Vaevalt et terve mu elu jooksul on kunagi lindudest nii palju kõneldud kui praegu, märtsihakul 2006. Paraku ei anna jutuainet see, et peale tihaste ja puukoristajate laulavad linnas juba väga kevadisi laule ka rohevindid. Peame meiegi oma ajakirjas mainima, et oli tuhandeid tiivulisi surmanud naftareostus ja et käes on tohutu linnugripikartus.

Sõnumitoimetaja asi on meeldejätmist väärivana tunduv sündmustik kiretult kirja panna. Avaveergu kirjutades tohin lisada ka seda, mis tahes-tahtmata kripeldama on jäänud. Näiteks küsida: kas on aegunud seisukohad, et õliõnnetuses saab aidata ainult üpriski vähe määrdunud sulelisi ja et pesule peab järgnema pikk taastusperiood? Või teisiti sõnastades: millisest piirist üle astudes hakkab nii humaansena tunduv päästetöö lihtsalt looma piinu pikendama? Küsimus on ilmselt aktuaalne, sest peagi sulab jää ja siis pääseb tapatööd tegema koristamata, praegu jäävangis saast.

Samuti mõtlen murega meie analüüsilaboreile, mida hakkavad rändtiivuliste tulles täitma valvsate kaaskodanike toodud linnulaibakesed. Varem pole me neid tähelegi pannud ja nii on nad saanud loodusringesse jäädes täita mõnegi näljase röövlooma kõhu. Ühtaegu sügan kukalt selle hõlpsuse üle, millega saab vallandada paanika: isegi siis, kui aina sagedamini korratakse, et kolme aasta jooksul on suures maailmas H5N1 kätte surnud hoopis vähem inimesi, kui meil Eestis auto all hukkub või lihtsalt niisama maha koksatakse.

Meie tasakaalukas ajakiri jääb siiski endale truuks ega sukeldu kollakat karva uuringuisse. Nii on see pelk kokkusattumus, et Eesti Loodusegi esikaanel on sedapuhku lind. Pealegi tõeline kaanekukk – suur, uhke ja ürgne –, kes paraku küll samuti üha rohkem inimmõju tunda on saanud.

Ene Viht on metsiseid uurinud aastakümneid. Võin uhkustada: mul endal on olnud rõõm teda mõnel ammusel aastal kevaditi metsakukeloendustel aidata. Ja sest ajast on igavesti mällu sööbinud üks teravalt kontrastne mäletus. Aastanumber oli 1986. Olime olnud terve aprillilõpunädala metsisemetsas ja kogunud hulganisti kenasid looduselamusi. Kui taas tsivilisatsiooni rüppe jõudsime, lajatas inimnõmedusest läbi põimunud maailm lauale hoopis teiselaadse uudise: Tðernobõlis oli vahepeal tuumareaktor õhku lennanud.

Metsiseid tõrjub kõige rohkem elupaikade häving. See kõik on Ene Vihi osalusel tehtud kaitsekorralduskavas kirjas ja kava on ministri määruse kaudu kõigile asjaosalistele ammugi kohustuslikuks saanud. Just nende ridade kirjutamise päeval lugesin Pärnu lehest, et Soometsa rabas sattunud kaitseväelased metsise püsielupaigas õppusi pidama. Kogemata teadagi.. Ega reaktoritki keegi meelega vastu taevast lasknud. Ega naftat merre. Ja loodetavasti ka mitte seda H5N1 loodusesse. Palju asju siin ilmas sünnib kogemata.