Eesti Looduse fotov�istlus
2006/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2006/4
Paju kui aspiriini vanaisa

Aastal 1897 snteesis Felix Hoffmann salitslhappest atsetlsalitslhappe, mis pani aluse aspiriini tootmisele. Salitslhapet ja salitslaate ppis inimkond tundma tnu pajule. Kui saja aasta eest aspiriini ha hoogsamalt tootma ja pruukima hakati, vljendasid mnedki teadlased arvamust, et pajukoorel on aeg vanaduspensionile jda. Sellest hoolimata on paju kui aspiriini vanaisa ikka vrikas ravimtaim, tunnustatud paljudes farmakopades ja autoriteetsetes droogiksiraamatutes.

Ravimtaimena tunti paju juba antiikajal. Euroopa farmakognoosia isaks peetav Dioskorides (umbes 4090 p. Kr.) on kirjeldanud paju lehtede, viljade, koore ja mahla kootavaid omadusi. Koos pipra ja veiniga sisse vetud pajulehed vltivat tema andmetel rasestumist [6]. Itaalia arst ja botaanik Pietro Andrea Mattioli (Petrus Andreas Matthiolus, 15011577) on mrkinud peale rasestumisvastase toime ka paju sugutungi alandavat mju, pidades teda htlasi thusaks vahendiks soolatgaste, konnasilmade ja krvavalu korral.

Saksa loodusteadlane, arst ja botaanik Adam Lonitzer (Lonicerus, 15281586) on kirjeldanud paju kui kootavat ja verd mjutavat ravimit, mis htlasi toimib podagra korral. Osiander (pole teada, kas Andreas saksa reformist ja astronoom, Lucas teoloog, vi keegi hoopis muu) pidas paju rahvapraseks vahendiks palaviku ja lamatiste vastu [10].

Inglise rahvuskangelaseks peetav ftoterapeut Nicholas Culpeper (16161654) on oma 1652. aastal ilmunud taimeksiraamatus kirjutanud, et dikaga segatud pajutuhk on hea vahend soolatgaste, konnasilmade ja liigliha korral [6]. Saksa arst ja makrobiootik Christoph Wilhelm Hufeland (17621836) on kirjeldanud pajukoort kui kootava toimega vahendit kiinapuukoore asendajana.


Rahvameditsiinis tuntakse paju eelkige kui palavikku alandavat, haavu parandavat ning reuma- ja podagravastast vahendit, mis leevendab pletikest tingitud valu ning toimib khulahtisuse vastu. Inglismaal tarvitati pajukoorekeedist mitmesuguste nahahaiguste ja haavandite raviks [10].

Samad kasutusalad on theldatavad ka Eesti etnofarmakoloogias. Remmelga koore keeduvett on joodud jooksva, kha ja palaviku korral [16]. Keedist tarvitati ka reumaatiliste valude, bronhiidi ja lkakha vastu, samuti kopsu-, soole- ja pieverejooksu puhul [15].

Nii tarvitati paju niteks tanniinide sisaldusest tuleneva kootava toime tttu: Pajukoort tarvitatakse, kui kht lahtine on arstirohuna, milleks keedetakse koorest teed [ERA II 203, 280 (60) < Vastse-Otep v. A. Kroon (1938)].

Koos teiste taimedega on paju hinnatud haavaravimina: Vrskele haavale oli kige parem rohi kasepunga-viinaleotis vahekorras 1:1. Viksemale haavale pandi teeleht, mnikord ka kobruleht. Viksemale haavale (ka muljutusele) pandi puruksnritud pajulehti. Suvel oli hva rohi mnnivaik [RKM II 384, 400/1 (11) < Keila T. Birkan (1985)].

Pajukoor lks kiku ka rstikuhammustuse korral. Temas leiduvad tanniinid on tepoolest vimelised siduma maomrgis sisalduvaid polpeptiide, kuid mrk imendub haavast kudedesse vga kiiresti. Kui us nelab, siis tmmatagu paju seljast, ladva poolt alla poole koor ra ja seotagu sellega haige koht kinni siis ei lhe paistetus enam edasi [H III 21, 594 (3) < Kolga-Jaani, Soosaare v.].

Vanarahvas on pajule omistanud suisa mstilist vge. Iseralik vim arvati olevat isegi paju varjul: Hambavalu vaikistuseks tuleb kuuvalgel l kolm kord peoga paiu puu varju vtta hamba ple panna siis jvad hamba valu tagasi. Ka kolm korda kuuvalgus vttes aitava ka [RKM II 13, 557 (169) < Viljandi v. J. Kala (1947)].

sna rohke tanniinide sisalduse tttu kasutasid esivanemad pajukoort parkainena loomanahkade ttlemisel. Niteks pargiti pajukoorega toorest nahast tehtud pastlaid. Pajukoorest sai ka kollast ja pruuni riidevrvi [16].


Pajul on soliidsed eestkostjad. Pajukoor kui droog kuulub sellistesse mainekatesse farmakopadesse ja ravimtaimeteatmikesse nagu European Pharmacopoeia (2005), American Herbal Pharmacopoeia (19972002), British Herbal Compendium (1992), British Herbal Pharmacopoeia (1996), Complete German Commission E (1998), Martindale (32.), ESCOP Monographs (2003) jt. [2].

Euroopa farmakopa [8] droog Salicis cortex koosneb noorte okste peenestatud vi peenestamata ja kuivatatud koorest vi selle aasta peenestamata ja kuivatatud vrsetkikestest, mis sisaldavad vhemalt 1,5% salitslaatide derivaate, arvutatuna salitsiinile kuivas droogis.

Pajukoort kui Euroopas tunnustatud [8] droogi saadakse eri liiki pajudelt, teiste seas ka Eestis kasvavailt punapajult, hrmpajult ja rabedalt remmelgalt. Kvaliteetne droog tohib sisaldada kuni 3% vrseid diameetriga le 10 mm, kuni 2% muid vrlisandeid, kuni 11% niiskust ning selle tuhastamisel ei tohi ldtuhasisaldus letada 10%.

Pajukoort kogutakse kevadel mahlade suurima liikumise ajal, mil koor on lahti. Droog kujutab endast 2530 cm pikkusi torukesi vi pooltorukesi, mis vetakse oksalt ringligete ja neid hendava pikilike abil. Kuivatatakse hea tuuletmbusega ruumis [15]. Koort kogutakse 23 (5) aasta vanustelt okstelt. Droogi peaks kuivatama temperatuuril 20 C umbes kmme peva [6, 10].


Pajukoores on omalaadne apteek. Pajukoor sisaldab fenoolglkosiide, millest peamised on salitsiin (112%) ja salikortiin (0,019%), leidub ka 2-atsetlsalikortiini, tremulatsiini (harva le 1%), populiini, salireposiidi (punapajus 0,11,2%), purpureiini (punapajus kuni 0,4%), pitseiini, vimaliini ja triandriini; aga samuti salitsiini, salikortiini ja salireposiidi atsetleeritud derivaate, salitslhappe estreid ja salitslalkoholi. Salitslaatide derivaatide sisaldus oleneb muu hulgas taime liigist: hberemmelgas on seda umbes 0,5%, rabedas remmelgas 110% ja punapajus 39% [2, 4, 10].

Veel on droogis flavonoide (14%, sh. punapajus 0,180,4% eriodiktol-7-glkosiidi), D- ja L-naringeniin-5-glkosiidi (kumbagi 0,41,5%), isosalipurposiidi (0,21,5%) jt), tanniine (820%, kondenseerunud tanniinid ja gallotanniinid) ja polfenoole (5%) [2, 3, 7, 9, 10]. Noorte vrsete koor ja puit sisaldavad samu toimeaineid mis okste koor, aga vhem [7].



Pajust aspiriinini. Pajukoor aspiriini tootmiseks kasutatavat atsetlsalitslhapet ei sisalda. Atsetlsalitslhapet saadakse snteetilisel teel salitslhappest selle fenoolse hdrokslrhma esterdamisel dikhappega. Keemiliselt on ta seega nii ester kui ka hape.

Palaviku alandamiseks hakati pajukoort tarvitama 19. sajandi alguses. 1838. aastal eraldas Rafael Piria sellest salitslhappe, mida aga tugeva krvaltoime tttu palavikku alandava vahendina kasutada ei saanud [1, 6]. Salitslhappe rritav toime imetajate mao limaskestale kaitseb taimi rasmise eest, aga muudab ka taimed vastupidavamaks viirushaiguste suhtes [12].

Alles 1875. aastal veti Carl Emil Bussi soovitusel palaviku puhul kasutusele naatriumsalitslaat, mida hiljem on tarvitatud siiski peamiselt reumaatilise pletiku ravis. Atsetlsalitslhape snteesiti esimest korda juba 1859. aastal, kuid selle toimet kirjeldati alles nelikmmend aastat hiljem [1, 6].

Atsetlsalitslhappe kui keemiliselt puhta aine loojaks peetakse 29-aastast saksa keemikut Felix Hoffmanni, kelle avastus lhtus perekondlikest phjustest. Tema isa pdes reumatoidartriiti ja kannatas peale pideva liigesevalu ka naatriumsalitlaadi tarvitamisest tingitud iivelduse all. 10. augustil 1897 nnestus Hoffmannil snteesida naatriumsalitslaadi teisend, mida organism talus paremini. Salitslhappe (acidum salicylicum) ja dikhappe (acidum aceticum) estrina sai uus hend endale nimeks atsetlsalitslhape (acidum acetylsalicylicum). Firma Bayer keemialaboratooriumis ttav prof. Heinrich Dreser tegi uue toimeaine keemilised analsid ja loomkatsed. Uuringud nitasid, et tegemist on puhta ja sna stabiilse ainega, mis on thus reuma korral. Hiljem avastati sellel ainel ka valuvaigistav, palavikku alandav, pletikuvastane ja trombide teket vhendav toime.

Nime panekul uuele ravimile ASPIRIN lhtuti salitslhappe varasemast nimetusest, spiriinhappest. A thistab atsetl- ehk dikhapperhma. Alguses valmistati toodet pulbrina, aasta hiljem tablettidena. 6. mrtsil 1899 ilmus ASPIRIN Berliini patendiameti kaubamrgiregistrisse jrjekorranumbriga 36433 [12]. Sellest ajast alates on nimetust ASPIRIN igus kasutada vaid firmal Bayer (praegu Bayer HealthCare AG), kuid ldmistena on aspiriin muutunud atsetlsalitlhappe laialt tuntud snonmiks.

Atsetlsalitslhapet kui vrdlemisi vhetoksilist raviainet kasutatakse ndisajal valuvaigistava, pletikuvastase ja palavikku alandava toimega ravimite tootmiseks. Tabletid sisaldavad tavaliselt 500 mg atsetlsalitslhapet ja on nidustatud (nrga) valu, palaviku ja reumaatiliste haiguste korral. Firma Bayer HealthCare AG Aspirin 100 mg tabletid on aga nidustatud tromboosi proflaktikas, sdame isheemiatve (nt. mokardiinfarkt, koronaararterite revaskularisatsioon) vi ajuinfarkti puhul. Sarnaste nidustustega on ka 150 mg atsetlasalitslhapet ja 21 mg magneesiumoksiidi sisaldavad tabletid Hjertemagnyl (Nycomed Sefa). Toime seisneb selles, et atsetlsalitslhape blokeerib tromboksaan A2 snteesi trombotstides, prssides trombtstide (vereliistakute) kuhjumist [11] ehk lihtsamalt eldes hoiab ra trombide tekke veres ning aitab vhendada infarktiohtu. Sellise toimega ravimeid kutsutakse rahvapraselt sdameaspiriiniks.

Atsetlsalitslhappe krvaltoimed on iiveldus, oksendamine, khulahtisus, mao- ja sooletrakti verejooksud [11]. Mnedel andmetel on looduslikul salitslhappel siiski vhem krvaltoimeid kui snteetilisel atsetlsalitslhappel [3].


Pajukoore toimed ja kliinilised uuringud. Pajukoores sisalduvate ainete farmakoloogiline toimemehhanism pole pris selge. Tenoliselt mjutab ekstrakt mitmeid pro-inflammatoorseid mrklaudu, sh. tsklooksgenaasi mlemat isomeeri [9]. Arvatavasti ongi nende toimemehhanism sarnane atsetlsalitslhappe omaga, mille pletikuvastane mju seisneb prostaglandiinide snteesis osalevate tsklooksgenaaside prdumatus prssimises [11]. Pletikuvastane toime on kindlaks tehtud ka tremulatsiini metaboliitidel [3].

Salitsiini aglkoon on saligeniin, mis muutub organismis salitslhappeks. Sellel phinebki pajukoore kasutamine palaviku-, reuma- ja valuvastase vahendina [15], kuid siit tuleneb ka tugev mao limaskesta rritav toime. Peale salitsiini droogis oleva koguse, tekib seda ka inimorganismis salikortiini lagunemise teel [4]. Viimane psib muutumatuna kunstliku maomahla happelises keskkonnas (pH 1), kuid kunstlikus peensoolekeskkonnas (pH 7,47,6) muutub salitsiiniks [13].

Droogi tenoliselt tugevaima pletikuvastase toimega koostisaine ongi salitsiin. Seda ksitletakse ndisajal kui profarmakoni, mis muutub maosooletraktis saligeniiniks ja prast kudedesse imendumist salitslhappeks [2]. Organismi ainevahetuses salitsiinist tekkinud ainetest ongi 86% salitslhape, 10% salitsluurhape ja 4% gentisiinhape [14]. Salitsiini ja salikortiini muundumist saligeniiniks phjustab organismis leiduv b-glkosidaas [7, 13]. Salitslhappe jrkjrguline teke organismis on phjus, miks pajukoore pletikuvastane toime avaldub hoopis aeglasemalt kui puhtal salitslhappel [4].

Loomkatsetes saadud andmeid kinnitavad inimestel tehtud uuringud. 1990. aastate lpus jlgiti kahes kliinilises uuringus Saksamaal litsentsitud pajukooreekstrakti thusust: uuritud ekstrakti toime osteoartriitide ja selja alaosa valude korral oli tunduvalt tugevam kui platseeborhmas [9]. 2001. aastal tehtud kliinilises uuringus manustati 78 katsealustele kahe ndala vltel pajukoorest valmistatud ekstrakti arvestusega 240 mg salitsiini pevas ning testati preparaadi thus toime osteoartriidi korral. htlasi selgus, et katsealused talusid uuritud pajuekstrakti hsti [13]. Inimuuringuid ongi kige rohkem tehtud selja alaosa valude ja otseoartriidi all kannatavate patsientidega, neid toimeid peetakse kliiniliselt testatuiks [7].


Nidustused. he Euroopa autoriteetsema droogiksiraamatu [7] jrgi on pajukoor nidustatud valude vhendamiseks selja alaosas ning osteoartriitide ja reumaatiliste vaevuste smptomaatiliseks raviks. Maineka Saksa Komisjon E (German Commission E) monograafia nimetab pajukoore nidustustena palavikku, reumaatilisi vaevusi ja peavalu [3]. Vlispidiselt tarvitatakse pajukoort vannidena liigesereuma ja artriitide ning salvide ja kompressidena haavade, nahahaavandite ja pletushaavade korral [5].


Preparaadid. Pajupreparaatide hekordne seespidine annus on vrdvrne 60120 mg salitsiiniga, mis vastab 612 g kuivatatud droogile [2]. Pevaseks annuseks soovitatakse alkoholiga valmistatud kuivekstrakti, vesitmmist, tinktuuri vi vedelekstrakti koguses, mis vastab 12040 mg salitsiinile [7].

Droogipulbrit annustatakse palaviku korral 12 g mitu korda pevas ja antireumaatilise vahendina 810 g sgi ajal koos toidu ja joogiga. Vedelekstrakti (1:1, 25% alkohol) vetakse 13 ml kolm korda pevas [2]. Kuivekstrakti manustatakse arvestatuna salitsiinile 2040 mg kolm korda pevas [3].

Pajukoore vesitmmise valmistamiseks vetakse 23 g pulbristatud droogi (teelusikatis droogi kaalub umbes 1,5 g), kallatakse see le klma veega ja lastakse aeglasel tulel keema. Siis jetakse segu 5 minutiks tmbama ning seejrel kurnatakse. Juuakse tassitis 25 korda pevas [10].


Pajukoore tinktuuri valmistamiseks vetakse 1 liitri 3540% etanooli (viina) kohta 200 g peenestatud droogi ja jetakse 1014 pevaks toatemperatuuril pimedasse kohta seisma, seejuures kord vi paar pevas loksutades; lpuks kurnatakse. Tinktuuri vetakse reuma korral pool teelusikatit veega lahjendatuna kolm korda pevas [6].


Pajukoor teesegudes. Niteks lastele meldud gripitee sisaldab 30% pajukoort, 40% prnaisi, 10% angervaksaisi, 10% teekummeliisikuid ja 10% pomerantsikoort [3].


Krvaltoimed ja vastunidustused. Suurtes annustes avaldavad salitslaadid kll krvaltoimeid, kuid pajukoore standardile vastav ekstrakt raviannuses seda tavaliselt ei tee [9]. Pajupreparaate peetakse vrdlemisi hsti talutavateks [10]. Harva tekitavad need mao- ja neerurritust, ilmneda vib kohin krvades, iiveldus ja oksendamine [2]. Maolimaskesta rrituse tenosust suurendab tanniinide sisaldus [10].

Vastunidustatud, kui patsient on litundlik salitslaatide suhtes. Ei soovitata vikelastele. Pajupreparaatidest peaksid hoiduma need, kes pevad mao- vi kaksteistsrmiksoole haavandtbe, hemofiiliat, astmat vi diabeeti. Vastunidustatud ka raseduse ja rinnaga toitmise ajal. Vivad avaldada koostoimet antikoagulantidega. Salitslaatide krvaltoimeid vivad suurendada alkohol ja barbituraadid [10].



1.

Allikmets, Lembit; Nurmand, Leo 1982. Farmakoloogia I. Valgus, Tallinn.
2.

Barnes, Joanne et al. 2002. Herbal medicines: A guide for heathcare professionals. 2nd edition. Pharmaceutical Press, London/Chicago.
3.

Blumenthal, Mark et al. 2000. Herbal medicine: Expanded Commission E monographs. American Botanical Council.
4.

Bruneton, Jean 1999. Pharmacognosy. Phytochemistry. Medicinal plants. 2nd edition. Intercept Ltd Londers, Paris/New York.
5.

Bunney, Sarah 1993. The illustrated encyclopedia of herbs: Their medicinal and culinary uses. Chancellor Press, Prague.
6.

Chevallier, Andrew 2000. Encyclopedia of herbal medicine. A Dorling Kindersley Book, London.
7.

ESCOP monographs: The scientific foundation for herbal medicinal products 1999. 2nd edition. Thieme.
8.

European Pharmacopoeia, 2005. 5th Edition. 5.2. Strasbourg.
9.

Heinrich, Michael et al. 2004. Fundamentals of pharmacognosy and phytotherapy. Churchill Livingstone, Edinburg, etc.
10.

Herb CD4: Herbal Remedies, 2001. CD-Rom. Medpharm Scientific Publishers, Stuttgart.
11.

Pharmaca Estica, 2005. Tartu.
12.

Sada aastat ASPIRIN-iga (Firma Bayer AG pressiteade) 1997. Eesti Rohuteadlane 3: 2230.
13.

Schmid, B. et al. 2001. Efficacy and tolerability of a standardized willow bark extract in patients with osteoarthritis: randomised placebo-controlled, double blind chlinical trial. Phytotherapy Research 15: 12041212.
14.

Schmid, B. et al. 2001. Pharmacokinetics of salicin after oral administration of a standardised willow bark extract. European Journal of Clinical Pharmacology 57 (5): 387391.
15.

Tammeorg, Johannes jt. 1984. Eesti NSV ravimtaimed. Valgus, Tallinn.
16.

Viires, Ants 2000. Puud ja inimesed. Ilmamaa, Tartu.



AIN RAAL
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012