Eesti Looduse fotov�istlus
2005/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Tjuhend EL 2005/12
Kuidas tunda ra vikekraatreid?

Vikesed kosmilised kehad, pidurdudes tihedates hukihtides ja judes maapinnale, tekitavad kukkumiskohale vaid vikese lohu. Seevastu pisut suurema massiga kehad silitavad suure osa oma kosmilisest kiirusest ning pihustuvad kokkupuutel maapinnaga silmapilkselt. Kib vimas plahvatus, mis tekitab maapinnale mrgatava svendi meteoriidikraatri.

Meteoriitset ainest ennast silib maapinnal toimuva meteoriitse keha plahvatusel seejuures vhe, seda vib leida ksnes vikeste kildude vi plahvatusel sulanud kivimite ja meteoriitse ainese kokkusulanud tilkade kerakestena. Kuna plahvatuse kigus haihtub meteoriitne aines peaaegu tielikult, ei tunnistatud kaua aega mitmeid suuri Maa meteoriidikraatreid.

Et oleks vimalik meteoriidikraatreid avastada ja testada, on tulnud teha kindlaks meteoriidikraatritele ainuomased tunnused. ks thtsamaid tunnuseid on faasilised muutused mineraalides, uute mineraalide ja planaarsete deformatsioonielementide (PDF-ide) teke nii kvartsi kui ka teiste mineraalide kristallides. Samas tuleb mrkida, et olenevalt meteoriidi suurusest ja selle lppkiirusest kokkuprkel maapinnaga on eri suurusega meteoriidikraatrite tunnusjooned siiski erinevad.

Alla 25-meetrise lbimduga kraatrite (Krinovi jrgi lohkude; [4]) puhul on valdavad mehaanilisele lgile iseloomulikud nhud. Seevastu suurematele kuni paarikilomeetristele vikekraatritele ning mitmekmne- kuni mitmesajakilomeetristele keskmistele ja suurtele kraatritele on eriomased vimsa termilise plahvatuse tunnused, suurte kivimimasside purustamine ja lessulamine [5].

Kokkuprkel vabaneva energia hulga ja sellest tingitud kraatri morfoloogilise eripra alusel jaotataksegi kraatrid lgi- ja plahvatuskraatriteks. Lgikraatrid on sageli vljavenitatud kujuga ning lgi mjul moodustub kraatrist vlja paisatud materjalist meteoriidikeha langemissuuna poolsele kraatrivallile krgendik. Meteoriit vib selles lehtris isegi tervikuna silida, ent tavaliselt puruneb siiski kildudeks. Seevastu plahvatusel tekkiv kraater on enamasti koonusekujuline svend maapinnal, millest vlja paisatud aine jaotub peaaegu htlaselt kogu ringvallil. Kontsentrilist ehitust vivad moonutada ksnes mrklauakivimi erisugused kvadusomadused.

Vikesemdulisi meteoriidikraatreid vib maapinnal pidada episoodilisteks nhtusteks, sest nad formeeruvad sageli pudedas pinnakattes, kndimata oma phjaga tugevate alusphjakivimiteni. Seetttu alluvad nad kergesti tasandusprotsessidele. Tehes kindlaks meteoriiditekkelisi pinnavorme, tuleb alati silmas pidada eeltoodud kraatrite tunnuseid. htlasi on see vajalik kigi meteoriidi-ilmingute arvelevtmiseks. Eesti ala pakub hid vimalusi teha kindlaks vikekraatreid, sest siinne pinnakate vimaldab nende tunnusjooni hsti jlgida. Viimasest mandrijtumisest prinev peaaegu katkematu ja sageli mitmekihiline moreenkate on kigist teistest pinnakattekihtidest kergesti eristatav, tuues seetttu lgikraatri tunnusjooni ilmekamalt esile.


Eestis on teada 14 vikest meteoriidikraatrit, mille lbimt ulatub 8,5 meetrist (Simuna) kuni 110 meetrini (Kaali). Koosts geoloogiadoktor Enn Pirrusega on nende kraatrite uurimisel saadud tulemuste phjal toodud vlja vikekraatritele iseloomulikud tunnused:

1. Kraatrisvendi kuju.

Kraatrisvend on enamasti isomeetriliselt kooniline selgepiiriline sulglohk maapinnal. Viksematel lgikraatritel vib olla ka vljavenitatud ovaalne kuju. Kraatri sgavus oleneb kraatri diameetrist ja alusphjakivimite tugevusest. Nii on niteks Kaali kraatrivlja vikekraatrid (vlja arvatud peakraater) suhteliselt lauged, ulatudes lbi hukese, kuni he meetri paksuse moreenkatte tugevatesse Siluri karbonaatkivimitesse. Seevastu peaaegu tervikuna moreenses materjalis tekkinud kraatrid (Simuna, Tsrikme) on sgavamad ja jrsemakontuurilised. Omavahel vib kraatreid vrrelda nn. kraatriindeksi sgavuse ja lbimdu suhtarvu abil [1].

2. Kraatrivalli kuju.

Kraatrivall, mis svendit mbritseb, vib olla nii katkematu kui ka hest vi mitmest kohast katkev maapinna lakihtide leskergitatud osa. Kige laialivalguvamad on vallikontuurid vikekraatritel, mis asuvad haritaval pllumaal vi on otsese inimtegevuse mjul mrkimisvrselt rikutud (Kaalis). Mnikord htib kraatri madalaim valliosa meteoriidi langemise suunaga, krgeim valliosa on aga langemissuuna pikendusel (Simuna, Kaali peakraater). See asjaolu ahvatleb taastama meteoriidikeha langemissuunda valliehituse kuju phjal. Valli jnused kraatrite mbruses on suhteliselt vastupidavad ka hilisematele kulutusprotsessidele, hoolimata pinnase suurest kobestumisest tekkemomendil. Eriti kehtib see alusphjakivimiplokkidest kergitatud valli tuumaosa puhul (Kaali peakraater). Seetttu on valli olemasolu vikekraatrite mramise ks phitunnus.

3. Vallimaterjali koostis ja ehitus.

Vallil on kaks osa: plahvatusel les kergitatud mrklauakivim ja hku paisatud aine puistang sellel. Vikekraatritele ei ole kergitatud vallituum eriti iseloomulik. Puistangulise valliosa materjali pole aga mnikord kuigi kerge eristada lemisest mrklauakivimist, eriti moreenist. ksnes selgelt kihilise mrklaua puhul vivad algsetete osakesed olla vallis plahvatuse tttu vastupidi paigutatud. Ainult hel juhul, Simuna meteoriidikraatris, on puistangulise vallimaterjali alt leitud ka maetud mullakiht [3]. Samas vanemate kraatrite vallides pole see kuigi tenoline.

4. Rhtsuunalised deformatsioonid.

Horisontaaljudude tekitatud algse kihilisuse rikked on ks olulisemaid meteoriitse sndmuse tunnistajaid. Kvades alusphjakivimites tstab lklaine les kompaktsete kivimplokkide kraatripoolsed servad (Kaali). Sealjuures tkeldatakse mbriskivim radiaalsete lhepindadega iseseisvateks plokkideks. ksikjuhtudel on kraatriphjas theldatav meteooriitse keha otsene lgijlg ning lhestatud kivim selle mber [4]. Pudedates pinnakattekivimites on vallijalamil nha peamiselt keerukaid plastilisi deformatsioone kurdude vi muude muljunditena (Tsrikme).

5. Svendi- ja vallimahtude vrdlus.

Kraatrisvendist vlja paisatud materjali hulk ja ringvalli paisatud materjalikogus peaks olema vikeste meteoriidikraatrite puhul ligikaudu vrreldav. Ometi on tpset vastavust meldamatu oodata, kuna antud ruumalade kujunemisel mngib kaasa terve hulk segavaid faktoreid. Et vastandada svendi ja valli mahte, tuleb kraatreid uurides alati koostada detailne topograafiline plaan. Eesti materjalil on seda tunnusjoont phjalikumalt analsitud [1].

6. Meteoriitne aines ja selle jaotumine.

Arusaadavalt on meteoriidikraatrit kindlaks tehes esmathtis leida meteoriitset ainest. Meteoriitset ainest on Eestis leitud vaid Kaali vikekraatritest. Kaali peakraatri valli materjalis meteoriidikilde aga leitud ei ole, samuti suhteliselt suurtes ja vanemates Ilumetsa ja Tsrikme kraatrites. Seni pole leitud ka Simuna vikekraatrist, kus prkeenergia taset ja vikest vanust silmas pidades olnuksid meteoriitse materjali silimise vimalused suuremad.

Kraatriuuringud peaksid kahtlemata hlmama nii otseste meteoriidikildude otsingut kui ka meteoriitse hajusaines levikupildi seiret. Kuid suure tmahukuse ja vajalike erivahendite ning esmajrjekorras ulatuslike pihustumisprotsesside tttu ei anna need alati positiivset tulemust. Seetttu tuleb kraatreid kindlaks tehes alati kasutada nii eelnimetatud geoloogilist kui ka geofsikalist andmestikku.


Pole vimatu, et Eestis vib leiduda veel mni senitundmatu meteoriidikraater. Peab siiski arvestama, et koonilised lohud tekivad paljudel phjustel. Suurem osa meteoriidikraatriteks peetud lohkudest, mida seni on jutud kontrollida, on osutunud jajast prinevateks termokarsti lehtriteks ehk sllideks [2]. Huvitava teate saime 1998. aastal Kose-Uuemisast, kus meid kutsuti vaatama vrsket kraatritaolist lohku, mille phjas leidus ka rauakilde. Lohu mbruses olid puude alumised osad plemisjlgedega ning neis leidus kruusa ja rauakilde. Samalaadset kogeti ka Sihhote-Alini meteoriidivljal (meteoriidisadu toimus 12. veebruaril 1947). Kuid Kosel meenutasid rauatkid kohe pommikilde. Selgus, et sja oli siin lhatud ks vana sjaajast jnud pomm. Sama laadi juhtumiga puutusime kokku ka 1985. aastal Prnu lhedal, kui lendurid teatasid sgis-talvel ootamatult pllule tekkinud meteoriidikraatrist. Hiljuti saadeti geoloogia instituuti uurimiseks rauakild, mis on leitud Jri lhedal asuvast lohust. Kahjuks ei sisaldanud kild raudmeteoriitidele thtsat elementi Ni leid osutus pseudometeoriidiks (vt. EL 2005, nr. 11).

Kasutades Eesti geoloogide kogemusi vikekraatrite uurimisel, tehti 1995. aastal kindlaks esimene meteoriitse tekkega vikekraater Tor Rootsis. See ligi kahe tuhande aastane kraater on hsti silinud.


1. Pirrus Enn 1995. The ratio of depression and mound volumes: a promising criterion for the identification of small meteorite craters. Proceedings of the Estonian Academy of Sciences Geology 44 (3): 188196.

2. Pirrus, Enn; Tiirmaa, Reet 1988. Mistatuslikud ringvormid Paluperas. Eesti Loodus 39 (12): 791795.

3. Pirrus Enn; Tiirmaa Reet 1991. Kas Virumaa boliid judis Maale? Eesti Loodus 42 (4): 210214.

4. Tiirmaa, Reet 1994. Kaali meteoriit. Eesti TA Geoloogia Instituut, Tallinn.

5. Tiirmaa, Reet 2002. Meteoriidid ja meteoriidikraatrid. TT Geoloogia Instituut, Tallinn.



Reet Tiirmaa
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012