Eesti Looduse fotovõistlus
2006/3



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2006/3
Asustatud punktist, rohtunud radadest ja looduse teietamisest

Detsembrikuises Eesti Looduses imestab Marek Sammul: „Eks ole ju veider, et loodusega seonduvate nähtuste üle, olgu selleks siis või kultuur, on enim mõtisklenud rahvad, kelle enda side loodusega on nõrk? Veelgi enam, teema võtavad üles need inimesed, kes enamasti elavad linnas: sõidavad autoga, mitte hobusega; piim tuleb poest, mitte lehmalt, ja liha saab lauale ilma loomi kasvatamata või tapamajja viimata. Ent neil rahvastel, kes pigem elavad looduse sees, pole sageli isegi selliseid sõnu nagu “loodus” või “kultuur”.”


Hiljuti ühte artiklit ette valmistades jäi kauaks arvutiekraanile lahti sadakond aastat tagasi koostatud verstase kaardi leht. Sellel oli küla, kus ma olen sündinud ja veetnud oma koolieelikuea, mets, kus me naabripoistega ringi jooksime, onne ehitasime ja rabaservas usse (olgu, madusid) otsisime. Mind hämmastas, kui palju näitas kaart sellessamas metsas jalgradu. Kui ma 1987. aastal samas metsas orienteerumiskaarti tegin, siis tollest ajast ma neid radu ei mäleta; või siis mäletan teisiti.

Miks ma toona orienteerumiskaarti tegin? Olime selleks ajaks juba peaaegu kümme aastat Rakveres elanud, aga suviti kippusime ikka maale tagasi. Umbes meie maalemineku ajal võttis kolhoos maha taadi kuusiku – kõik hirmus jämedad puud olid läinud ja saueaugud puhta paljad: ennäe imet, ei olnudki neis tonte sees. Kaarditegemise aegu käisid ringi mehed ja raiusid sisse visiire: pidi hakatama tegema maaparandust. Kuid see oli ju meie maa, minu kunagine mängumaa, mis kippus nüüd kaduma. Isa ja tädid olid rääkinud pikki lugusid ning näidanud pilte kohtadest sealsamas metsas, kus kunagi oli elu keenud, praegu aga olid parimal juhul vaid laovaremed säilinud (kopliladu olin ma ise aidanud laiali kiskuda). Eks edevust olnud ka natuke selle kaarditegemise puhul, oli ju vaja ennast kuidagi jäädvustada. Maastiku vääristamine selle kaudu, et seal orienteerumisvõistlust pidada, tundus toona viisipärane. Maaparandus tuligi, aga enne jõudsime seal kaks võistlust pidada ja kaart MINU maastikust on mul siiamaani olemas. Kui vanaks jään, hakkan minagi lastele lugusid vestma sellest, mis seal kunagi oli ja kust käisid meie talu piirid ja kuidas ma kaarti tegin. Ja nad ei usu, sest seesama mets näeb nüüd sootuks teistmoodi välja.


Aja möödudes jääb orienteerumiskaartidel pisikesi jalgradu aina vähemaks. Kaardimeister vaid kaardistab; jalgrajad tallavad sisse kohalikud inimesed, aga neil pole enam metsa asja. Veelgi enam, ka inimesed ise, kes neid radu tallata võiksid, hakkavad paikadest kaduma.


Miks rajatallajad kaovad? Kunagi esitas üks uljas Tallinna linnapea üleskutse kõigile linna kokku koguneda, et oleks odavam ülal pidada. Misso kandi mehed arutlevat tõemeeli, kas jätta külad maha niisama või korjata enne minekut loodusele ohtlikud jubinad – naelad, klaas – kokku ja ajada kaevud täis, et keegi hiljem kogemata sisse ei kukuks. Vähemalt talude kruntimisest saadik on Eestile tüüpiline olnud hajaasustus, ja oi kuidas me ei tahtnud nõukogude ajal kasutada russitsismi “asustatud punkt” – naseljonnõi punkt. Praegu aga kipubki asustus kokku tõmbuma, punktistuma. Ääremaad marginaliseeruvad, öeldakse. Pannakse kinni kool, siis pood, siis bussiliin. Seejärel kaovad inimesed, inimeste järel jalgrajad metsast ja peagi ka kaardilt.


Heal juhul kolivad kohad mällu. Keegi mäletab, kogub pilte ja mälestusi, kirjutab ehk midagi üles, tassib lapselapsi kohale, kuni veel jaksab. Kuid mingil hetkel mäletaja kaob ja kaob ka koht, seekord mälust. Ja siis ongi kohast saanud loodus.


“Mis siis?” võidakse küsida. Maastikku saab käsitada kui igapäevase tegevuse areeni või kui vaatevälja, pilti. Esimesel juhul me tunneme ümbruskonda, meil on oma teadmised, mälestused, sümbolid, väärtushinnangud, millest juhindudes me tegutseme. Teisel juhul on maastik võõras, kellegi teise oma, turismiobjekt: me tuleme kohale, oleme natuke ja läheme ära tagasi. Käime kui muuseumis või kunstisaalis. Enamiku jaoks on Eesti maa muutunud tegevusareenist pildiks. Ja pildi üle võib ju arutleda: meil on veel selle pildiga seostuvaid mälestusi, aga see on kellegi teise pilt. Samas reas Shanghai ja Los Angelesega. Ta on Teie, mitte Sina.


Mareki eeltoodud mõtet jätkates: mõiste “maastik” ise tuli eesti keelde umbes aastal 1905, Noor-Eesti kunstinäituse kataloogi kaudu, teaduskeelde tõi selle mõiste alles Johannes Gabriel Granö aastal 1919. Varem polnud sellist mõistet lihtsalt vaja. Ja maainimesed ei saa siiamaani aru, millest jutt, kui linnainimesed nendega maastikust tulevad rääkima.



Hannes Palang
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet