Eesti Looduse fotov�istlus
09/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 09/2002
Karvasest mammutist ameerika naaritsani ehk Eesti loomastiku arengulugu

Lneeurooplased ei kujuta ette inimthja metsa, kus vib nha mnd suuremat metslooma. Lapsed teavad seal isegi dinosaurustest rohkem kui omal maal lhiminevikus elanud loomadest. Meie mitmekesine tnapevane loomastik on meie suur rikkus. Selle kujunemislugu on pikk ja pnev.

Ndisloomastiku areng on kestnud ligikaudu 14 000 aastat. Paljudest siin elanud loomadest on silinud ksnes luid vi hambaid. Faunaajaloolased peavad tnama meie esivanemaid, kes kttides ja loomaliha ses jtsid loomade luud-kondid oma peatuspaika. Arheoloogide kaasabil muistsetest asulakohtadest vi kalmetest leitud luude alusel saab testada he vi teise loomaliigi elamist selles paigas teataval ajal.

Pleistotseeni lpp ja Holotseeni algus on kokkuleppe jrgi mrgitud 10 000 C14 ehk radiossinikuaasta taha, kalendriaastates jks see umbes 11 500 aasta kaugusele. Radiossiniku- ja kalendriaastad erinevad veidi oma pikkuselt. Radiossinikumeetodil saadud vanematesse dateeringutesse tuleb suhtuda ettevaatusega: lubjarikka vee toimel vib proovi tegelik vanus olla mnevrra krgem. Vrtulemusi vivad anda ka taimejuurte lbikasvamine, vale proovihoid jne. Siin kasutame igal pool kalendriaastaid.


Selgroogsete loomade luuleide Eestist on philiselt viimasest sajast tuhandest aastast, kuid neist enamik prineb viimasest kmnest tuhandest aastast ehk Holotseenist. Tuleb tdeda, et jreldusteks ei piisa ainult Eesti leidudest, peame vaatama ka naabermaid.

Suur osa looma elu jooksul toimunud protsessidest on talletunud tema kudedesse, ka luukoesse. Luude phjal looma liiki ja vanust kindlaks teha on paleozooloogi igapevane t. Tnapeval pratakse aga ha rohkem thelepanu keemilisele ja DNA-analsile ning mehaaniliste ja fsioloogiliste mjutuste vljaselgitamisele. Vlismaiste laborite vahendusel on saadud juba hulga huvitavaid tulemusi ka Eestist leitud materjali kohta.

Muistsest keskkonnast annavad meile aimu veekogude setetesse ladestunud taimede jnused ja tolmuterad. ietolmu sisalduse jrgi neis setetes tehakse kindlaks, millised olid hel vi teisel ajajrgul valdavad taimed ja taimekooslused. Kuna taimestiku levik omakorda on seotud kliimaolude ja -muutustega, siis saamegi ldjoontes paika panna keskkonnatingimused, milles inimesed ja loomad pidid hakkama saama. ietolmuteadusel ehk palnoloogial on Eestis pikaajalised traditsioonid.


Viimane suurem jaeg algas umbes 120 000 aastat tagasi. Selle alguses polnudki kliima veel vga karm ning j pealetungid vaheldusid mnevrra soojemate aegadega. Iga jtumine hvitas siinse taimestiku ja loomastiku uuesti vi sundis neid lunasse taanduma. Jvaheaegade arktiline vi subarktiline tundrataimestik koosnes niteks kanarbikust, likheinalistest, pujust, vaevakasest, pajust ja mnnist.

Jaja faunast on silinud vaid karvase mammuti, karvase ninasarviku ja rgpiisoni jnuseid. Mammuti luid ja hambaid on Eestist teada ligikaudu kolmkmmend, neist kolmveerand on vanemad kui 40 00050 000 aastat. Karvase ninasarviku selgroolli on leitud Vru lhedalt Sulbist kaevu kaevamisel ning rgpiisoni sarvi Mnistest ja Vrtsjrvest. Ilmselt olid mammutid jvaheaegadel siin laialt levinud, kuid klmemal ajal taandusid nad lunapoolsetele stepi- ja tundraaladele. Mammuti hambad ja vhad silivad kompaktsuse ja tugevuse tttu paremini kui muud skeletiosad, mille j on hvitanud uute pealetungide ja taandumistega. Silisid vaid kuhugi maapinna lohkudesse vi pragudesse sattunud jnused.

Eestist pole seni leitud teisi avatundra imetajate luid. Kll on aga rghirve, stepihobuse, phjapdra ja muskusveise luid jajast teada Poolast, Saksamaalt ja Taanist. Vimalik, et neist loomadest sattus mni ka Eestisse.

Viimase jtumise krghetkel 24 00022 000 aastat tagasi ulatus Skandinaavia liustik kagusse le Eesti, Lti ja Leedu. Vljaspool liustiku piiri, niteks praeguse Valgevene, Ukraina, Luna-Poola, Luna-Saksamaa ja Prantsusmaa aladel elasid vanema kiviaja ehk paleoliitikumi inimesed, kes jahtisid mammuteid, phjaptru ja teisi tollele ajale iseloomulikke loomi.


Eesti ala hakkas jst vabanema umbes 15 00016 000 aastat tagasi. Liustik ei taandunud htlase kiirusega, vaid soojenemine vaheldus klmemate aegadega, j pealetungidega. Kliima jrkjrguline soojenemine vimaldas loomadel ja seejrel ka inimesel asustada jrjest phjapoolsemaid alasid.

Sulaveest moodustusid jserva ette ulatuslikud kohalikud jpaisjrved, mis ligikaudu 14 000 aastat tagasi hinesid Pandivere krgustiku phjaserval Balti jpaisjrveks. Praeguse Lnemere eelkija vljavool Atlandi ookeanisse oli Kesk-Rootsi kohal. Sealt kaudu saabusid arktilise vee kalaliigid, kes vivad elada ka magedas vees, nagu siig, tint ja merihrg. Tnapeval on teada siia alamliike, kes on jaja reliktidena jnud elama kunagi isoleerunud jrvedesse. Oletuslikult vis jpaisjrvedes elada viigerhljes, kuid tema tolleaegne levila vajab veel tpsustamist. Vimalik, et just siis ji see arktilise vee loomaliik lksu Kaspia merre, kus viigri alamliik elab siiani.

J taandudes levis Eesti alale arktiline tundrataimestik. Selliseid lagedaid kanarbikuga kaetud avamaastikke iseloomustavad suured karjaselavad ungulaadid ehk kabjalised-sralised, nagu phjapder, stepipiison ja metshobune. Phjapdra jnuseid on leitud ka Eestist. Kliima soojenedes taandusid nad phjapoolsetele aladele, kus leidus sobilikumaid elutingimusi.


Subarktilisel kliimaperioodil oletatakse kliima poolest vastupidavamate, klma ja lund taluvate imetajate ebapsivate asurkondade sissernnet. Need visid olla kobras, pder, pruunkaru, saarmas, rebane, hunt, ilves ja valgejnes. Kui kliima vahepeal jahenes, taandusid nad tagasi luna poole.

Pole tendatud, et inimene koos kodustatud koeraga oleks tollal siia sattunud. Kll on selleaegseid inimasustuse jlgi teada Ltist Daugava mbrusest. Ilmselt judsid phjapdraktid siiski ka Soome laheni. ks vrdlemisi suur phjapdra sarv koos koljutkiga leiti 19. sajandi lpul muistse Kunda jrve setetest. Arvatavasti tappis selle looma inimene, kuna sarv polnud ra heidetud.

Vahepealsel klmemal ajajrgul sattus praeguse Tartu maakonna kanti ka karvane mammut. Puurmani lhedalt Lippardi talu maadelt on leitud kaks mammuti purihammast ja mned luud, mis radiossinikumeetodi abil on mratud hilisjaega. Vaevalt mammut Eesti ala tol ajal jrjepidevalt asustas. Vimalikud olid lhiajalised talvised migratsioonid kirdest. Kindlasti oli mammuteid siis juba nii vhe, et inimesel polnud huvi nende karja kannul phja poole rnnata. Ka pole siit kandist teada htegi inimtegevuse jlge, mis viitaks mammutite kttimisele.

Mageveelisel Balti jpaisjrvel kujunes vinaline hendus ookeaniga Kesk-Rootsi Billingeni me juures ning uut Lnemere arengujrku nimetatakse Joldiamereks. Soolase vee sissetung polnud siiski kuigi ulatuslik ja iseloomulikke soolalembeseid kalu vi mereimetajaid pole Lnemere nost teada. Kindlasti oli vimalik heeringa sissernne, pealegi pidi tema kujunemine praegusaja alamliigiks rimeks suhteliselt kaua aega vtma. Eesti siseveekogudes ja Joldiamere magedamates osades elutsesid klma taluvad mageveekalad: peale eelnimetatute ka ahven, haug, harjus, srg ja luts.

Arvatavasti oli hallhljes ks Joldiamere sisserndajatest, kuigi tema toidubaas ehk lihtsalt kalasaak oleks nrgalt riimveelises meres olnud sna kesine. Samas vib kindlalt vita, et viigerhljes asustas seda veekogu. Siin kujunes prast kauast isolatsiooni endeemne alamliik Phoca hispida botnica.


Preboreaalne kliimaperiood oli jahe ja niiske. Siin valitsenud subarktiline tundrataimestik asendus jrk-jrgult metsatundrailmeliste hredate mnni- ja kasemetsadega ning senine avamaastikku vajav loomastik teisenes. Phjapder leidis uue elupaiga phjapoolsematel aladel. Stepipiison ei suutnud sellist metsastumist taluda ja sobivate elutingimuste puudumisel suri lihtsalt vlja. Vaid metshobune vis taanduda stepialadele.

Siia saabusid uuesti pruunkaru, ilves, rebane, hunt, valgejnes ja kobras, kes kik taluvad erisuguseid keskkonnatingimusi hsti. Tnapeval levivad nad nii phja- kui ka lunapoolsemates metsades, nii taigas kui ka leht- ja segametsades.

Jajajrgsete kasemetsade kossteemi philine lihatootja nii inimeste kui ka kiskjate jaoks oli pder. Ligikaudu samast ajast ehk 11 00010 600 aastat tagasi prinevad vanimad keskmise kiviaja laagrikohad Pullis Prnu je kaldal. Rndhimude peamine tegevusala oli kalapk ja jahindus, samuti korilus asulakohtade mbruses. Hreda asustuse ja rndava eluviisi tttu ji inimmju taimkattele ja loomastikule jrgnevatel aastatuhandetel siiski vheseks.


Preboreaalse kliimastaadiumi lpul ja boreaalis muutus kliima soojemaks ja kuivemaks ning sagedamini kohtas mnnikuid ja lepikuid. Jtkus lunapoolsete imetajate sissernne: siia tulid rgveis ehk tarvas, hirv, metskits ja metssiga. Kahe viimati mainitud liigi luid on leitud ka Pulli kiviaja asulakohast Prnu lhedalt. Neile liikidele sobisid poolavatud maastikud ning lehtpuuvsad jgede ja jrvede res.

Eesti kalafauna tienes soojalembelisemate nn. ponto-kaspia pritolu mageveekaladega. Pulli asulakohast on leitud niteks koha ja latikat, veidi nooremast Kunda Lammasmelt linaskit. ks varasemaid sisserndajaid vis olla ka sga. Prast ookeanihenduse sulgumist moodustus Lnemere nos mageveeline Antslusjrv, mille kaudu said mageveekalad oma areaali takistamatult laiendada. Jgedest ja Skandinaavia liustiku sulamisest juurde voolav vesi paisutas Antslusjrve veetaseme krgeks. See uputas ka Pulli asulakoha.


Atlantiline periood ehk kliimaoptimum oli taimede kasvuks vga soodne. Kliima muutus niiskemaks ja soojemaks ning taimkattes vidutsesid laialehised puud, umbes nagu praegu vib nha Saksamaa laiuskraadidel. Algas laialdane soode ja rabade teke. Peale soode ja jrvede leidus kopra loodud lagedamaid alasid jgede res. Koprapaisudega le ujutatud ja hiljem vee alanedes lagedaks jnud alad olid soodsad paigad nii lindudele ja pisiimetajatele kui ka pdrale, rgveisele ja metskassile. Asurkonnad suurenesid poolveelise eluviisiga imetajatel, nagu kopral, saarmal, mgril ja vesimutil. Oletatakse ka sookilpkonna ja euroopa naaritsa judmist just sellel ajal Eesti aladele. Kuigi arheoloogiliste leidude jrgi oli pder ikka veel inimese philine toiduloom, kasvas rgveise, hirve, metskitse ja metssea osa jahisaagis.

Sarapuuvsad rohkete phklite ja paksu huumusekihiga oli tol ajal sna tavaline elukeskkond. Niisugune mets sobib hsti metssigadele, mkradele, siilidele ja muttidele. Sarapuu lehekdus on rohkesti usse, putukaid ja limuseid, kellest saavad snuks paljud omnivoorid. Sarapuuphklid on sgiseti kige rasva- ja seega ka energiarikkamad ning selline toit on hdavajalik talveune magajatele vi lihtsalt talvevarude soetamiseks. Metssiga, orav, leethiir, metshiir, kaelushiir ja phklinpp sltuvad tugevasti sarapuuphklite olemasolust. Tenoliselt saabusid need loomad Eesti alale just prast sarapuu laialdasemat levikut.

Orava kannul tuli tema philine vaenlane metsnugis. Tema luid on leitud juba ka Pulli asulakohast. Tuhkru ja metskassi ilmumine suurendas kiskjate arvu veelgi. Metskassi luid on leitud niteks Vhandu je rsest Kpa varaneoliitilisest asulakohast. Sellest ajajrgust alates vib kiskjate tugeva toidukonkurendina arvestada ka inimest koos kodustatud koeraga.

Atlantikumi alguses kujunes Antslusjrvel hendus maailmamerega praeguste Taani vinade piirkonnas. Sealne maa vajumine svendas hendust ookeaniga veelgi. he esimesena kasutas seda hendust hallhljes, kelle psipopulatsioon kasvas Lnemere sealses osas sna kiiresti. Litoriinameri oli esimene prastjaegne teline soolase veega arengustaadium. Soolase vee pealetung soodustas planktoni paljunemist, mis omakorda suurendas kalade, eriti heeringa (rime) arvukust. Juba Litoriinameres elas enamik meie merekaladest: tursk, lest, kammeljas, kilu, tuur jt. Vimalik, et tol ajal saabus Lnemerre uus heeringa populatsioon ning seeprast vib tnapeval eristada kahte rime alamliiki: kevad- ja sgisrime. Teada on ka vhemalt ks Lnemere eksiklalise, mkkala leid Prnu je alamjooksu kiviaja luuesemete leiukompleksi seast.

Kalarohkus meelitas Lnemerre Atlandi mereimetajaid. Huvitavam neist oli grni hljes, kes ndisajal elab vaid Atlandi ookeani phjaosas ja Phja-Jmeres. Samuti alustas pringel oma rnnakuid Lnemerre.

Rikkalikum merefauna ahvatles neoliitikumi inimesi rannikut ja saari asustama ning asulate hulk rannikul suurenes mrgatavalt. Asulate leiumaterjalis on lekaalus grni hlge luujnused. Siiani pole selge, kas ta Lnemeres ka poegis, sest vastsndinud grni hlge luujnuseid pole leitud. Loodetavasti toovad ksimusse selgust grni hlge toitumise uuringud luude keemilise koostise phjal ning prilikkusaine DNA analsid.


Subboreaalne kliima oli ndisaegsest jahedam ja kontinentaalsem. Algas kuusikute laialdane levimine. Metsad olid tunduvalt hredamad ja rohusjad loomad visid laiemalt kasutada metsasiseseid alasid. Kasvas rohkelt tamme, sarapuud ja kuuske. Tammetrude rohkus oli kindlasti soodne metssea populatsioonidele, nsad vanad haavapuud sobisid hsti lendoravatele. Kaljukassi ehk ahmi luujnuseid on Eestis teada Vru juurest Tamula ja Narva lhedalt Riigikla hilisneoliitilistest asulakohtadest. Naaberalade leidude jrgi otsustades vis taiga ja metsatundraga seotud ahm siin ka varem levinud olla. Sellest ajast on prit metshobuse luuleiud Kpa asulakohast Vhandu res.

Subboreaali alguses hakati karja kasvatama ja kplapllundust viljelema. Arheoloogid tunnevad tolleaegset asustust nrkeraamika- ehk venekirveskultuurina. Pole selge, kas Eesti varasema asustuse hulka segunesid lunast saabunud himud vi karjakasvatust ja kplapllundust piti nn. kultuurilaenuna. Avatud kultuurmaad inimasulate mber said paljude liikide uuteks elupaikadeks. koloogiline vitlus karjakasvatajate ja metsloomade vahel vis olla terav, kuna avatud maastikke rannikul, jgede ja jrvede res oli vhe. Selline konkurents mjutas kindlasti kopra ja rgveise populatsioone. Kultuurmaad laienesid peamiselt alepllunduse teel. Tekkinud maastiku teisesed moodustised olid soodsad ka metsloomadele, niteks valgejnesele, metskitsele, mgrale, tuhkrule, rebasele ja isegi hundile.

Vanimad koduloomad olid veis, siga, kits ja lammas. Nende luid on leitud hilisneoliitilistest nrkeraamika kultuuri asulakohtadest Kagu-Eestis (Akali ja Tamula) ja Saaremaal (Loona, vaid siga). Pronksiaegsete asulakohtade jtmefaunas on lekaalus juba koduloomade luud, sealhulgas ka hobuse omad. See nitab karjakasvatajate muutunud lihaeelistusi ja jahipidamise nrgenemist. Vaid pronksiaegsetele saarlastele oli loomapidamisega vrdselt thtis ka hlgejaht.

Koduloomad toodi Eestisse kaubavahetusega ja koos siia lisandunud inimestega. Vaid siga vidi kodustada ka kohapeal: sea metsavormi luujnuseid on leitud niteks Saaremaalt Loona hilisneoliitilisest asulast. Metssead visid asulate mbruses toituda inimese toidujnustest. Ajapikku harjusid loomad inimese lhedusega ja ktid-korilased ppisid neid oma rangemise jrgi kasutama. Kitse ja lamba kohapealne kodustamine langeb kindlasti vlja, sest nende algvormi levila jb siit liiga kaugele.

Subboreaalse ajajrgu keskpaigas hakkas soolane Litoriinameri hoogustunud mageda vee juurdevoolu ja maailmamere taseme alanemise tttu muutuma riimveeliseks Limneamereks. Rikkalikud heeringa (rime) ja hljeste luujnused viitavad jtkuvatele soodsatele hdroloogilistele tingimustele. Viiger, kes praegu eelistab Lnemere phjaosa, levis siis vhesel mral ka lunas. Randalhlge tolleaegseid luuleide teatakse kogu Lnemere mbrusest vaid mnest paigast. Sinna kuuluvad ka niteks Asva ja Ridala asulakohad Saaremaal. Grni hlge luid on endiselt rohkesti, neid on leitud isegi veel I aastatuhande lpu asulatest.


Subatlantiline ndisaeg. Esimese aastatuhande alguses meie aja jrgi, kui Eestis domineerisid kuusikud, hoogustus taigale omaste loomade sissernne idast. Niteks vis ahm just siis Eestis laialt levida. Suured kuusemetsad olid meeleprased oravatele ja metsnugistele, kelle arvukus tollal kasvas. Kui Kesk-Euroopa ilvese, karu ja pdra populatsioonid kannatasid suurenenud jahipidamise kes, siis Baltimaadel pidasid need vastu just idast tuleva tienduse tttu.

Kuusikute laienemine tekitas omamoodi leminekutsooni phja- ja lunaboreaalsete metsade vahel. Siit taandusid lunasse rgveis, hirv, metssiga ja metskass. Seda ei tinginud mitte niivrd ilmade jahenemine kui paksenenud lumikate. rgveisele sai kindlasti saatuslikuks kttimine, ta hvitati lplikult 17. sajandil Poola metsades. rgveise viimased luuleiud Eestist prinevad kll neoliitikumi lpust, kuid ilmselt asustas tarvas siinseid metsi ka hiljem.

Subatlantilise kliimaperioodi teise poole algust aastatel 1001100 iseloomustab pehmem merelisem kliima ja plluharimise tulemusel avamaastike laienemine. See mjutas lunapoolsete liikide, nagu metssiga, metskits, hirv, taaslevikut Eestisse. Euroopa piisoni leiud Luna-Eestist Rngust lubavad seostada liigi saabumist just nimetatud kliimamuutustega ja sobiva biotoobi kujunemisega. Ilmselt ji piisonile talvine lumikate siiski liiga paksuks, nii et ta asustas Eesti lunapoolsemaid metsi lhikest aega. Ltis ja Leedus oli piison tollal sna tavaline. Eestis ja Ltis pole piisoni luid keskajast enam teada.

Teise aastatuhande alguses kliima jahenedes ja elamute intensiivsema rajamisega kohanesid soojalembelisemad pisinrilised leethiir, metshiir, kaelushiir ja juttselghiir talvituma soojades majades. Kaubakoormatega Eestisse saabunud koduhiirel ja -rotil oli aasta ringi inimesega kooselamise omadus juba antiikajal vlja kujunenud. Keskajal rottide levitatud katk viitab hsti vljakujunenud rotipopulatsioonidele. Kodukass toodi Eestisse umbes esimese aastatuhande alguses. Temast sai hiljem ks peamisi koduhiire ja -roti ohjajaid.

Inimtegevuse laienemist keskaja alguses kasutasid ra paljud loomad. Niteks pakkusid kiviehitiste alumised osad, kiviaiad ja pllukivihunnikud soodsat elupaika kivinugisele. Hoonete katusealused said uueks koduks nahkhiirtele (suur-nahkhiir, suurkrv), kes hakkasid ehitisi eelistama looduslikele koobastele ja puunsustele. Kultuurmaade laienemine ja pehmem, mitte nii niiske kliima soodustas lunapoolsete stepiliikide sissernnet Eestisse judsid pld-uruhiir, pisihiir ja juttselghiir.

Umbes 500600 aastat tagasi sagenes klmade talvede arv, nii et seda aega kutsutakse ka vikeseks jajaks. Neid talvesid iseloomustab nn. hundinuhtlus. Klmad ja lumerohked talved, jahipidamine ja hundirohkus viisid hirvede, metskitsede ja metssigade arvukuse miinimumini. Umbes 18. sajandi keskpaigas saabus Eestisse ka rndrott ning asus konkureerima varasema kodurotiga. Kobraste intensiivne kttimine hvitas selle liigi 19. sajandi lpuks Eestist sootuks.

heksateistkmnenda sajandi keskpaigast muutus kliima jlle natukene pehmemaks. Looduslikud maastikud aga vhenesid jrjest pllumajanduse, jrvede ja jgede muutmise, turba- ja merglikaevandamise, teede ja linnade rajamise tttu. Ulatusliku loomapidamisega muutusid tavaliseks poollooduslikud kooslused: puisniidud, rannaniidud ja looniidud. Nende pindala oli Eestis kige suurem 19. sajandi lpul. Suurkiskjaid, nagu karu, hunti, ahmi ja ilvest, hvitati jrjekindlalt. See soodustas ptrade ja metskitsede levikut. Intensiivse kttimise tttu vhenes ptrade arvukus mdunud sajandi alguses miinimumini, kuid liik taastus siin idast tulnud tienduse tttu. Kirjalike allikate jrgi tuli halljnes Eestisse alles 19. sajandil.

Kahekmnendat sajandit iseloomustab keskkonna muutmine, hu ja vee saastamine. Inimhiskonna areng on helt poolt hvitav ja teiselt poolt kaitsev. Loomade kaitseks luuakse reservaate, loomaaedu, punaseid raamatuid jms. Ptakse taastada siin varem elanud liikide populatsioone. Niteks taasasustati kobras Eestisse 20. sajandi keskpaigas. Praegu on ksil projekt euroopa naaritsa silitamiseks Hiiumaal. Seevastu metssea asurkond on ndseks sedavrd kasvanud, et selle ohjeldamine kipub vahel le ju kima.

Eelmist sajandit iseloomustab ka fauna vltsimine: toodi sisse vrliike. Meie looduses kohtab nd khrikut, ondatrat ja minki ehk ameerika naaritsat. Rgitud on ka mttest tuua Eestisse piisonid. Ent piison on ameerika sugemetega taastatud euroopa vorm, mis jgu siiski piiratud alale, loomade parki.



1. Aaris-Srensen, Kim 1998. Denmarks forhistoriske dyreverden. Kbenhavn.

2. Kukk, Toomas; Lugas, Lembi; Veski, Siim 2000. Eesti elustiku mitmekesisuse muutustest prast jaega. Frey, Toomas (toim.) Kaasaegse koloogia probleemid VIII: Loodusteaduslikud levaated Eesti Maa Peval. Eesti koloogiakogu, Tartu: 90109.

3. Lepiksaar, Johannes. 1984. Eesti kalastiku kujunemise loost jajast tnapevani. Eesti kalanduse minevikust 1: 327338.

4. Lepiksaar, Johannes 1986. The Holocene history of theriofauna in Fennoscandia and Baltic Countries. Striae 24, Uppsala: 5170.

5. Lugas, Lembi; Maldre, Liina 2000. The history of theriofauna in the Eastern Baltic region. Folia Theriologica Estonica 5. Proceedings of the Fourth Baltic Theriological conference. Tartu-Tallinn: 86100.

6. Lugas, Lembi 2001. Mammutid Eestis. Eesti Loodus 78: 328330.


7. Паавер, Калью Л. 1965. Формирование териофауны и изменчивость млекопитающих Прибалтики в голоцене. Тарту.



Lembi Lugas (1967) on Ajaloo Instituudi vanemteadur. Uurib Eesti fauna kujunemislugu.



Lembi Lugas
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012