Eesti Looduse fotov�istlus
2006/3



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2006/3
Asustatud punktist, rohtunud radadest ja looduse teietamisest

Detsembrikuises Eesti Looduses imestab Marek Sammul: Eks ole ju veider, et loodusega seonduvate nhtuste le, olgu selleks siis vi kultuur, on enim mtisklenud rahvad, kelle enda side loodusega on nrk? Veelgi enam, teema vtavad les need inimesed, kes enamasti elavad linnas: sidavad autoga, mitte hobusega; piim tuleb poest, mitte lehmalt, ja liha saab lauale ilma loomi kasvatamata vi tapamajja viimata. Ent neil rahvastel, kes pigem elavad looduse sees, pole sageli isegi selliseid snu nagu loodus vi kultuur.


Hiljuti hte artiklit ette valmistades ji kauaks arvutiekraanile lahti sadakond aastat tagasi koostatud verstase kaardi leht. Sellel oli kla, kus ma olen sndinud ja veetnud oma koolieelikuea, mets, kus me naabripoistega ringi jooksime, onne ehitasime ja rabaservas usse (olgu, madusid) otsisime. Mind hmmastas, kui palju nitas kaart sellessamas metsas jalgradu. Kui ma 1987. aastal samas metsas orienteerumiskaarti tegin, siis tollest ajast ma neid radu ei mleta; vi siis mletan teisiti.

Miks ma toona orienteerumiskaarti tegin? Olime selleks ajaks juba peaaegu kmme aastat Rakveres elanud, aga suviti kippusime ikka maale tagasi. Umbes meie maalemineku ajal vttis kolhoos maha taadi kuusiku kik hirmus jmedad puud olid linud ja saueaugud puhta paljad: enne imet, ei olnudki neis tonte sees. Kaarditegemise aegu kisid ringi mehed ja raiusid sisse visiire: pidi hakatama tegema maaparandust. Kuid see oli ju meie maa, minu kunagine mngumaa, mis kippus nd kaduma. Isa ja tdid olid rkinud pikki lugusid ning nidanud pilte kohtadest sealsamas metsas, kus kunagi oli elu keenud, praegu aga olid parimal juhul vaid laovaremed silinud (kopliladu olin ma ise aidanud laiali kiskuda). Eks edevust olnud ka natuke selle kaarditegemise puhul, oli ju vaja ennast kuidagi jdvustada. Maastiku vristamine selle kaudu, et seal orienteerumisvistlust pidada, tundus toona viisiprane. Maaparandus tuligi, aga enne judsime seal kaks vistlust pidada ja kaart MINU maastikust on mul siiamaani olemas. Kui vanaks jn, hakkan minagi lastele lugusid vestma sellest, mis seal kunagi oli ja kust kisid meie talu piirid ja kuidas ma kaarti tegin. Ja nad ei usu, sest seesama mets neb nd sootuks teistmoodi vlja.


Aja mdudes jb orienteerumiskaartidel pisikesi jalgradu aina vhemaks. Kaardimeister vaid kaardistab; jalgrajad tallavad sisse kohalikud inimesed, aga neil pole enam metsa asja. Veelgi enam, ka inimesed ise, kes neid radu tallata viksid, hakkavad paikadest kaduma.


Miks rajatallajad kaovad? Kunagi esitas ks uljas Tallinna linnapea leskutse kigile linna kokku koguneda, et oleks odavam lal pidada. Misso kandi mehed arutlevat temeeli, kas jtta klad maha niisama vi korjata enne minekut loodusele ohtlikud jubinad naelad, klaas kokku ja ajada kaevud tis, et keegi hiljem kogemata sisse ei kukuks. Vhemalt talude kruntimisest saadik on Eestile tpiline olnud hajaasustus, ja oi kuidas me ei tahtnud nukogude ajal kasutada russitsismi asustatud punkt naseljonni punkt. Praegu aga kipubki asustus kokku tmbuma, punktistuma. remaad marginaliseeruvad, eldakse. Pannakse kinni kool, siis pood, siis bussiliin. Seejrel kaovad inimesed, inimeste jrel jalgrajad metsast ja peagi ka kaardilt.


Heal juhul kolivad kohad mllu. Keegi mletab, kogub pilte ja mlestusi, kirjutab ehk midagi les, tassib lapselapsi kohale, kuni veel jaksab. Kuid mingil hetkel mletaja kaob ja kaob ka koht, seekord mlust. Ja siis ongi kohast saanud loodus.


Mis siis? vidakse ksida. Maastikku saab ksitada kui igapevase tegevuse areeni vi kui vaatevlja, pilti. Esimesel juhul me tunneme mbruskonda, meil on oma teadmised, mlestused, smbolid, vrtushinnangud, millest juhindudes me tegutseme. Teisel juhul on maastik vras, kellegi teise oma, turismiobjekt: me tuleme kohale, oleme natuke ja lheme ra tagasi. Kime kui muuseumis vi kunstisaalis. Enamiku jaoks on Eesti maa muutunud tegevusareenist pildiks. Ja pildi le vib ju arutleda: meil on veel selle pildiga seostuvaid mlestusi, aga see on kellegi teise pilt. Samas reas Shanghai ja Los Angelesega. Ta on Teie, mitte Sina.


Mareki eeltoodud mtet jtkates: miste maastik ise tuli eesti keelde umbes aastal 1905, Noor-Eesti kunstinituse kataloogi kaudu, teaduskeelde ti selle miste alles Johannes Gabriel Gran aastal 1919. Varem polnud sellist mistet lihtsalt vaja. Ja maainimesed ei saa siiamaani aru, millest jutt, kui linnainimesed nendega maastikust tulevad rkima.



Hannes Palang
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012