Eesti Looduse fotovõistlus
2005/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2005/12
Kultuur ja linn: lokaalne ökolõks ning globaalne päästerõngas?

Novembri hakul Tartus esitletud kena raamat “Looduskultuur” juhtis tähelepanu looduse ja kultuuri vahekorrale. Eks ole ju veider, et loodusega seonduvate nähtuste üle, olgu selleks siis või kultuur, on enim mõtisklenud rahvad, kelle enda side loodusega on nõrk? Veelgi enam, teema võtavad üles need inimesed, kes enamasti elavad linnas: sõidavad autoga, mitte hobusega; piim tuleb poest, mitte lehmalt, ja liha saab lauale ilma loomi kasvatamata või tapamajja viimata. Ent neil rahvastel, kes pigem elavad looduse sees, pole sageli isegi selliseid sõnu nagu “loodus” või “kultuur”.

Looduskultuuri vaadeldes käsitletakse eelkõige ikka nn. loodusrahvaid: tsivilisatsioonist või vähemasti üleilmastumisest puutumata ehk siis vähem mõjutatud marginaalseid rahvarühmi kuskil kaugel metsas või savannis või tundras. Eks see ole muidugi erakordselt huvitav, aga me elu, ka kultuurielu on viimasel ajal määranud hoopis suhtumine New Yorgis, Londonis, Pariisis, Tallinnas, Tartus. Me elame ju linnastuvas ilmas. Samas ka üleilmastuvas – just mõttelaadilt ning kultuurilt ühtlustuvas ilmas. Tänapäevase kultuuri osa on tung linna. Vabandatagu seda tungi või töiste paratamatustega, tulemus ei muutu. Linna jõudnult aga teeme kõik üht ja sama nii Shanghais, Los Angeleses kui ka Pärnus: samad raamatud, samad filmid, teatrid, ööklubid, baarid. Ka suhtumine loodusesse.

Praegu, kui ühel ajal on kõne all usundiõpetuse sissetoomine koolidesse ja looduse õpetamise vähendamine, on sobiv tähele panna, kuidas on suuremad religioonid kui olulised kultuuri kujundajad loodust suunanud. Olgu kristlus, islam või mõni muu, ikka on selleks olnud valitsemine ja tarbimine. Alles nüüd on keskkonnaeetikud võtnud kokku, et peaaegu kõik religioonid kätkevad sätteid, mis käsivad loodust hoida. Ka needsamad kirjutatud religioonid nagu kristlus või islam. Kui võtame viimaste vanuseks ümmarguselt 2000 aastat, on see parajasti nii palju, kui kaua on kulunud aega, et looduse üle domineerimise asemel lugeda samast kirjatööst välja looduse mõistuspärane ja jätkusuutlik valitsemine. Päris kaua. Ja on ju nõnda, et kirjapandu endaga on see areng küllalt vähe seotud. Pigem on tänapäevane keskkond ja kultuur tekitanud vajaduse, kohustuse need sätted pühakirjadest üles leida. Kirjas on nii mõndagi, lihtsalt nüüd on me tõlgendus muutunud.

Loomulikult on ka need nn. loodusrahvad omakorda üleheroiseeritud, ei ole nad midagi nii loodusega kooskõlas elanud. Ikka on käinud ja käib küllalt valimatu jaht ja põletamine, risustamine. Me lihtsalt ei näe loodusrahvaste tegevuse negatiivseid tagajärgi, kui ehk mammutite väljasuretamise laadsed näited kõrvale jätta. Ei näe seepärast, et loodusrahvaste esindajaid on nii vähe. Neid on parajasti nii palju, et loodus veel suudab nende jäljed ära süüa. Aga vahest siin ongi võti? Kogu loodusega seotud probleemistiku alus ja algus on ju ikkagi inimpopulatsiooni kasv.

Looduses on populatsioonide kasv piiratud mitmesuguste mehhanismidega. Inimene on tippkiskja, omnivoor veel pealegi. Meil looduslikke vaenlasi sisuliselt ei ole, kui parasiidid ja haigused välja arvata, aga need reguleerivad harva troofilise redeli tipus kõrguva liigi populatsiooni. Sestap saame paljuneda ja olla parajasti nii, kuidas ressursid lubavad. Ehkki mitte väga kiired paljunejad, võib meiegi populatsioonidünaamikat selgelt vaadelda kui hulgisigimist. Selliste sündmuste looduslikud analoogid on valusalt õpetlikud. Mõneti oleme nagu lemmingud tundras. Vaid oma pikema elukäigu tõttu ei ole me veel näinud, kuidas meeletu arvukuse kasvuga kaasneb ressursside täielik ärasöömine ning sellele järgneb tõsine kollaps. Ometi, ressursside ammendumine mingil kujul ju juba paistab. Ja ma ei mõtle siin sugugi naftat, mis lõpeks on asendatav millegi muuga, kas või hobustega. Mõtlen ikka toitu ja vett.

Kuigi mine tea, ehk ikka leiame mõne teguri, mis hoiab meie enda arvukuse mõistlikkuse piirides? Euroopa iive on juba negatiivne. Väikese Eesti panus sealhulgas. Ja see on hea. Olgu see kui tahes ohtlik me keelele ja rahvuskultuurile, on see hea me loodusele, kogu Maa loodusele. Ja seeläbi veidra paradoksina meile endile sealhulgas. Ka kultuurile tervikuna, kui me jääme selle juurde, nagu arvab Jüri Talvet ühes oma Postimehe essees: kultuur algab loodusest.

Lättelt väljununa areneb kultuur kiiremini seal, kus rohkem inimesi koos. Linnas. Ka suhe loodusesse areneb eelkõige linnas. Praegu areneb see selgelt looduse vähema tundmise, kuid suurema märgilise väärtustamise suunas. Ei ole jäänud palju linnapäid, kes julgevad avalikult vaidlustada ohustatud liikide elupaikade säilitamise vajadust. Vaid linn saab olla koht, kus loodushoidlik mõte areneb valdavaks. Sest siin on vastuvõtlikke. Ehkki kaugemal loodusest, võib looduskultuur muutuda linnas elitaarsekski.

Jaan Kaplinski kirjutab järgmises, peagi ilmuvas Eesti looduseuurijate seltsi aastaraamatus, et intelligentsusel võib olla kalduvus suunata elu hävimise suunas. Ma loodan siiralt, et siin on üks sammuke veel vahel. Sammuke, mis võiks ehk hävingut vältida. See tõik, et kultuuriliselt arenenumad, keerulisema kultuuriga rahvad, ehk siis teisest nurgast vaadatuna linnastunud ja looduskauged rahvad ei kasva enam. Nende arvukus kahaneb. Linnakultuur (olgugi see otsesemalt naiste haridus, kuid kultuuri osa ju seegi) reguleerib inimeste paljunemist. Või nagu tõdeti ühel ELUSi üldkoosolekul, arutelul Raivo Männi ettekande järel: linnast on saanud inimeste metapopulatsiooni atraktiivne mülgas, ökolõks.

Kas võib linnastumine päädida globaalse lahendusega inimeste arvu kasvu vastu?



Marek Sammul
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet