Eesti Looduse fotov�istlus
2005/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2005/12
Kultuur ja linn: lokaalne kolks ning globaalne psterngas?

Novembri hakul Tartus esitletud kena raamat Looduskultuur juhtis thelepanu looduse ja kultuuri vahekorrale. Eks ole ju veider, et loodusega seonduvate nhtuste le, olgu selleks siis vi kultuur, on enim mtisklenud rahvad, kelle enda side loodusega on nrk? Veelgi enam, teema vtavad les need inimesed, kes enamasti elavad linnas: sidavad autoga, mitte hobusega; piim tuleb poest, mitte lehmalt, ja liha saab lauale ilma loomi kasvatamata vi tapamajja viimata. Ent neil rahvastel, kes pigem elavad looduse sees, pole sageli isegi selliseid snu nagu loodus vi kultuur.

Looduskultuuri vaadeldes ksitletakse eelkige ikka nn. loodusrahvaid: tsivilisatsioonist vi vhemasti leilmastumisest puutumata ehk siis vhem mjutatud marginaalseid rahvarhmi kuskil kaugel metsas vi savannis vi tundras. Eks see ole muidugi erakordselt huvitav, aga me elu, ka kultuurielu on viimasel ajal mranud hoopis suhtumine New Yorgis, Londonis, Pariisis, Tallinnas, Tartus. Me elame ju linnastuvas ilmas. Samas ka leilmastuvas just mttelaadilt ning kultuurilt htlustuvas ilmas. Tnapevase kultuuri osa on tung linna. Vabandatagu seda tungi vi tiste paratamatustega, tulemus ei muutu. Linna judnult aga teeme kik ht ja sama nii Shanghais, Los Angeleses kui ka Prnus: samad raamatud, samad filmid, teatrid, klubid, baarid. Ka suhtumine loodusesse.

Praegu, kui hel ajal on kne all usundipetuse sissetoomine koolidesse ja looduse petamise vhendamine, on sobiv thele panna, kuidas on suuremad religioonid kui olulised kultuuri kujundajad loodust suunanud. Olgu kristlus, islam vi mni muu, ikka on selleks olnud valitsemine ja tarbimine. Alles nd on keskkonnaeetikud vtnud kokku, et peaaegu kik religioonid ktkevad stteid, mis ksivad loodust hoida. Ka needsamad kirjutatud religioonid nagu kristlus vi islam. Kui vtame viimaste vanuseks mmarguselt 2000 aastat, on see parajasti nii palju, kui kaua on kulunud aega, et looduse le domineerimise asemel lugeda samast kirjatst vlja looduse mistusprane ja jtkusuutlik valitsemine. Pris kaua. Ja on ju nnda, et kirjapandu endaga on see areng kllalt vhe seotud. Pigem on tnapevane keskkond ja kultuur tekitanud vajaduse, kohustuse need stted phakirjadest les leida. Kirjas on nii mndagi, lihtsalt nd on me tlgendus muutunud.

Loomulikult on ka need nn. loodusrahvad omakorda leheroiseeritud, ei ole nad midagi nii loodusega koosklas elanud. Ikka on kinud ja kib kllalt valimatu jaht ja pletamine, risustamine. Me lihtsalt ei ne loodusrahvaste tegevuse negatiivseid tagajrgi, kui ehk mammutite vljasuretamise laadsed nited krvale jtta. Ei ne seeprast, et loodusrahvaste esindajaid on nii vhe. Neid on parajasti nii palju, et loodus veel suudab nende jljed ra sa. Aga vahest siin ongi vti? Kogu loodusega seotud probleemistiku alus ja algus on ju ikkagi inimpopulatsiooni kasv.

Looduses on populatsioonide kasv piiratud mitmesuguste mehhanismidega. Inimene on tippkiskja, omnivoor veel pealegi. Meil looduslikke vaenlasi sisuliselt ei ole, kui parasiidid ja haigused vlja arvata, aga need reguleerivad harva troofilise redeli tipus krguva liigi populatsiooni. Sestap saame paljuneda ja olla parajasti nii, kuidas ressursid lubavad. Ehkki mitte vga kiired paljunejad, vib meiegi populatsioonidnaamikat selgelt vaadelda kui hulgisigimist. Selliste sndmuste looduslikud analoogid on valusalt petlikud. Mneti oleme nagu lemmingud tundras. Vaid oma pikema elukigu tttu ei ole me veel ninud, kuidas meeletu arvukuse kasvuga kaasneb ressursside tielik rasmine ning sellele jrgneb tsine kollaps. Ometi, ressursside ammendumine mingil kujul ju juba paistab. Ja ma ei mtle siin sugugi naftat, mis lpeks on asendatav millegi muuga, kas vi hobustega. Mtlen ikka toitu ja vett.

Kuigi mine tea, ehk ikka leiame mne teguri, mis hoiab meie enda arvukuse mistlikkuse piirides? Euroopa iive on juba negatiivne. Vikese Eesti panus sealhulgas. Ja see on hea. Olgu see kui tahes ohtlik me keelele ja rahvuskultuurile, on see hea me loodusele, kogu Maa loodusele. Ja seelbi veidra paradoksina meile endile sealhulgas. Ka kultuurile tervikuna, kui me jme selle juurde, nagu arvab Jri Talvet hes oma Postimehe essees: kultuur algab loodusest.

Lttelt vljununa areneb kultuur kiiremini seal, kus rohkem inimesi koos. Linnas. Ka suhe loodusesse areneb eelkige linnas. Praegu areneb see selgelt looduse vhema tundmise, kuid suurema mrgilise vrtustamise suunas. Ei ole jnud palju linnapid, kes julgevad avalikult vaidlustada ohustatud liikide elupaikade silitamise vajadust. Vaid linn saab olla koht, kus loodushoidlik mte areneb valdavaks. Sest siin on vastuvtlikke. Ehkki kaugemal loodusest, vib looduskultuur muutuda linnas elitaarsekski.

Jaan Kaplinski kirjutab jrgmises, peagi ilmuvas Eesti looduseuurijate seltsi aastaraamatus, et intelligentsusel vib olla kalduvus suunata elu hvimise suunas. Ma loodan siiralt, et siin on ks sammuke veel vahel. Sammuke, mis viks ehk hvingut vltida. See tik, et kultuuriliselt arenenumad, keerulisema kultuuriga rahvad, ehk siis teisest nurgast vaadatuna linnastunud ja looduskauged rahvad ei kasva enam. Nende arvukus kahaneb. Linnakultuur (olgugi see otsesemalt naiste haridus, kuid kultuuri osa ju seegi) reguleerib inimeste paljunemist. Vi nagu tdeti hel ELUSi ldkoosolekul, arutelul Raivo Mnni ettekande jrel: linnast on saanud inimeste metapopulatsiooni atraktiivne mlgas, kolks.

Kas vib linnastumine pdida globaalse lahendusega inimeste arvu kasvu vastu?



Marek Sammul
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012