Kivististe ehk fossiilide kogumine on üks osa geoloogi tööst. Kivistised kannavad endas infot Maa mineviku kohta, nende abil on selgemaks saanud liikide teke ja väljasuremine, kliimamuutused ja mandrite triiv [6].

Fossiilide kollektsioneerimine on maailmas laialt levinud hobi, millega tegelevad ka loodusteadustest kaugel seisvad, kuid kivide salapära vastu huvi tundvad arstid, õpetajad, ametnikud, äriinimesed jpt. Kui kivistisi kogutakse kõiki reegleid silmas pidades, võttes malli teadustöö meetodeist, ei ole sellest kasu mitte üksnes kollektsionääridele, vaid ka teadusele: harrastuspaleontoloogi tähelepanekute alusel on avaldatud artikleid teadusajakirjades või on kogu osutunud teadusele hindamatuks väärtuseks. Eelduseks on, et koguja loob aktiivse kontakti mõne teadusasutuse või muuseumiga, kus huvilisi lahkelt vastu võetakse ning osatakse anda asjatundlikku nõu.

Tunnustamaks hobitööd kivististe uurimisel, on maailma suurimad paleontolooge ühendavad organisatsioonid – paleontoloogia assotsiatsioon ja paleontoloogia ühing – korrapäraselt välja andnud amatöörpaleontoloogide preemiaid. Saksamaal on see harrastus nii populaarne, et sealsed tuhanded geoloogiahuvilised (nii kivististest kui ka mineraalidest ja kivimitest huvitunud) on koondunud terves riigis tegusasse klubivõrku. Tegutseb ka Euroopa amatöörgeoloogide ühing.

Kuidas koguda? Kivistisi võib koguda mitmel moel. Silmaharjutuseks võiks näiteks klibusel mererannal püüda esmapilgul ühtlaselt hallide veeriste hulgast märgata kivistisi. Klibu seest kogutud fossiilid on aga enamasti palju aastaid keerelnud merelainete, jää ning teiste veeriste koosmõju veskis ning kaotanud suure osa oma esialgsest välimusest. Samuti ei saa klibu seest leitud eksemplaride puhul sugugi olla kindel nende algses päritolus. Jää, lained ning hoovused võivad kive kümnete või isegi sadade kilomeetrite kaugusele kanda – nõnda on nende algset asupaika keeruline määrata.

Lähtuda tuleb sellest, et kivististe kogumine oleks säästlik ega kahjustaks loodusobjekte. Kui ei taheta kaela pahandusi ega probleeme, peab teadma, et Eesti seadused ei luba asuda paljandi kallale meisli ja vasaraga. Üldjuhul pole seda ka vaja, sest paljandiseinas nähtav materjal jääb looduses loomulikul moel prepareerunud materjalile alla nii hulga kui ka kvaliteedi poolest. Otsustada selle üle, kas kiviseinast paistev nukike võib peita üliharuldast kivistist või lihtsalt tühist fragmenti, on isegi kogenud spetsialistile paras pähkel. Kui tõepoolest on soovi kätt harjutada, siis peaks seda tegema pigem mõnes karjääris, küsides valdajalt luba uurida ja koguda.

Kõige rikkalikuma kollektsiooni saab siis, kui keskenduda paljandi jalamil rusukaldes või aheraines leiduvale lahtisele kivimmaterjalile. Lihtsamal juhul on loodus kivimit murendades teinud ära osa tööst ning meil jääb üle vaid prepareerimine õrnalt ja ettevaatlikult lõpetada. Enamasti jääb aga ainult näppudest väheseks – appi tuleb võtta vasar. Enne kui asuda vasaraga vehkima, tasub leidu ning selle ümbrust hoolega uurida, pidades silmas looduslikke kihipindu ning kivimis leiduvaid pragusid. Mikropragudega kivistise võib hooletu vasaralöök kergesti purustada. Isegi kui kivimis pragusid ei paista, ei tasu vasaraga koputada vahetult kivistise kõrval, ja kindlasti ei tohi kiirustada. Ümbriskivimit on kõige parem ettevaatlikult eemaldada hiljem, rahulikumates oludes ning selleks sobivate vahenditega, seetõttu võib koju kaasa võtta pisut suurema tüki.

Oluline on kivistisega õrnalt ümber käia. Kui kivistis on tervena paljandist kätte saadud, tuleks ta korralikult ära pakkida. Vale on arvata, et kivid on kõvad ning neid võib taskusse või kilekotti hunnikusse kuhjata. Fossiilid on üldjuhul üpriski haprad, kotis üksteise vastu hõõrdudes kaotavad nad hilisema määramise jaoks olulised detailid ning suure osa oma esialgsest väljanägemisest või halvemal juhul purunevad hoopis. Et vältida purunemist, tuleb eriti õrnad eksemplarid ükshaaval pakkida pehmesse paberisse (tualettpaber või ajaleht sobib suurepäraselt), alles seejärel võib nad suuremasse kotti laduda. Samasse lisatakse ka esimene, välitingimustes kirjutatud etikett, kus on kirjas esmased andmed leiukoha, -aja ja leidja kohta.

Kogumise koht peaks olema kollektsionäärile teada võimalikult täpselt. Kui vähegi võimalik, tuleks see märkida topograafilisele kaardile. Abi on ka välipäevikusse või märkmeraamatusse tehtud seletavast joonisest, millele on kantud mõned võrdlemisi püsivad koordinaadid, näiteks maja, puu, rändrahn vms., mille vajaduse korral tunnevad kergesti ära ka teised. Kasulik on määrata leiukoha koordinaadid GPSiga.

Niisama tähtis kui geograafiline asend on leitud kivistise asend geoloogilisel ajaskaalal ehk tema vanus. Seetõttu tuleks teha märkmeid ka nende kihtide kohta, kust kogutud palad pärit on. Kõige lihtsam on välipäevikusse joonistada paljandi profiil ning märkida juurde kogutud eksemplaride esialgne asend sellel profiilil (näiteks sügavus paljandi ülemisest servast või kõrgus mõnest kergesti ära tuntavast kihist). Ka kihi iseloomustusest – kivimi tüüp, kihi paksus, värvus jne. – võib hiljem palju abi olla.

Lahtisest materjalist kogutu on parim, kuid kätkeb endas teatud riski, et tegemist on kaugemalt toodud materjaliga. Kivistisi võib leida ka kruusaaugust, kuid sel juhul on need kindlasti kohale kandnud mandrijää. Kasulik oleks võtta kaasa mõni tüüpiline kiviminäidis antud leiukohast, et spetsialist oskaks leidu üle vaadates anda hinnangu selle päritolu kohta.

Leiuaja ülesmärkimine on oluline mitmel põhjusel. Nii looduslikud kui ka kunstlikud paljandid muutuvad: esimesed üldjuhul pikema, teised lühema aja jooksul. Mõned kivistised on väga piiratud levikuga, ning neid sisaldavad kihid või läätsed võivad kaduda väga lühikese ajaga. Leiu aastaarv võib aga hiljem koos arhiivimaterjalidega anda siiski olulist teavet ühe või teise liigi leviku iseloomu kohta.

Kivistis tuleb kivi seest kätte saada. Harva juhtub, et äsja paljandist korjatud pala on niisama kaunis kui eksemplarid muuseumivitriinis. Tihti reedab kivimis peituvat vaid üksik väljaulatuv nurk. Eemaldamata ümbriskivimit, on raske anda isegi esialgset määrangut. Et tuua nähtavale kivistise kogu ilu, tuleb ta puhastada üleliigsest kivimist ehk prepareerida. Kuigi lihtsamal juhul piisab ainult tugeva harjaga hõõrumisest, nõuab see tegevus enamasti rohkesti aega ja kannatust. Kõvasse kivimisse peitunud kivistise puhastamiseks kasutatakse mitmesuguseid meetodeid, näiteks prepareeritakse mikroskoobi all peene nõelaga, lahustatakse hapetega või rakendatakse spetsiaalseid suruõhuaparaate.

Metoodika valik oleneb nii fossiili mineraalsest koostisest ja säilivusest kui ka ümbriskivimi iseloomust. Põhimõtteliselt on võimalik prepareerida ka kodustes oludes, kuid vältimaks kivistise vigastamist tuleb olla äärmiselt tähelepanelik. Küllaldase suurenduse ja valgustusega mikroskoop (foto 8) on parim abivahend, aga ka näiteks suurendusklaasi ja lambi omadusi ühendav luuplamp on selleks tööks sobiv (foto 7). Korralik suurendus ja hea valgus tagavad, et terava nõelaga ülearust kivimit eemaldades ei vigastata fossiili ennast. Jämedama töö tegemiseks (s.t. eemaldamaks kivimit suuremas mahus) võib kasutada graveerimisaparatuuri, kuid siin tuleb olla ettevaatlik, et mitte sattuda hoogu kivimi näiliselt kergest eemaldumisest.

Vajalikud andmed leiu kohta. Puhastatud eksemplari juurde tuleb enne kollektsiooni paigutamist lisada põhjalik etikett andmetega. Kui enne kogumisretkele minekut ei olnud jõutud tutvuda piirkonna geoloogiaga, siis kirja pandud andmete järgi tuleks välja uurida kivistise vanus. Kuna konkreetse pala täpset vanust aastates on võimatu kindlaks teha, siis üldjuhul kasutatakse suhtelist ajaskaalat, kus vanus on tähistatud ladestu ja lademe nimega. Eesti aluspõhja kivistised pärinevad kas Kambriumi, Ordoviitsiumi, Siluri või Devoni ladestust, mis omakorda jagunevad kivimi ja kivististe iseloomu muutumise alusel eraldatud erivanuselisteks lademeteks. Seega näiteks määrang Ordoviitsiumi ladestu, Kukruse lade tähendab, et neist kihtidest leitud fossiilide vanus jääb ligikaudu ajavahemikku 475–460 miljonit aastat. Üldjoontes peaks kihtide vanuse määramisel abi saama Arvo Rõõmusoksa 1983. aastal ilmunud raamatust “Eesti aluspõhja geoloogia” [9], uuem ja väga põhjalik ülevaade Eesti geoloogiast on 1997. aastal avaldatud “Geology and Mineral Resources of Estonia” [8].

Loomulikult on iga kollektsionäär huvitatud oma kollektsioonis leiduvate kivististe määramisest. Siin võiks soovitada käia kas Tartu ülikooli geoloogiamuuseumis või Tallinna loodusmuuseumis. Samuti ei ütle abist ära Tartu ülikooli ega Tallinna tehnikaülikooli paleontoloogid. Eesti kivististe olulisemaid rühmi on tutvustatud Eesti Looduses aastail 1994–1995 avaldatud artikliseerias “Saagem tuttavaks”, hiljuti ilmunud Ivar Puura raamatukeses “Eesti kivistisi” [7], Tartu ülikooli geoloogiamuuseumi koduleheküljel [3] ning Dimitri Kaljo artiklis 1959. aasta Eesti Looduse aprillinumbris [4].

Kivististe kogumist käsitlevad seadused. Kivististe kollektsioneerimine on hobi, mis ei tunne riigipiire. See võib tuua hobipaleontolooge siia, kuid samuti viia huvilisi mujale maailma. Siinjuures tuleb meelde tuletada, et kivististe kogumise kohta kehtivad igas riigis oma seadused, millega huvilisel tuleks ennast kurssi viia. Praeguse looduskaitseseaduse järgi [5] on Eestis keelatud looduslikust asupaigast eemaldada eriti haruldasi, s.o. I kategooria kivistisi. Sellesse kategooriasse kuuluvad kõik Eestis leiduvad fossiilsed merisiilikud (perekonnast Bothriocidaris), üks fossiilne kala (Phlebolepis elegans), mõned käsijalgsed (Dicoelosia anticipata ja Costistricklandia lirata), käsnad (Clathrodictyon regulare ja Plectostroma schmidti) ning korall Mesofavosites dualis [2]. Eestist tohib kivistisi välja viia ainult keskkonnaministeeriumi eriloal, ning sedagi üksnes teaduslikul eesmärgil. Kivististe kogumise puhul on väga tähtis maa omandi küsimus. Eramaal paikneva paljandi (nii tegutseva karjääri, vana paemurru kui ka loodusliku paljandi puhul) tuleks kindlasti luba küsida maa omanikult. Pahanduste ning ebameeldivuste vältimiseks tuleb seda silmas pidada ka välismaal, sest paljude riikide õigusaktid kivististe kogumise ja väljaveo kohta on väga ranged.

Uusi kivistisi kevadel ei tärka. Kivististe kogumine on tore hobi, aga siin tuleb alati arvestada ühe tõsiasjaga. Kui herbaariumi jaoks taimi kogudes jätab loodusesõber osa taimi kasvama teadmises, et neil valminud seemnetest tärkavad järgmisel kevadel uued taimed, siis paljandist hooletult eemaldatud kivistise asemele uusi ei kasva. Teie peos olev eksemplar võib olla üks ja ainus – kogu maailmas. Seetõttu tuleks temasse suhtuda kui võimalikku haruldusse ning pidada meeles, et kivististe maailm võib olla niisama haavatav kui elusloodus.

Juhuslikult teel lebavatesse kividesse ei tasu ükskõikselt suhtuda. Legendi järgi avastati üks maailma kuulsamaid fossiilileiukohti Burgess Shale [1] Kanada Kaljumägedes seetõttu, et pikalt välihooajalt koju naasva geoloogi hobune komistas õhtuniiskusest libedal kivil. Tuntud geoloog ja paleontoloog Charles Doolittle Walcott ei pidanud paljuks hobuse seljast maha tulla ning kivi lähemalt vaadata. Selle tumedal pinnal hakkasid talle silma ebaharilikud tundmatud kivistised. Terav geoloogipilk ütles talle, et see pala ei pärinenud kõrval asuvast kaljust, vaid oli tõenäoliselt kuskilt kõrgemalt nõlva mööda alla libisenud ning jalgrajale pidama jäänud. Järgmise päeva otsingute tulemusena leitigi kihid, kust pärines hobuse komistama pannud kivi. Need kihid tegid esimest korda maailmale nähtavaks imepärased eluvormid, mis olid asustanud Maad üle 500 miljoni aasta tagasi.