Aastal 1897 sünteesis Felix Hoffmann salitsüülhappest atsetüülsalitsüülhappe, mis pani aluse aspiriini tootmisele. Salitsüülhapet ja salitsülaate õppis inimkond tundma tänu pajule. Kui saja aasta eest aspiriini üha hoogsamalt tootma ja pruukima hakati, väljendasid mõnedki teadlased arvamust, et pajukoorel on aeg vanaduspensionile jääda. Sellest hoolimata on paju kui aspiriini vanaisa ikka väärikas ravimtaim, tunnustatud paljudes farmakopöades ja autoriteetsetes droogikäsiraamatutes.

Ravimtaimena tunti paju juba antiikajal. Euroopa farmakognoosia isaks peetav Dioskorides (umbes 40–90 p. Kr.) on kirjeldanud paju lehtede, viljade, koore ja mahla kootavaid omadusi. Koos pipra ja veiniga sisse võetud pajulehed vältivat tema andmetel rasestumist [6]. Itaalia arst ja botaanik Pietro Andrea Mattioli (Petrus Andreas Matthiolus, 1501–1577) on märkinud peale rasestumisvastase toime ka paju sugutungi alandavat mõju, pidades teda ühtlasi tõhusaks vahendiks soolatüügaste, konnasilmade ja kõrvavalu korral.

Saksa loodusteadlane, arst ja botaanik Adam Lonitzer (Lonicerus, 1528–1586) on kirjeldanud paju kui kootavat ja verd mõjutavat ravimit, mis ühtlasi toimib podagra korral. Osiander (pole teada, kas Andreas – saksa reformist ja astronoom, Lucas – teoloog, või keegi hoopis muu) pidas paju rahvapäraseks vahendiks palaviku ja lamatiste vastu [10].

Inglise rahvuskangelaseks peetav fütoterapeut Nicholas Culpeper (1616–1654) on oma 1652. aastal ilmunud taimekäsiraamatus kirjutanud, et äädikaga segatud pajutuhk on hea vahend soolatüügaste, konnasilmade ja liigliha korral [6]. Saksa arst ja makrobiootik Christoph Wilhelm Hufeland (1762–1836) on kirjeldanud pajukoort kui kootava toimega vahendit kiinapuukoore asendajana.

Rahvameditsiinis tuntakse paju eelkõige kui palavikku alandavat, haavu parandavat ning reuma- ja podagravastast vahendit, mis leevendab põletikest tingitud valu ning toimib kõhulahtisuse vastu. Inglismaal tarvitati pajukoorekeedist mitmesuguste nahahaiguste ja haavandite raviks [10].

Samad kasutusalad on täheldatavad ka Eesti etnofarmakoloogias. Remmelga koore keeduvett on joodud jooksva, köha ja palaviku korral [16]. Keedist tarvitati ka reumaatiliste valude, bronhiidi ja läkaköha vastu, samuti kopsu-, soole- ja põieverejooksu puhul [15].

Nii tarvitati paju näiteks tanniinide sisaldusest tuleneva kootava toime tõttu: Pajukoort tarvitatakse, kui kõht lahtine on arstirohuna, milleks keedetakse koorest teed [ERA II 203, 280 (60) < Vastse-Otepää v. A. Kroon (1938)].

Koos teiste taimedega on paju hinnatud haavaravimina: Värskele haavale oli kõige parem rohi kasepunga-viinaleotis vahekorras 1:1. Väiksemale haavale pandi teeleht, mõnikord ka kobruleht. Väiksemale haavale (ka muljutusele) pandi puruksnäritud pajulehti. Suvel oli hüva rohi männivaik [RKM II 384, 400/1 (11) < Keila T. Birkan (1985)].

Pajukoor läks käiku ka rästikuhammustuse korral. Temas leiduvad tanniinid on tõepoolest võimelised siduma maomürgis sisalduvaid polüpeptiide, kuid mürk imendub haavast kudedesse väga kiiresti. Kui us nõelab, siis tõmmatagu paju seljast, ladva poolt alla poole koor ära ja seotagu sellega haige koht kinni – siis ei lähe paistetus enam edasi [H III 21, 594 (3) < Kolga-Jaani, Soosaare v.].

Vanarahvas on pajule omistanud suisa müstilist väge. Iseäralik võim arvati olevat isegi paju varjul: Hambavalu vaikistuseks tuleb kuuvalgel ööl kolm kord peoga paiu puu varju võtta hamba pääle panna siis jäävad hamba valu tagasi. Ka kolm korda kuuvalgus võttes aitava ka [RKM II 13, 557 (169) < Viljandi v. J. Kala (1947)].

Üsna rohke tanniinide sisalduse tõttu kasutasid esivanemad pajukoort parkainena loomanahkade töötlemisel. Näiteks pargiti pajukoorega toorest nahast tehtud pastlaid. Pajukoorest sai ka kollast ja pruuni riidevärvi [16].

Pajul on soliidsed eestkostjad. Pajukoor kui droog kuulub sellistesse mainekatesse farmakopöadesse ja ravimtaimeteatmikesse nagu European Pharmacopoeia (2005), American Herbal Pharmacopoeia (1997–2002), British Herbal Compendium (1992), British Herbal Pharmacopoeia (1996), Complete German Commission E (1998), Martindale (32.), ESCOP Monographs (2003) jt. [2].

Euroopa farmakopöa [8] droog Salicis cortex koosneb noorte okste peenestatud või peenestamata ja kuivatatud koorest või selle aasta peenestamata ja kuivatatud võrsetükikestest, mis sisaldavad vähemalt 1,5% salitsülaatide derivaate, arvutatuna salitsiinile kuivas droogis.

Pajukoort kui Euroopas tunnustatud [8] droogi saadakse eri liiki pajudelt, teiste seas ka Eestis kasvavailt punapajult, härmpajult ja rabedalt remmelgalt. Kvaliteetne droog tohib sisaldada kuni 3% võrseid diameetriga üle 10 mm, kuni 2% muid võõrlisandeid, kuni 11% niiskust ning selle tuhastamisel ei tohi üldtuhasisaldus ületada 10%.

Pajukoort kogutakse kevadel mahlade suurima liikumise ajal, mil koor on lahti. Droog kujutab endast 25–30 cm pikkusi torukesi või pooltorukesi, mis võetakse oksalt ringlõigete ja neid ühendava pikilõike abil. Kuivatatakse hea tuuletõmbusega ruumis [15]. Koort kogutakse 2–3 (5) aasta vanustelt okstelt. Droogi peaks kuivatama temperatuuril 20 °C umbes kümme päeva [6, 10].

Pajukoores on omalaadne apteek. Pajukoor sisaldab fenoolglükosiide, millest peamised on salitsiin (1–12%) ja salikortiin (0,01–9%), leidub ka 2’-atsetüülsalikortiini, tremulatsiini (harva üle 1%), populiini, salireposiidi (punapajus 0,1–1,2%), purpureiini (punapajus kuni 0,4%), pitseiini, vimaliini ja triandriini; aga samuti salitsiini, salikortiini ja salireposiidi atsetüleeritud derivaate, salitsüülhappe estreid ja salitsüülalkoholi. Salitsülaatide derivaatide sisaldus oleneb muu hulgas taime liigist: hõberemmelgas on seda umbes 0,5%, rabedas remmelgas 1–10% ja punapajus 3–9% [2, 4, 10].

Veel on droogis flavonoide (1–4%, sh. punapajus 0,18–0,4% eriodiktoüül-7-glükosiidi), D- ja L-naringeniin-5-glükosiidi (kumbagi 0,4–1,5%), isosalipurposiidi (0,2–1,5%) jt), tanniine (8–20%, kondenseerunud tanniinid ja gallotanniinid) ja polüfenoole (5%) [2, 3, 7, 9, 10]. Noorte võrsete koor ja puit sisaldavad samu toimeaineid mis okste koor, aga vähem [7].

Pajust aspiriinini. Pajukoor aspiriini tootmiseks kasutatavat atsetüülsalitsüülhapet ei sisalda. Atsetüülsalitsüülhapet saadakse sünteetilisel teel salitsüülhappest selle fenoolse hüdroksüülrühma esterdamisel äädikhappega. Keemiliselt on ta seega nii ester kui ka hape.

Palaviku alandamiseks hakati pajukoort tarvitama 19. sajandi alguses. 1838. aastal eraldas Rafael Piria sellest salitsüülhappe, mida aga tugeva kõrvaltoime tõttu palavikku alandava vahendina kasutada ei saanud [1, 6]. Salitsüülhappe ärritav toime imetajate mao limaskestale kaitseb taimi ärasöömise eest, aga muudab ka taimed vastupidavamaks viirushaiguste suhtes [12].

Alles 1875. aastal võeti Carl Emil Bussi soovitusel palaviku puhul kasutusele naatriumsalitsülaat, mida hiljem on tarvitatud siiski peamiselt reumaatilise põletiku ravis. Atsetüülsalitsüülhape sünteesiti esimest korda juba 1859. aastal, kuid selle toimet kirjeldati alles nelikümmend aastat hiljem [1, 6].

Atsetüülsalitsüülhappe kui keemiliselt puhta aine loojaks peetakse 29-aastast saksa keemikut Felix Hoffmanni, kelle avastus lähtus perekondlikest põhjustest. Tema isa põdes reumatoidartriiti ja kannatas peale pideva liigesevalu ka naatriumsalitülaadi tarvitamisest tingitud iivelduse all. 10. augustil 1897 õnnestus Hoffmannil sünteesida naatriumsalitsülaadi teisend, mida organism talus paremini. Salitsüülhappe (acidum salicylicum) ja äädikhappe (acidum aceticum) estrina sai uus ühend endale nimeks atsetüülsalitsüülhape (acidum acetylsalicylicum). Firma Bayer keemialaboratooriumis töötav prof. Heinrich Dreser tegi uue toimeaine keemilised analüüsid ja loomkatsed. Uuringud näitasid, et tegemist on puhta ja üsna stabiilse ainega, mis on tõhus reuma korral. Hiljem avastati sellel ainel ka valuvaigistav, palavikku alandav, põletikuvastane ja trombide teket vähendav toime.

Nime panekul uuele ravimile ASPIRIN® lähtuti salitsüülhappe varasemast nimetusest, spiriinhappest. „A” tähistab atsetüül- ehk äädikhapperühma. Alguses valmistati toodet pulbrina, aasta hiljem tablettidena. 6. märtsil 1899 ilmus ASPIRIN® Berliini patendiameti kaubamärgiregistrisse järjekorranumbriga 36433 [12]. Sellest ajast alates on nimetust ASPIRIN® õigus kasutada vaid firmal Bayer (praegu Bayer HealthCare AG), kuid üldmõistena on aspiriin muutunud atsetüülsalitüülhappe laialt tuntud sünonüümiks.

Atsetüülsalitsüülhapet kui võrdlemisi vähetoksilist raviainet kasutatakse nüüdisajal valuvaigistava, põletikuvastase ja palavikku alandava toimega ravimite tootmiseks. Tabletid sisaldavad tavaliselt 500 mg atsetüülsalitsüülhapet ja on näidustatud (nõrga) valu, palaviku ja reumaatiliste haiguste korral. Firma Bayer HealthCare AG Aspirin 100 mg tabletid on aga näidustatud tromboosi profülaktikas, südame isheemiatõve (nt. müokardiinfarkt, koronaararterite revaskularisatsioon) või ajuinfarkti puhul. Sarnaste näidustustega on ka 150 mg atsetüülasalitsüülhapet ja 21 mg magneesiumoksiidi sisaldavad tabletid Hjertemagnyl (Nycomed Sefa). Toime seisneb selles, et atsetüülsalitsüülhape blokeerib tromboksaan A2 sünteesi trombotsüütides, pärssides trombtsüütide (vereliistakute) kuhjumist [11] ehk lihtsamalt öeldes hoiab ära trombide tekke veres ning aitab vähendada infarktiohtu. Sellise toimega ravimeid kutsutakse rahvapäraselt südameaspiriiniks.

Atsetüülsalitsüülhappe kõrvaltoimed on iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, mao- ja sooletrakti verejooksud [11]. Mõnedel andmetel on looduslikul salitsüülhappel siiski vähem kõrvaltoimeid kui sünteetilisel atsetüülsalitsüülhappel [3].

Pajukoore toimed ja kliinilised uuringud. Pajukoores sisalduvate ainete farmakoloogiline toimemehhanism pole päris selge. Tõenäoliselt mõjutab ekstrakt mitmeid pro-inflammatoorseid „märklaudu”, sh. tsüklooksügenaasi mõlemat isomeeri [9]. Arvatavasti ongi nende toimemehhanism sarnane atsetüülsalitsüülhappe omaga, mille põletikuvastane mõju seisneb prostaglandiinide sünteesis osalevate tsüklooksügenaaside pöördumatus pärssimises [11]. Põletikuvastane toime on kindlaks tehtud ka tremulatsiini metaboliitidel [3].

Salitsiini aglükoon on saligeniin, mis muutub organismis salitsüülhappeks. Sellel põhinebki pajukoore kasutamine palaviku-, reuma- ja valuvastase vahendina [15], kuid siit tuleneb ka tugev mao limaskesta ärritav toime. Peale salitsiini droogis oleva koguse, tekib seda ka inimorganismis salikortiini lagunemise teel [4]. Viimane püsib muutumatuna kunstliku maomahla happelises keskkonnas (pH 1), kuid kunstlikus peensoolekeskkonnas (pH 7,4–7,6) muutub salitsiiniks [13].

Droogi tõenäoliselt tugevaima põletikuvastase toimega koostisaine ongi salitsiin. Seda käsitletakse nüüdisajal kui profarmakoni, mis muutub maosooletraktis saligeniiniks ja pärast kudedesse imendumist salitsüülhappeks [2]. Organismi ainevahetuses salitsiinist tekkinud ainetest ongi 86% salitsüülhape, 10% salitsüluurhape ja 4% gentisiinhape [14]. Salitsiini ja salikortiini muundumist saligeniiniks põhjustab organismis leiduv b-glükosidaas [7, 13]. Salitsüülhappe järkjärguline teke organismis on põhjus, miks pajukoore põletikuvastane toime avaldub hoopis aeglasemalt kui puhtal salitsüülhappel [4].

Loomkatsetes saadud andmeid kinnitavad inimestel tehtud uuringud. 1990. aastate lõpus jälgiti kahes kliinilises uuringus Saksamaal litsentsitud pajukooreekstrakti tõhusust: uuritud ekstrakti toime osteoartriitide ja selja alaosa valude korral oli tunduvalt tugevam kui platseeborühmas [9]. 2001. aastal tehtud kliinilises uuringus manustati 78 katsealustele kahe nädala vältel pajukoorest valmistatud ekstrakti arvestusega 240 mg salitsiini päevas ning tõestati preparaadi tõhus toime osteoartriidi korral. Ühtlasi selgus, et katsealused talusid uuritud pajuekstrakti hästi [13]. Inimuuringuid ongi kõige rohkem tehtud selja alaosa valude ja otseoartriidi all kannatavate patsientidega, neid toimeid peetakse kliiniliselt tõestatuiks [7].

Näidustused. Ühe Euroopa autoriteetsema droogikäsiraamatu [7] järgi on pajukoor näidustatud valude vähendamiseks selja alaosas ning osteoartriitide ja reumaatiliste vaevuste sümptomaatiliseks raviks. Maineka Saksa Komisjon E (German Commission E) monograafia nimetab pajukoore näidustustena palavikku, reumaatilisi vaevusi ja peavalu [3]. Välispidiselt tarvitatakse pajukoort vannidena liigesereuma ja artriitide ning salvide ja kompressidena haavade, nahahaavandite ja põletushaavade korral [5].

Preparaadid. Pajupreparaatide ühekordne seespidine annus on võrdväärne 60–120 mg salitsiiniga, mis vastab 6–12 g kuivatatud droogile [2]. Päevaseks annuseks soovitatakse alkoholiga valmistatud kuivekstrakti, vesitõmmist, tinktuuri või vedelekstrakti koguses, mis vastab 120–40 mg salitsiinile [7].

Droogipulbrit annustatakse palaviku korral 1–2 g mitu korda päevas ja antireumaatilise vahendina 8–10 g söögi ajal koos toidu ja joogiga. Vedelekstrakti (1:1, 25% alkohol) võetakse 1–3 ml kolm korda päevas [2]. Kuivekstrakti manustatakse arvestatuna salitsiinile 20–40 mg kolm korda päevas [3].

Pajukoore vesitõmmise valmistamiseks võetakse 2–3 g pulbristatud droogi (teelusikatäis droogi kaalub umbes 1,5 g), kallatakse see üle külma veega ja lastakse aeglasel tulel keema. Siis jäetakse segu 5 minutiks tõmbama ning seejärel kurnatakse. Juuakse tassitäis 2–5 korda päevas [10].

Pajukoore tinktuuri valmistamiseks võetakse 1 liitri 35–40% etanooli (viina) kohta 200 g peenestatud droogi ja jäetakse 10–14 päevaks toatemperatuuril pimedasse kohta seisma, seejuures kord või paar päevas loksutades; lõpuks kurnatakse. Tinktuuri võetakse reuma korral pool teelusikatäit veega lahjendatuna kolm korda päevas [6].

Pajukoor teesegudes. Näiteks lastele mõeldud gripitee sisaldab 30% pajukoort, 40% pärnaõisi, 10% angervaksaõisi, 10% teekummeliõisikuid ja 10% pomerantsikoort [3].

Kõrvaltoimed ja vastunäidustused. Suurtes annustes avaldavad salitsülaadid küll kõrvaltoimeid, kuid pajukoore standardile vastav ekstrakt raviannuses seda tavaliselt ei tee [9]. Pajupreparaate peetakse võrdlemisi hästi talutavateks [10]. Harva tekitavad need mao- ja neeruärritust, ilmneda võib kohin kõrvades, iiveldus ja oksendamine [2]. Maolimaskesta ärrituse tõenäosust suurendab tanniinide sisaldus [10].

Vastunäidustatud, kui patsient on ülitundlik salitsülaatide suhtes. Ei soovitata väikelastele. Pajupreparaatidest peaksid hoiduma need, kes põevad mao- või kaksteistsõrmiksoole haavandtõbe, hemofiiliat, astmat või diabeeti. Vastunäidustatud ka raseduse ja rinnaga toitmise ajal. Võivad avaldada koostoimet antikoagulantidega. Salitsülaatide kõrvaltoimeid võivad suurendada alkohol ja barbituraadid [10].

1.

Allikmets, Lembit; Nurmand, Leo 1982. Farmakoloogia I. Valgus, Tallinn.
2.

Barnes, Joanne et al. 2002. Herbal medicines: A guide for heathcare professionals. 2nd edition. Pharmaceutical Press, London/Chicago.
3.

Blumenthal, Mark et al. 2000. Herbal medicine: Expanded Commission E monographs. American Botanical Council.
4.

Bruneton, Jean 1999. Pharmacognosy. Phytochemistry. Medicinal plants. 2nd edition. Intercept Ltd Londers, Paris/New York.
5.

Bunney, Sarah 1993. The illustrated encyclopedia of herbs: Their medicinal and culinary uses. Chancellor Press, Prague.
6.

Chevallier, Andrew 2000. Encyclopedia of herbal medicine. A Dorling Kindersley Book, London.
7.

ESCOP monographs: The scientific foundation for herbal medicinal products 1999. 2nd edition. Thieme.
8.

European Pharmacopoeia, 2005. 5th Edition. 5.2. Strasbourg.
9.

Heinrich, Michael et al. 2004. Fundamentals of pharmacognosy and phytotherapy. Churchill Livingstone, Edinburg, etc.
10.

Herb CD4: Herbal Remedies, 2001. CD-Rom. Medpharm Scientific Publishers, Stuttgart.
11.

Pharmaca Estica, 2005. Tartu.
12.

Sada aastat ASPIRIN®-iga (Firma Bayer AG pressiteade) 1997. – Eesti Rohuteadlane 3: 22–30.
13.

Schmid, B. et al. 2001. Efficacy and tolerability of a standardized willow bark extract in patients with osteoarthritis: randomised placebo-controlled, double blind chlinical trial. – Phytotherapy Research 15: 1204–1212.
14.

Schmid, B. et al. 2001. Pharmacokinetics of salicin after oral administration of a standardised willow bark extract. – European Journal of Clinical Pharmacology 57 (5): 387–391.
15.

Tammeorg, Johannes jt. 1984. Eesti NSV ravimtaimed. Valgus, Tallinn.
16.

Viires, Ants 2000. Puud ja inimesed. Ilmamaa, Tartu.