Jänesekapsast teavad-tunnevad ka muidu üsna looduskauged inimesed. Varjuline kasvukoht, erilise kujuga lehed, haprad valged õied ja hapu maitse – nende järgi jänesekapsast põhiliselt teataksegi.

Eestis kasvab looduslikult vaid harilik jänesekapsas. Taime märgatakse juba varakevadel kolmetiste õrnroheliste lehtede ja valkjate õite tõttu. Hämaras kuusikus torkavad eriti silma just valged, roosa soonistusega kroonlehed. Tõsi, mõnikord võib looduses kohata ka roosade või violetsete õitega taimi.

Peale putuktolmlemiseks mõeldud silmapaistvate õite on jänesekapsal ka tagavaravariant: maapinnalähedased tagasihoidliku välimusega õied, kus toimub isetolmlemine. Need õied jäävad tihti metsakõdu sisse ning tavatähenduses õide ei puhkegi: nendes õites tolmukad ei avane, tolmuterad alustavad arengut tolmukottides ning tolmutorud kasvavad õie sees emakani, kus lõpuks leiab aset iseviljastumine. Selliseid õisi nimetatakse umbsigisteks ja need arenevad suvel. Jänesekapsa vili on kupar, kus kasvavad väikesed seemned. Kupra valmides paiskuvad seemned puudutusel laiali.

Õiget maapealset vart jänesekapsal polegi, lehti hoiavad maapinna kohal pikad leherootsud. Jänesekapsas muudab lehtede asendit olenevalt valgustatusest, niiskusest ja temperatuurist. Et päikese kätte sattudes vältida veekadu, laseb taim liitlehe osad longu: nii suureneb lehekestest moodustuvas poolsuletud ruumis suhteline õhuniiskus ja vee aurumine õhulõhedest pidurdub, ilma et neid peaks lõplikult sulgema. Et taim on varjulembene, siis eelistab ta otsese päikese eest varjatud kasvukohti.

Nimekülluslik taim mitmeks otstarbeks. Jänesekapsast on inimesed söönud juba ammustest aegadest peaaegu aasta läbi, kuid kõige rohkem ikka kevaditi. Eesti kultuuritraditsioonis tõendavad taime tuntust paljud nimetused: jäneseoblikad, jäneseapukad, jänesehapikud, jänesseristikhain, metskapsas, kikikapsas, hapu kolmikleht, Saksa oblikas, meesterahva soone rohud jne. Enim ongi selle taime rahvapärastes nimetustes loomanimelise lisana mainitud just jänest. Samas on ammustes nimetustes viiteid ka teistele loomadele, näiteks kitsele (kitsekapsas), kassile (kassikapsas), konnale (konnakapsas), käole (käukapsas), tedrele (tedrekapsas) ja liblikale (liblikhein).

Kõige rohkem on jänesekapsast söönud loomulikult karjalapsed. Esiteks oli loomade karjatamisel ikka mahti jänesekapsaid korjata. Teiseks polnud karjuse toidukott ka ülearu rikkalik ega mitmekesine, nii et loodusest otsiti kõikvõimalikku söödavat kraami lisaks. Tavaliselt mäluti korjatud lehed suus peeneks ning neelati alla. Võis ka teisiti: koguti suur lehemütsak, mida siis pikemalt suus nätsutati, tavaliselt kuni hapuka maitse nõrgenemiseni. Karjuste põhiline jook oli piim või hapupiim, see tasandas kaltsiumikao, mis tulenes jänesekapsas leiduva oblikhappe kaltsiumit siduvast toimest.

Et jänesekapsas on oblikhapet tõesti palju, seda näitab juba tõik, et endisaegadel toodeti oblikhappe sooli suisa jänesekapsa lehti keetes. Saadud oblikhappe kaltsiumsoola kasutati nii ravivahendina kui ka limonaadide hapestamiseks. Oblikhapet eelistati sidrunile ja sidrunhappele väga lihtsal põhjusel: see oli tunduvalt odavam ja kättesaadavam. Jänesekapsa kuivatatud või tooreid lehti on purustatud kujul tarvitatud ka piima kalgendajana. Siingi on oma osa hapetel, sest happelises keskkonnas piimavalgud denatureeruvad ja sadenevad.

Plusspoolel askorbiinhape. Aeg-ajalt tarvitatava toidulisana on tavatsenud jänesekapsa lehti kasutada paljud rahvad. Põhjendus, miks jänesekapsast süüakse, on loomulikult tema kättesaadavus varakevadel, kui teisi värskelt söödavaid taimi veel napib, samuti askorbiinhapet ehk vitamiin C. Ega kõnealuse taime lehtedes seda askorbiinhapet ülemäära rohkelt ka ei ole: vitamiin C sisaldus varakevadistes lehtedes jääb vahemikku 100–130 mg saja grammi kohta. Niisiis peaks täiskasvanu päevase vajaduse katmiseks nahka panema ligi 50–60 grammi lehti. Nii suurtes kogustes keegi seda taime ei söö. Samas on toitumise ajaloost teada, et jänesekapsast on kasutatud skorbuudi vältimiseks.

Miinuspoolel oblikhape. Esmane vastuväide jänesekapsa söömisele osutab loomulikult oblikhappele ehk oksaalhappele, mida taim sisaldab nii sooladena kui ka vabas vormis. Tõsi, oblikhappe probleemsus algab siis, kui taime süüakse suurtes kogustes või seda tehakse järjepidevalt.

Eriti peab jälgima, et väikelapsed arututes kogustes jänesekapsast sisse ei sööks. Arvestades laste väikest kehamassi ja pühendumust mingile tegevusele, võib suurel hulgal söödud oblikhape olla neile suisa mürgine, kusjuures elutähtsatest organitest võivad kahjustuda neerud. Seedekulglas takistab oblikhappe liig mitmete vajalike ioonide (kaltsiumi, magneesiumi, raua, vase jne.) imendumist. Juba imendunud oblikhape seob verest kaltsiumi ja vähendab sellega viimase kaltsiumisisaldust. Vähenenud kaltsiumisisaldus omakorda häirib näiteks vere hüübimist ning normaalset lihastalitlust. Oblikhappe kaltsiumsoolad sadenevad, ladestuvad ja moodustavad organismis niinimetatud oksalaattüüpi kivisid.

Oblikhappe rohke sisalduse tõttu peaksid jänesekapsa söömisest hoiduma need, keda vaevavad neerukivid või osteoporoos, aga loomulikult ka mao ülehappesusega hädas olijad.

Oblikhappe kõrval võib probleem olla taime kasvukoha saastatuses. Paljude inimeste suhu leiavad jänesekapsa lehed tee ühtemoodi: autoreisil tehakse metsapeatus, siirdutakse paarkümmend meetrit metsasügavusesse ja sealsamas – saaste- ja rämpsuküllases tsoonis – süüakse ka jänesekapsa lehti. Sellistes kohtades peaks jätma jänesekapsa küll puutumata.

Mida nüüdisajal jänesekapsast tehakse? Valik on üsna rikkalik. Enamasti süüakse teda toorelt, lehti kuumutamata. Entusiastid valmistavad aga hapudest lehtedest ka salateid, külmsuppe, rohelist võid, külmi kastmeid. Lehti ja isegi õisi kasutatakse roogade kaunistamiseks. Vähem on jänesekapsast valmistatud kuumtoite, kuid valikuvõimalusi on siingi. Kuumutatud roogadest võivad jänesekapsast sisaldada vormitoidud, kissellid ja isegi teesegud. Tasub teada, et lehtede kuumtöötlusel väheneb neis mõnevõrra oblikhappe sisaldus.

Vilbaste, Gustav 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele selts, Tallinn: 454–455.