Eesti Looduse fotov�istlus
2006/2



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2006/2
Tuli on elus

Sellest arusaamiseks pole vaja alustada muust, kui silmitseda lkke vi kamina ees leeke. Halgudel ja okstel tusevad ja vaovad kollased, oranid ja punased tulekeeled. Nad kerkivad nagu hljuvad vrvilised lindid, omandavad sujuvalt eri toone ja piirjooni ning haihtuvad. Kui oled kllalt vastuvtlik, vid leekide tantsus mnikord tajuda liikuvaid inimfiguure, vahel koguni nagu vilksatamas kellegi ngu.

Lne-Siberis elavad handid ei kahtle, et tuli on elus. Nende jaoks on piisav phjendus thelepanek, et mnikord sarnanevad leegid liikuvate inimkujudega. Tuli annab hantide meelest edasi snumeid ja endeid, tuli knetab neid. Ja nemad tuld. Handid, muide, peavad elavaks ka lumesadu ja tuisku. Kuid mahasadanud lumi, mis on jnud liikumatuks, ei olevat enam elus. ks vana hant seletas, et kui ta istub krgel liivasel jekaldal ja neb oma silme ees kaldatkki alla varisemas, siis sellel hetkel on kallas elus. Ent kui kallas on paigal, siis ta pole elus. Sedalaadi selgitused elutu ja elava le on mind rgitanud edasi mtlema.

Ehk olen tule olemuse le ohtralt mtisklenud selleprast, et mul on olnud nne veeta peaaegu kogu elu majades, mida on soojendanud pris tuli. Ahju ktmine on minu jaoks saanud omamoodi rituaaliks. Mttes nimetan seda tulehoidja vaikseks kohustuseks. Asutada end pev-pevalt, olenemata ilmast, teele kuuri poole. Seada mdetud ja vilunud liigutustega puud koldesse. Sdata he liigutusega esimesed pilpad ja jda valvama. On tuhat viisi, kuidas tuld elustada ja panna ta siis omal kel judu koguma. Nd tuleb ndsaim ajavahemik: pgusad minutid leekide silmitsemist, kus ise istud justkui jude. Tegelikult siiski mitte. Sa koondad oma thelepanu arglikele leegihakatistele. Kas nad kosuvad vi hbuvad? Neil hetkedel otsid sa pingsalt hendust koldes sndiva juga, hutad teda sisimas tagant. Tuli vastab omapoolsete snumitega. Mida enam ta iseseisvub, seda selgemad ja julisemad on ta snumid. Viimaks miilab neist vastu inimpilgule lausa maagilist vge. Kord nende ktkeisse jnud, ei saa sealt enam vlja. Tuiutad vahelduvat tulemngu ja phe shvab ootamatuid mtteotsi. Mnigi neist vib sulle ktte mngida idee, kuidas panna paika pev. Vi heidab koguni ootamatut valgust kauaaegsele murele, millega oled seni tagajrjetult maadelnud.

Miks on nii, et loitvad leegid snnitavad meis teatava loitsiva oleku? Miks see vrelev ja heitlik valgus inimmeelt nii jgitult lummab? Kui eritleda hoolikamalt tundeid, mida meis tekitab tule vaatamine, siis on need selgelt kaksipidised. helt poolt mjub tulepaiste rahustavalt, peaaegu uinutavalt; teiselt poolt ergastavalt, peaaegu nrveldamapanevalt. Miks? Vib-olla peitub vastus vanas rahvatluses, mida olen kuulnud eldavat tule iseloomustamiseks: Hea sulane, halb peremees.

Tulle on ktketud ettearvamatu jud. Kuni see inimesele kuuletub, on ta sber. Aga kontrolli alt vallandununa vib ta olla halastamatu vaenlane. Olen ninud tulemri, mis vramatult liigub piki mulluse kuluheinaga kaetud rohumaad vi kuiva rabamnnikut, tuhastades kik enda teel. Vi seisnud koos inimsummaga abituna leegitseva puuhoone ees, kus tulesambad akendest ja katusest vlja kivad seda ei suuda psta kski inimlik pingutus.

Kas prineb meie kaksipidine suhtumine tulesse rgsest minevikust? Ajastust, kui pidime elama tule armust ja hirmust. Kui leegitsev lke koopas vis psta kindlast klmasurmast ja aitas sgiklblikuks muhendada taime- ja loomasaadusi, mis muidu olnuksid sdamatud. Kuid juba siis pidi meis juurduma ka vastupidine arusaam. Olles letanud teatava piiri, saab tulest titumatu gard, kes vib neelata su kodu, ligimesed ja su enese. Tulega on inimkonnal vaieldamatult vga pikaajalised ja tugevad sidemed. Midagi neist vib olla jnud me meeltesgavusse tallele.

Jud, mis tule sisse on ktketud, kuulub loodusjudude hulka. Sedasama mtmatut vge on varjul ka tuules ja merelainetes. Ka tuul vib kasvada mahedast kosutavast hingusest purustavaks ja tapvaks rajuks. Ka merelained vivad tusta raugest tsumisest pilbastavaks ja uputavaks koletiseks. Aga tulel kui loodusjul on nendega vrreldes ks thelepanuvrne eripra. Loodusteaduslikult vallandub tule plemisel samasugune keemiline protsess nagu hingamisel. Et see toimuda saaks, on tarvis hapnikku. Kui protsess on juba vallandunud, vabaneb energia. Inimene saab hapnikku kopsudesse tmmates energiat selleks, et edasi elada. Seni kuni hingame, psib hing sees.

Tule energia vallandub soojuse ja valgusena. Ka meie hingamisega vabaneb soojusenergiat. Kuid helenduda me seejuures ei suuda. Energia vabaneb tule plemisel tormilisemalt ja gedamalt kui hingates. Sedamoodi vttes on tule hingamises elu ja hinge rohkem kui inimese omas. Siit edasi vib siis ju ka melda, et tule hingevgi on juba oma olemuse tttu inimlikust le.

Tulega on vaja osata lbi saada. ppetunni, kuidas tule sgavamat loomust knetada, sain hantidelt, kelle juures sdatalvel Obi je lemjooksul elasin. Viibisime Lophari klas Petra ja Maria tares. Seina taga paukus Phja-Siberi pakane. Aga suures ahjus lmas hommikust htuni tuli ning tare seinte vahel oli dus olla. Tavaline temperatuur ues ulatus miinus neljakmne viie kraadini. Meie rasidu eel arvas Maria, et lahkumise peva ilm viks olla mahedam. Siis oleks mnusam reisida. Ettevalmistusi ilma muutmiseks tule abiga alustas ta mitu peva varem. Riisunud ahjus kokku lbi hgunud sed, vttis ta riiulilt purgi kalarasvaga. Ta oli juba ndalapevi purki korjanud tuura ja lhe rasva, mis iga pev toidulaualt le jnud. Nd lausus ta ahju ees seistes tuleloitsu ja heitis purgi sisu stele. Need lid silmapilk plema, tuli vttis loitsu vastu. Maria thjendas ahjusuusse ka purgi phja ning asus trganud leeke toitma juba puuhalgudega. Ta seletas, et homsele ilmale toiming veel ei mjuvat, aga lehomsele juba kll. Jrgmisel hommikul kordas ta toimingut.

Kolmanda, rasidu peva hommikul rkasin veidra heli peale. See tuli sellest, et sngi peatsis oleva tillukese akna sisemiselt klaasilt tilkus tuppa vett. Paks jkiht, mis mlemat klaasi alaliselt oli katnud, oli hakanud sulama. Lksime vlja, kraadiklaas nitas veidi alla kolmekmne kraadi. Phja-Siberi talve jaoks thendas see erakordset lmbust.

Hantide juures tavatsesime aega veeta elava tule paistel ning vrdusime phjalikult Eestis harjumusprasest htusest televiisori ekraani tuiutamisest. Koju judnud, tegin iseraliku avastuse. Ei suutnud mitu ndalat teleri ees istuda. Mitte et helendavat ekraani seirata olnuks suisa vimatu. Aga ekraanilt paistev ei kitnud prmugi. Midagi vrvilist seal ju virvendas. Sain aru kll, et kujutised thendasid inimesi, esemeid, maastikke. Aga liikuvad pildid paistsid thjade ja kledatena. Neis puudus soojus, neis puudus elu. Nad olid kigest surnud varjude tants.

Selle veidra olukorra le juureldes judsin oma meelest loomuliku veendumuseni. Teleriekraani helendus hmaras toanurgas pole midagi muud kui hubisevate leekide kunstlik jljendus. Ta tidab tsiviliseeritud inimese jaoks sama lesannet, mis tulekeeli imiteeriv elektrikamin, mida meilgi mdud, ostetud ja samas pilatud. Inimsugu, kes enamiku oma olemasolust veetnud elava tule veeres, ei saa selleta lbi ka meie pevil. Teline tuli on muidugi etem, sest ei sunni vgisi peale vraid pilte, mtteid ja programme. Aga ra petab kll. Nii et ei saa arugi. Lased pilgu samamoodi ldvaks nagu leeke silmitsedes ning lased enamiku sellest, mida peale sunnitakse, silmist ja krvust mda. On peaaegu niisama lahe olla kui kaminasuu ees.

Kui istun ksi vi spradega Eestimaal kusagil metsas vi soosaarel pleva lkke res, ei mtle kunagi, et sooritan erilist toimingut. Ometi on kik need, kes tundidel hubiseva lkke juures viibinud, pidanud kogema, et toimub midagi iseralikku. Sa konutad tule paistel ja vahid leeke. Ei toimeta sihikindlalt ega mtle ega knele kindlal teemal. Vid melda vi lobiseda millest iganes. Vi laulda. Vi vaikida. Kui vaikus kaaslastega istudes pikale venib, ei sugene sellest ebamugavust ega igavust, nagu kergesti juhtub tubasel koosviibimisel. Olemas olemine tundub kerge ja endastmistetav. Tunnid kuluvad ja mida sgavamaks saab , seda raskem on ennast tule juurest eemale rebida, et magama minna.

Jrgmisel peval vib su pea olla vhesest magamatusest uimane, aga meel kirkam kui enne. Phe tulvab vrskeid mtteid nagu puhtaks phitud tahvlile. Mletan sgavat hmmingut, kui ks lkkekaaslane kord koduteel murelikult arutles, et kll on piinlik tna tle minna. Mis sest, et olen enda ra kasinud ja juan igeks ajaks. Aga kki mni ikka haistab, et lkke tossu on kljes, kartis ta.

Minul on tpselt vastupidi. Olen uhke, kui lkke res olemisest mrk klge jb. Mida kauem, seda parem. Milline rm on kia vahel vargsi oma riidekapis nuhutamas presendist luitunud tormikuube, millega nii ohtralt lkke res aega veedetud, et sealt selle lhn enam tielikult kunagi ei haihtu. Ja tarvitseb mul kskik kus vhivraste inimeste seas viibides srmeisse tmmata kas vi vaevumrgatavat lkkelhna snumit, kui ma snumi kandja tingimata vlja nuhin. Pole thtis, millest siis rgime. Tean niigi, et ta on ks omadest. Et me kuulume samasse elava tule kummardajate ringi.



Hendrik Relve
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012