Eesti Looduse fotovõistlus
2005/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2005/12
Kolme V perenaine

Gea Järvela (1963) on sündinud Viljandimaal, kooliteed alustas Ida-Virumaal Iisakus ja keskkooli lõpetas 1982. aastal Nõos. 1986. aastal lõpetas EPA agronoomina.
1996–1997 läbis valla/linna keskkonnanõuniku pädevuskoolituse. Õpib Eesti maaülikoolis magistrantuuris maastikuarhitektuuri erialal.
Töötas 1991–2004 Nõo vallavalitsuses esmalt haljastuse valdkonnas, hiljem keskkonnaosakonna juhatajana.
Jaanuarist 1999 VVV SA juhatuse esimees. Koordineerinud Vapramäe ja Elva-Vitipalu maastikukaitseala ning Vellavere piirkonna matkaradade ja Elva jõe veetee rajamist.
Aastast 1993 on koordineerinud Luke mõisakompleksi taastamise projekti.
Valiti Tartumaa 2002. aasta missiooniinimeseks. 2004 sai Tartu maavanema tänukirja aktiivse keskkonnategevuse eest. Abielus, peres kolm last.

Täheühendiga VVV SA tuntud Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutus avas koostööpartnerite osalusel kolletamispäeval, 14. oktoobril, viimase tõeliselt suvesooja sügisilmaga Elva jõe veetee. Kas nüüd on kõik piirkonda kavandatud matka- ja õpperajad valmis?


Kunagi ei ole midagi absoluutselt valmis. Suurte asjadega oleme hakkama saanud; veetee oli viimane, mis meil alguses matkaradadest kavas oli. Aga ma arvan, et miski pole lõplik ja küllap me mõtleme midagi huvitavat ja omapärast juurde. Kindlasti tahame tõsiselt arendada loodushariduspoolt. Sellealaseid mõtteid on palju, eks näe, mida teostada õnnestub.

Ja teete ehk midagi veel ringi?


Jah, muidugi. Et inimesed neile radadele ikka ja jälle tuleksid, siis peab nende eest mitte ainult hoolitsema, vaid sinna ka midagi juurde mõtlema. Seda eriti laste pärast. Mõnigi ema on küsinud, et kas te Vapramäele ka midagi uut välja mõtlete. Ju on vajalik, et väike laps, kes on rajal ema-isaga võib-olla juba kümme korda käinud, ükskord leiab, et oi, siin on midagi uut.


Eks looduses juhtu alatihti midagi. Inimene, kes rajal käib, ei mõtlegi sellele, et raja korrasoluks peab keegi seal kogu aeg vaeva nägema.


Päris palju summasid lähebki radade korrashoiuks. Üks asi on see, et hein kasvab. Või on mõnes kohas lastele ebameeldivaid nõgeseid, mis tuleb maha niita. Aga suuremaid üllatusi toovad tormi-iilid – pärast on radadel palju koristamist.


Küllap ses suhtes üks suuremaid pähkleid ole just äsja avatud veetee: et ta ka kevadel taas sõidetav oleks?


Jah, eriti Elva jõe algus, mis on üsna kitsas. Lõik Hellenurmest Vitipalu taha oli olnud minu arvates hooldamata võib-olla isegi juba sõjajärgsest ajast, kui kadusid talud. Me puhastasime vaid kanuulaiuse raja. Imetegijad me pole, seepärast vajab see osa pidevat lahtilõikamist. Kahjuks elavad seal ka koprad, kes “hoolitsevad” meie topelttöö eest. Läbi peab rada sõitma hakkama igal kevadel ja võib-olla sagedaminigi. Me loodame, et meile tulevad appi kanuumatku korraldavad firmad. Meie põhimõte on aga küll selline, et kui midagi valmis teeme, siis püüame seda ka korras hoida.

Muidugi ei saa kunagi garanteerida, et jõel üldse takistusi poleks: puu võib ette kukkuda ühe ööga, seda enam, et jõgi on kitsas. Arvatavasti pole see seiklushimulisele matkajale siiski suur vaev, kui peab mõnes kohas ka kusagilt üle ronima.


Kui palju radasid sihtasutus üldse on teinud?


Kui me alustasime, ei osanud mina küll uskuda, et me kuue aastaga nii palju jõuame. 1999 avasime Vapramäe matkaraja. Seejärel hakkasime tegelema Elva-Vitipaluga. Vitipalu Vapramäega mahtude poolest muidugi võrrelda ei saa: Vapramäe on kompaktne ja väike, Vitipalus asub aga Tartumaa kõige pikem matkarada. Avamiseni jõudsime 2002. aastal. 2002 oligi hästi töörohke: kevadel avasime Vitipalu, sügisel aga Vellavere matkarajad. Vellavere tuli kõne alla seetõttu, et sinna õnnestus saada Euroopa Liidu raha. See tegi ajagraafiku hästi tihedaks. Vapramäe ja Vitipalu on kaitsealade ja riigimetsa maadel ning kaasfinantseerijaid oli lihtsam leida. Vellavere puhul kartsime, et riigi raha niisama lihtsalt ei saa, ja seetõttu oli välisraha väga oluline.

Üks unistus oli veel teha Vitipalu vaatetorn; ka see õnnestus: praegu Tartumaa kõrgeim, 24-meetrine torn avati 2003. Ja siis tuli juba veeteetöö. Võib-olla tundub, et veetee tekkis nagu üleöö, tegelikult oli see ligi kolme aasta töö.

Nii on olnud kõigi projektidega. Ka Vapramäed valmistasime mitu aastat ette. Kunagi sinna looduskaitseseltsi tehtud rada oli kinni kasvanud; isegi selle kindlakstegemine, kus ta oli kulgenud – osutus päris vaevarohkeks. Mõnes kohas polnud puudel enam märgiseid ja mõnes kohas tegime muudatusi, et hooldus oleks lihtsam ja odavam. Aga põhiliselt püüdsime siiski looduskaitseseltsi väljatöötatut säilitada.


Kas sul on nende radade seas ka mõni lemmiklaps?


Ma olen ise kõige rohkem vaeva näinud Vapramäe ja Vitipalu radadega; Vellaverega tegeles rohkem Triinu Pertels, kes on sihtasutuse projektijuht.

Armsad on nad kõik, sest igasse on midagi pandud, aga Vapramäe on selles mõttes hingelähedane, et sealt sai kõik alguse. Vitipalu oli huvitav jälle seepärast, et seal oli palju avastada: kauneid ja põnevaid kohti, mida ma polnud kordagi näinud, ehkki olin Nõo vallas juba kaua elanud.

Ja näiteks Nõiamaja puhkekohas olles tuleb alati meelde, kuidas see tekkis. Elva metsaülem Rein Rinne ütles, et kuhugi sinna kanti võiks midagi teha. Kui toonase projektijuhi Signe Lokuga vaatama läksime, oli varakevad ja ses jõekäärus tundsime kohe, et siia peab just nõiamaja tulema. Kui aga kesksuvel uuesti läksime, ei tundnud me kohta ära – kõik oli rohtu kasvanud ja mitte nii ilus … Siis tekkiski tunne, et vaja on see paik teha kogu aeg kauniks. Nõiamaja kavandamine jäi Signe viimseks tööks enne ta traagilist hukkumist ja tema mõtete elluviimisel lõi kaasa rohkem abilisi kui kusagil mujal: et tähistada mälestust Signest.


Oled nüüd maininud Triinut ja Signet. Teie sihtasutus vist ongi kogu aeg olnud üks selline noorte hakkajate naiste asi?


(Naerab) On niiviisi juhtunud jah. (Tõsisemalt) Asi sai tegelikult alguse Nõo valla arengukavast ja selle arutamisse oli kaasatud suur meeskond. Hakkasime vallas otsima kohti, kus inimesed võiksid puhata. Siis tuligi meelde Vapramäe: et seal on kunagi olnud matkarajad ja looduse õpperada ning et seal on käidud suusatamas, aga nüüd on ta maha jäetud. Signel, minul ja Esta Tammel, kes on nüüd sihtasutuse nõukogu esimees, tookord oli aga Nõo vallavanem, tekkis seepeale mõte Vapramäe puhkeala taastada. Ega sel ajal Tartumaal matkaradu eriti olnudki.

Vapramäega tegelesime juba arengukavast eraldi ja jälle oli rohkesti kaasalööjaid, mitte kolm-neli, vaid kakskümmend-kolmkümmend inimest, kel oli huvi Vapramäe taas ellu äratada. Nii et mul on hästi läinud: ma pole kunagi pidanud midagi üksi tegema.

Vapramäed tehes tuli juba mõte, et miks ainult Vapramäe: meil on palju ilusaid kohti. Edasi leidsime, et miks peaksime seda kõike vaid oma vallaga tegema. Tulevikku on asjal vaid siis, kui saame tutvustada tervet piirkonda tervikuna. Algusest peale tuli kaasa metskond; edasi hakkasime huvilisi otsima naabervaldadest. Huvist Vellavere-kandi vastu liitus Konguta. Siis tuli juurde Palupera, mis polegi Tartumaa vald, aga ulatub otsapidi Vitipalusse. Tekkis ilus kaar ümber Elva. Muidugi lõi kaasa ka Elva. Minu arvates oli see väga hästi õnnestunud asi, mis lõpuks sihtasutuseks kokku pandi. Sihtasutuse nimi kajastas meie esialgseid plaane.

Tänaseks/Praeguseks on meiega liitunud ka Rõngu, viimane vald, mis “Elva kaarest” väljas oli. Nii et nüüd on meil hea võimalus Elva piirkonda kompaktselt tutvustada.


Koostöö on olnud ilmselt üks teie edu võtmesõnu. Samas teame, et just sellega on Eestis sageli kõige enam raskusi.


Selge on see, et koostööks ei piisa ainult ühe inimese valmisolekust. Meie mõte on ikka olnud kaasa haarata ka kohalikke elanikke, kes on mingil põhjusel ühest või teisest kandist huvitatud. Oleme püüdnud teha nii, et ka nendel oleks huvitav, ja mitte korraldada sihtasutuse tööd ainult vallavanemate tasemel. Nii oleme leidnud väga tubli toetajaskonna, kes on aidanud meil palju korda saata hoogtööpäevakutel.

Eks see üks meie edu võtmeid olegi, et hästi palju on ehitatud hoogtööpäevakute raames: sillad, puhkekohad, Nõiamaja, Vellavere ja Vitipalu laste mänguväljakud. Ühelt poolt hoiab see palju raha kokku, teisalt jätab aga inimestele tunde, et nad on sinna ise panustanud ja kohe on ka suhtumine neisse kohtadesse teistsugune. Päris tavaline on, et keegi kutsub oma sõpru või laste koolikaaslasi või miks mitte näiteks ülikoolikaaslasi kohta, mida ta on ise ehitada aidanud.


Küllap on olulised ka teie üritustesarjad: nii on näha, et kord tehtud asju tõesti pidevalt kasutatakse – olgu siis loodusõppeks või lihtsalt vabas õhus käimiseks.


Jah, meil on tervet aastat kattev ürituste programm. Näiteks selle aasta detsembris peaks kogu järgmise aasta kava meie kodulehele üles saama. Matkasari on meie kõige pikemate traditsioonidega ja vast ka kõige olulisem üritus. Kes neli matka läbi teeb, seda ootab aasta lõpul üllatus.


Kui palju olete kohanud oma ettevõtmistele vastuseisu?


See on täiesti loomulik: ei saa olla nii, et kui sa midagi teed, siis keegi vastu ei ütle. Igal inimesel peab olema õigus oma arvamust avaldada ning sellele ei tohi vaadata negatiivselt ja solvunult. On olnud aegu, kus meid on päris kõvasti materdatud. Oluline on see, et jõuaks läbi rääkida ja selgitada, leida lahendus ja kompromiss. Minu meelest oleme sel moel konfliktid lahendanud.

On inimesi, kes on ise looduses väga kodus; nende jaoks pole matkarajad üldse olulised. Neid võivad rajad lausa segada: nad tahaksid, et loodus oleks igasuguste tähistusteta. Ja vahel nad ei mõista, et on väga palju inimesi, kes sellisesse tähistuseta metsa minna ei julge. Vaja ongi siis leida kesktee: paigaldada tähistus neile, kes seda vajavad, ja samas jätta võimalus neile, kes tahavad üksi uidata.

Sihtasutuses on inimesi, kes asjaga pidevalt, päevast-päeva tegelevad, vaid üks-kaks. Seepärast jääb sellisteks olulisteks asjadeks nagu vestlemine, selgitamine, teiste arvamuse ärakuulamine paraku väga vähe aega. Mõnigi konflikt oleks muidu ennetatav. Samas on mul hea meel, et ka meie radade puhul oleme me kõigi osalistega ühe laua taha jõudnud ja asjad selgeks rääkinud. Ühtegi okast praegu hinges ei ole. Väiksemaid muresid tekib ikka.


Mõni tuntud looduskaitsja on teid süüdistanud ka lausa looduse või looduskaitsealade kahjustamises. Oskad sa tagant järele tuua mõne näite, kus pead tunnistama: “Jah, siin oleks võinud teisiti teha!”


Oskan vast ikka. Aga kõik meie rajad on tehtud planeerimise alusel, kõikide radade puhul oleme korraldanud avalikke koosolekuid ja arutelusid, küsinud asjaosaliste arvamusi. Paraku pole kõik arvajad kohale tulnud. Kõigil radadel on kooskõlastus kaitseala valitsejaga. Kui tegemise ajal oleks ilmsiks tulnud mõjus argument rada ümber tõsta, siis oleksime kindlasti ka tõstnud.

Pigem tuleneb see loodusele kurja tegemine nende inimeste meelsusest, kes rajal käivad. Seda meil ette näha või kontrollida ei õnnestu, see on terve ühiskonna probleem. Pahandused pole kunagi tingitud inimesest, kes loodust austab; lihtsalt meilgi käib inimesi, kes ära unustavad, kuidas looduses käituda.


Just sel sügisel on meie ajakirjanduses enam kui ühel korral kõneks olnud ka otsene vandalism loodusradadel. Kuidas teil selles suhtes on vedanud?


Ega ei saa öelda, et meilgi seda juhtunud poleks. Korra olen ka ise Nõiamaja juures peojärje peale sattunud. Kurb hakkas: kas seltskonnas polnud siis tõesti ühtegi inimest, kes oleks kaaslasi mõistusele kutsunud?! Tõsi, lausa lõhutud ei olnud, lihtsalt endast oli jäetud väga halb pilt. Aga on olnud ka lõhkumisi, eriti kevaditi. Kevadel voolab mõnesse inimesse nagu mingi negatiivne energia, mis lõhkuma sunnib. Mis seal ikka – parandame ära!

Kõige hullem on see, kui saadakse matkaraja tegemiseks raha, tehakse midagi valmis – aga pärast ei ole majandajat. Meie muretseme selle pärast, mis me teinud oleme ja püüame seda hoida võimalikult heal tasemel.

Kurb, kui mõni asi lihtsalt ära kaob – näiteks Vapramäe pinklauad. Kui nad on sellise koha peal, et juurde saab ainult džiibiga ja kui seda pinklauda suudab tõsta neli hästi tugevat meest, siis on see isegi üllatav, et selline asi ette võetakse. Aga jah – viidi lausa mitu tükki.


Juttu on olnud entusiasmist ja koostööst. Kõik see on tore ja vajalik. Paraku ei saa meie praegusel asisel projektipõhisel ajastul kuidagi ka rahata läbi. Olen juba aastaid imetlenud teie sihtasutuse osavust projekte kirjutada: tundub, et olete sel alal ühed edukamad lausa kogu Eestis?


Meil on hästi läinud küll. Kas me just kõige edukamad oleme, aga kui mõelda, kui vähe meil inimesi tööl on olnud, siis oleme vist jah päris tublid (Gea nägu on veel rõõmsam kui muidu).

Muidugi pole see üleöö tulnud. Selle nimel on tehtud päris palju tööd. Üks asi on projekti kirjutamine endale hästi selgeks teha. Aga vähemalt sama oluline on ka põhimõte olla projekti juhtides hästi korrektne – ka näiteks aruandeid kirjutades.

Üks meie kindel põhimõte on tänada iga projekti lõppedes kogu meeskonda. Enamasti pole tegijaid mitte üks-kaks, nagu esmapilgul tundub, vaid paarkümmend. Ja uskuge: päris tavaline “aitäh!” innustab inimesi!

Kui me võrdlesime sihtasutuse arengukava tehes rahastatud projektide ja esitatud taotluste hulka, siis oli tulemus seitsmekümne protsendi ligi. Seda peetakse väga heaks. Ega me rohkem ei jõuakski (jälle võimalus naeratada …).

Sihtasutust rajades kavandatud objektid on valmis. Valmis on ka Elva jõe veetee. Nüüd oleme saanud toetust kogu puhkepiirkonna arendamiseks – mitte ainult ehitamiseks, vaid ka tutvustuseks. Üks projekt on lõppenud ja teine käib.


Projektirahaga saab ehitada midagi uut; juba tehtu käigushoidmiseks enamasti raha ei anta. Sihtasutus peab samas pidevalt tegutsema – kas või selleks, et rajad ikka korras oleksid. Kuidas see tagatud on?


Juba siis, kui sihtasutus asutati, leppisid asutajaliikmed kokku, et igal aastal sõlmitakse sihtasutuse rahastusleping, et kaetud oleksid igapäevakulud ja mingis osas radade hooldus. Sihtasutuse algpäevil oli raha hoopis teise väärtusega ja samas hoolduskulude osa palju väiksem.

Siiani on lepingut uuendatud igal aastal; mullu jõudsime kolmeaastase lepinguni, mis on väga suur samm edasi: kolmeaastane leping on hoopis kindlam kui üheaastane. Kolme aasta rahastuses on arvestatud matkaradade hooldust, väikevahendite remonti, majapidamiskulusid, palkasid ja ka seda, et katta projektide omafinantseering.

Kui aga tuleb taas mingi konkreetne projekt – näiteks praegu käiv PHARE-projekt –, siis lepime eraldi kokku, palju iga vald konkreetset projekti lisaks rahastab. Seni on koostöö valdadega üha paranenud. Kui algaastail oli Nõo valla panus kaugelt tuntavam kui teistel, siis nüüd teeb head meelt, et Elva linn on hakanud järele tulema: viimases koostöölepingus on osad peaaegu võrdsed. See on selge märk Elva linna suhtumisest sihtasutusse. Eks Elva peaks ju saama piirkonna arendamisest ka kõige rohkem kasu.

Aga muidugi on oluline tulu kõigil valdadel. Seda oleme oma tegevusi kavandades kogu aeg silmas pidanud, et kõigis valdades midagi toimuks ja et sihtasutus panustaks kõikjale. Selles mõttes tasusime veetee avamisega teatava võla Palupera valla ees, kuhu varem olime ehk vähem pakkunud.


Täpsustame: selle koostöölepingu partnerid on kohalikud omavalitsused?


Omavalitsused – aga ka riigimetsa majandamise keskuse Elva metskond, kes on meiega olnud algusest peale, aga pole juriidilistel põhjustel meie asutajaliige. Ka on seni mainimata Tartumaa maaspordi liit; nende osa on olnud esmajoones koostööalane.


