Eesti Looduse fotov�istlus
2006/1



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2006/1
Jälgi jätmata

Nii loodusmatkade korraldajad kui ka skaudid teavad hästi seda põhimõtet. Leave no trace ehk jälgi jätmata – oskus, mida looduses liikujaile õpetatakse. Indiaanlased ja jahimehed tunnevad ammu viise, kuidas nii toimida. Linlasele on see vana tarkus aga uus.

Ent jälgedest hoidumine ongi ju hoopis üldisem ja sügavam põhimõte.

Uusaja inimesele on olnud tähtis püüda teha elus midagi sellist, millest jääb maha võimalikult igavene märk. Mägi või auk, monument või nimi ajalooraamatus. Võimalikult ilus ja suur ja kõva.

See on justnagu igaüks püüaks uuristada oma nimetähti kaljupinnale. Hoolikalt, sügavale. Et kaljupind pole lõputu, on ta aja jooksul neid tähti täis saanud, uued tegijad lükkavad vanu kõrvale, lihvides kivi üle ja kirjutades peale oma. Mõned vanemad või eriti hästi välja tulnud püsivad muidugi kaua. Mitte palju aastaid tagasi oli Taevaskoja kaljugi niimoodi kirju täis.

Paljud on (nüüdseks) aru saanud, et nii pole tark teha. Lausa rumal on uuristada oma nimi aegade raamatusse, olgu see kivist või kullast. Omada kohta ajaloos võib tahta vaid narr.

Muidugi jääb igast jalaastest jälg. Ent jälje liival uhub järgmine vihm, jälg rohul kaob koos liblede kasvuga. Elanud elu, saab tagasi mullaks saada. Nii on tõesti ju parim: kui ringkäik kestab, siis saab elu rõõmu tunda ikka ja uuesti.

See, mida pole tark teha, on pöördumatud jäljed. Sellised, mis püsivad, mida on raske kustutada. Sest need takistavad ringkäiku, segavad tasakaalu hoidmist. Nagu praht, mida elukooslus taastöödelda ei suuda.

Selles ongi vist sügavaim erinevus progressivaate ja rohelise arusaama vahel. Progressivaate järgi on ihaldusväärne jätta endast kustumatuid jälgi; rohelise vaate järgi aga, vastupidi, tuleks elada nii, et maailm ei muutuks seeläbi teistsuguseks.

Kui progressiusku kasvatatu esmakordselt teistsuguse vaatega kokku puutub, siis võib tal ehk korraks olla õudne. Sest palju sellest, millele ta arvab olevat oma elu rajanud, on rohelises vaates tähtsusetu.

Inimesed on mõelnud, et õppida tuleb selleks, et osata maailma muuta. Edevad püüavad seda teha aina enam. Ent hoopis vastupidi on õigem: tarkust on tarvis selleks, et osata maailma mitte ära muuta.

Aga me ise, selle maailma osana? Kas me ei tohiks siis muuta iseennastki? Sest millest muust me oleme tehtud kui kehastunud kogemusejälgedest, harjumustest. Oleme otsekui rajad iseendal – end käivad rajad. Tõepoolest – inimestki pole vaja ära muuta. Vaid tasakaalule kutsuda, sellest on küll. Teed nihkuvad ja teisenevad, ilmuvad ja kaovad, ja kuigi jälgede kaudu loodud, pole nad ometi jälgede jätmiseks, vaid käimiseks ja hoidmiseks. Loomulikuks juhatuseks. Pöördumiseks. Avastamiseks.

Neis ajamastaapides, kus elame ja tegutseda võime – aastasadades ja -tuhandetes –, mis bioloogilise evolutsiooni jaoks kaugelt liig napid, läheb sügavam eraldusjoon loomuliku ja mitteloomuliku toimimise vahel just sealt, kus eristuvad taastumatu ja taastuv, pöördumatu ja pöörduv, kuhjuv ja kuhjumatu.

Hea, see igavene, tuleb igas põlvkonnas uuesti avastada. Halb, see ajutine, püsib alles.



Kalevi Kull
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012