Eesti Looduse fotovõistlus
2006/3



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Kaitsealad EL 2006/3
Hino maastikukaitseala

Maaliline linnurohke järv, selle seitsmel saarel ja lähikonnas vana elurikas loodusmets. See ongi Hino maastikukaitseala.

Hino maastikukaitseala asub Võrumaal Misso vallas, Misso alevikust umbes kaks kilomeetrit lõuna pool: hõlmab Kaubi, Kimalasõ, Suurõsuu ja Hino küla maid. Kaitseala (698 ha) on loodud eeskätt veelindudele mõeldes, aga vähem tähtis pole ka kaunis järv ise. Hino järve ümbritsevad pikaajalise inimtegevuse mõjul kujunenud pärandkooslused. Kaitseala lääneosa soised loodusmetsad on metsise (II kategooria kaitsealune liik) elupaik.

Hino järv (nimetatud ka Henno, Pugola, Valgejärv) on Haanjas kõige suurem ja saarerohkem: pindala 200 ha, suurim sügavus 10,4 m (keskmine sügavus 3,1 m) [2]. Varem oli see järv veel palju suurem ja hõlmas ka Hino Mustjärve. Mõisniku käsul kaevati 19. sajandi keskpaiku järve idaotsast Pedetsi jõkke kraav ja ehitati sellele Siksäla veskid, mille tagajärjel alanes järve veetase 3–3,5 meetrit: nüüd eraldus Mustjärv ja üle veepinna ulatusid seitse saart.

Hino järvest on Eesti Looduses kirjutatud juba 1968. aastal: Kui varem Hino ja Kure küla rahvas pääses suurele teele Suuresoo küla kaudu, siis pärast järve kahestumist sai rajada otsetee kahe järve vahelt. Muudeti ka väljavoolu suunda järvest, sest mõis oli huvitatud vesiveski ehitamisest Ala-Siksalis. Mägede vahelt kaevati poolekilomeetrine kraav, mille kaldad on kohati üle kümne meetri kõrged; rajati pais ja juhiti Hino vesi edasi Pedetsi jõkke. Varem voolas Hino järv välja vastassuunast – Idina järve ja oja kaudu Kuura jõkke, võimalik, et ka Lätetepera oja kaudu Koivasse. Hino järve veeseisu pärast on hiljemgi sekeldusi olnud. Kodanlikul ajal käis veskiomanike ja Hino küla elanike tüliasja kohapeal lahendamas ringkonnakohus. Otsustati õige veetase märkida Hino–Mustjärve kraavi ääres kasvavale kasele. [3]

Järv on väga vaheldusrikka põhjareljeefi ja loogelise kaldajoonega. Kõige sügavam koht on loodeotsas, idasoppi nimetatakse Siksäla nulgaks, lääneotsa (kus varem oli väljavool) Alaotsaks. Järve kaldad ei ole kuigi kõrged, kuid enamasti liivased, ainult läänekallas on kohati soine. Järve põhja katab kuni kahe meetri paksune mudakiht.

Tüübilt on Hino eutrofeerunud vähetoiteline, nõrgalt läbivooluline, ilma suurte sissevooludeta lähtejärv, mis toitub peamiselt põhjaallikatest ja sademetest. Põhja ja kalda tugeva liigendatuse ning rohkete põhjaallikate tõttu on siin kujunenud huvitav veekeemia: nõrgalt aluselise veega järves on ka happelise veega kohti. Vesi on hele- kuni kollakasroheline, kevaditi ja sügiseti üsna läbipaistev (2,7–4,0 m), suvel vähem (1,7–2,8 m). Valdavas osas järvest seguneb vesi põhjani, ainult mõnes sügavamas kohas on mõnevõrra kihistunud. Külmadel talvedel võib järve mõnes osas tekkida hapnikuvaegus.

Hino järvel oli hea kalajärve kuulsus juba 17. sajandil. Järve kalastik on liigirikas ning kalamehed armastavad siin käia tänapäevalgi. Kunagi oli siin ka rohkesti vähki.

Linnustik on Hino järvel ja selle ümbruses eriti rikkalik. Kokku on kaitsealal registreeritud 40 linnuliiki, neist 15 on seotud vee- ja kaldaelupaikadega. Haruldasim on järvekaur, kelle kümnest Eestis pesitsevast paarist kaks elab siin. Järvekaur on II kategooria kaitsealune liik ja kantud eriti ohustatud liigina Eesti punasesse raamatusse. Järvel tiirutamas ning siinsetel saartel võib näha ka tuttpütti, jõgitiiru, sinikael-parti ja piilparti, vesikana, taiti (tiigikana), vihitajat, tuttvarti; samuti kalakajakaid ja hallhaigruid.

Taimestiku huvitavamad liigid on vesilobeelia ja vahelduvaõiene vesikuusk (mõlemad II kaitsekategooria) Hino järves. Väärtuslikest kooslustest on järve saartel ja kallastel vanu loodusmetsi, ümbruses siirdesoo- ja rabametsi ning lubjavaesel mullal liigirikkaid niite.

Kultuuripärand. Idakalda Siksäla küla kohal asub Eesti kõige põhjalikumalt uuritud, ühtlasi aga kõige rikkalikumate leidudega hilismuinasaja ja keskaja kalme. Kalme asub Siksälä talust 400 meetrit edelas paikneval kõrgendikul Hino järve ja Mustjärve vahel. Pärimuse järgi on see rootsiaegne matus. Arheoloogiliste leidude põhjal võib öelda [1], et vanimad matused on pärit tõenäoliselt juba rooma rauaajast (2.–5. sajand). Kalme peamine kasutusaeg jääb siiski 11. ja 15. sajandi vahemikku. Hiljem on mäele maetud vaid üksikuid surnuid.

Kalme lähedal Siksälä talu põldudel asub matusepaigaga samaaegne asulakoht. Kalmest sajakonna meetri kaugusel Aluksne tee ääres on rahvajuttude järgi kihelkonna vanim kirikukoht: muistendi järgi olnud siin kirik, mille torn veerenud järve; südaöösiti helisevat selle kell veel praegugi. Järve oigamine aga tähendanud pärimuse kohaselt sõda.


Kaitsekorraldus. Hino järv võeti kohaliku omavalitsuse otsusega kaitse alla 1962. aastal. Praeguse Hino maastikukaitseala kaitse-eeskiri kinnitati mullu augustis. Selle järgi jaguneb kaitseala kaheks sihtkaitsevööndiks ning üheks piiranguvööndiks.

Hino sihtkaitsevööndisse kuuluvad Hino järve saared: Pikksaar, Valgõsaar, Mar´asaar, Kõosaar, Pidusaar ja Tsõõriksaar. Neil hoitakse kaitsealuste linnuliikide elupaiku. Et linnud saaksid rahus pesitseda, on siin kehtestatud inimeste liikumiskeeld 1. maist kuni 15. juulini. Hino sihtkaitsevööndi metsad peaksid arenema looduslikku rada. Idinä sihtkaitsevöönd hõlmab kaitseala lääneosa soiseid metsi, mis on ühtlasi metsise elupaik. Siin ei tohi teha metsatöid ning pidada jahti metsise mängu- ja pesitsusajal.

Hino järv ise koos seda ümbritsevate poollooduslike kooslustega jääb piiranguvööndisse. Siin tahetakse hoida omapärast maastikku. Lubatud on kõik tavapärased tegevused, ka säästliku metsamajanduse põhimõtetest lähtuvad metsatööd. Pärandkoosluste hooldus on siin lausa vajalik. Seetõttu võib niitude hooldamiseks taotleda toetusi.


Kaitseala, mis kuulub ka Natura 2000 loodusalade võrgustikku, valitseb Võrumaa keskkonnateenistus, kelle poole võib pöörduda kõigi seda puudutavate küsimustega. Hino maastikukaitseala kaitse-eeskiri on olemas ka Riigi Teataja kodulehel.


Lõpetuseks veel katke Eesti Looduses 1968. aastal ilmunud artiklist, mis tundub olevat asjakohane ka nüüd: Järve praegune valdaja Misso metskond ja järveäärsete maade kasutaja Misso sovhoos peaksid hoolitsema järve ja ümbruse vaatamisväärsuste säilitamise ja läbimõeldud, hea maitsega kujundamise eest. Alustada tuleks lepavõsa hävitamisest, mis kohati takistab järve ilu mõjulepääsu. [3]



1. Laul, Silvia; Valk, Heiki 2002. Siksälä kalme: märk Eesti kagunurga muistsest autonoomiast. – Sirp, 27.September.

2. Mäemets, Aare 1977. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln.

3. Tarro, Kalju 1968. Hino saar ja Hino järv. – Eesti Loodus 19 (4): 229.



PIRET KIRISTAJA
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet