele allajäämine pole veel iseenesest tingimata häbiasi. Teiseks seetõttu, et Eestis alustati 1990. aastate alguses peaaegu nullist, vähemalt kui teadust rahvusvahelistes ajakirjades avaldatuga mõõta. Senine kiire areng ja siinsete loomaökoloogia töörühmade vaieldamatu perspektiivikus lubab uskuda, et varsti pole enam põhjust meenutada ega mainida, et üsna hiljuti sai alustatud üsna tühjalt kohalt. Kõiki kaasalööjaid ei jõua siinkohal nimetada, kuid soovitan vaadata http://www.loodus.ee/loomaokoloogia.





Putukatest kui mudelorganismidest kõneldes tuleb kõigepealt meelde Drosophila.


Milliseid putukaliike oled ise katsetes kasutanud ja miks just neid?





Kõigis oma doktoriväitekirja töödes kasutasin harilikku hallavaksikut, kes on Eestiski väga tavaline sügisese lennuajaga ööliblikas. Toona polnud suurt valikut: kogu töörühma tegemised keskendusid just sellele liigile. Seda eelkõige seetõttu, et hallavaksik on Lapimaal oluline metsakahjur, kelle populatsioonide arvukuse regulaarsed võnkumised sobivad hästi populatsioonidünaamika kesksete probleemide uurimiseks. Paraku on nii, et iga liik vajab “sissetöötamist”, s.t. õnnestunud katseteni jõuame tavaliselt alles siis, kui paar suve on aia taha läinud. Nagu ikka, pidi doktoritöö valmis saama kolme-nelja aastaga, seega olnuks suur risk üritada uue liigiga. Hallavaksikuga töötamisel oli seevastu kasutada Turu ülikooli teadlaste paarikümneaastane kogemus.


Hallavaksik on siiski ka objektiivselt hea mudelliik. Üks oluline eelis on asjaolu, et selle liigi röövikud ei kannata suurt haiguste all – kogu katse luhtumine haiguspuhangu tõttu on putukaökoloogile nutmapanevalt suur, kuid kahjuks mitte haruldane õnnetus. Teiseks pole vaksikute valmikud üleliia “targad”, nad paarituvad ja munevad probleemitult ka väikeses plastpurgis. Päevaliblikad seevastu saavad oma vangistaatusest hästi aru ja nendele sobivate tingimuste loomiseks tuleb palju rohkem vaeva näha.


Hallavaksikuga oleme ka Eestis mõned tööd teinud, kuid eelkõige oleme püüdnud tundma õppida üht teist liblikaliiki: viljapuu-tupslast. Selle liigi eelis on tema tiivutud emased, kes enamasti püsivad kogu oma armetu valmikuelu jooksul koorumiskoha vahetus läheduses. Ökoloogile pakub erakordse võimaluse asjaolu, et me ei pea arvestama valmiku käitumisega, mille uurimine ja kvantitatiivne kirjeldamine osutub “normaalsete”, laialt ringi lendavate liblikate puhul sageli ületamatuks raskuseks. Väikese muigega võib öelda, et tupslaste valmikud ei käitugi ja teevad seeläbi meie elu lihtsamaks.


Viimasel ajal oleme alustanud eri liblikaliike võrdlevate töödega, mispuhul ei saa me muidugi enam piirduda kõige probleemitumate ja hästi tuntud objektidega. On olnud õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Viimastest üritame õppida, kuid teatud piirangud jäävad ikkagi. Nii oleme seni vältinud liblikaliike, mis talvituvad röövikuna: röövikute ületalvepidamine on tunduvalt keerulisem kui nukkude ja munade talvitamine.





Millised on põhilised uurimisteemad, millega tegeled?





Uuritavad probleemid kuuluvad peamiselt evolutsioonilise ökoloogia valdkonda. Selle teaduse raames küsime, miks näeb loom või taim välja nii, nagu ta näeb, ja elab nii, nagu ta elab. Küsimus “miks” saab kõnealuse teadusharu kontekstis spetsiifilise sisu: uurime, milliste evolutsiooniliste jõudude toimel on ta selliseks kujunenud, nagu me teda tunneme.


Sageli pole teadlastel rahuldavaid vastuseid üllatavalt lihtsatele küsimustele. Nii ei mõista me sugugi hästi, millised tegurid on ohjanud putukate kehasuuruse evolutsiooni. Usume, et enamasti on evolutsioon iga liigi viinud tema jaoks parima võimaliku suuruseni. Kui nii, siis peaks keskmise suurusega putukatel minema paremini kui keskmisest väiksematel või keskmisest suurematel liigikaaslastel. Kui suudame sellise olukorra põhjused oma katses kindlaks teha, oleme astunud olulise sammu lähemale kehasuuruse evolutsiooni mõistmisele.





Keskmise suurusega putukatel läheb ilmselt hästi püsivates keskkonnaoludes, ent kehasuuruse evolutsiooni ei saa vist vaadelda asjana omaette, lahus näiteks putukate elukeskkonnast. Mõnedel juhtudel eelistab valik ilmselt just priskemaid või vastupidi väiksemaid isendeid.





Loomulikult. Evolutsioonilise ökoloogia keskse küsimuse võibki formuleerida nii, et püüame mõista, millised keskkonnatingimused milliseid omadusi soosivad ja miks. Seda uurimegi. Kuna me ei saa kunagi päris täpselt teada, millised olid keskkonnatingimused ja seega ka valikufaktorid viimase kümne miljoni aasta jooksul, jääb vastus küsimusele “miks ta selliseks on evolutsioneerunud” paratamatult veidi spekulatiivseks.


Palju rangema vastuse saab anda küsimusele “millised vaikufaktorid tunnuste vaadeldavaid väärtusi praegu alal hoiavad”, ehk siis stabiliseerivat valikut põhjustavad. Kui tunnuse väärtustes on geneetilist muutlikkust (s.t. on geneetiliselt erinevaid isendeid), siis peaksime stabiliseeriva valiku puudumisel nägema pidevat ja kindlasuunalist evolutsioonilist muutust. Putukate kehasuuruses on geneetilist muutlikkust parasjagu palju, kuid ei lepatriinud ega kapsaliblikad muutu aasta-aastalt suuremaks ega väiksemaks. Seega peab pidevalt toimima looduslik valik nii “liiga suurte” kui ka “liiga väikeste” isendite vastu.





Oled uurinud ka peremees-parasitoidi suhteid. Kõrvaltvaatajana tundub see valdkond ju üsna hästi uuritud, kus midagi uut on vist üsna raske leida?





Liblikate parasitoididega ehk elusates röövikutes nugivate kiletiivaliste vastsetega puutusin kokku eelkõige siis, kui osalesin hea kolleegi Tiit Tederi tegemistes. Tiit uuris oma väitekirjatöös hundinuia vartes uuristavate liblikaröövikute ökoloogiat. Muu hulgas õnnestus meil maailmas esimest korda loodusliku süsteemi peal näidata, et taime parameetrite mõju ulatub kolmanda troofilise tasemeni. Osutus nimelt, et kidurate hundinuiade vartes arenenud liblikaröövikute parasiidid ei kasva sama suureks kui jõudsalt kasvanud taimedelt pärit liigikaaslased.


Praegu ei tegele meil parasitoididega otseselt keegi, kuid see viga tuleks parandada. Seda seetõttu, et parasitoidid on putukate ökoloogias tõsised tegijad: tüüpilisel juhul hukkub looduses umbes kolmandik liblikaröövikuid seeläbi, et parasitoidi vastne sööb ta elusast peast seest õõnsaks. Seetõttu on parasitoidid tähtsad ka taimekahjurite biotõrjes.


Seda hirmu küll pole, et kõik juba uuritud oleks: matemaatiliselt modelleeritud on peremehe ja parastoidi ökoloogiliste suhete paljusid aspekte, kuid kaugeltki kõiki ennustusi pole suudetud praktikas kontrollida ja ega ühest või mõnest katsest piisagi – ökoloogilised süsteemid on nii mitmekesised ja mürarikkad (s.t. mõjule pääsevad juhuslikud ennustamatud faktorid), et üldistusteni jõudmiseks tuleb koguda vähemalt mitmeid kümneid tõendeid eri süsteemidest. Nii näiteks peab putukate optimaalse kehasuuruse probleemi juurde tagasi tulles ütlema, et me ei tea, kui olulist rolli mängivad parasitoidid liblikaröövikute kehasuuruse evolutsioonis. On efektseid katselisi tõendeid selle kohta, et parasitoidid eelistavad suuremaid röövikuid, kuid samas suudab suurem röövik ennast ka paremini kaitsta. Milline on nende ja veel mitmete muude faktorite koosmõju lõpptulemus, seda me üldistavalt paraku veel öelda ei oska.





Erinevalt paljudest ökoloogidest, kellele on tuttav vaid oma uurimisobjekt, tunned hästi näiteks liblikaid, ent ka muid loomi ja taimi. Kas n.-ö. klassikalisel loodusetundmisel on nüüdisajal ikka kohta, sest teaduspublikatsioone sel teema ei õnnestu ju avaldada?





Tõsi ta on, et ka “rohelises” bioloogias on tänapäeval võimalik teaduslikku karjääri teha loodust laiemalt tundmata. Metoodiliselt korrektselt tehtud ja õnnestunud katse koos perfektse statistilise analüüsiga võib avada tee prestiiþsetesse teadusajakirjadesse ka siis, kui idee on laenatud. Siiski on ka ökoloogias valdkondi, milles tegutsemine eeldab paljude liikide tundmist ja eriti vajalik on taksonoomiline silmaring üldistuste poole püüeldes. Usun, et pragmaatiliselt mõeldes on Eestis mõttekas arendada just sellist tüüpi bioloogiat: looduse tundmise ehk siis naturalistliku kultuuri taseme poolest ei pea Eesti ennast rahvusvahelises võrdluses häbenema.


Mis liblikatesse puutub, siis nende otsimise-püüdmise-vaatlemise ja ka oma liblikakogu korrashoiu peale kulutan ma küll selgelt rohkem aega ja energiat, kui seda oleks vaja minu põhitöö jaoks tarviliku liikide tundmise taseme alalhoiuks. Seda muidugi töö ja pere arvelt. Tunnistan, et selles mõttes ei tegutse ma ratsionaalselt, kuid ehk tohib üks irratsionaalne tegevus igal inimesel olla. Irratsionaalset rõõmu Eestile uue liigi leidmisest tasub kogeda.





Kuidas iseloomustaksid Eesti liblikaamatöörluse praegust taset?





Eestis on praegu paarkümmend asjahuvilist, kes liblikaid otsides ja kogudes Eesti fauna uurimisele aktiivselt kaasa aitavad. Liblikafauna uurimine on meil praegu rõõmustaval kombel aktiivsem kui kunagi varem ning mis eriti oluline: andmed haruldasemate liikide leidudest oleme juba üle kümne aasta suutnud süstemaatiliselt kokku koguda ja avaldada Eesti lepidopteroloogide seltsi ja LUS-i perioodilises ühisväljaandes Lepinfo (varem pikema nimega Lepidopteroloogiline Informatsioon). Viimastel aastatel on suurem osa toimetamise tööst olnud Erki Õunapi kanda.


Loomulik järgmine samm oleks liblikaleidude andmebaasi loomine, kuid selleks pole seni veel jõudu jätkunud. Arvutiandmebaas võimaldaks efektiivselt teha kvantitatiivseid analüüse, muu hulgas korrektselt tõestamaks üsnagi ilmset tõsiasja, et kliima soojenemise tõttu taanduvad Eestis põhjapoolsemad liigid ja lõunapoolsed tungivad peale.


On väga rõõmustav, et Eesti amatöörlepidopteroloogide huviorbiiti on tõusnud ka pisiliblikad, kes olid kuni viimase ajani Eestis väga puudulikult uuritud. Eriti tahaksin siinkohal rõhutada Urmas Jürivete entusiastlikku tööd Eesti pisiliblikafauna revideerimisel. Julgen öelda, Eesti on oma liblikafauna uurituse tasemelt üle Euroopa keskmise.Tänu kuulub tegijaile.





Oled õpetanud Eesti võistkonda rahvusvahelise bioloogiaolümpiaadi jaoks. Pead seda ilmselt oluliseks: kas polegi mitte nii, et paremate tulemuste saamiseks peab looduse tundmaõppimist alustama võimalikult varakult?





Jah, valdav enamik hingega asja juures olevatest rohelistest bioloogidest on alustanud looduse uurimist koolipõlves, paljud isegi enne seda. Kindlasti mõjutab selline “hingeline” taust tulemuslikkust hilisemas teadlaskarjääris, kuid küsimus on oluline ka üldisemas plaanis. Loomulikult ei saa kõigist loodushuvilistest koolilastest biolooge, kuid võime looduse mitmekesisusest rõõmu tunda säilib elu aeg. Kahjuks pole selline võime oma siiraimal kujul vist enam omadatav pärast murdeiga. Usun, et nii looduskaitsele kui ka ühiskonnale tervikuna on igati kasuks, kui meie hulgas on võimalikult palju inimesi, kes looduse mitmekesisust näha oskavad, sellest rõõmu tunnevad ning seetõttu seda ka väärtustavad oma tegemistes ja otsustes. Seetõttu loodan väga, et meie looduskaitse korraldajatel jätkub tarkust mitte piirata populistlik-looduskaitselistel kaalutlustel selliseid tegevusi nagu näiteks putukate kogumine ja lindude rõngastamine. Tulemus oleks soovitule otse vastupidine – laskem lastel õppida loodust tundma ja seeläbi seda ka väärtustama.





Millega tegeletakse TÜ erizooloogia õppetoolis?





Loomade õpetamise ja loomade uurimisega. Esindatud on nii klassikaline kui ka molekulaarne loomasüstemaatika, suurimetajate uurimine ning on ka selgelt ökoloogilisi teemasid. Põnev on Urmas Saarma arendatav fülogeograafia suund: uuritakse loomapopulatsioonide ajalugu, sealhulgas loomade rändeid pärast jääaega . Ideaalis näeksin, et õppetooli koonduksid eelkõige sellised loomateaduse harud, mis tuginevad laiale taskonoomilisele kompetentsusele ehk siis just sellisele asjatundmisele ja loodusesse suhtumisele, millest eespool just rääkisime.





Milliste loomarühmade süstemaatika poolest me Eestis üldse kompetentsed oleme: kogu


loomariigi mitmekesisusest me vist jagu ei saa?





Paraku on sul õigus – kas või ainult kõigi Eesti putukate kompetentseks hõlmamiseks peaks tööl olema vähemalt kakskümmend putukasüstemaatikut, mis käib meile kindlasti üle jõu. Lisaks ei saa me eeldada, et professionaalne süstemaatik tegeleks vaid Eesti faunaga. Suutmaks maailmateaduses sõna kaasa öelda peab ka süstemaatiku taksonoomiline kompetentsus olema globaalne, mis veelgi vähendab perspektiive katta kogu kodumaine loomastik asjatundjatega. Kõlama jäänud lootusetu noot ei tähenda sugugi, et tohiksime alla anda ja üritamast loobuda, üha integreeruvama bioloogiateaduse arenguks on hädavajalik, et keegi valdaks ka selle teadusharu loogikat ja meetodeid, mis siis, et kõike hõlmata ei jõua. Liikide tundmine ja fauna uurimine jääb seevastu paratamatult üha enam amatöörbioloogide pärusmaaks, kuid amatööride tööd suunata on kindlasti professionaalse teadlase ülesanne.





Kas teadus on su põhiline harrastus või jääb aega ka muudeks hobideks?





Kui sean üles lambi ööliblikate püüdmiseks või lähen pesakastiringile tihasepoegi rõngastama, siis ei mõtle ma teadusele – see on midagi muud. Loomulikult oleks tore, kui keegi kunagi kasutaks selliste harrastustegevuste käigus kogunevat teavet teaduse huvides (selleks saab kõik kirja pandud), kuid kakupoega käes hoides mõtlen ma teaduspublikatsioonile sama vähe kui ehk tüüpiline tänapäevane harrastusõngitseja mõtleb püütavast kalast saadavale toidupalale, primaarne on ikka rõõm vahetust kontakstist loodusega. Aga jah, kui on reaalselt valida metsa mineku või mõne muu vaba aja veetmise viisi vahel, siis langeb mu valik ikka esimese kasuks, vähemalt rohelisel aastaajal.




Loomaökoloog Toomas Tammaru küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet