Eesti Looduse fotov�istlus
2006/1



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2006/1
Jlgi jtmata

Nii loodusmatkade korraldajad kui ka skaudid teavad hsti seda phimtet. Leave no trace ehk jlgi jtmata oskus, mida looduses liikujaile petatakse. Indiaanlased ja jahimehed tunnevad ammu viise, kuidas nii toimida. Linlasele on see vana tarkus aga uus.

Ent jlgedest hoidumine ongi ju hoopis ldisem ja sgavam phimte.

Uusaja inimesele on olnud thtis pda teha elus midagi sellist, millest jb maha vimalikult igavene mrk. Mgi vi auk, monument vi nimi ajalooraamatus. Vimalikult ilus ja suur ja kva.

See on justnagu igaks paks uuristada oma nimethti kaljupinnale. Hoolikalt, sgavale. Et kaljupind pole lputu, on ta aja jooksul neid thti tis saanud, uued tegijad lkkavad vanu krvale, lihvides kivi le ja kirjutades peale oma. Mned vanemad vi eriti hsti vlja tulnud psivad muidugi kaua. Mitte palju aastaid tagasi oli Taevaskoja kaljugi niimoodi kirju tis.

Paljud on (ndseks) aru saanud, et nii pole tark teha. Lausa rumal on uuristada oma nimi aegade raamatusse, olgu see kivist vi kullast. Omada kohta ajaloos vib tahta vaid narr.

Muidugi jb igast jalaastest jlg. Ent jlje liival uhub jrgmine vihm, jlg rohul kaob koos liblede kasvuga. Elanud elu, saab tagasi mullaks saada. Nii on testi ju parim: kui ringkik kestab, siis saab elu rmu tunda ikka ja uuesti.

See, mida pole tark teha, on prdumatud jljed. Sellised, mis psivad, mida on raske kustutada. Sest need takistavad ringkiku, segavad tasakaalu hoidmist. Nagu praht, mida elukooslus taastdelda ei suuda.

Selles ongi vist sgavaim erinevus progressivaate ja rohelise arusaama vahel. Progressivaate jrgi on ihaldusvrne jtta endast kustumatuid jlgi; rohelise vaate jrgi aga, vastupidi, tuleks elada nii, et maailm ei muutuks seelbi teistsuguseks.

Kui progressiusku kasvatatu esmakordselt teistsuguse vaatega kokku puutub, siis vib tal ehk korraks olla udne. Sest palju sellest, millele ta arvab olevat oma elu rajanud, on rohelises vaates thtsusetu.

Inimesed on melnud, et ppida tuleb selleks, et osata maailma muuta. Edevad pavad seda teha aina enam. Ent hoopis vastupidi on igem: tarkust on tarvis selleks, et osata maailma mitte ra muuta.

Aga me ise, selle maailma osana? Kas me ei tohiks siis muuta iseennastki? Sest millest muust me oleme tehtud kui kehastunud kogemusejlgedest, harjumustest. Oleme otsekui rajad iseendal end kivad rajad. Tepoolest inimestki pole vaja ra muuta. Vaid tasakaalule kutsuda, sellest on kll. Teed nihkuvad ja teisenevad, ilmuvad ja kaovad, ja kuigi jlgede kaudu loodud, pole nad ometi jlgede jtmiseks, vaid kimiseks ja hoidmiseks. Loomulikuks juhatuseks. Prdumiseks. Avastamiseks.

Neis ajamastaapides, kus elame ja tegutseda vime aastasadades ja -tuhandetes , mis bioloogilise evolutsiooni jaoks kaugelt liig napid, lheb sgavam eraldusjoon loomuliku ja mitteloomuliku toimimise vahel just sealt, kus eristuvad taastumatu ja taastuv, prdumatu ja prduv, kuhjuv ja kuhjumatu.

Hea, see igavene, tuleb igas plvkonnas uuesti avastada. Halb, see ajutine, psib alles.



Kalevi Kull
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012