Mainisid äsja parajasti käsil PHARE-projekti. Mis projekt see on?


See projekt käib esimesi kuid ja on üles ehitatud kogu Elva puhkepiirkonna tutvustamisele, et parandada piirkonna tuntust ja külastatavust. Suur osa projektist on külastatavusuuring. Me pole oma taotlustes kunagi saanud täpselt öelda, kui palju meid külastatakse. Rahastajatele on see aga väga oluline – ja meile endile muidugi ka.

Uuring ei haara ainult Vapramäed, Vellavere ja Vitipalu – kaasatud on ka mõisapargid. Ühe osa uuringust moodustab Elva linna külastatavus. Hea oleks sama uuringut viie aasta pärast korrata: siis oleks meil võrdlusmaterjal, mida praegu ei ole. Ega sellise loenduse tegemine lihtne ole. Vapramäel saaks seda teha kahe koha põhjal. Aga näiteks Vitipalus on asi hoopis keerulisem. Küllap on uuringusse kaasatud ekspertidel kõik vajalikud mudelid olemas, kuidas neid analüüse teha.

Veel on plaanis kogu Elva puhkepiirkonna trükis, mis hõlmaks kõiki meiega koostööd tegevaid omavalitsusi: Nõod, Kongutat, Rõngut, Palupera ja Elvat. Sinna ei taha me kirja panna mitte ainult kaitsealad, vaid ka kirikud, mõisad ja muud vaatamisväärsused, mis kellelgi on. Kindlasti tuleb trükisesse hästi täpne kaart: et kuidas näiteks jõuda Rõngu “kõvera kõrtsi” juurest Luke mõisaparki.

Veel tahame projekti raames teha ammu planeeritud interaktiivse mängu. Midagi pole parata: üks asi on loodus, kuhu inimesi kutsuda, teine – need noored, kes istuvad arvuti taga. Seda näeme oma laste pealt. Arvutiga harjunud laps saab oma kodukohta tundma õppida esmalt sealt: et tal tekiks huvi ise kohale minna. Ja eks see ole ka hea reklaamivõte. Me ei taha teha mitte ainult turismimaigulise, vaid ka loodus- ja keskkonnaharidusliku mängu.

Ja veel üks aspekt: juba kuus aastat sihtasutuse kaudu looduse ja loodusharidusega tegeldes on mul oma pilt ka koolide ja lasteaedade võimalustest looduses käia. Ma tean, et need võimalused on kasinad. Seepärast on selles projektis kavandatud ka nelikümmend tasuta matka Elva puhkepiirkonna koolidele ja lasteaedadele, projekti arvel tasutakse nii transpordi kui ka retkejuhi töö eest.


Kas ma mäletan õigesti, et Elva puhkepiirkonna väljaarendamisega tahetakse korda teha ka Elva raudteejaam?


See on ettevalmistamisel projekt, mille algatus tuli Elva linnalt. Ajalooline jaamahoone on Elva linna omandis ja selle restaureerimisprojekt on just saanud kõik kooskõlastused. Usun, et sellest saab üks väga hea asi. Hoonesse on kavandatud piirkonda tutvustav ekspositsioon; see on sihtasutuse jaoks selles projektis kõige olulisem osa. Sellest tuleb piirkonna matkakeskus: inimene, kes sinna tuleb, saab infot kõikide radade, kõikide vaatamisväärsuste kohta – ja seda mitte paberkandjal, vaid interaktiivse ekspositsioonina, et oleks võimalik mõttes kõik rajad eelnevalt läbida ja alles siis kasvanud huviga tõesti loodusse minna. Aga eks ekspositsiooni õnnestumiseks ole vaja väga palju tööd teha. See on nii hea projekt, et (rõõmsa naeratusega) küllap saab piirkonna konkurentsi tugevdamise programmilt raha.



Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutuse juhataja Gea Järvelaga jutelnud Toomas Jüriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet