Eesti Looduse fotovõistlus
02-03/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
AASTA LIND EL 02-03/2002
2002. aasta lind varblane

Aegade hämaruses levisid varblased kahejalgse valgenahalise maailmavallutaja kannul kaugele põhja. Seal oleks neil inimese pakutava toidulauata täiesti võimatu hakkama saada. Värvust on kuulnud ilmselt kõik, ent hämmastavalt paljud meist ei teagi, et kodumaal elab kaks liiki varblasi. Eesti Ornitoloogiaühing valis varblase selle aasta linnuks.

Põldvarblast iseloomustab ilus kohvipruun pealagi ja kuklani ulatuv valge kaelarõngas. Kergesti on märgatav ka must põselaik. Põldvarblaseemas- ja isaslinnul pole lihtsa vaatlemisega võimalik vahet teha. Koduvarblasel on sugupooled pärast titesulestikust loobumist kergesti eristatavad: isaslinnu pealagi on hall, silma juurest kuklani ulatub pruun triip, rinnaesine on must. Emaslind on tagasihoidlikulthalli-pruuniseguse sulekuuega.

Vanarahvas varblastel tavaliselt vahet ei teinud, mõlema kohta öeldi ühtmoodi: värblane, värvuke, varvelus, säuts, sirts, vink, hallivatimees, vargapoiss, vadulane jne. Erandiks on vaid liigitus maja- ja nurmevarblaseks (vastavalt siis kodu- ja põldvarblaseks) [7]. Varblaste varjamatu askeldamine inimese vahetus läheduses andis neile muuhulgas ka mitu kujundlikku nimetust, nagu näiteks uulitsapoiss, pasatski, karjapoiss, aga ka aidamees ja vargapoiss. Suurem osa neist nimetustest on pigem halvustavad või vähemalt mõneti üleolevad. Vanarahva arvates saab paljude lindude käitumise järgi ilma ennustada. Varblase puhul on mainitud, et tema säutsumine tähendab vihma lakkamist; teda on ka vihmakassikskutsutud.

Päritolult aafriklane. Varblased said alguse Aafrika troopilises piirkonnas. Isastel esivanematel oli iseloomulik must rinnaesine, kuid emaslinnud kandsid täiesti mittemidagiütlevat pruunikirjut sulestikku. Nad levisid piki Niilust, kus hiljemalt Pleistotseeni alguseks ehk umbes1,8 miljonit aastat tagasi kujunes välja uus levila. Just sealt alustasid varblased ulatuslikku ekspansiooni põhja ja idapoole. Pleistotseeni-aegne mandrijää pealetung sundis neid taanduma ka lõunasse. Umbes samal ajal algas varblase jagunemine praegusteks põhjapoolkera liikideks.

Edasi käis säutsude areng tihedas seoses inimesega. Lähis-Idas kujunes välja koduvarblane ning Hiinas põldvarblane. Mõlemad liigid kohanesid inimese täielikeks kommensaalideks. Nii nimetatakse kahe eri liiki kuuluva organismi kooselu, mis on ühele osalisele kindlasti kasulik ja teisele pole vähemasti kahjulik. Koduvarblane spetsialiseerus toituma nisust ja odrast, põldvarblane aga riisist. Missouris (USA) selgus, et teatud tingimustes on varblased ka toidukonkurendid: põldvarblase arvukuse kasvades kahanes koduvarblase lennuvõimestumise edukus [1].

Kardetud põllukahjurist hinnatud maiuspalaks. Inimese ja varblaste konflikt süvenes juba mitu sajandit tagasi. Trükisõnas ilmus järjest käsiraamatuid, kus jagati näpunäiteid, kuidas nende lindudega võidelda. Näiteks juba 1899. aastal avaldas William Bernhard Tegetmeier raamatu “Koduvarblane põllumajanduses ja aianduses koos praktiliste soovitustega nende arvukuse vähendamiseks”(“The House Sparrow (The Avian Rat), in Relation to Agricultureand Gardening, with Practical Suggestions for Lesseningits Numbers”). Väideti, et mõnes piirkonnas võivad koduvarblased hävitada 20% nisusaagist või mõnel aastal täielikult päevalillesaagi [8].

Hiinlased pidasid 1950. aastatel riigijuht Mao eestvedamisel varblastega suurejoonelist võitlust: kolm miljonit inimest mobiliseeriti kolmepäevasesse lahingusse. Ainuüksi Pekingis tapeti miljon varblast, Shutangi provintsis kolm miljonit. Lindude arvukus vähenes silmanähtavalt. Kuidloodetud tulemus jäi saavutamata, sest riisitoodang vähenes järgmistel aastatel oluliselt ja varsti taastus põldvarblastearvukus uuesti. Ja mis seal imestada: suure koguseriisi kõrval söövad siutsud ohtralt kahjurputukaid, kelle rüüste osutub varblaste omast ulatuslikumaks.

Varblased võivad levitada paljusid kodulindude ja -loomadehaigusi, mõnesse neist võib nakatuda ka inimene. Bakteritest levivad niimoodi näiteks Escherichia coli, Salmonellasp., seenhaigustest Candida sp., samuti viirused. Kaparasiitide nimekiri on pikk, tuntumatest mainigem kirpeja puuke. Tegelikkuses näib varblaste roll haiguste levitajana olevat siiski minimaalne, sest see toimub vaid ühiste liivavannide kaudu. Niimoodi võib nakkus levida näiteks kanadele. Igatahes ei õnnestunud suurest hulgast kirjandusest leida ühtegi tõestatud juhtumit, kus varblased oleksid haigust levitanud.

Alates eelmisest sajandist on varblased teadlastele tänuväärne uurimisobjekt. Varblasi oli palju ja nende arvu püüti piirata, seetõttu kasutati varblasi uuringutes, mis nõudsid linnu surmamist. 1970. ja 1980. aastatel ilmus ridamisi teadustöid, mille võtmesõnad olid energiavoog läbi pesapoegade, biomassi produktsioon, mikroorganismide mõjuembrüonaalsele suremusele, toksiliste ainete sisaldus pesapoegades jne.

Mõnede inimeste arvates on varblane maitsev roog. Itaalias, Hispaanias, Portugalis ja Prantsusmaal on kauased traditsioonid väikelindude söömisel. Viimasel aastakümnel on iga natukese aja tagant teatatud tolliskandaalidest, kus Hiinast on kolmandate maade kaudu püütud mainitud riikidesse vedada roogitud ja külmutatud põldvarblasi. Konfiskeeritud partiid on tähelepanuväärsed – kuni kolm miljonit lindu korraga. Ainuüksi läbi Belgia arvatakse liikuvat üle kuue miljoni põldvarblase lihakeha aastas. On hakatud kahtlustama, et sellisele survele liik kaua vastu ei pea [5].

Traditsioon väikelinde toiduks tappa on ohtlik, sest tihti ei tee püüdjad liikidel vahet ning nii hävitatakse hulgaliselt ka ohustatud linnuliike. Suurem osa väikelinde on Euroopas juba kaitse all ja kui neid ohtralt mujalt sisse veetakse, võib nende liikide arvukus kogu maailmas kiiresti kahaneda.

Huvitaval kombel ei hirmuta restoranipidajaid ettevaatusele isegi varblaste kohatine mürgisisaldus. Nii konfiskeeriti Itaalias aastatel 1992 ja 1993 kokku kaheksa külmutatud varblaste saadetist, mis sisaldasid suures koguses kurikuulsat pestitsiidi DDT [2].

Varblased on "põllukahjuri" staatust minetamas. Ühelt poolt on põhjus väga pragmaatiline: neid lihtsalt on jäänud väga väheks. Teiselt poolt on inimesed tänapäeval paremini aru saanud looduses valitsevatest seostest ning teavad, et paljud linnuliigid võivad mõnegi kahjuri vaos hoida. Ent ärgem unustagem: selleks peab linde piisavalt palju olema.



Jaanus Elts
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet