Eesti Looduse fotov�istlus
02-03/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
AASTA LIND EL 02-03/2002
2002. aasta lind varblane

Aegade hmaruses levisid varblased kahejalgse valgenahalise maailmavallutaja kannul kaugele phja. Seal oleks neil inimese pakutava toidulauata tiesti vimatu hakkama saada. Vrvust on kuulnud ilmselt kik, ent hmmastavalt paljud meist ei teagi, et kodumaal elab kaks liiki varblasi. Eesti Ornitoloogiahing valis varblase selle aasta linnuks.

Pldvarblast iseloomustab ilus kohvipruun pealagi ja kuklani ulatuv valge kaelarngas. Kergesti on mrgatav ka must pselaik. Pldvarblaseemas- ja isaslinnul pole lihtsa vaatlemisega vimalik vahet teha. Koduvarblasel on sugupooled prast titesulestikust loobumist kergesti eristatavad: isaslinnu pealagi on hall, silma juurest kuklani ulatub pruun triip, rinnaesine on must. Emaslind on tagasihoidlikulthalli-pruuniseguse sulekuuega.

Vanarahvas varblastel tavaliselt vahet ei teinud, mlema kohta eldi htmoodi: vrblane, vrvuke, varvelus, suts, sirts, vink, hallivatimees, vargapoiss, vadulane jne. Erandiks on vaid liigitus maja- ja nurmevarblaseks (vastavalt siis kodu- ja pldvarblaseks) [7]. Varblaste varjamatu askeldamine inimese vahetus lheduses andis neile muuhulgas ka mitu kujundlikku nimetust, nagu niteks uulitsapoiss, pasatski, karjapoiss, aga ka aidamees ja vargapoiss. Suurem osa neist nimetustest on pigem halvustavad vi vhemalt mneti leolevad. Vanarahva arvates saab paljude lindude kitumise jrgi ilma ennustada. Varblase puhul on mainitud, et tema sutsumine thendab vihma lakkamist; teda on ka vihmakassikskutsutud.

Pritolult aafriklane. Varblased said alguse Aafrika troopilises piirkonnas. Isastel esivanematel oli iseloomulik must rinnaesine, kuid emaslinnud kandsid tiesti mittemidagitlevat pruunikirjut sulestikku. Nad levisid piki Niilust, kus hiljemalt Pleistotseeni alguseks ehk umbes1,8 miljonit aastat tagasi kujunes vlja uus levila. Just sealt alustasid varblased ulatuslikku ekspansiooni phja ja idapoole. Pleistotseeni-aegne mandrij pealetung sundis neid taanduma ka lunasse. Umbes samal ajal algas varblase jagunemine praegusteks phjapoolkera liikideks.

Edasi kis sutsude areng tihedas seoses inimesega. Lhis-Idas kujunes vlja koduvarblane ning Hiinas pldvarblane. Mlemad liigid kohanesid inimese tielikeks kommensaalideks. Nii nimetatakse kahe eri liiki kuuluva organismi kooselu, mis on hele osalisele kindlasti kasulik ja teisele pole vhemasti kahjulik. Koduvarblane spetsialiseerus toituma nisust ja odrast, pldvarblane aga riisist. Missouris (USA) selgus, et teatud tingimustes on varblased ka toidukonkurendid: pldvarblase arvukuse kasvades kahanes koduvarblase lennuvimestumise edukus [1].

Kardetud pllukahjurist hinnatud maiuspalaks. Inimese ja varblaste konflikt svenes juba mitu sajandit tagasi. Trkisnas ilmus jrjest ksiraamatuid, kus jagati npuniteid, kuidas nende lindudega videlda. Niteks juba 1899. aastal avaldas William Bernhard Tegetmeier raamatu Koduvarblane pllumajanduses ja aianduses koos praktiliste soovitustega nende arvukuse vhendamiseks(The House Sparrow (The Avian Rat), in Relation to Agricultureand Gardening, with Practical Suggestions for Lesseningits Numbers). Videti, et mnes piirkonnas vivad koduvarblased hvitada 20% nisusaagist vi mnel aastal tielikult pevalillesaagi [8].

Hiinlased pidasid 1950. aastatel riigijuht Mao eestvedamisel varblastega suurejoonelist vitlust: kolm miljonit inimest mobiliseeriti kolmepevasesse lahingusse. Ainuksi Pekingis tapeti miljon varblast, Shutangi provintsis kolm miljonit. Lindude arvukus vhenes silmanhtavalt. Kuidloodetud tulemus ji saavutamata, sest riisitoodang vhenes jrgmistel aastatel oluliselt ja varsti taastus pldvarblastearvukus uuesti. Ja mis seal imestada: suure koguseriisi krval svad siutsud ohtralt kahjurputukaid, kelle rste osutub varblaste omast ulatuslikumaks.

Varblased vivad levitada paljusid kodulindude ja -loomadehaigusi, mnesse neist vib nakatuda ka inimene. Bakteritest levivad niimoodi niteks Escherichia coli, Salmonellasp., seenhaigustest Candida sp., samuti viirused. Kaparasiitide nimekiri on pikk, tuntumatest mainigem kirpeja puuke. Tegelikkuses nib varblaste roll haiguste levitajana olevat siiski minimaalne, sest see toimub vaid histe liivavannide kaudu. Niimoodi vib nakkus levida niteks kanadele. Igatahes ei nnestunud suurest hulgast kirjandusest leida htegi testatud juhtumit, kus varblased oleksid haigust levitanud.

Alates eelmisest sajandist on varblased teadlastele tnuvrne uurimisobjekt. Varblasi oli palju ja nende arvu pti piirata, seetttu kasutati varblasi uuringutes, mis nudsid linnu surmamist. 1970. ja 1980. aastatel ilmus ridamisi teadustid, mille vtmesnad olid energiavoog lbi pesapoegade, biomassi produktsioon, mikroorganismide mjuembronaalsele suremusele, toksiliste ainete sisaldus pesapoegades jne.

Mnede inimeste arvates on varblane maitsev roog. Itaalias, Hispaanias, Portugalis ja Prantsusmaal on kauased traditsioonid vikelindude smisel. Viimasel aastakmnel on iga natukese aja tagant teatatud tolliskandaalidest, kus Hiinast on kolmandate maade kaudu ptud mainitud riikidesse vedada roogitud ja klmutatud pldvarblasi. Konfiskeeritud partiid on thelepanuvrsed kuni kolm miljonit lindu korraga. Ainuksi lbi Belgia arvatakse liikuvat le kuue miljoni pldvarblase lihakeha aastas. On hakatud kahtlustama, et sellisele survele liik kaua vastu ei pea [5].

Traditsioon vikelinde toiduks tappa on ohtlik, sest tihti ei tee pdjad liikidel vahet ning nii hvitatakse hulgaliselt ka ohustatud linnuliike. Suurem osa vikelinde on Euroopas juba kaitse all ja kui neid ohtralt mujalt sisse veetakse, vib nende liikide arvukus kogu maailmas kiiresti kahaneda.

Huvitaval kombel ei hirmuta restoranipidajaid ettevaatusele isegi varblaste kohatine mrgisisaldus. Nii konfiskeeriti Itaalias aastatel 1992 ja 1993 kokku kaheksa klmutatud varblaste saadetist, mis sisaldasid suures koguses kurikuulsat pestitsiidi DDT [2].

Varblased on "pllukahjuri" staatust minetamas. helt poolt on phjus vga pragmaatiline: neid lihtsalt on jnud vga vheks. Teiselt poolt on inimesed tnapeval paremini aru saanud looduses valitsevatest seostest ning teavad, et paljud linnuliigid vivad mnegi kahjuri vaos hoida. Ent rgem unustagem: selleks peab linde piisavalt palju olema.



Jaanus Elts
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012